Peres neli last. 15, 10, 3 ja 1. Püüame abikaasaga kõiki eakohaselt võrdselt kohelda ja leida kõigile ka üks-ühele aega.
Mure on 10aastase tütrega, kes tundub olevat keskmisest suurema tähelepanuvajadusega. Ning juhtudel, kui ta tunneb, et talle ei pöörata tähelepanu viisil ja ajal, kuidas talle sobib, käitub ta väga ahastama panevalt. Ühelt poolt, jah ta on kõigest 10, aga elementaarne kannatlikkus ja emaatia võiks olemas olla. Ta ise ei oska oma käitumise tagamaid selgitada. Püüan rääkida, anda veel rohkem tähelepanu aga talle ei tundu sellest kunagi küllalt. Konkreetsetele tegudele järgneb karistus (vähenenud telefoni aeg vms). Keelud tema käitumist aga ei muuda, seega üsna mõttetu rakendada. Ta nagu eeldaks ja loodaks, et maailm keerleb tema ümber. Mida siis teeb:
Pidevalt teiste jutule vahele segamine, isegi kui ei tea, millest täpselt teema on.
Just siis tema arvates olulise teemaga sisse lendamine, kui on näha, et ma pean tegelema teiste lastega, söögi tegemisega või on kõne pooleli. Korduvalt öeldud, ma räägin telefoniga ruttu ära (mul ei ole pikki kõnesid) ja siis kohe kuulan sind. Ei, temal vaja siis just küsida, mida ta süüa saaks.
Dramaatiline käitumine, kui ma palun kodutöid teha. Näod jm oleks isegi normaalne aga siis pidevalt ahhetav lause, et vanem laps küll ei pea. Aga ta nagu jälle ootab, et siis ma pean selgitama, et vanem laps tegi selle töö jne. See on seotud armukadedusega, sest ta pillub väiteid, et teised lapsed on eelistatud. Olen sellele väitele kategooriliselt vastu. Ta lihtsalt ei saa aru, et 10 ja 15 aastased ei ole võrdsed, mis puudutab lubamisi ja vastutust (näiteks üksinda kusagil käimist). Või, et kolmese ja kümnese kodused kohustused ja enda järele koristamise oskus on elementaarselt erinevad.
Sekundiga tekkiv raske peavalu, mis tihti tekib just siis, kui ma olen öelnud, et oota natuke aega, ma hetkel ei saa sinu teemaga tegeleda.
Ei taha nooremaga mängida aga kui vanem laps seda tegema hakkab, trügib kohe ka mängu aga seda negatiivsel moel. Tihti tirib mänguasju käest ära vms. Tüli on garanteeritud. Mängud peavad üldiselt tema nägemuse järgi käima, millest pidev tüli väiksemaga ning suurem ignoreerib juba teda ja ei ole nõus ühistegevusi ette võtma.
Ja kui ta tunneb, et ta ei saa õiget tähelepanu, siis trampimisega oma tuppa (ealiselt isegi normaalne tegevus). Kui ignoreerime, siis kindlasti kukutatakse midagi oma toas maha lootuses, et vaatama tuleks. Või hakatakse teatraalselt nutma, et teise tuppa ikka kostuks.
Ja teeb lollusi: sodis oma toa seinale, lõikas vaibal narmad ära, kiskus just kiletatud kapilt kile maha, pesi minu kalli juuksemaskiga käsi (terve tuubiga korraga). Sööb vanema lapse oma taskuraha eest ostetud maiustused ära. Pidevalt ja tundub nagu (ala)teadlikult-pahatahtlikult. Vanem laps peab neid peitma või ostma ja kohe ära sööma. Nii kui natukene midagi vedelema jääb, läinud. Tal on oma taskuraha, midagi ei ole puudu.
Neid totraid lolluseid, mida võiks omistada kolmeaastasele aga teeb kümnene, on omajagu. Niisama kirja pannes võiks ju arvata, et lapsed teevadki lolluseid aga see on päevast päeva ja võimenduv probleem, mis segab pereelu. Terve päeva trall käib tal selle ümber, kuidas pildil oleks. Või see vahele segamine jutule ja teemadesse, mis ei puutu üldse lapsesse. Hõikab kasvõi teisest toast aga peab saama midagi öelda. Keeldude seadmine, rääkimine, selgitamine, peegeldav vestlus ja kõik muu ei ole kuidagi teda muutnud.
Ta on nagu väike kutsikas. Koguaeg peab olema juures, et millestki ilma ei jääks, ükski info temast mööda ei läheks, temal midagi ütlemata ei jääks. Isegi kui ma tühja kilekotti köögis krõbistaks, hüpatakse ilmselt diivanilt püsti, et vaadata, mida teen, millest ilma jääb nüüd. Kohati isegi koomiline. Üksinda ei ole ta iialgi osanud mängida, koguaeg oodanud minult ja abikaasalt, et me tema lõbustajad oleks. Üldiselt aktiivsuse ja hajameelsusega probleeme ei ole ning pole ka muid sümptomeid, et ATHd kahtlustada. Või see on tähelepanuhäire üks võimalusi?
Kahjuks ongi tekkinud sassis lõngakera. Tahaks talle anda positiivset tähelepanu ja seda ka teen. Ta on iseseisev kooliasjades, hinded on head ja alati õpitud. Kiidan teha alati kui põhjust on. Aga pildil on ikka sigadused, vahelesegamised ja ta nagu oleks juba harjunud negatiivse käitumisega tähelepanu saama. Ta on nii intensiivne, teda on nii palju. Ausalt – mõni õhtu vaatan, kuhu majas minna, et temast natuke ka puhkust saaks. Tahaks seda muuta aga endal mõistus otsas. Mõistan, et ta on armukade. Lapsi on 4 ja väiksemate sünd on talle ilmselgelt keeruline. Võtame üks ühele aega, annan tähelepanu aga sellest tundub alati puudu olevat. Või see ei ole sellel hetkel nagu tema tahab. Selgitan, et kui ma püüan tegeleda kolmese jonnihooga, siis ta peab korraks ootama ja ma tulen kohe tema juurde kui saan. Ei, temal on vaja kohe nüüd praegu küsida – “ainult üks kiire asi”, nagu ta ise tihti ütleb – näiteks, kas homme ka sajab vihma.
Pikk jutt sai aga sain natuke end tühjaks kirjutada. Armastan lapsi ja naudin nendega koos toimetamist aga ühe tähelepanuvajadus (ja ilmselt sisemine armukadedus) võtavad minult ja abikaasalt kogu energia ja ausalt öeldes on praktiliselt ainus tüli põhjus kõikide pereliikmete vahel.
Aidake kaasa mõelda
