Olen nii viimase piirini viidud, et küsin PK-st tagasisidet. Püüan kirjeldada situatsiooni ja oma tundeid sellega seoses. Olge head ja öelge palun, kuidas oleks adekvaatne reageerida.
Taust: olen 40+ vanuses, üks laps on endal juba täiskasvanu. Seega mitte mingi plikake. Suhe emaga on olnud terve elu tihe, ent rõhuv. Ema on selline tüüpiline muretseja, hädaldaja, ohkija, kukil elaja. Muidu igati korralik ja hea ema. Elame üksteisest kaugel ja viimastel aastatel oleme kohtunud korra aastas. Minu jaoks on see täiesti piisav, ma ei soovi väga sinna minna, sest nad ei saa isaga omavahel läbi ja väga ebamugav on viibida külalisena sõjatsoonis ning püüda teha viisakat nägu. Aga ma armastan oma ema, loomulikult ma armastan teda ja hea meelega suhtleksin temaga lähedasemalt ning soojemalt, aga…
Probleem on selles, et ema peab kursis olema iga meie pere näpuliigutusega ja see on minu jaoks väga ahistav. Nt küsib mitu korda päevas messengeris, et mida teeme, mis uudist on, haige olles tahab täpset ettekannet kui palju kellelgi palavikku oli hommikul ja õhtul, milliseid hindeid keegi on koolis saanud, kui ma midagi ostan, siis peab ta teadma, mis see maksis (ja kui ma ei ütle, siis uurib ise netist ja annab hiljem teada, et oi, see oli ikka kallis ka, ja mul on alati siis nii halb tunne, et ma piisavalt ei koonerda, “nagu peab”) jne. Vaatab, millal keegi meist viimati on FB-s olnud ja järeldab siis selle põhjal, palju fantaasiat jagub. On väga väsitav kogu aeg aru anda, ei ole ju iga päev uudiseid, mida jagada, on tavaline pere igapäevaelu. Ma olen üldse väga vähene suhtleja, kinnine inimene, ema ise on teistsugune – lobiseb tuttavatega telefoniga pool tundi või kauem – mulle on selline asi võõras, ma ei oska nii. Vend on mul jälle ema tüüpi, ekstravertne suhtleja, ilmselt helistab ise emale pea iga päev, lisaks elab samas linnas, käib pidevalt seal. Ema on terve elu heitnud mulle ette, et miks mina pean selline imelik olema, miks ma ei võiks olla rohkem oma venna moodi. No tõesti, vabandust, olen isasse. Ega ma ise endale isa valinud. Tahan lihtsalt, et mul lastaks rahus olla, ei elataks kukil kogu aeg ega sunnitaks elama mulle vastuvõetamatute standardite järgi.
Nüüd te nähvate, et miks ma seda jura kõike siia kirjutan, emale peaksin ütlema, eksole. Probleem ongi selles, et ma olen oma 20 aastat seda emale selgeks teha püüdnud. Et ta läheb üle minu piiride, nii emotsionaalselt kui materiaalselt (nt kannab mulle pidevalt mingeid summasid oma väikesest pensionist, kuigi ma olen terve elu ise oma rahaasjadega hakkama saanud, lapsed kasvatanud, ühtki võlga ega järelmaksugi pole iialgi olnud, ja siis ise ohib, kuidas ta on vaene pensionär, kes endale midagi lubada ei saa – väga ebameeldiv on sellist juttu hiljem kuulda ju. Ma saan aru, et ta teeb seda enda enesetunde parandamiseks, aga teda ei huvita, et minu enesetunde teeb see väga halvaks). Kui ilusasti viisakalt ütlen ja palun oma piire austada, siis ta lihtsalt ei tee sellest välja! Teeb ikka nii nagu tema tahab. Kui olen kurjalt öelnud – ja neid kordi on olnud küll ja veel -, siis solvub, mossitab, kuidas ma olen tänamatu tütar, tema tahab ainult head ja kuidas keegi ei mõista seda ja teda ülekohtuselt koheldakse. Läheb natuke aega mööda – ja laseb samamoodi edasi. Mida ma pean tegema, et inimene mõistaks, et ma ei suuda enam ennast pidevalt halvasti tunda? Kui ta lastele väga intensiivselt pinda on hakanud käima, lapsed on ta lihtsalt mõneks ajaks ära blokkinud telefonis ja messengeris, aga ma olen täiskasvanud inimene, no ma ei bloki oma ema ju!
Oma emaga oli tal täpselt samasugune suhe: vanaema pmst elas ja kontrollis meie pere elu kuni oma surmani. Seetõttu ka emal ja isal omavahel need suhted nii halvad on, isa ei kannatanud seda, et ema ennast ei kehtestanud. Mu lapsepõlve eredamad mälestused on need, kuidas ema ja vanaema iga nädalavahetus raha pärast tülitsesid: vanaema toppis oma raha ja nõudis, et tema peab saama kinni maksta iga meie suutäie, ja et ema peab olema tänulik ja kuulekas, tegema asju nii nagu tema tahab. Kuigi meil ei olnud mingit puudust ja saime ilma vanaema “toetuseta” suurepäraselt hakkama. Nüüd on ema ise täpselt samasugune, kuigi mitte nii intensiivne kui vanaema oli. Tunnistan, et kui mu enda vanim laps iseseisva elu peale läks, olin algul samasugune: ei osanudki teisiti, kontrollisin ja kamandasin. Kuniks ta suht ruttu väga kurjalt mulle piiri tõmbas ja ma sain aru, et nii ei ole ok. Nüüd suhtleme harva, mõned korrad kuus, aga ta ise alati helistab või tuleb, saame hästi läbi, on, mida rääkida. Olen tänulik, et ta mulle pidurit tõmbas ja et ma sellest aru sain! Mu emale jälle see ei meeldi: heidab mulle ette, et mis ema ma olen, ei uurigi, mida mu laps teeb – et ma ei hoolivat.
Väga pikk jutt tuli, aga see kõik kurvastab mind väga. Sooviksin hoopis teistsugust suhet emaga, tean ju, et teda ei ole vb enam väga kauaks, aga tunnen, et ma lihtsalt enam ei jaksa nii jätkata, erinevatel asjaoludel mis viimastel nädalatel on juhtunud, on mu väga viimane piir kätte jõudnud. Elus on ka muid muresid, milleks selline pidev lisastress. Ma ei soovi olla tänamatu ja tõrges, aga ma tõesti tunnen väga suurt meelehärmi kui mind pidevalt ahistatakse ja selle eest tänulikkust oodatakse. Võimalik, et paljudele inimestele sellise kaliibriga sõltuvussuhe sobiks, aga mina tunnen end sellises rollis väga halvasti.
Öelge palun, kuidas ma peaksin reageerima, et mitte solvata ema, aga samas mitte lasta endast lõputult üle sõita?
