Teema: tähelepanuvajadusega laps

#4058057:

Sa oled ikka kaine või?

Miks küsid? Ma ei oska jookide kohapealt midagi kaasa rääkida.  Aga see on ainult hea, et sina kaineks tahad saada.

#4058062:

Talle selline tegevus ei meeldinud. Jalutamine ja istumine olid ta jaoks liiga igavad ja nõudsid pigem pingutust ja oli kui sund, mitte tore koos veedetud aeg. Joosta, ronida meeldis talle. Aga sellise tegevuse juures jäi suhtlust väheks.

Aga mida talle endale meeldiks koos teha, mida saaks regulaarselt plaani võtta? Tunnustada ja kaasa elada saab ka siis, kui laps turnib ja jookseb.

Mul on selline väike sugulane. 9a. Ta on saanud üksiku lapsena küll palju tähelepanu vast. Aga kui ema räägib telefoniga, siis peab ka kuskile minema, nt wc-sse. Sest laps ei jäta rahule, tal mingi nii pakiline jutt.

Minu sõbrannal oli laps lausa selline, kes tegi draama sellest, kui sünnipäevalaps tordilt küünlaid ära puhus ning üritas ka teiste laste sünnipäevadel esimest viiulit mängida. Vanemad tegelesid lapsega, selgitasid, keelasid – aga lapsel tulid  lausa pisarad silma, et sünnipäeval kloun võttis sünnipäevalapse esinema . Nüüd on juba 9-aastane, asi on paremaks läinud ning enam nii esile ei trügi.

Kui endal sündis teine  laps, siis reegel oli, et vähemalt kord nädalas käisime kahekesi väljas, kas siis poes, raamatukogus, söömas jne. Ka mees käis lapsega koos trennis, ujumas, suusatamas – aga kindlasti oli vaja ka emaga ühist aega.

#4058141:

4 last on ju suur pere. Muidu võib sellise laste arvuga peredes juhtuda, et laps ei saa klassi ühisüritustestki osa võtta, sest perel pole võimalusi. Aga siin soovitatakse nii lihtsalt, mine kohvikusse. Minemine on ju kulukas. Ma ei ütle et see pere ei saa endale võimaldada käimist. Aga nt kinogi on kallis. Ja seal tahab laps ka popcorni. Aga kuidas elavad need kel on 7 last. Kas nende pere ema käib ka iga õhtu ühe lapsega väljas?

Sa ju ikka saad aru, et “kohvikus käimine” on metafoor? Leidub sadu tasita asju, mida saab kahekesi teha.

Tehke siis ükspäev teda ennast ralle järgi, peegeldage tema käitumist. Ehk siis saab miskit aru.

Minu keskmine laps oli/ on selline. Tema tegelikult minu tähelepanust ilma ei ole jäänud, sest teised kaks last on juba titast peale olnud sellised, et eelistavad kuskil omaette nokitseda. Olengi saanud kogu tähelepanu talle anda. Aga ikka on nii, et kui keegi perest näiteks haigeks jääb, peab keskmine laps end tingimata vahele pressima ja nõutab tähelepanu kõigile väljamõeldud hädadele. Ma hea meelega enamuse ajast tegutsen temaga koos, aga mitte kunagi ei piisa sellest. Ta on nüüd juba 12 ja asi on tunduvalt parem, lootust on. Aga üksi ta enda elu huvitavaks elada ei oska, tal on igal sammul vaja kaaslast ja kedagi, kes iga ta iga mõtet kuulaks. Kui midagi tarka öelda ei ole, teeb hääli või kordab sama nalja mitu korda järjest, peaasi, et oleks pildil kogu aeg. Aga jah, juba on tekkinud lootus, et asi läheb paremaks. Minu laps on ka väga tubli ja andekas akadeemiliselt. Aga see tähelepanuvajadus vahel lämmatab.

Laste vanusevahe on suur, 15 ajab omi asju, 3 ja 1 on liiga tited. Ekstravertsel lapsel on kodus igav, siis hakkabki ema tähelepanu nõudma.

Kas laps kuskil trennis või huviringis ei käi? Sõpradel külas? Saab seal end välja elada.

Tasuta asju on tegelikult palju – lähed kasvõi jalutama lapsega, meie määrasime taimi, puulehti, kodus tegime herbaariumi. Käisime staadionil jooksmas, palli viskamas, raamatukogus, tasuta kontsertidel. Võimalusi on.

#4058141:

4 last on ju suur pere. Muidu võib sellise laste arvuga peredes juhtuda, et laps ei saa klassi ühisüritustestki osa võtta, sest perel pole võimalusi. Aga siin soovitatakse nii lihtsalt, mine kohvikusse. Minemine on ju kulukas. Ma ei ütle et see pere ei saa endale võimaldada käimist. Aga nt kinogi on kallis. Ja seal tahab laps ka popcorni. Aga kuidas elavad need kel on 7 last. Kas nende pere ema käib ka iga õhtu ühe lapsega väljas?

need lapsevanemad käivad koolis  ümarlauas arutamas lapse käitumist.

#4059515:

Need ülisuure tähelepanuvajadusega lapsed on paraku emotsionaalses näljas. Just vanemate poolt. Vanematel on arvamus, et nad teevad jube palju. Aga tegelikult on laps üksi-vanematel omad suhtedraamad, lahutused, uued kaaslased, töö, sotsiaalmeedia, hobid.. you name it.

See, et lapsed on puhtad riided, ilusad asjad, paar soojmaareisi aastas ja oma tuba – kõik, mille nimel rabeldakse, ei korva lapsega koos oldud aega.

Koolis näen seda iga päev. Tuleb lapsevanem kooli ja räägib su “õigete” sõnade, fraaside ja tsitaatidega surnuks, KUI õigesti ja moodsalt ta oma last kasvatab, KUI puudulik on haridus ja KUI halb on kogu ümbritsev keskkond.

Aga kui ikka sellest koorikust vaikselt läbi saada, tuleb enamasti välja ikka üks ja sama – emotsionaalne, vahel ka füüsiline üksijäetus.

Kurb on paraku selline vanemate materdamine kõrvalseisjate poolt. Tänapäeval ei piisa enam sellest, kui lapsel on ilus oma tuba, korralik soe kodu, tervislik toit ja puhtad riided seljas. Vaid ikka üritatakse materdada vanemaid, leides selleks igasugu ähmaseid subjektiivseid ettekäändeid.

Tegelikult ei ole meie emadel eales varem kogu inimkonna ajaloo vältel olnud nii palju aega oma lastele pühenduda, ainult ja ainult neid kuulata ja ainult neile tähelepanu jagada.

Mina ise istun igal õhtul lapse voodiserval, kuulan ja räägin. Samas meenub mu enese lapsepõlv, mil mind kasvatas vanaema. Ema päeval töötas, õhtuti õppis ülikoolis ja nädalavahetustel käis sõbrannadega kohvikus. Ei mäleta peaaegu kunagi, et ta oleks sedasi istunud mu voodiveerel ja muudkui rääkinud. Mu vanaema sai seda endale lubada, kuna tema oli juba pensionär ja õpingud olid tal ka lõpetatud. Ehk siis puhtproosalistel põhjustel.

Vanaema meenutas tihti oma noorusaega ja ütles, et tema ajal oli vabrikus kuuepäevane töönädal ja mingit lapsepuhkust polnudki üldse. Ehk siis noored emad jätsid pisikesed kellegi hoida ja läksid ise kohe tööle tagasi.

Veelgi enam edasi minnes – ka vanas eesti taluelus tõttasid ema ja isa varahommikul kohe põllule või heinateole, koju lapsi hoidma jäid ainult vanavanemad, kelle tervis enam ei võimaldanud põllutöödel osaleda.

Niisuguse elulaadi juures polnud mingi tohutu suur emotsioonitsemine ja tähelepanutsemine üldse mõeldavgi. Oligi kõige tähtsam, et suudaks kuidagi lastele vähemalt sooja toidu ja puhtad riidedki selga saada. Mingi tundide kaupa vägev “kohalolu” oleks me esivanemad naerma pannud.

Nüüd elatakse üksnes oma emotsioonidele ehk kogu elu käib tujude järgi, ja paraku tõde on see, et sellega vaimse tervise probleemid üksnes kuhjuvad. Lahendust nähakse ainult “rääkimises” – rääkige lapsega, rääkige psühhiga! Paraku rääkimine siiski alati tulemust ei too, tõtt öelda on tast kasu üsna harva. Küll aga tekitatakse vanemates põhjendamatut süütunnet, süüdistades neid milleski ülimalt ähmases ja subjektiivses. Laste tähelepanuhimu ongi erinev, kuid see ei tähenda, nagu peaksid mõlemad vanemad seetõttu tervest oma elust 18 aastaks täielikult loobuma, ei tohi perre rohkem lapsi hankida ega töölgi käia, sest laps ju vajab “tähelepanu”… Ah, minge te õige! 🙂

Proovi, mis juhtub, kui sa välja ei tee. Ta ju teab, et väiksemate jonnihoo, söögi tegemise jms ajal tuleb tal oma tahtmistega oodata. Lihtsalt ära reageeri. Kui kolmene nutab ja tema tuleb küsima, kas homme vihma sajab, siis sellisele tühjale-tähjale lihtsalt ei vasta ega tee üldse välja nagu poleks kuulnudki. See on ju selgelt lihtsalt välja mõeldud põhjus surkima tulla, et oma võimu näidata. Et las kolmene ka näeb, et mina olen tähtsam, sina võid röökida, aga kui mina nähtavale ilmun, siis näed, emme tegeleb kohe minuga. Arvatavasti ta läheb siis mega närvi, püüab veelgi ägedamalt oma tahtmist saada, aga sina jääd endale kindlaks ja rahulikuks, lõpetad poolelioleva tegevuse ja siis suhtled temaga. Las läheb siis oma tuppa marutama, kui tahab, sellest ka ei tee välja. Kui midagi katki loobib, siis on sellel tagajärjed, nt oma taskuraha kogub ja ostab uue eseme.

Emotsionaalset terroristi pole vaja sussutada. Kuna sa oled kindel, et kohtlete lapsi võrdselt, tähelepanu jagub kõigile piisavalt ja oled kõik õigesti teinud, siis tulebki lapsel lihtsalt selgeks õppida, et rohkem ei saa ja nii on.

#4059831:

#4058062:

Talle selline tegevus ei meeldinud. Jalutamine ja istumine olid ta jaoks liiga igavad ja nõudsid pigem pingutust ja oli kui sund, mitte tore koos veedetud aeg. Joosta, ronida meeldis talle. Aga sellise tegevuse juures jäi suhtlust väheks.

Arvan, et üks ühele aeg ei pea olema sügav vestlusaeg. Piisab ka vaikides kahekesti koos olla või tegevusega seotud juttu rääkida.

Jooksmise ja ronimise ajal saab palju kiita, et nii tubli ja tugev oled, väikseid saavutusi ja väljakutseid tekitada.

Miks arvad, et teemaalgataja juba ei ole seda kõike teinud? Ma usun, et küllap on.

Tegelikult enamikule lastele mingi suur jutujahvatamine ei sobigi, nad eelistavad tegutseda ja seetõttu enamuses peredes põhisuhtlus just nii käibki, et laps ronib mänguväljakul, ema jalutab sealsamas kõrval ja aeg-ajalt kiidab.

Lihtsalt siin üritatakse tekitada emas põhjendamatut süütunnet, et vaja olevat just nimelt pidada iga päev maha mingeid müstilisi tundidepikkuseid hästi “sügavutiminevaid” filosoofilisi debatte, või muidu…

#4060109:

Miks arvad, et teemaalgataja juba ei ole seda kõike teinud? Ma usun, et küllap on.

Miks ma arvan? Sest teemaalgataja ise kirjutas, et jooksmine ei sobinud, sest selles polnud erilist jutuajamist. Mina tsiteerisin siis teemaalgataja teksti, et jooks ja ronimine sobib küll isegi kui selle ajal ei räägita palju. Mis sa vaidled vaidlemise pärast, kui me oleme ühel nõul siin ja ütleme teemalgatajale sama asja.

#4060284:

#4060109:

Miks arvad, et teemaalgataja juba ei ole seda kõike teinud? Ma usun, et küllap on.

Miks ma arvan? Sest teemaalgataja ise kirjutas, et jooksmine ei sobinud, sest selles polnud erilist jutuajamist. Mina tsiteerisin siis teemaalgataja teksti, et jooks ja ronimine sobib küll isegi kui selle ajal ei räägita palju. Mis sa vaidled vaidlemise pärast, kui me oleme ühel nõul siin ja ütleme teemalgatajale sama asja.

Ei, mina seda ei kirjutanud. Seda kirjutas keegi teine, kes oma kogemust jagas.