Esileht Koolilaps tähelepanuvajadusega laps

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 60 )

Teema: tähelepanuvajadusega laps

Postitas:
Kägu

Sa oled ikka kaine või?

Miks küsid? Ma ei oska jookide kohapealt midagi kaasa rääkida.  Aga see on ainult hea, et sina kaineks tahad saada.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas sa käisid temaga kahekesti näiteks kohvikus?? Või jalutamas ja samal ajal suhtlesime?

Talle selline tegevus ei meeldinud. Jalutamine ja istumine olid ta jaoks liiga igavad ja nõudsid pigem pingutust ja oli kui sund, mitte tore koos veedetud aeg. Joosta, ronida meeldis talle. Aga sellise tegevuse juures jäi suhtlust väheks.

Ja kuna ronimise jaoks jäi suhtlus väheseks, siis sellega te enam ei tegele?  Mine siis koos lapsega jooksma.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Talle selline tegevus ei meeldinud. Jalutamine ja istumine olid ta jaoks liiga igavad ja nõudsid pigem pingutust ja oli kui sund, mitte tore koos veedetud aeg. Joosta, ronida meeldis talle. Aga sellise tegevuse juures jäi suhtlust väheks.

Aga mida talle endale meeldiks koos teha, mida saaks regulaarselt plaani võtta? Tunnustada ja kaasa elada saab ka siis, kui laps turnib ja jookseb.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga mõnel ongi selline iseloom, et tähelepanu pole kunagi küll. Ka täiskasvanuna on suured draamaqueenid. Mu õde on selline, ta kohe ei kannata, kui keegi teine ükskõik kui vähe tähelepanu saab. Kasvasime kahekesi, emal ei olnud ajaprobleemi, mõlemaga jõudis tegeleda, aga alati oli vähe. Toon näite ujumisvõistlustelt. Mina olin paar aastat vanem ja mul oli esimene võistlus, sain kaks medalit. Ema ja isa kiitsid, tahtsid pilti teha, siis õde pistis karjuma, et tahab ka medalit, pilti ja kiitust. Ema proovis talle seletada, et sa ei käinudki ju võistlemas, ei lugenud, igatahes kedagi teist ka kiita ei tohtinud. Nüüd on täiskasvanu, iseloom on sama jube edasi, kuigi on õppinud seda rohkem varjama. Mitte keegi ei tohi olla temast parem, kogu aeg on võistlus. Terroriseerib nüüd oma meest ja alluvaid.

Väga nõus. Ongi inimesed erinevad, erinev on ka soov tähelepanu  järele. Päris nii ikka ka ei saa, et teemaalgataja ei tohi iialgi elus teha  enam ühtki  telefonikõnet, ei tohi aidata teistel pere lastel õppida, ei tohi üldse teha midagi muud, kui ainult lõbustada pere teist last. Kasvab selline laps suuremaks, algavad tülid sõpradega, kuna võib  käituda seal samamoodi. Pikapeale jäetakse ta teiste puntidest kõrvale, sest keegi ei taha  sellist draamakuningannat seltsi.

Mitme lapse emana soovitati ka mul võimaldada igale lapsele eraldi individuaalaega. Loomulikult teengi seda, ent ikka võimaluste piires. Oleks natuke veider ju minna ühe lapsega loomaaeda ja jätta teine laps lapsehoidjaga koju; ning seejärel tulla loomaaiast tagasi, vahetada lapsed ringi ja tormata loomaaeda teise lapsega. Ning nelja lapse puhul siis sedasi neli korda järjest…  Ja maksta palka lapsehoidjale kokku nelja lapse hoidmise eest sellal kui ise üheainsa lapsega individuaalselt loomaaias olen.

Seda emaga kahekesi individuaalaja veetmist on natuke ka ületähtsustatud. Seal on juures ikka väga palju muid komponente ka. Kui töölkäiva nelja lapsega pere ema ajagraafik võimaldab ühe lapsega korraga välja minna näiteks üks kord nädalas, siis ilmselgelt jääb sellest lapsele väheks, ta tahab ju rohkem. Siis on ülejäänud aja ikkagi tülid.

+8
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on selline väike sugulane. 9a. Ta on saanud üksiku lapsena küll palju tähelepanu vast. Aga kui ema räägib telefoniga, siis peab ka kuskile minema, nt wc-sse. Sest laps ei jäta rahule, tal mingi nii pakiline jutt.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma soovitan lastepsühholoogile muret rääkida. Nad oskavad kindlasti paremini aidata ja toimivaid käitumismehhanisme jagada, kui suvalised diagnoose käisest raputavad käod. Aga ühe suvalise käona arvan, et te võibolla polegi midagi valesti teinud. Mõnel inimesel ongi suurem tähelepanuvajadus. Küll aga peab selle kuidagi selgeks tegema, kus teistel pereliikmetel on piirid. Võimalik, et tegu on ka mingi isiksuse aksentutatsiooniga (histriooniline?), aga selles osas aitab kindlasti psühholoogi külastamine asjasse selgust tuua. Teinekord on vaja lihtsalt selline käitumine ka nö välja kannatada, sest armukadedus nooremate vastu, mis tal kindlalt on, võib mööduda, kui teismeiga sisse sõidab ning sõbrad (ja poisid!) tähtsaks või tähtsamaks muutuvad. Võimalik, et praegused probleemid kaovad kui nõiaväel. Aga muidugi on siis suur võimalus, et tekivad uued probleemid, mis seotud teismeeaga ja praeguse murepilved tunduvad siis pigem naljakate seikadena.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu sõbrannal oli laps lausa selline, kes tegi draama sellest, kui sünnipäevalaps tordilt küünlaid ära puhus ning üritas ka teiste laste sünnipäevadel esimest viiulit mängida. Vanemad tegelesid lapsega, selgitasid, keelasid – aga lapsel tulid  lausa pisarad silma, et sünnipäeval kloun võttis sünnipäevalapse esinema . Nüüd on juba 9-aastane, asi on paremaks läinud ning enam nii esile ei trügi.

Kui endal sündis teine  laps, siis reegel oli, et vähemalt kord nädalas käisime kahekesi väljas, kas siis poes, raamatukogus, söömas jne. Ka mees käis lapsega koos trennis, ujumas, suusatamas – aga kindlasti oli vaja ka emaga ühist aega.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

4 last on ju suur pere. Muidu võib sellise laste arvuga peredes juhtuda, et laps ei saa klassi ühisüritustestki osa võtta, sest perel pole võimalusi. Aga siin soovitatakse nii lihtsalt, mine kohvikusse. Minemine on ju kulukas. Ma ei ütle et see pere ei saa endale võimaldada käimist. Aga nt kinogi on kallis. Ja seal tahab laps ka popcorni. Aga kuidas elavad need kel on 7 last. Kas nende pere ema käib ka iga õhtu ühe lapsega väljas?

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

4 last on ju suur pere. Muidu võib sellise laste arvuga peredes juhtuda, et laps ei saa klassi ühisüritustestki osa võtta, sest perel pole võimalusi. Aga siin soovitatakse nii lihtsalt, mine kohvikusse. Minemine on ju kulukas. Ma ei ütle et see pere ei saa endale võimaldada käimist. Aga nt kinogi on kallis. Ja seal tahab laps ka popcorni. Aga kuidas elavad need kel on 7 last. Kas nende pere ema käib ka iga õhtu ühe lapsega väljas?

Sa ju ikka saad aru, et “kohvikus käimine” on metafoor? Leidub sadu tasita asju, mida saab kahekesi teha.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kohe selgem, tasuta asjad. Aga kui lähed ühte tuppa lapsega meisterdama, tahavad teised ka. See pole ainult tema aeg. Peab minema kodust ära, et teised ei tuleks ka mängima. Tundub et soovitada on palju lihtsam, kui see teostus.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tehke siis ükspäev teda ennast ralle järgi, peegeldage tema käitumist. Ehk siis saab miskit aru.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest on see lihtsalt väärtõlgendus, et 1:1 tähelepanu=väljaminek (sh rahaline) või ülejäänud pere minemasaatmine. Lihtsalt kui väiksed on kogu aeg “tähtsamad” (ja aastane ja kolmene vajavadki pidevat järelevalvet), siis on loogiline, et seda ei ole võimalik anda. Selleks tulebki see aeg eraldi võtta ja mehele/lähedasele/sõbrannale/lapsehoidjale selgeks teha, et nüüd tegelebki väikestega, mitte ei lase neil segama tulla. Esimesed korrad võib-olla ongi hoopis trots, aga selle pärast ei maksa käega lüüa.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu keskmine laps oli/ on selline. Tema tegelikult minu tähelepanust ilma ei ole jäänud, sest teised kaks last on juba titast peale olnud sellised, et eelistavad kuskil omaette nokitseda. Olengi saanud kogu tähelepanu talle anda. Aga ikka on nii, et kui keegi perest näiteks haigeks jääb, peab keskmine laps end tingimata vahele pressima ja nõutab tähelepanu kõigile väljamõeldud hädadele. Ma hea meelega enamuse ajast tegutsen temaga koos, aga mitte kunagi ei piisa sellest. Ta on nüüd juba 12 ja asi on tunduvalt parem, lootust on. Aga üksi ta enda elu huvitavaks elada ei oska, tal on igal sammul vaja kaaslast ja kedagi, kes iga ta iga mõtet kuulaks. Kui midagi tarka öelda ei ole, teeb hääli või kordab sama nalja mitu korda järjest, peaasi, et oleks pildil kogu aeg. Aga jah, juba on tekkinud lootus, et asi läheb paremaks. Minu laps on ka väga tubli ja andekas akadeemiliselt. Aga see tähelepanuvajadus vahel lämmatab.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga selles väiksemate olemasolu valguses soovitatakse ka suuremat kaasata väikeste eest hoolitsemisse. Mis te sellest arvate? On hea mõte või mitte. Saab ta nii tägelepanu läbi kiituse aitamise eest võ on see see mida ta ei taha. Tahab oma aega. Kuigi 1 kord nädalas tundub ikka vähe. Kui on probleem, siis iga päev oleks vaja seda.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laste vanusevahe on suur, 15 ajab omi asju, 3 ja 1 on liiga tited. Ekstravertsel lapsel on kodus igav, siis hakkabki ema tähelepanu nõudma.

Kas laps kuskil trennis või huviringis ei käi? Sõpradel külas? Saab seal end välja elada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga selles väiksemate olemasolu valguses soovitatakse ka suuremat kaasata väikeste eest hoolitsemisse. Mis te sellest arvate? On hea mõte või mitte. Saab ta nii tägelepanu läbi kiituse aitamise eest võ on see see mida ta ei taha. Tahab oma aega. Kuigi 1 kord nädalas tundub ikka vähe. Kui on probleem, siis iga päev oleks vaja seda.

See toimib väiksemate laste puhul paremini, suuremate puhul sõltub selle meetme efektiivsus sellest, kas lapsele tegelikult sobib teiste eest hoolitsemise roll. Kümnene hakkab juba sinna eelteismelisusse kalduma, need tabavad ära juba, kui jutt abistamisest on ebasiiras ninnunännutamine, sest ega teisel lapsel selle kolmese jonnituuri ajal suurt miskit teha ei ole.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tasuta asju on tegelikult palju – lähed kasvõi jalutama lapsega, meie määrasime taimi, puulehti, kodus tegime herbaariumi. Käisime staadionil jooksmas, palli viskamas, raamatukogus, tasuta kontsertidel. Võimalusi on.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja

Aitäh kaasa mõtlemast.

Panen aja pereterapeudi juurde. Loodetavasti, nagu eelnevalt ka kirjutati, aitab mõista ja mõtestada käitumismustreid ning annab nõu, kuidas edasi.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

4 last on ju suur pere. Muidu võib sellise laste arvuga peredes juhtuda, et laps ei saa klassi ühisüritustestki osa võtta, sest perel pole võimalusi. Aga siin soovitatakse nii lihtsalt, mine kohvikusse. Minemine on ju kulukas. Ma ei ütle et see pere ei saa endale võimaldada käimist. Aga nt kinogi on kallis. Ja seal tahab laps ka popcorni. Aga kuidas elavad need kel on 7 last. Kas nende pere ema käib ka iga õhtu ühe lapsega väljas?

need lapsevanemad käivad koolis  ümarlauas arutamas lapse käitumist.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need ülisuure tähelepanuvajadusega lapsed on paraku emotsionaalses näljas. Just vanemate poolt. Vanematel on arvamus, et nad teevad jube palju. Aga tegelikult on laps üksi-vanematel omad suhtedraamad, lahutused, uued kaaslased, töö, sotsiaalmeedia, hobid.. you name it.
See, et lapsed on puhtad riided, ilusad asjad, paar soojmaareisi aastas ja oma tuba – kõik, mille nimel rabeldakse, ei korva lapsega koos oldud aega.
Koolis näen seda iga päev. Tuleb lapsevanem kooli ja räägib su “õigete” sõnade, fraaside ja tsitaatidega surnuks, KUI õigesti ja moodsalt ta oma last kasvatab, KUI puudulik on haridus ja KUI halb on kogu ümbritsev keskkond.
Aga kui ikka sellest koorikust vaikselt läbi saada, tuleb enamasti välja ikka üks ja sama – emotsionaalne, vahel ka füüsiline üksijäetus.

+5
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need ülisuure tähelepanuvajadusega lapsed on paraku emotsionaalses näljas. Just vanemate poolt. Vanematel on arvamus, et nad teevad jube palju. Aga tegelikult on laps üksi-vanematel omad suhtedraamad, lahutused, uued kaaslased, töö, sotsiaalmeedia, hobid.. you name it.

See, et lapsed on puhtad riided, ilusad asjad, paar soojmaareisi aastas ja oma tuba – kõik, mille nimel rabeldakse, ei korva lapsega koos oldud aega.

Koolis näen seda iga päev. Tuleb lapsevanem kooli ja räägib su “õigete” sõnade, fraaside ja tsitaatidega surnuks, KUI õigesti ja moodsalt ta oma last kasvatab, KUI puudulik on haridus ja KUI halb on kogu ümbritsev keskkond.

Aga kui ikka sellest koorikust vaikselt läbi saada, tuleb enamasti välja ikka üks ja sama – emotsionaalne, vahel ka füüsiline üksijäetus.

Kurb on paraku selline vanemate materdamine kõrvalseisjate poolt. Tänapäeval ei piisa enam sellest, kui lapsel on ilus oma tuba, korralik soe kodu, tervislik toit ja puhtad riided seljas. Vaid ikka üritatakse materdada vanemaid, leides selleks igasugu ähmaseid subjektiivseid ettekäändeid.

Tegelikult ei ole meie emadel eales varem kogu inimkonna ajaloo vältel olnud nii palju aega oma lastele pühenduda, ainult ja ainult neid kuulata ja ainult neile tähelepanu jagada.

Mina ise istun igal õhtul lapse voodiserval, kuulan ja räägin. Samas meenub mu enese lapsepõlv, mil mind kasvatas vanaema. Ema päeval töötas, õhtuti õppis ülikoolis ja nädalavahetustel käis sõbrannadega kohvikus. Ei mäleta peaaegu kunagi, et ta oleks sedasi istunud mu voodiveerel ja muudkui rääkinud. Mu vanaema sai seda endale lubada, kuna tema oli juba pensionär ja õpingud olid tal ka lõpetatud. Ehk siis puhtproosalistel põhjustel.

Vanaema meenutas tihti oma noorusaega ja ütles, et tema ajal oli vabrikus kuuepäevane töönädal ja mingit lapsepuhkust polnudki üldse. Ehk siis noored emad jätsid pisikesed kellegi hoida ja läksid ise kohe tööle tagasi.

Veelgi enam edasi minnes – ka vanas eesti taluelus tõttasid ema ja isa varahommikul kohe põllule või heinateole, koju lapsi hoidma jäid ainult vanavanemad, kelle tervis enam ei võimaldanud põllutöödel osaleda.

Niisuguse elulaadi juures polnud mingi tohutu suur emotsioonitsemine ja tähelepanutsemine üldse mõeldavgi. Oligi kõige tähtsam, et suudaks kuidagi lastele vähemalt sooja toidu ja puhtad riidedki selga saada. Mingi tundide kaupa vägev “kohalolu” oleks me esivanemad naerma pannud.

Nüüd elatakse üksnes oma emotsioonidele ehk kogu elu käib tujude järgi, ja paraku tõde on see, et sellega vaimse tervise probleemid üksnes kuhjuvad. Lahendust nähakse ainult “rääkimises” – rääkige lapsega, rääkige psühhiga! Paraku rääkimine siiski alati tulemust ei too, tõtt öelda on tast kasu üsna harva. Küll aga tekitatakse vanemates põhjendamatut süütunnet, süüdistades neid milleski ülimalt ähmases ja subjektiivses. Laste tähelepanuhimu ongi erinev, kuid see ei tähenda, nagu peaksid mõlemad vanemad seetõttu tervest oma elust 18 aastaks täielikult loobuma, ei tohi perre rohkem lapsi hankida ega töölgi käia, sest laps ju vajab “tähelepanu”… Ah, minge te õige! 🙂

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Varem pandi lapsed tööle, koduseid töid tegema koos vanematega või üksi. Hea kui mängida sai.  Minagi mäletan, et igavuse või nö närvidele käimise  puhuks leiti mulle mingi kodutöö. Teinekord olin juba targem.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Proovi, mis juhtub, kui sa välja ei tee. Ta ju teab, et väiksemate jonnihoo, söögi tegemise jms ajal tuleb tal oma tahtmistega oodata. Lihtsalt ära reageeri. Kui kolmene nutab ja tema tuleb küsima, kas homme vihma sajab, siis sellisele tühjale-tähjale lihtsalt ei vasta ega tee üldse välja nagu poleks kuulnudki. See on ju selgelt lihtsalt välja mõeldud põhjus surkima tulla, et oma võimu näidata. Et las kolmene ka näeb, et mina olen tähtsam, sina võid röökida, aga kui mina nähtavale ilmun, siis näed, emme tegeleb kohe minuga. Arvatavasti ta läheb siis mega närvi, püüab veelgi ägedamalt oma tahtmist saada, aga sina jääd endale kindlaks ja rahulikuks, lõpetad poolelioleva tegevuse ja siis suhtled temaga. Las läheb siis oma tuppa marutama, kui tahab, sellest ka ei tee välja. Kui midagi katki loobib, siis on sellel tagajärjed, nt oma taskuraha kogub ja ostab uue eseme.

Emotsionaalset terroristi pole vaja sussutada. Kuna sa oled kindel, et kohtlete lapsi võrdselt, tähelepanu jagub kõigile piisavalt ja oled kõik õigesti teinud, siis tulebki lapsel lihtsalt selgeks õppida, et rohkem ei saa ja nii on.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Talle selline tegevus ei meeldinud. Jalutamine ja istumine olid ta jaoks liiga igavad ja nõudsid pigem pingutust ja oli kui sund, mitte tore koos veedetud aeg. Joosta, ronida meeldis talle. Aga sellise tegevuse juures jäi suhtlust väheks.

Arvan, et üks ühele aeg ei pea olema sügav vestlusaeg. Piisab ka vaikides kahekesti koos olla või tegevusega seotud juttu rääkida.

Jooksmise ja ronimise ajal saab palju kiita, et nii tubli ja tugev oled, väikseid saavutusi ja väljakutseid tekitada.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Talle selline tegevus ei meeldinud. Jalutamine ja istumine olid ta jaoks liiga igavad ja nõudsid pigem pingutust ja oli kui sund, mitte tore koos veedetud aeg. Joosta, ronida meeldis talle. Aga sellise tegevuse juures jäi suhtlust väheks.

Arvan, et üks ühele aeg ei pea olema sügav vestlusaeg. Piisab ka vaikides kahekesti koos olla või tegevusega seotud juttu rääkida.

Jooksmise ja ronimise ajal saab palju kiita, et nii tubli ja tugev oled, väikseid saavutusi ja väljakutseid tekitada.

Miks arvad, et teemaalgataja juba ei ole seda kõike teinud? Ma usun, et küllap on.

Tegelikult enamikule lastele mingi suur jutujahvatamine ei sobigi, nad eelistavad tegutseda ja seetõttu enamuses peredes põhisuhtlus just nii käibki, et laps ronib mänguväljakul, ema jalutab sealsamas kõrval ja aeg-ajalt kiidab.

Lihtsalt siin üritatakse tekitada emas põhjendamatut süütunnet, et vaja olevat just nimelt pidada iga päev maha mingeid müstilisi tundidepikkuseid hästi “sügavutiminevaid” filosoofilisi debatte, või muidu…

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul 10aastast last pole. Aga kas 10 aastaselt on üldse lahe emaga mänguväljakul käia, lapse poolt vaadatuna?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks arvad, et teemaalgataja juba ei ole seda kõike teinud? Ma usun, et küllap on.

Miks ma arvan? Sest teemaalgataja ise kirjutas, et jooksmine ei sobinud, sest selles polnud erilist jutuajamist. Mina tsiteerisin siis teemaalgataja teksti, et jooks ja ronimine sobib küll isegi kui selle ajal ei räägita palju. Mis sa vaidled vaidlemise pärast, kui me oleme ühel nõul siin ja ütleme teemalgatajale sama asja.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina omast kogemusest ütleks, et tingimata ei olegi oluline, millega täpselt see 1:1 aeg sisustatakse või kui pikalt see kestab. Pigem on oluline, kuidas see 1:1 tegevus lõpeb. Nt kui mängida lapsega teise lapse magamise ajal tund aega lauamänge ja lõpetada poole mängu pealt teise lapse ärgates, siis see laps, kelle mäng jäi pooleli, tunneb ikkagi, et teist eelistatakse. Mis siis, et nii pikka 1:1 aega noorem päeva jooksul kordagi ei saa. Või kui kui käia lapsega mänguväljakul ronimas nii, et teine kärus magab ja sealt magaja ärgates kohe ära tulla, kuigi suurem laps tahaks edasi mängida, tunneb see mänginud laps, et tema tahtmised on vanema jaoks vähemolulised.

Tasuks mõelda sellele, et tõesti sellel lapsel oleks mingi aeg, kui ainult tema tähelepanu saab ning see tähelepanu kestab kokkulepitud aja lõpuni või kuni laps ise tüdineb. Teiste lastega tegeleb sel ajal teine vanem, vanaema või kes iganes muu isik. Ja samal ajal tuleb õpetada sellele lapsele, et ka kõigil teistel on see aeg, kui nad saavad jagamatut tähelepanu ning ka vanematel on oma aeg, kui kasvõi telefonikõnele vahele ei segata.

Lisaks on suur vahe, kuidas lapsele tehtavate asjade järjekorda seletada. Nt on suur vahe, kas ema mängima kutsuvale lapsele vastata “Ma ei saa praegu, sest mul on vaja A ja B enne ära teha” või “Ma teen A ja B ruttu ära, siis saamegi mängida”. Viimasel juhul võiks lapsele jääda mulje, et ka ema ootab koos mängimist.

Mis puutub aega 30 aastat tagasi, kui emad-isad käisid tööl ja lapsi kasvatasid vanaemad, siis sel ajal oligi vanaema see, kes lastele seda jäägitut tähelepanu jagas. Ja tegid ka siis lapsed tähelepanu saamiseks igasugu totruseid. Sel ajal oli laste karistamine veel moes ja teiste jutule vahelesegavad või muidu tüütud lapsed pandi nurka ja vahel karistati ka karmimalt. Vaevalt neist tänu sellele mõistlikumad inimesed kasvasid, pigem tingis karistamine hirmu oma koduste ees ja vajaduse ennast väljaspool koduseinu (lollusi tehes) välja elada.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja

Miks arvad, et teemaalgataja juba ei ole seda kõike teinud? Ma usun, et küllap on.

Miks ma arvan? Sest teemaalgataja ise kirjutas, et jooksmine ei sobinud, sest selles polnud erilist jutuajamist. Mina tsiteerisin siis teemaalgataja teksti, et jooks ja ronimine sobib küll isegi kui selle ajal ei räägita palju. Mis sa vaidled vaidlemise pärast, kui me oleme ühel nõul siin ja ütleme teemalgatajale sama asja.

Ei, mina seda ei kirjutanud. Seda kirjutas keegi teine, kes oma kogemust jagas.

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul 10aastast last pole. Aga kas 10 aastaselt on üldse lahe emaga mänguväljakul käia, lapse poolt vaadatuna?

See oleneb lapse ja vanema suhetest. Minu üle 10 aastane oli nõus minuga linnas pokemone jahtima. Nüüd, kui ta 15 on, siis tuleb ka turule kaasa. Vahest muidugi tuleb ka vastus, et arvuti äng on sõpradega pooleli ja siis lähen üksi.

Samas minu vanemad tütred keelasid meil nendega koos pokesid püüda, et piinlik. Aga mujale tulevad nemad ka kaasa.

+1
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 60 )


Esileht Koolilaps tähelepanuvajadusega laps