Esileht Ilu ja tervis Taheva laste raviasutus – kas keegi mäletab?

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )

Teema: Taheva laste raviasutus – kas keegi mäletab?

Postitas:
Kägu

Minu ema, kes sündis 1935, oli sôja ajal lapsena sanatooriumis tuberkuloosiga pea pool aastat. See tekkis tüüfuse tüsistusena. Me oleme palju sellest rääkinud, temal oli olnud tore ja hea ja palju süüa. Küll aga tema ema oli kannatanud ja nutnud sel ajal-ise kodus, transporti pole, sôja aeg, vaatama ei pääsenud.. Ema tervenes täielikult, kontrollis käis pärast ikka aastakümneid. Siiani, üle poole sajandi hiljem, meenutab hea sônaga.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kasvasin iseseisvaks ja tugevaks inimeseks, kes teab, et ainult ise tuleb kõigega hakkama saada.

Minu mees on samasugune. Samas sisemist turvatunnet pole. Nui neljaks, ise, sest maailm on jube paik, kas ujud või upud. See pole sugugi hea, et lapsed sellisesse olukorda pandi.

Loomulikult ei ole hea, ma ei ole muud moodi kunagi mõelnudki. Turvatunnet ei ole minul ka ja on väga suur läheduse puudus.
Tõin selle teemaalgatajale näiteks, et tõesti nii elati.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olin kolmeaastasena (1976-1977) aasta sanatoorses lasteaias. Esmaspäeviti lasteaeda reedeti koju. Olevat ka mingi kopsuprobleem olnud ja arsti suunamine sinna, vastuvaidlemine ei olnud lubatud. Ma usun, et teemaalgataja emal ka ei olnud valikut. Kui arstid ütlesid, et nii on lapsele vaja, siis nii oligi, vaielda ei saanud.

mina olin ka Tln. sanatoorses rühmas E-R, aga 1970 alguses kogu lasteaias käimise aja. Ilmselt ka arsti suunamisel, sest vahepeal sain suhtlühikese aja olla ka tavarühmas. Arstikontroll oli üsna tihe. Probleem oli meil kõigil kopsudega, mõnel lapsel oli veel midagi. Mingeid ravimeid või olid need mingid üldtugevdavad tabletid anti võrdselt kõigile. Mingit kliimamuutust küll ei saavutatud selle sanatoorse rühmaga, koju oli alla poole kilomeetri. Rühmaelu tegelikult oli tore, aastaid samad lapsed, sõbrunesime aastateks ka peale lasteaeda. Kasvatajad olid ka kõik samad, muu personal samuti, neil oli aega ja tahtmist meiega tegelda ja õpetada. Vist toideti meie rühma ka pisut paremini, palju viibisime õues pea igasuguse ilmaga.
Me olime sellise elurütmiga harjunud, ei osanud seda üldse traagiliselt võtta. Kui nii siis nii.
Ära ma igatahes paranesin ja hiljem pole kopsuprobleeme olnud. Ju oli põhjuseks ka see, et lapsed said korraliku päevarežiimi, kvaliteettoitu ja pidevat arstikontrolli. Mitte kõigil lapsevanematel polnud võimalusi analoogset elu pakkuda.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina sanatooriumisse “ei pääsenud”. Järjekorras olin, aga kohta ei saanud. Ja praegu mõtlen, et õnn oli. Olin lapsena väga ema küljes kinni, ka nädal aega teises linnas haiglas olemine oli kohutav.
Praegu mõtlen aga emade seisukohast. See oleks ikka väga raske olla 3-4 kuud oma lastest eemal. Niiviisi, et ka vaatama ei pääse. Seega, küllap nii raske, kui see paljudele lastele oli, siis kohati raskemgi veel oli ilmselt nii mõnelegi emale.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mina olin nii kade nende sanatooriumi laste peale. Me käisime kedagi sugulast seal vaatamas ja ma mangusin ema, et mina tahan ka sinna laagrisse… olin viiene vist.
Lapsed on ikka täpselt sellised, et mitte millestki aru ei saa.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me olime sellise elurütmiga harjunud, ei osanud seda üldse traagiliselt võtta. Kui nii siis nii.

Jah, nii oli. Mind tunnistati peale aastat terveks ja sain tavalasteaeda. Algul olin ma emale öelnud,et sanatoorses lasteaias meeldis mulle rohkem, sest seal sain rohkem magada. Kuigi, kui sanatoorse lasteaia ajal nädalavahetustel kodus käisin olin omaette voodis rääkinud: ükskõik, kes mulle teki peale paneb. Eks ma ikka emast puudust tundsin.

Ise ma mäletan seda aega väga vähe, üksikuid hetki, kus ühe poisiga mängisin.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olin tollasel Tisleri tänaval asunud nakkushaiglas üksinda 2 aastaselt. Minu elu esimesd mälestused ongi just seal haiglas olemisest, täpsemalt sellest kuidas ema mind vaatamas käis.
Hiljem, esimes ja kolmandas klassis, olin loomulikult üksi Hiiul lastehaiglas. Kõik samavanad lapsed olid ilma emadeta. Ja haiglasolekud kestid sellel ajal mitte alla kuu aja.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema töötas Tahevas med õena. Olen ka ise kooliajal nn sanitarina käinud suviti raha teenimas, ühel suvel ka kasvatajatele puhkust andmas (olin siis keskkoolis). Lapsed olidki seal ikka väga pikka aega. Tean, et osadel lastel olid ikka ravikuurid ka. Olenes tõenäoliselt diagnoosist.
Ja tädi Aitat tean ka!

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin nii Taevaskojas kui ka Pirita-Kosel sanatooriumis. Taevaskojas pikemalt, mitu kuud kindlasti. Seal oli sel ajal poisse rohkem ja tüdrukuid ainult kolm. Oli nii venelasi kui eestlasi. Üks poiss on meeles, kes istus kiiges päevad läbi ja ei tahtnud rääkida. Pirita-Kosel oli palju rohkem lapsi, mäletan, et tüdrukud magasid umbes 20-25 tk ühes suures toas näiteks. Protseduuridest on põhiliselt meeles massaažid ja peale seda antud magus vaht, mida spets pudelist lasti.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin Taevaskojas kaks talve 1982 – 1983 viie ja kuue aastasena. Esimene kord oli kurvem ja raskem. Teine kord oli juba palju lõbusam. Olin väiksemas toas omavanuste tüdrukutega. Mäletan pikki jalutuskäike metsas. Päeval magamine oli minu jaoks raske. Mingeid protseduure saime ka. Mäletan kokatädi Koidut, kes lasi oma juustega mängida ja soenguid teha.
Ma täitsa usun, et mu emale oli see lahusolek raskem kui mulle.
Ma ei tea, kas just tänu Taevaskojale või millelegi muule, aga minu astma taandus. Viimane hoog oligi kusagil enne kooli.

+2
0
Please wait...

Postitas:
karikakar30

Tere! Nii ootamatu ja tore teema, mille peale juhuslikult sattusin. Samuti leidsin enda lapseea ravikaardi ja lugesin sealt välja et olin Taheva sanatooriumis 91 suvel , 7-aastasena, kaks kuud: juuni ja juuli, sest kopsud olid nõrgad. Ma mäletan päris paljusid asju ja enamus olid neist toredad, kuid ikkagi on meeles ka see igatsuse tunne. Oma lastega käisin paar aastat tagasi seal jalutamas ja see oli nii tore: hooned on samad aga metsaalune kus tihti mängimas käisime oli metsa kasvanud. Tean, et olin seal 2 korda, aga seda ei tea kas erinevatel aastatel. Esimest korda olin kolmandas rühmas, all korrusel ja see oli söögimajast eraldi. Mäletan oma esimest päeva: minu vastas söögilauas istus üks Pärnu tüdruk Kadi, kellega saabusime samal päeval, ta nuttis väga kõvasti: tal olid ilusad lokkis juuksed ja ilus noor ema 🙂 Me saime headeks sõpradeks. Vahest lõuna ajal me ei maganud, siis voltisime minu kleidi vööd lilleks ja viskasime üksteisele vööd kordamööda 🙂 tal oli parema lõhnaga kätekreem kui minul 😀 mäletan et korjasime nurmenukke ja need pandi nukkudega mängimise tuppa kuivama. Mina sain raviks pool suurest tabletist, mis oli suht ilmetut halli värvi ja Kadi sai alati ilusa roosa pisikese tableti. Koguaeg mõtlesime et vahetame tabletid ära, sest ma ju tahtsin ka seda ilusat roosat, aga me lõpuks ikkagi ei julgenud. Teist korda olin ma neljandas rühmas ja tundub et seal olid kõige vanemad lapsed, ülemisel korrusel oli rühm. Siis oli mu sõbrannaks Reelika, kellel olid mustad lühikesed juuksed. Vahest öösel me ei jäänud kohe magama ja jooksime ringi mööda pikka koridori, ikka paljukesi 🙂 ja siis kui kuulsime et valvuritädi tuleb, siis kõik jooksid oma vooditesse ja teesklesime et magame – nii äge lihtsalt 😛 õhtuti oli duši all käimine ja sääsepunnide briljantroheliseks tegemine – no me olime nagu tulnukad kõik, võrdlesime kes on rohelisem 🙂 Kasvatajatest mäletan Ada’t, ta oli noor, ta joonistas mulle sipsiku pildi ja ma arvan et mul on see siiamaani olemas. Kas oli ka Maila… kelle mustadest juustest me noppisime välja halle karvu, tema pea kallal võis toimetada paar kolm last korraga, tavaliselt metsa all mängimise ajal 🙂 Isolaatori toas magasin ma ka, sest ruumi ei olnud mujal, aga mulle ei meeldinud seal, sest seal oli ainult 2 või kolm voodit, liiga vähe ja sp ei saand ka seal nii palju nalja… Ma arvan et mind käidi paari nädala tagant vaatamas. Ja muidugi kui esimest korda emaga ja bussiga sinna üldse läksime, siis tulime liiga vara maha, läksime Taagepera lossi, kus oli viinaravi sel ajal. Rääkisime köögis kokkadega juttu kui aega parajaks tegime uut bussi oodates ja pärast saatis üks vahva tädi Valli mulle ka kaardi sanatooriumisse. Sellised mälestused, pigem toredad… kuna ma olin käinud ka öö lasteaias, siis olin karastunud laps. Aitäh teema algatajale! oli tore teiste lugusid lugeda ja ka enda mälestusi meenutada. Helen

+15
-3
Please wait...

Postitas:
margitsmargit

Ma olin ka Taevaskoja sanatooriumis 2-3 kuud, suvi+sügisel läksin seal 2. klassi. See oli siis aastal 1976. Ilus koht ja head mälestused.

+1
0
Please wait...

Postitas:
karmauhh

Väga huvitav lugemine ja eredad näited, kui imeliselt paindlik on inimese aju. Valdav enamik on väikelapseea traumeeriva kogemuse enda jaoks mingiks toredaks seikluseks muundanud ja jätnud meelde ainult positiivse. Ise ka usutakse siiralt, et küll oli põnev ja tore ja midagi halba polnudki ja pole kunagi olnudki, kõik oli normaalne ja nii pidigi olema. Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

+5
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

Aga sa unustad, et sel ajal oligi elu hoopis teine. Paljude jaoks oligi sealne ravi ja elu-olu parem kui oma kodus. Praegusel ajal ei hakka keegi lapsi kuudeks või aastateks kuskile panema, et oleks arsti järelvalve, korralik toit, režiim jne, siis paljud kodud ei pakkunud selliseid elementaarseid asju. Vanemad olid tööl, ei tegelenud lastega, paljudel olid kodus halvad tingimused. Sellepärast kasutati sellist ravivõimalust. Tänapäeval pole seda vaja, sest selliseid tingimusi pakuvad suurem osa kodusid mitte ainult eriasutus.

+6
0
Please wait...

Postitas:
maximus

Oli küll kasvataja Maila, tumedate juustega. Tunnen teda beebieast saadik, on minu kunagine naaber. Halli on tal praeguseks juustes ikka palju. Välja nokkida enam ei saa! 😀

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

Aga sa unustad, et sel ajal oligi elu hoopis teine. Paljude jaoks oligi sealne ravi ja elu-olu parem kui oma kodus. Praegusel ajal ei hakka keegi lapsi kuudeks või aastateks kuskile panema, et oleks arsti järelvalve, korralik toit, režiim jne, siis paljud kodud ei pakkunud selliseid elementaarseid asju. Vanemad olid tööl, ei tegelenud lastega, paljudel olid kodus halvad tingimused. Sellepärast kasutati sellist ravivõimalust. Tänapäeval pole seda vaja, sest selliseid tingimusi pakuvad suurem osa kodusid mitte ainult eriasutus.

Mis jutt, et paljudel olid 70.ndatel 80. ndatel niii kehvad tingimused, et väikelapseeas päritolu pere juurest isoleerida. Kui loll jutt! Äärmiselt kalk ja jõhker ja imestan, et mõned emad sellega nõus olid. Küsisin üle – minu ema poleks kindlasti seda teinud. Küsimus polnud ju mingis 24h elutähtsaid funktsioone säilitava masina külge panemises vaid suvalises maapiirkonnas viibimises. Äärmiselt rumalad ja kalgid emad, kes sellega kaasa läksid ja veel rumalamad täiskasvanud, kes seda siin heldinult meenutavad. Lugege natukenegi väikelapse psühholoogilise arengu kohta ja selle kohta, millise trauma ja väärastunud tundemaailna selline shokk lapsele põhjustab. Isegi kui sa teadlikult püüad selle enda jaoks õigeks mõelda, on probleem alateadvuses ja sa ei kujuta sa ette milline inimene sa ilma sellise traumata oleksid olnud

0
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

Aga sa unustad, et sel ajal oligi elu hoopis teine. Paljude jaoks oligi sealne ravi ja elu-olu parem kui oma kodus. Praegusel ajal ei hakka keegi lapsi kuudeks või aastateks kuskile panema, et oleks arsti järelvalve, korralik toit, režiim jne, siis paljud kodud ei pakkunud selliseid elementaarseid asju. Vanemad olid tööl, ei tegelenud lastega, paljudel olid kodus halvad tingimused. Sellepärast kasutati sellist ravivõimalust. Tänapäeval pole seda vaja, sest selliseid tingimusi pakuvad suurem osa kodusid mitte ainult eriasutus.

Mis jutt, et paljudel olid 70.ndatel 80. ndatel niii kehvad tingimused, et väikelapseeas päritolu pere juurest isoleerida. Kui loll jutt! Äärmiselt kalk ja jõhker ja imestan, et mõned emad sellega nõus olid. Küsisin üle – minu ema poleks kindlasti seda teinud. Küsimus polnud ju mingis 24h elutähtsaid funktsioone säilitava masina külge panemises vaid suvalises maapiirkonnas viibimises. Äärmiselt rumalad ja kalgid emad, kes sellega kaasa läksid ja veel rumalamad täiskasvanud, kes seda siin heldinult meenutavad. Lugege natukenegi väikelapse psühholoogilise arengu kohta ja selle kohta, millise trauma ja väärastunud tundemaailna selline shokk lapsele põhjustab. Isegi kui sa teadlikult püüad selle enda jaoks õigeks mõelda, on probleem alateadvuses ja sa ei kujuta sa ette milline inimene sa ilma sellise traumata oleksid olnud

Paistab, et Teid sellise trauma puudumine küll paremaks ega meeldivamaks täiskasvanuks ei teinud …

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

Aga sa unustad, et sel ajal oligi elu hoopis teine. Paljude jaoks oligi sealne ravi ja elu-olu parem kui oma kodus. Praegusel ajal ei hakka keegi lapsi kuudeks või aastateks kuskile panema, et oleks arsti järelvalve, korralik toit, režiim jne, siis paljud kodud ei pakkunud selliseid elementaarseid asju. Vanemad olid tööl, ei tegelenud lastega, paljudel olid kodus halvad tingimused. Sellepärast kasutati sellist ravivõimalust. Tänapäeval pole seda vaja, sest selliseid tingimusi pakuvad suurem osa kodusid mitte ainult eriasutus.

Mis jutt, et paljudel olid 70.ndatel 80. ndatel niii kehvad tingimused, et väikelapseeas päritolu pere juurest isoleerida. Kui loll jutt! Äärmiselt kalk ja jõhker ja imestan, et mõned emad sellega nõus olid. Küsisin üle – minu ema poleks kindlasti seda teinud. Küsimus polnud ju mingis 24h elutähtsaid funktsioone säilitava masina külge panemises vaid suvalises maapiirkonnas viibimises. Äärmiselt rumalad ja kalgid emad, kes sellega kaasa läksid ja veel rumalamad täiskasvanud, kes seda siin heldinult meenutavad. Lugege natukenegi väikelapse psühholoogilise arengu kohta ja selle kohta, millise trauma ja väärastunud tundemaailna selline shokk lapsele põhjustab. Isegi kui sa teadlikult püüad selle enda jaoks õigeks mõelda, on probleem alateadvuses ja sa ei kujuta sa ette milline inimene sa ilma sellise traumata oleksid olnud

Pioneerilaager oli siis samasugune trauma, mõni laps oli vabatahtlikult lausa mitu vahetust järjest 😀

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina käisin ka seal ravil, aga korraga vist nädal-kaks ja alati koos vanemaga. Ööbisime peamajast veidi eemal mingis majas kus oli ka teisi lapsi vanematega. 00ndate alguses

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kuna ma olin käinud ka öö lasteaias, siis olin karastunud laps. Aitäh teema algatajale! oli tore teiste lugusid lugeda ja ka enda mälestusi meenutada. Helen

Kõik muidu igati tore, aga ‘öö lasteaias’ võinuks ehk siiski kokku kirjutada – see kirjutatakse ‘öölasteaias’.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Taheva kohta kommenteerida ei tea.

Ise olin 80-ndate alguses, napilt 3-aasta sünnipäeva eel ja pärast kolm kuud ravil tollases Tallinna Merimetsa laste nakkushaiglas. Sinna sattusin kõrvapõletiku tõttu ja korjasin üles tuulerõuged. Koju saades ei tundud ära oma ema ja kõik enam, kui kolm korrust kõrgemad majad, tundusid hirmuäratavana. Ema on meenutanud üht seika peale toonast haiglasolekut, kus viis mind toonasesse Noorsooteatrisse ja kui seda maja eemalt nägin, olin südantlõhestavalt nutma hakanud, et ei taha haiglasse minna… Vot lapse psüühikat…

Kui aastal 2020 oma 1,5a last esimest korda sõime proovisin harjutada – vaid 2-3 korda oli seal üksinda ja umbes nädala jagu päevi koos minuga lühikest aega, enne kui loobusime lasteaiast ja koju edasi jäime. Siis peaaegu 6 kuud hiljem veel, 2 aastasena hakkas laps ikka veel neid tüüpilisi nõukaaegseid lasteaia maju nähes nutma, et ta ei taha sinna sisse minna. Ühes taolises majas oli raamatukogu, niiet päris raske oli lapsega raamatukokku minna nii, et ta tähelepanu mujal oleks ja ta ei näeks, et me lasteaiataolisse hoonesse siseneme. Hiljem õnneks väga pole aru saanud, et talle enam ei meeldiks need.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

Aga sa unustad, et sel ajal oligi elu hoopis teine. Paljude jaoks oligi sealne ravi ja elu-olu parem kui oma kodus. Praegusel ajal ei hakka keegi lapsi kuudeks või aastateks kuskile panema, et oleks arsti järelvalve, korralik toit, režiim jne, siis paljud kodud ei pakkunud selliseid elementaarseid asju. Vanemad olid tööl, ei tegelenud lastega, paljudel olid kodus halvad tingimused. Sellepärast kasutati sellist ravivõimalust. Tänapäeval pole seda vaja, sest selliseid tingimusi pakuvad suurem osa kodusid mitte ainult eriasutus.

Mis jutt, et paljudel olid 70.ndatel 80. ndatel niii kehvad tingimused, et väikelapseeas päritolu pere juurest isoleerida. Kui loll jutt! Äärmiselt kalk ja jõhker ja imestan, et mõned emad sellega nõus olid. Küsisin üle – minu ema poleks kindlasti seda teinud. Küsimus polnud ju mingis 24h elutähtsaid funktsioone säilitava masina külge panemises vaid suvalises maapiirkonnas viibimises. Äärmiselt rumalad ja kalgid emad, kes sellega kaasa läksid ja veel rumalamad täiskasvanud, kes seda siin heldinult meenutavad. Lugege natukenegi väikelapse psühholoogilise arengu kohta ja selle kohta, millise trauma ja väärastunud tundemaailna selline shokk lapsele põhjustab. Isegi kui sa teadlikult püüad selle enda jaoks õigeks mõelda, on probleem alateadvuses ja sa ei kujuta sa ette milline inimene sa ilma sellise traumata oleksid olnud

Ja mis on sinu trauma?

70.-80.  aastatel oli näit enamik antibiootikume süstidena, nii et ainus võimalus raviks oli haiglas olla.  Hingamisteede haiguste ravi ja taastumine võtabki aega kuid, nii et muud varianti tollal polnudki, kui kuid haiglas olla.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

Aga sa unustad, et sel ajal oligi elu hoopis teine. Paljude jaoks oligi sealne ravi ja elu-olu parem kui oma kodus. Praegusel ajal ei hakka keegi lapsi kuudeks või aastateks kuskile panema, et oleks arsti järelvalve, korralik toit, režiim jne, siis paljud kodud ei pakkunud selliseid elementaarseid asju. Vanemad olid tööl, ei tegelenud lastega, paljudel olid kodus halvad tingimused. Sellepärast kasutati sellist ravivõimalust. Tänapäeval pole seda vaja, sest selliseid tingimusi pakuvad suurem osa kodusid mitte ainult eriasutus.

Mis jutt, et paljudel olid 70.ndatel 80. ndatel niii kehvad tingimused, et väikelapseeas päritolu pere juurest isoleerida. Kui loll jutt! Äärmiselt kalk ja jõhker ja imestan, et mõned emad sellega nõus olid. Küsisin üle – minu ema poleks kindlasti seda teinud. Küsimus polnud ju mingis 24h elutähtsaid funktsioone säilitava masina külge panemises vaid suvalises maapiirkonnas viibimises. Äärmiselt rumalad ja kalgid emad, kes sellega kaasa läksid ja veel rumalamad täiskasvanud, kes seda siin heldinult meenutavad. Lugege natukenegi väikelapse psühholoogilise arengu kohta ja selle kohta, millise trauma ja väärastunud tundemaailna selline shokk lapsele põhjustab. Isegi kui sa teadlikult püüad selle enda jaoks õigeks mõelda, on probleem alateadvuses ja sa ei kujuta sa ette milline inimene sa ilma sellise traumata oleksid olnud

Ja mis on sinu trauma?

70.-80. aastatel oli näit enamik antibiootikume süstidena, nii et ainus võimalus raviks oli haiglas olla. Hingamisteede haiguste ravi ja taastumine võtabki aega kuid, nii et muud varianti tollal polnudki, kui kuid haiglas olla.

Palun ära valeta, ab oli samamoodi tablettidena, palju neid ise omal ajal söönud.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

Aga sa unustad, et sel ajal oligi elu hoopis teine. Paljude jaoks oligi sealne ravi ja elu-olu parem kui oma kodus. Praegusel ajal ei hakka keegi lapsi kuudeks või aastateks kuskile panema, et oleks arsti järelvalve, korralik toit, režiim jne, siis paljud kodud ei pakkunud selliseid elementaarseid asju. Vanemad olid tööl, ei tegelenud lastega, paljudel olid kodus halvad tingimused. Sellepärast kasutati sellist ravivõimalust. Tänapäeval pole seda vaja, sest selliseid tingimusi pakuvad suurem osa kodusid mitte ainult eriasutus.

Mis jutt, et paljudel olid 70.ndatel 80. ndatel niii kehvad tingimused, et väikelapseeas päritolu pere juurest isoleerida. Kui loll jutt! Äärmiselt kalk ja jõhker ja imestan, et mõned emad sellega nõus olid. Küsisin üle – minu ema poleks kindlasti seda teinud. Küsimus polnud ju mingis 24h elutähtsaid funktsioone säilitava masina külge panemises vaid suvalises maapiirkonnas viibimises. Äärmiselt rumalad ja kalgid emad, kes sellega kaasa läksid ja veel rumalamad täiskasvanud, kes seda siin heldinult meenutavad. Lugege natukenegi väikelapse psühholoogilise arengu kohta ja selle kohta, millise trauma ja väärastunud tundemaailna selline shokk lapsele põhjustab. Isegi kui sa teadlikult püüad selle enda jaoks õigeks mõelda, on probleem alateadvuses ja sa ei kujuta sa ette milline inimene sa ilma sellise traumata oleksid olnud

Ja mis on sinu trauma?

70.-80. aastatel oli näit enamik antibiootikume süstidena, nii et ainus võimalus raviks oli haiglas olla. Hingamisteede haiguste ravi ja taastumine võtabki aega kuid, nii et muud varianti tollal polnudki, kui kuid haiglas olla.

Palun ära valeta, ab oli samamoodi tablettidena, palju neid ise omal ajal söönud.

Jajah.  Mu ema on elupõline meditsiiniõde ja minu lapsepõlves käis ta ikka ja jälle mõnda last süstimas, keda  tema ema ei tahtnud haiglasse viia. Eks just neil põhjustel nagu siin kirjeldatud.  Viimast korda nii 95. aasta paiku. Ju siis süstelahuseid peeti paremini toimivateks ja kui järele mõelda eks nii ongi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Leiti küll jälle teema, mis tervise alla tõsta!

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kuna ma olin käinud ka öö lasteaias, siis olin karastunud laps. Aitäh teema algatajale! oli tore teiste lugusid lugeda ja ka enda mälestusi meenutada. Helen

Kõik muidu igati tore, aga ‘öö lasteaias’ võinuks ehk siiski kokku kirjutada – see kirjutatakse ‘öölasteaias’.

Just, sest praegu loeb sellest tekstist välja, et inimene kâis lasteaias ühe öö – kõva karastumine küll ! 😀

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimese vaimse tervise seisukohalt ilmselt hädavajalik ellujäämismehhanism, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks valus ja kurb lugemine.

Aga sa unustad, et sel ajal oligi elu hoopis teine. Paljude jaoks oligi sealne ravi ja elu-olu parem kui oma kodus. Praegusel ajal ei hakka keegi lapsi kuudeks või aastateks kuskile panema, et oleks arsti järelvalve, korralik toit, režiim jne, siis paljud kodud ei pakkunud selliseid elementaarseid asju. Vanemad olid tööl, ei tegelenud lastega, paljudel olid kodus halvad tingimused. Sellepärast kasutati sellist ravivõimalust. Tänapäeval pole seda vaja, sest selliseid tingimusi pakuvad suurem osa kodusid mitte ainult eriasutus.

Mis jutt, et paljudel olid 70.ndatel 80. ndatel niii kehvad tingimused, et väikelapseeas päritolu pere juurest isoleerida. Kui loll jutt! Äärmiselt kalk ja jõhker ja imestan, et mõned emad sellega nõus olid. Küsisin üle – minu ema poleks kindlasti seda teinud. Küsimus polnud ju mingis 24h elutähtsaid funktsioone säilitava masina külge panemises vaid suvalises maapiirkonnas viibimises. Äärmiselt rumalad ja kalgid emad, kes sellega kaasa läksid ja veel rumalamad täiskasvanud, kes seda siin heldinult meenutavad. Lugege natukenegi väikelapse psühholoogilise arengu kohta ja selle kohta, millise trauma ja väärastunud tundemaailna selline shokk lapsele põhjustab. Isegi kui sa teadlikult püüad selle enda jaoks õigeks mõelda, on probleem alateadvuses ja sa ei kujuta sa ette milline inimene sa ilma sellise traumata oleksid olnud

Miks sa kommenteerid teemas, mis sind üldse ei puuduta?

0
0
Please wait...

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )


Esileht Ilu ja tervis Taheva laste raviasutus – kas keegi mäletab?