Minu ema ei ole veel väga vana, 67 ja ei kannata pealtnäha dementsuse käes ega pole tal muid vaimseid diagnoositud häireid, aga mida aasta edasi, seda enam viskab suhtluses sisse imelikke reageeringuid. Näiteks kui tema arust on asjad teisiti, kui mina mäletan, siis kui sellest rääkida, kukub karjuma, et ema ei austata ja tehakse lolliks või siis kui ma räägin millegi reaalsetest hindadest, nagu näiteks veterinaaria- või ehitushinnad, siis ma liialdan ja tegelikult maksab kõik 10 korda vähem ehk et ma valetan talle. Vaielda ei tohi, siis võetakse jutt kokku nii, nagu ma oleks teda lolliks ja idioodiks sõimanud, kuigi selliseid sõnu ma kunagi ei kasuta, vaid üritan ainult rääkida nii nagu asi minu jaoks on. Kuidas teil vanematega suhted? On see paratamatu, et inimene nagu kaotab adekvaatsuse? Kui ma räägiks ainult ilmast ja ühtegi tõsisemat teemat ei puudutaks, vaidlusi ei tekiks, aga kuidagi läheb meelest nagu ära, et enam ei saa emaga asju arutada ja ikka hakkad rääkima nagu normaalse inimesega ja siis tuleb mingi absurdne süüistus vastuseks jälle, mille peale pole mitte midagi muud mõistlikku arvata, kui et vanadus teeb vist oma töö 🙁
Teema: Suhe vananeva emaga
Minu ema sinu omast umbes 10 aastat vanem, jäi 2 aastat tagasi pensionile, täiesti adekvaatne, saan temaga kõigest rääkida. Isa juba üle 80 ja ka täiesti terane, laia silmaringiga. Minu omad pole küll adekvaatsust kaotanud. Isal olid mõned aastad tagasi terviseprobleemid, sellest tulenevalt uneprobleemid, arst kirjutas talle lahkesti unerohtu ja lisaks veel rahustit ka, siis tundus küll mõnikord, et ta ei taju enam tegelikkust alati õigesti. Õnneks asi päris hulluks ei läinud, sai nendest rohtudest lahti ja nüüd on ta endine tagasi.
Teemaalgataja, kuidas su ema varem oli? Kas mingeid selliseid märke tõesti varem polnud? Unerohtu või muud sarnast igapäevaselt ei kasuta?
Juhtub ka vahest äkkviha ja päris halvasti ütlemised, kui ise valesti aru sai mu jutust. Palju unustab, mis rääkinud. Vahest olen vähemalt 3 korda rääkinud näiteks mingist oma plaanist, mida teatud päeval teen, aga ta iial ei mäleta seda. Siis vaja uuesti rääkida, sest vahest küsib päeva kohta või pakub ise plaani jne, pean jälle meelde tuletama. Sellest olen küll väsinud. Esialgu veidi solvusin, sest tundub, et inimest üldse ei huvitagi tütre asjad, vaid ainult enda tööst räägib, aga ma ei viitsi enam solvuda ka. Vahest mõtlen küll, et pole üldse mõtet rääkidagi midagi, sest nagunii meelde ju ei jää ja süveneda ei viitsi oma asjade sees. Vahest on mõistev ja mõistlik, aga tihti lendab kriitika, targutamine ja õpetamine. Väga võimukas ja kohati liiga pealetükkiv ja pressib peale midagi, mis vaid teda huvitab, aga ei huvita see, et minu huvidega ei klapi. Keeruline on jah. Mul emaga koguaeg keerulised suhted olnud, oleme väga erinevad. Mäletab samuti nagu sul, minevikust asju hoopis teisiti, nagu need tegelikult olid ja jutt on ka väga erinev nüüd sellest, et mida ta mulle minevikus millegi kohta rääkinud on ja mõnda juttu kuuleb nagu üldse esimest korda. See tekitab minus segaseid tundeid, et miks see nii on. On mulle siis minevikus valetanud või milles asi. On sinu emast 10 aastat noorem.
Kardan et kerge dementsus on tekkinud, see just algab tasa ja hiilivalt et lähedased ei saa aru millega tegu sest pmt saab veel kõigega hakkama aga tasapisi tekivad just sellised ebatavalised käitumisjooned.
Teine variant et võis kerge TIA (kerge ajuinfarkt) mida isegi inimene võib olla läbi põeb ja aru ei saa. Mu ämmal oli ja mälu läks tal küll halvaks ja ka käitumine muutus.
Läheb järjrst halvemaks. Teda huvitab sinult ta tervis, ehk tema arust väga halb tervis. Iga nädal käib kuskil arsti juures, elab arstist arstini. Pole tal midagi leitud. Sööb paarkümmen tabletti päevas, peamiselt toidulisandid ja siis kaebleb, et kas iiveldab või niisama paha.
Ja kogu aeg on kõik asjad halvasti.
Meil oli ka midagi taolist, kusjuures oma sõbrannadega oli kõik nagu ok, aga oma lapsele näitas rohkemat. Ma õppisin ka ära, et osasid asju polnud mõtet rääkida, osasid rääkisin nagu lapsele, et oi, kas sa tead, mus me täna tegime ja kus käisime ja tead kui kallis see oli jne sellises stiilis – nagu teater. Keeruliseks teeb sellise elu just see vastuolu – inimene arvab ju endiselt, et temaga on kõik sama ja käitub ja arvab nii ja ta ootab enda suhtes ka sellist käitumist, aga tegelikult pead käituma arvestades tegelikke asjaolusid. Aegajalt ei suutnud ma ka ja ikka tulid tülid.
Kahjuks tunnen mina ka oma 66-aastase ema puhul, et midagi on teisiti kui umbes viis aastat tagasi.
Paljusid asju on raske sõnadesse panna.
Minu elu oleks palju lihtsam, kui tal minu isaga oleks normaalne paarisuhe praegu ja varem.
Tal on sõbrannad ka olemas, aga pidevalt on juttu, et sellel see asi imelik, teisel teine. Ma kogu aeg kordan talle, et ükski
Inimene ei saa olla sinu soovide järgi, igaühel oma kiiksud.
Haritud inimene, peaks ju analüüsioskus olema, aga osasid asju näeb ikka väga imelikus valguses.
Üldiselt koosolemine ja suhtlemine on üsna väsitav. Vanasti ma seda väga ei tundnud, kuigi oma käitumiselt oli siis ka sama.
Inimene ju muutub kui hakkab surm lähenema. Kuni lapsed on väikesed, seda ei hooma, et ühel hetkel lapsed sind enam ei vaja. Kui lapsed juba täiesti oma elu peal, siis üks osa inimesi selle tühjusega toime ei tule ja tekib taandarengu moodi nähtus. Üks osa vanainimesi on ju lõpuks nagu väikesed lapsed. Haridust näitavaid pbareid võib olla, aga vaimset ja hingelist sisu sellel pole, toimub teiste jaoks taandareng. Mida siin soovitada oskab, väldi teemasid, kus tead, et läheb vaidlemiseks. Lapsega sa ju ei hakka ka vaidlema ja enda õigust taga ajama, noo tee sama emaga. Las tal olla omad mälestused. Hindade suhtes saad võtta seisukoha, et noo mine sa neid tea, peab mine kohapeale, siis näeb. Paku emale võimalust ,et lähete koos kuhugi, milles ta niivõrd kindel on ja veendute, kuidas siis täpselt on. Ja kui teha seda heatahtliku hoiakuga, võttes asja huumoriga, siis lõpuks meenutad sa seda koosveedetud aega üsna heal meelel.
Minu ema ei ole veel väga vana, 67 ja ei kannata pealtnäha dementsuse käes ega pole tal muid vaimseid diagnoositud häireid, aga mida aasta edasi, seda enam viskab suhtluses sisse imelikke reageeringuid.
Ka mul viskaks “imelikke reageeringuid” kui tütar elaks endselt minu juures, pole endale siiani meest leidnud ja jõlgub vabal ajal perekoolis.
Mina ja mu naine ometigi pole nii koledad, et meie tehtud produkti keegi omale päriseks ei taha?
Tahavad ja kuidas veel…
Minu ema ei ole veel väga vana, 67 ja ei kannata pealtnäha dementsuse käes ega pole tal muid vaimseid diagnoositud häireid, aga mida aasta edasi, seda enam viskab suhtluses sisse imelikke reageeringuid.
Ka mul viskaks “imelikke reageeringuid” kui tütar elaks endselt minu juures, pole endale siiani meest leidnud ja jõlgub vabal ajal perekoolis.
Mina ja mu naine ometigi pole nii koledad, et meie tehtud produkti keegi omale päriseks ei taha?
Tahavad ja kuidas veel…
Tegelikult siis just ongi see koht, kus vanemad peaksid peeglisse vaatama ja mõtlema oma kasvatusmeetodite üle.
1. Osal inimestest tekib vananemisega seotud masendus või isegi depressioon. Nad ei oska toime tulla asjaoluga, et piltlikult öeldes eile olid noored ja täna vanad ning ülehomme ootab paratamatult surm.
2. Osa inimesi on noorena lastest teinud oma elu keskpunkti ja ei oska hiljem uut sisu leida oma elule. Halvemal juhul tekib neil isegi tunne, et lapsed on tänamatud jmt.
3. Osa inimesi on olnud suurema osa elust väga perekesksed ja neil pole seetõttu eriti palju sõpru. Kui nüüd mees maha jätab või lapsed kodust lendavad, ei oska ka nemad enam midagi peale hakata. Koduväline maailm tundub hirmutav – nagu tundmatus ikka.
Siit meeldetuletused noorematele:
1. Lapsed on teie elu keskpunkt ajutiselt. Ärge pidage sellist elukorraldust igaveseks nähtuseks.
2. Mees ei ole teie külge kleebitud kuni teie surmani. Ta võib selleks osutuda, aga ta võib teid ka maha jätta või 50 aastat enne teid ära surra. Ärge seepärast pange kõike ühele kaardile, vaid leidke endale lahedaid hobisid, tehke sporti ja ärge jätke oma sõpru unarusse.
Rõõmsat rännakut 100. sünnipäeva poole – elu on igavene seiklus tundmatutel radadel!
Tegelikult siis just ongi see koht, kus vanemad peaksid peeglisse vaatama ja mõtlema oma kasvatusmeetodite üle.
No vaatasime sinna peeglisse. Mõtlesime oma “kasvatusmeetodite” üle.
Selgus, et meie tütar on kuum tsikk. (pojast siin ei räägi)
Eks ta tegelt sai omale juba hea mehe ka.
Aga sul ju see pole õnnestunud? Ei sul endal ega sinu lapsel…
Tegelikult siis just ongi see koht, kus vanemad peaksid peeglisse vaatama ja mõtlema oma kasvatusmeetodite üle.
No vaatasime sinna peeglisse. Mõtlesime oma “kasvatusmeetodite” üle.
Selgus, et meie tütar on kuum tsikk. (pojast siin ei räägi)
Eks ta tegelt sai omale juba hea mehe ka.
Aga sul ju see pole õnnestunud? Ei sul endal ega sinu lapsel…
Kuum tsikk ei tähenda küll seda, et omale hea mees osatakse leida. Mõni ise ei näegi, et kui kuum ta on, aga kõige jubedamad vanemad sellised oleksidki küll, kes üritavad oma last maha parseldada ükskõik kellele ja vaid jutuga, et kuum tsikk on ja lapse eelistusi ei arvesta. Sellised vanemad peaks koheselt vangi panema. Tänan muretsemast, olen abielus. Taist kirjutad ve.
Juhtub ka vahest äkkviha ja päris halvasti ütlemised, kui ise valesti aru sai mu jutust. Palju unustab, mis rääkinud. Vahest olen vähemalt 3 korda rääkinud näiteks mingist oma plaanist, mida teatud päeval teen, aga ta iial ei mäleta seda. Siis vaja uuesti rääkida, sest vahest küsib päeva kohta või pakub ise plaani jne, pean jälle meelde tuletama. Sellest olen küll väsinud. Esialgu veidi solvusin, sest tundub, et inimest üldse ei huvitagi tütre asjad, vaid ainult enda tööst räägib, aga ma ei viitsi enam solvuda ka. Vahest mõtlen küll, et pole üldse mõtet rääkidagi midagi, sest nagunii meelde ju ei jää ja süveneda ei viitsi oma asjade sees. Vahest on mõistev ja mõistlik, aga tihti lendab kriitika, targutamine ja õpetamine. Väga võimukas ja kohati liiga pealetükkiv ja pressib peale midagi, mis vaid teda huvitab, aga ei huvita see, et minu huvidega ei klapi. Keeruline on jah. Mul emaga koguaeg keerulised suhted olnud, oleme väga erinevad. Mäletab samuti nagu sul, minevikust asju hoopis teisiti, nagu need tegelikult olid ja jutt on ka väga erinev nüüd sellest, et mida ta mulle minevikus millegi kohta rääkinud on ja mõnda juttu kuuleb nagu üldse esimest korda. See tekitab minus segaseid tundeid, et miks see nii on. On mulle siis minevikus valetanud või milles asi. On sinu emast 10 aastat noorem.
No solvuda haiguse peale ikka väga lapsik. Tegemist on selge vanadusdementsusega, mis tabab kahjuks väga palju eakatest. See on hiiliv ja süvenev, igapäevaselt juures olles isegi keeruline tuvastatav. Perearst teeb vastavad testid.
Juhtub ka vahest äkkviha ja päris halvasti ütlemised, kui ise valesti aru sai mu jutust. Palju unustab, mis rääkinud. Vahest olen vähemalt 3 korda rääkinud näiteks mingist oma plaanist, mida teatud päeval teen, aga ta iial ei mäleta seda. Siis vaja uuesti rääkida, sest vahest küsib päeva kohta või pakub ise plaani jne, pean jälle meelde tuletama. Sellest olen küll väsinud. Esialgu veidi solvusin, sest tundub, et inimest üldse ei huvitagi tütre asjad, vaid ainult enda tööst räägib, aga ma ei viitsi enam solvuda ka. Vahest mõtlen küll, et pole üldse mõtet rääkidagi midagi, sest nagunii meelde ju ei jää ja süveneda ei viitsi oma asjade sees. Vahest on mõistev ja mõistlik, aga tihti lendab kriitika, targutamine ja õpetamine. Väga võimukas ja kohati liiga pealetükkiv ja pressib peale midagi, mis vaid teda huvitab, aga ei huvita see, et minu huvidega ei klapi. Keeruline on jah. Mul emaga koguaeg keerulised suhted olnud, oleme väga erinevad. Mäletab samuti nagu sul, minevikust asju hoopis teisiti, nagu need tegelikult olid ja jutt on ka väga erinev nüüd sellest, et mida ta mulle minevikus millegi kohta rääkinud on ja mõnda juttu kuuleb nagu üldse esimest korda. See tekitab minus segaseid tundeid, et miks see nii on. On mulle siis minevikus valetanud või milles asi. On sinu emast 10 aastat noorem.
No solvuda haiguse peale ikka väga lapsik. Tegemist on selge vanadusdementsusega, mis tabab kahjuks väga palju eakatest. See on hiiliv ja süvenev, igapäevaselt juures olles isegi keeruline tuvastatav. Perearst teeb vastavad testid.
Ei tea, et kas siiski nii on. On kahjuks ka valetamistega vahele jäänud mitmele inimesele ja neil juhtudel ei ole tegu viide dementsusele. Ühele homse kohta üks jutt, teisele teine. Kuinüüd see üks ja teine on omavahel suhelnud, on välja tulnud ja vahest ka ise kogemata end reetnud. Omakasu ja enese säästmine on olnud olukordade põhjus pigem. Küsimusi tekitab just see, et ikkagi miks, sest näiteks mina probleemi ei tee sellest üldse kui inimesel pole aega suhelda. Ma ise just selline olengi, kes suhelda ei viitsi ja seda enam tekitab minus küsimusi inimene, kes ise tahab kokku saada, teeb plaane, aga ilmselt mõtleb ümber või tuleb midagi vahele ja hakkab valetama näiteks seda, et on tööl kuigi tegelikult ei ole. See ainult üks näide ja sel pole midagi pistmist dementsuse. Tihtipeale on ka seda, et “peseb end puhtaks”, aga võiks hoopis lihtsalt aus olla.
Mu vanaema on 76 ja ema saab kohe 56. Vanaema on täiesti adekvaatne ja räägime ja arutame asju alati tundide viisi ja see on väga tore. Emaga täpselt sama.
Aga näiteks ämm, tema on saamas 63. Temaga ei saa selliseid vestluseid pidada. Ta veel töötab ja muidu kõbus aga viimasel ajal on näha, et ta unustab asju. Näiteks külas olles küsib ta alati mu mehelt 5x, et ,, kas sa tahad ka kohvi? ,,. Näiteks paar päeva tagasi küsisin ühe asja kohta tema käest, et mis nimeline see on ja kuskohast ta selle ostis. Varasemalt ta oli näidanud mulle ka selle pakendit, mille ta alles hoiab ja ütles ka koha kust see ostetud oli. Kui ma nüüd küsisin selle kohta siis ta ei mäletanud sellest midagi. Ei mäletanud nime ja ka seda, et tal pakend alles on. Ja ka muude asjadega olen täheldanud unustamist. Aga temaga on väga raske, vähemalt minul, leida nö ühist jututeemat. Ta enamuse ajast ei tea ega pole kuulnud teatud asjadest midagi, millest mulle meeldiks rääkida. Kui hakkan mingit jututeemat arendama siis ainukesed asjad mida ta ütleb, on ,, aaa ,, või ,, okei ,,.
ilmselt mõtleb ümber või tuleb midagi vahele ja hakkab valetama näiteks seda, et on tööl kuigi tegelikult ei ole. See ainult üks näide ja sel pole midagi pistmist dementsuse. Tihtipeale on ka seda, et “peseb end puhtaks”, aga võiks hoopis lihtsalt aus olla.
Äkki talle tundub tõeline põhjus liiga triviaalne ja eelistab seetõttu öelda, et oli tööl vmt. Inimene tahab võib-olla lihtsalt su tundeid säästa. Ma ei teeks väljagi sellisest asjast. Kui ütleb, et ei saa, siis ei saa – mis vahet sellel on, miks ei saa.
Ta enamuse ajast ei tea ega pole kuulnud teatud asjadest midagi, millest mulle meeldiks rääkida. Kui hakkan mingit jututeemat arendama siis ainukesed asjad mida ta ütleb, on ,, aaa ,, või ,, okei ,,.
selline variant, et räägiks teda huvitavatel teemadel pole sulle pähe tulnud? Dementsus areneb sul?
Aga näiteks ämm, tema on saamas 63. Temaga ei saa selliseid vestluseid pidada. Ta veel töötab ja muidu kõbus aga viimasel ajal on näha, et ta unustab asju. Näiteks külas olles küsib ta alati mu mehelt 5x, et ,, kas sa tahad ka kohvi? ,,. Näiteks paar päeva tagasi küsisin ühe asja kohta tema käest, et mis nimeline see on ja kuskohast ta selle ostis. Varasemalt ta oli näidanud mulle ka selle pakendit, mille ta alles hoiab ja ütles ka koha kust see ostetud oli. Kui ma nüüd küsisin selle kohta siis ta ei mäletanud sellest midagi. Ei mäletanud nime ja ka seda, et tal pakend alles on. Ja ka muude asjadega olen täheldanud unustamist. Aga temaga on väga raske, vähemalt minul, leida nö ühist jututeemat. Ta enamuse ajast ei tea ega pole kuulnud teatud asjadest midagi, millest mulle meeldiks rääkida. Kui hakkan mingit jututeemat arendama siis ainukesed asjad mida ta ütleb, on ,, aaa ,, või ,, okei ,,.
Kohvi küsimisest – paljud inimesed joovad päris palju kohvi ja seepärast pakuvad seda ka teistele keskmisest sagedamini, eriti kui teised veel üldse võtnud pole.
Unustatud pakendist – inimesed kipuvad unustama asju, mis nende jaoks ebaoluliseks on muutunud. Pea ei ole prügikast. 🙂
Ebamäärased vastused tulevad siis, kui inimese mõtted on muuga hõivatud. Äkki on ämmal mõni mure (nt enda või pereliikme tervisega seotud) ja ta ei suuda hetkel mingile small talk’ile keskenduda.
ilmselt mõtleb ümber või tuleb midagi vahele ja hakkab valetama näiteks seda, et on tööl kuigi tegelikult ei ole. See ainult üks näide ja sel pole midagi pistmist dementsuse. Tihtipeale on ka seda, et “peseb end puhtaks”, aga võiks hoopis lihtsalt aus olla.
Äkki talle tundub tõeline põhjus liiga triviaalne ja eelistab seetõttu öelda, et oli tööl vmt. Inimene tahab võib-olla lihtsalt su tundeid säästa. Ma ei teeks väljagi sellisest asjast. Kui ütleb, et ei saa, siis ei saa – mis vahet sellel on, miks ei saa.
Polegi vahet mul sellest, sest ma enamasti kokku saamisest pole nagunii ise huvitatud. Sellepärast ilmselt tekitabki küsimusi, et milleks see näitemäng vajalik veel on. Täiesti arusaadav oleks, kui näiteks ütleks, et ma siiski ei viitsi, tahan puhata homme ja Kodus olla jne aus jutt. Mitte valetamisega puhtaks pesemine, mil pole vähimatki pointi mu jaoks. võib ka öelda, et täna pea või kõht valutab. Minu jaoks täiesti mõistetav põhjus ,aga valetamine tekitab küll ainult negatiivseid emotsioone.
Täiesti arusaadav oleks, kui näiteks ütleks, et ma siiski ei viitsi, tahan puhata homme ja Kodus olla jne aus jutt. Mitte valetamisega puhtaks pesemine, mil pole vähimatki pointi mu jaoks. võib ka öelda, et täna pea või kõht valutab. Minu jaoks täiesti mõistetav põhjus ,aga valetamine tekitab küll ainult negatiivseid emotsioone.
Viisakas on öelda viisakas põhjus ja viisakas on mitte urgitseda selle tagamaid. Mida see tõe tagaajamine sulle annab?
Lapsed on teie elu keskpunkt ajutiselt. Ärge pidage sellist elukorraldust igaveseks nähtuseks.
Tahtmatult meenub üks ammune perekooli teema, kus käod nokkisid surnuks üht kägu, kes julges öelda, et lapsed on kodus külalised.
Täiesti arusaadav oleks, kui näiteks ütleks, et ma siiski ei viitsi, tahan puhata homme ja Kodus olla jne aus jutt. Mitte valetamisega puhtaks pesemine, mil pole vähimatki pointi mu jaoks. võib ka öelda, et täna pea või kõht valutab. Minu jaoks täiesti mõistetav põhjus ,aga valetamine tekitab küll ainult negatiivseid emotsioone.
Viisakas on öelda viisakas põhjus ja viisakas on mitte urgitseda selle tagamaid. Mida see tõe tagaajamine sulle annab?
Kasvõi näiteks sellepärast, et viisakas oleks mitte eksprompt plaane teha ja teisega kokku leppida vaid selleks, et hiljem valetada ja tühistada, sest teine inimene on ka plaani nüüd võtnud ja teised oma perega tehtud plaane muutnud. Lõpuks on oma peres tüli tekkinud, et kõik nii ebamäärane ja iial ei tea, et kas plaani peaks tõsiselt võtma või mitte välja tehagi ja omi plaane teha. Valetamine on ilmne liig See juures.
Arva, kes solvub ja saab vihaseks, hakkab manipuleerima, et kas ei või lapselast näha jne, kui ei võtagi plaani tõsiselt ja saab omi asju teha.
Meil ka toriseja ema. Küll teisiti, kui teemaalgatajal, aga suht raske on vestlust positiivsena hoida
Kasvõi näiteks sellepärast, et viisakas oleks mitte eksprompt plaane teha ja teisega kokku leppida vaid selleks, et hiljem valetada ja tühistada, sest teine inimene on ka plaani nüüd võtnud ja teised oma perega tehtud plaane muutnud. Lõpuks on oma peres tüli tekkinud, et kõik nii ebamäärane ja iial ei tea, et kas plaani peaks tõsiselt võtma või mitte välja tehagi ja omi plaane teha. Valetamine on ilmne liig See juures.
Arva, kes solvub ja saab vihaseks, hakkab manipuleerima, et kas ei või lapselast näha jne, kui ei võtagi plaani tõsiselt ja saab omi asju teha.[/quote]
Sellise jutu põhjal arvan, et see inimene tunnetab teistest ülemäära sõltuvust. Kas ta on selle oma peas välja mõelnud või oletegi teie liig kontrollivad, käskivad, hinnangulised vms. Tema võib olukorda vabalt sedaviisi tajuda. Elu on ta selliseks teinud. Ükskõik, mis teed, mõtled või tahad, ei meeldi. Oma elu pole olnudki. No ja siis hiljem püüab kuidagi asju klapitada, valedega nõeluda.
Rohkem iseseisvat otsustamist ja elamisjulgust tuleb igas eas kasuks. Ja noorel on/peaks seda kognitiivset nõtkust rohkem olema ja võiks eakamat ses osas abistada, suunata või usaldada.
Aga näiteks ämm, tema on saamas 63. Temaga ei saa selliseid vestluseid pidada. Ta veel töötab ja muidu kõbus aga viimasel ajal on näha, et ta unustab asju. Näiteks külas olles küsib ta alati mu mehelt 5x, et ,, kas sa tahad ka kohvi? ,,. Näiteks paar päeva tagasi küsisin ühe asja kohta tema käest, et mis nimeline see on ja kuskohast ta selle ostis. Varasemalt ta oli näidanud mulle ka selle pakendit, mille ta alles hoiab ja ütles ka koha kust see ostetud oli. Kui ma nüüd küsisin selle kohta siis ta ei mäletanud sellest midagi. Ei mäletanud nime ja ka seda, et tal pakend alles on. Ja ka muude asjadega olen täheldanud unustamist. Aga temaga on väga raske, vähemalt minul, leida nö ühist jututeemat. Ta enamuse ajast ei tea ega pole kuulnud teatud asjadest midagi, millest mulle meeldiks rääkida. Kui hakkan mingit jututeemat arendama siis ainukesed asjad mida ta ütleb, on ,, aaa ,, või ,, okei ,,.
Kohvi küsimisest – paljud inimesed joovad päris palju kohvi ja seepärast pakuvad seda ka teistele keskmisest sagedamini, eriti kui teised veel üldse võtnud pole.
Unustatud pakendist – inimesed kipuvad unustama asju, mis nende jaoks ebaoluliseks on muutunud. Pea ei ole prügikast. ????
Ebamäärased vastused tulevad siis, kui inimese mõtted on muuga hõivatud. Äkki on ämmal mõni mure (nt enda või pereliikme tervisega seotud) ja ta ei suuda hetkel mingile small talk’ile keskenduda.
Sellest kohvi küsimisest. Mees vastas oma emale, et jaa tahan küll kohvi. Ja siis küsiti veel 5x järjest, et kas tahad ka kohvi. Mu mees ka imestas, et mis ta emal küll viga on, mitmeid kordi küsib kas ta kohvi tahab. Mehele esimesed 2x ei tundunud imelikud aga kui sama küsimust küsitakse ka 3-4-5x järjest siis paneb see küll kukalt sügama. Viiendal korral juba teised ka küsisid, et mis viga on, et inimene on juba mitmeid kordi vastanud, et jah tahab küll aga ikka küsitakse muudkui, et kas tahad. Ta ise ütles ka, et ta üldse ei mäleta.
ma vist ei saa teemale hästi pihta, mida te oma emadele-ämmadele õigupoolest ette heidate,
seda, et nad vananevad ja ei ole sama noored ja terased nagu teie?
või seda, et inimesed vananevad erinevalt?
Tahtmatult meenub üks ammune perekooli teema, kus käod nokkisid surnuks üht kägu, kes julges öelda, et lapsed on kodus külalised.
Ma olen ammu otsinud seda või mõnda teist sellelaadset teemat “lapsed on meie külalised”, aga pole leidnud. Kas keegi oskaks viidata mõnele sellelaadsele teemale? Kui võimalik, siis paluks linki.
