Esileht › Pereelu ja suhted › Täisealised lapsed ja nende eksid.
Kui teie laste pikaajalised abielud ja suhted purunevad, siis millisteks on kujunenud teie, kui vanemate (aga ka nt õdede-vendade) suhtlus/suhted nende endiste kaaslastega?
Just kooselud, kus inimesed on koos olnud 10/15/20/… aastat. Kuidas lahku läinud noored omavahel asju ajavad on üks asi, aga kuidas selline lagunemine on teisi pereliikmeid mõjutanud? On ju eelnevatest aastates kõvasti ajalugu, mälestusi emotsionaalset seotust, millest nipsust ei vabane.
Mul endal lapsed veel kaaslastega koos ei ela, aga ise olen lahku läinud pikaajalisest kooselust. Minu ema oli mu eksiga päris lähedane ning nad mingi aja pärast lahkuminekut ikka suhtlesid. Ja nägin, et emal oli päris keeruline mu uut kaaslast omaks võtta (läks ikka 10a aega). Aga ega ma pole kunagi seetõttu pahane olnud. Uus mees vast ei osanudki tahta mingit muudmoodi suhtlust.
Ja ega peagi nii lähedane olema. Mehe sõber jättis naise maha, kellega mina ning ka ülejäänud sõpruskond ülihästi klappisid. Kui sõbrale uus tekkis, ei võetud ka teda kaua omaks (mõned ei võtnudki ja sõprus jäi katki).
Mina lahutasin pika abielu siis laias laastus see ei muutnud midagi, sest kõik oli rahumeelne. Mina saan tema vanematega hästi läbi, lapsed käivad sinna. Tema minu omadega eriti ei käi läbi, sest pole lihstalt põhjust ning vahemaa on suur.
Kui minu lapsed lahku peaks minema siis ma lähtuma eelkõige lapse soovist- kui olnud raske lahkuminek, siis hoiaks iga kell tema poole. Aga kui rahumeelne kõik siis vajadusel suhtleks samamoodi edasi (kui nt lapsed) sest ega lahutus ei muuda ju inimesena teda .
Kui suhted on enne head, on ka pärast. Ja vastupidi.
Tütre ekselukaaslasega saame hästi läbi, tütar ise ka suhtleb temaga. Olid koos peaaegu 10 aastat, need aastad ei kao ju kuhugi. Poeg suhtleb temaga rohkem, neil ühist rohkem.
Vennanaine oli aastakümnetega mulle nagu õe ja vanematele tütre eest, loomulikult jäi ta meie pere liikmeks ka peale lahkuminekut. Suudavad viisakalt ka venna ja tema uue abikaasaga ühes lauas istuda perekondlikel tähtpäevadel.
Mina saan oma eksvennanaisega nüüd paremini läbi, kui sel ajal, kui nad vennaga abielus olid. Nad olid sobimatu paar, sellest pinged jne – aga nüüd on mõlemad uuesti ja õnnelikus abielus. Ta on ise ka tunnistanud, et ei käitunud sel ajal kõige normaalsemalt. Ja saab mu vennaga ka superhästi läbi. Samuti käivad mu vanemad eksvennanaise vanematega läbi.
Minu mees on aegajal tikka ajanud oma õe eksiga mingeid asju, kui on midagi ajada. Lahkuminek oli neil natuke inetu, aga see on nende kahevaheline asi.
Tean ka, et minu mehe õde suhtleb mingil määral minu mehe eksiga, kuna said väga hästi läbi. Lahkumineku täpsemaid asjaolusid küll ei tea, kuna ilmusin oma mehe ellu mitu aastat hiljem. Nemad küll polnud 10-20 aastat koos, aga ühine laps on neil.
Ilmselt kui mu õed läheksid oma meestest lahku, siis ma väga ei suhtleks nendega enam, sest ega ma praegu ka niiväga ei suhtle nendega eraviisiliselt, rohkem ikka õdedega
Mu üks tütar on teist korda abielus. Esimene abielu kestis 6 aastat ning mõned aastad kooselu enne seda. Lahutati juba 7 aastat tagasi, lapsi ei olnud. Usun, et tütar ei oleks üldsegi õnnelik, kui teada saaks, et see esimene abikaasa käib senini mul umbes kord kuus külas. Ilmselt tuleks sellest jube skandaal. Ega täpselt ei tea ju, aga arvata on. Otse petma ei pea, sest tütar ju ei küsi sellist asja, aga me lihtsalt abikaasaga ei räägi talle, et kohtume tema eksiga sageli.
Mulle aga meeldib selle tema eksiga suhelda ja no ilmselgelt talle meeldib ka. Tavaliselt sööme, siis vaatame mõnd filmi või tuleb ta mingi suurema spordisündmuse vaatamise ajaks. Teinekord paariks tunniks, teinekord terveks pikaks õhtupoolikuks.
Tütre suhtumisega asjasse ei kavatse arvestada, sest temast pole mitte kunagi ühtegi sõna juttu – see teema on olematu, tütar ei puutu asjasse, jutuks on hoopis päevakajalisemad teemad. Ei näe põhjust, miks peaks meeldiva inimesega suhtlemise lõpetama ja oma tutvusringkonda sättime selle järgi, et kes kellega käis ja kellest lahku läks.
Seda teemat lugedes olen ma aina õnnnelikum, et olen otsustanud pärast lapse saamist ja kooselu lagunemist vallaliseks jääda. Ei võeta neid uusi naisi/mehi omaks, eksid käivad salaja eksämmadel külas ja johhaidii mida kõike peab veel taluma.
Mina eelnevaga nõus. Peaksin seda reetmiseks, kui mu pere mu eksiga edasi suhtleks. 10a koos polnud ja lapsi ei olnud, aga osadele mu pereliikmetele ta meeldis. Aga minuga ta hästi ei käitunud. Ja seetõttu peaksingi reetmiseks. Inimene käitus minuga väga halvasti ja lugupidamatult, tegi haiget (petmise teemad muuhulgas) ja siis mu oma lihane ema näiteks suhtleks temaga salaja edasi. Sellega nagu ütleks, et on ok minuga nii käituda, see pole midagi. Kui mina ise ei taha sellest inimesest midagi kuulda. Vaimne tervis kannatab juba ainuüksi sellest, kui temast kuulma peaks.
Kui lahkuminek on sõbralik ja mõlemapoolne otsus, siis veel kuidagi ok, et endised ämmad, äiad jms edasi suhtlevad. Just kui eksid ise ka okeilt läbi saavad, suhtlevad. Kui aga asi sedasi, et eksid ise vaenujalal, ei suhtle üldse, on minu meelest ikka imelik, kui nende pereliikmed salaja või vähem salaja selle eksiga edasi suhtlevad. Sama siis kui on isiklikud sõbrad, kes siis eksiga edasi suhtleks tagaselja. Minu meelest see mõjub reetmisena siiski.
Kui aga pole isegi ühiseid lapsi, eksid ammu omavahel ei suhtle ja neil uued kaaslased, siis minu meelest ikka nõme sedasi perel mingite kunagiste eksidega edasi suhelda. No see on ju imelik. Inimesel ammu uus kaaslane, ehk isegi lapsed koos, kunagine eks ammu unustatud, täiesti nagu võõras ja siis ema-isa-õde-vend suhtlevad regulaarselt selle suvalise eksiga ja veel kutsuvad külla. Ehkki mingit kokkupuudet ja seost enam pole.
Mul oma eksi pere vastu otseselt midagi polnud, endise ämmaga saime hästi läbi, aga meie suhtlus katkes kohe, kui lahku läksime. Sest tundus imelik oma eksi emaga veel edasi suhelda. No millest ja miks. Mis siis et ämm ise ütles, et tahaks edasi suhelda. Käin salaja eksi ämmal külas, ehkki mu eks ise ei tahaks enam minuga kokku puutuda? Kindlasti eksi uus naine ka rõõmustaks, kui tema ämm mingi eksiga edasi suhtleks ja võib-olla teda veel eelistaks.
Ma ise saaks kindlasti pahaseks, kui mu pere meenutaks mu eksi, kui mul uus kaaslane juba ja veel hullem, eelistaks seda eksi mu uuele ja mind palju paremini kohtlevale eksile.
Mul oma eksi pere vastu otseselt midagi polnud, endise ämmaga saime hästi läbi, aga meie suhtlus katkes kohe, kui lahku läksime. Sest tundus imelik oma eksi emaga veel edasi suhelda. No millest ja miks. Mis siis et ämm ise ütles, et tahaks edasi suhelda. Käin salaja eksi ämmal külas, ehkki mu eks ise ei tahaks enam minuga kokku puutuda? Kindlasti eksi uus naine ka rõõmustaks, kui tema ämm mingi eksiga edasi suhtleks ja võib-olla teda veel eelistaks.
See oleks nagu ütlemine, et ei nõustuta oma lapse valikutega. Ja mida need eksid mõtlevad, kes salaja mööda hekitaguseid endistele ämmadele ja äiadele külla hiilivad? Nagu meelega torgiks. Ma juba austusest eksmehe ja tema uue naise vastu ei hakkaks ennast kuskile toppima, vaid hoian viisakalt eemale (kuigi meil ühine laps).
Ja mida need eksid mõtlevad, kes salaja mööda hekitaguseid endistele ämmadele ja äiadele külla hiilivad?
Miks hiilivad, täitsa tavaliselt tulevad. On sul ikka tahtmist piirata, kellega teised inimesed suhtlevad. Kuidas see sinu asi üldse on, eriti kui sinust isegi mitte ei räägita? Mina olen see, kelle tütar ei tea, et suhtleme tema eksmehega. Miks peaksime loobuma meeeldiva inimesega suhtlemisest ainult seetõttu, et tütar armus teisesse, pettis oma meest ja jättis lõpuks abikaasa maha? Siis peaksime meie abikaasaga ka nagu solidaarsusest ta maha jätma? Mis lollus see siis on.
Meil ei hiili küll mitte keegi. Mõnel on raske uskuda, et lahkuminek ei tähenda kõikidele suheteke kriipsu peale tõmbast ning egoistlikult nõuda, et keegi ei tohi tema eksiga suhelda – on lapsik.
Suhtleme poegade ekspruutidega-elukaaslastega siiani, lahku mindi 1-5a tagasi. Ka nende vanematega suhtleme edasi. Ei näe probleemi. Tänagi sai ühe eks-elukaaslasega käidud kohvikus hommikul. Teisega läheme järgmine nädal reisile 🙂
Kohtuks rõõmuga oma eksminiaga, nad olid koos 10 aastat, aga kahjuks elab ta liiga kaugel. Väga armas neiu. Tähtpäevadel peame küll teineteist alati meeles. Poeg on mul sellega kursis ja ütles, et täiesti normaalne, kuna tundsin teda ju nii kaua. Lapsi neil ei olnud.
Poja uus elukaaslane on samuti väga armas inimene ja võtsin ta kohe omaks.
Mu enda lapsed on veel lapsed nii, et neil mingeid ekse pole, aga ma kujutan ette, et kui minnakse lahku nii, et suhtes ka lapsed on, siis on loogiline, et mingi suhtlus säilib ka ekside ja vanemate vahel. Kui ma praegu oma mehest lahku läheks, siis peaksin üsna loomulikuks, et suhtlesin vahel lastega seoses ka tema vanematega ja vastupidi.
Endal mul oli enne praegust suhet üks tõsisem kooselu, kuid ühiseid lapsi meil ei ole. Tean, et eks on suhelnud küll mu vendadega ja vanavanematega. Mul endal ei ole selle vastu midagi, aga eksi uuel naisel vist on. Eriti naljakas on minu jaoks see, et ta paranoiliselt kahtlustab, et mina kuidagi tahan tema meest tagasi ja siis korraldan asju nii, et ta mu perega suhtleks ????
Vaimselt täiskasvanulik käitumine oleks ikka nendest asjadest lahti lasta. Jääb viisakas tere-tasemel suhtlus ja tähtpäevadel meelespidamine, aga no küllahiilimine ja jõululauas uue kaaslase kõrval eksiga istumine on pigem emotsionaalselt alaarenenud tegevus. Sama nagu mehe ja naise vahelises lahkuminekus, kus muidugi tekib emotsioone ja igatsust, aga ainult nõrgad ja lapsikud inimesed hakkavad selle emotsiooni najal eksiga seksima ja jaburdama. Eluga peab edasi liikuma. Kui on lahku mindud, siis tuleb ruumi teha uuele kaaslasele, mitte klammerduda ühest küljest mineviku külge ja teisest küljest tahta uut elu ka.
Ma ise saaks kindlasti pahaseks, kui mu pere meenutaks mu eksi, kui mul uus kaaslane juba ja veel hullem, eelistaks seda eksi mu uuele ja mind palju paremini kohtlevale eksile.
Tohohh! Kirjutad teistele inimestele ette, kellega nad suhelda tohivad? Võib-olla on su uus kaaslane nende jaoks paras töll ning ex äge inimene. Eelistused tekivad ikka inimesepõhiselt, mitte sinu maitse ja käsu järgi.
Vaimselt täiskasvanulik käitumine oleks ikka nendest asjadest lahti lasta. Jääb viisakas tere-tasemel suhtlus ja tähtpäevadel meelespidamine, aga no küllahiilimine ja jõululauas uue kaaslase kõrval eksiga istumine on pigem emotsionaalselt alaarenenud tegevus. Sama nagu mehe ja naise vahelises lahkuminekus, kus muidugi tekib emotsioone ja igatsust, aga ainult nõrgad ja lapsikud inimesed hakkavad selle emotsiooni najal eksiga seksima ja jaburdama. Eluga peab edasi liikuma. Kui on lahku mindud, siis tuleb ruumi teha uuele kaaslasele, mitte klammerduda ühest küljest mineviku külge ja teisest küljest tahta uut elu ka.
Täiesti vastupidine arvamus on mul: vaimselt täiskasvanulik käitumine on see, kui eksiga sõbrasuhe säilib. No muidugi, kui oli ainult seksil ja/või romantikal põhinev suhe, siis, tõepoolest, ainult sünnipäeva õnnesoovid, aga muul juhul on täiesti ok edasi suhelda. Lahti lasta saab ka nii, et suhtled inimestega teistel tasanditel edasi.
Kui on lahku mindud, siis tuleb ruumi teha uuele kaaslasele, mitte klammerduda ühest küljest mineviku külge ja teisest küljest tahta uut elu ka.
Aga me suhtleme lapse uue abikaasaga ka ja ka tema on väga meeldiv inimene.
Suhtlen sugulase (tädipoja) eksiga väga lähedaselt edasi, olgugi, et tal on 10+ aastat uus peregi. Sugulasega mindi mõistlikult lahku, suhtlevad edasigi sõprade tasandil, ka sõbrad-sgulased jätsid ühiseks. Nüüd kui kõik koos oleme, siis ei suhtugi temasse kui nt. Mati eksi, vaid kui täditütresse, keda varem ei olnud. See olukord on võimalik vaid tänu sellele, et inimesed ise suutsid normaalselt lahku minna ja ülejäänud tulid muutunud elukorraldusega lihtsalt kaasa.
Samas on ka paar näidet meheõdede ja nende ekside näol olemas, kus peale lahkuminekut on suhted väga hapud. Siinkohal tuleb taas tõdeda, et need asjad on paaris endas kinni. Siis tundubki, et ei ole vaja vahele segada ja mõistlikum oleks eemale hoida.
Ja mida need eksid mõtlevad, kes salaja mööda hekitaguseid endistele ämmadele ja äiadele külla hiilivad?
Miks hiilivad, täitsa tavaliselt tulevad. On sul ikka tahtmist piirata, kellega teised inimesed suhtlevad. Kuidas see sinu asi üldse on, eriti kui sinust isegi mitte ei räägita? Mina olen see, kelle tütar ei tea, et suhtleme tema eksmehega. Miks peaksime loobuma meeeldiva inimesega suhtlemisest ainult seetõttu, et tütar armus teisesse, pettis oma meest ja jättis lõpuks abikaasa maha? Siis peaksime meie abikaasaga ka nagu solidaarsusest ta maha jätma? Mis lollus see siis on.
Aga kui see olukord oleks vastupidine? Kui see “meeldiv inimene” oleks olnud see, kes oleks teise armunud, sinu tütart petnud ja siis maha jätnud? Kas siis suhtleksid ka muretult edasi? Ma olen see, kes eelnevalt ütles et minu meelest nõme sedasi perel eksidega edasi suhelda, eriti kui on olnud nõme käitumine eksi poolt. Ja sain muidugi miinustatud. No vot, aga minu meelest olekski reetmine, kui mees on mind petnud, reetnud või muudmoodi seana käitunud või lihtsalt maha jätnud, et mujalt lõbu otsida ja siis mu pere suhtleks temaga edasi.
Ma ise saaks kindlasti pahaseks, kui mu pere meenutaks mu eksi, kui mul uus kaaslane juba ja veel hullem, eelistaks seda eksi mu uuele ja mind palju paremini kohtlevale eksile.
Tohohh! Kirjutad teistele inimestele ette, kellega nad suhelda tohivad? Võib-olla on su uus kaaslane nende jaoks paras töll ning ex äge inimene. Eelistused tekivad ikka inimesepõhiselt, mitte sinu maitse ja käsu järgi.
Tead, mind ei huvita küll, mida nad mu eksist arvavad või ei arva. Point on selles, et ainuke seos selle eksiga oli neil ju läbi minu. Kui mina enam eksiga seotud pole, ei ole neil ka mitte mingisugust alust temaga suhelda. Kuna koos olemise ajal käis ka suhtlus ju lihtsatl seetõttu et ta käis muga kaasas ja selle põhjal. Neil pole millestki rääkida ega suhelda enam. Ja kirjutangi ette et normaalne pere austab oma pereliikme valikuid ja kaaslast. See on elementaarne. Tundub normaalne, et pere peaks su kaaslast mõttetuks tölliks? Kedagi, keda sa armastad ja kes sinust väga hoolib, hästi käitub. Samas kui eelnev kaaslane käitus mölaklikult ja tegi õnnetuks.
Ja mida need eksid mõtlevad, kes salaja mööda hekitaguseid endistele ämmadele ja äiadele külla hiilivad?
Miks hiilivad, täitsa tavaliselt tulevad. On sul ikka tahtmist piirata, kellega teised inimesed suhtlevad. Kuidas see sinu asi üldse on, eriti kui sinust isegi mitte ei räägita? Mina olen see, kelle tütar ei tea, et suhtleme tema eksmehega. Miks peaksime loobuma meeeldiva inimesega suhtlemisest ainult seetõttu, et tütar armus teisesse, pettis oma meest ja jättis lõpuks abikaasa maha? Siis peaksime meie abikaasaga ka nagu solidaarsusest ta maha jätma? Mis lollus see siis on.
Aga kui see olukord oleks vastupidine? Kui see “meeldiv inimene” oleks olnud see, kes oleks teise armunud, sinu tütart petnud ja siis maha jätnud? Kas siis suhtleksid ka muretult edasi? Ma olen see, kes eelnevalt ütles et minu meelest nõme sedasi perel eksidega edasi suhelda, eriti kui on olnud nõme käitumine eksi poolt. Ja sain muidugi miinustatud. No vot, aga minu meelest olekski reetmine, kui mees on mind petnud, reetnud või muudmoodi seana käitunud või lihtsalt maha jätnud, et mujalt lõbu otsida ja siis mu pere suhtleks temaga edasi.
Räägime siin elementaarsest viisakusest ja asutusest. Kuidas tundub, kui oma kaaslasele hakkaks näiteks ütlema, et kuule, su vanemad, õed ja vennad on mõttetud töllid ja mulle meeldis oma eksi pere palju rohkem. Suhtlen pigem eksi perega edasi, sinu töllidest sugulastest hoiaks ikkagi eemale. Sest eelistus tekib ikka inimesepõhiselt, mitte sinu maitse järgi.
Tõsiselt imelik lugeda selliseid vaateid. Kui pereliikme kaaslane ikka päris nõmedalt ei käitu, siis on viisakas ja elementaarne temaga austavalt käituda. Sest teisele on ta ju oluline ja armastatud inimene. Hakata eelistama ja veel demonstratiivselt seda välja näitama, et mingi ekskaaslane rohkem meeldib, on ju lihtsalt nõme. Kui pole omavahel lapsi, siis tegelt ei ole ju peredel mingit asja nende eksidega suhelda, kui inimene ise oma eksiga üldse ei lävi. Sorry, aga see on väga kummaline, kui juba ammu lahku mindud, üldse ei suhelda, aga inimese pereliikmed siis suhtlevad pidevalt selle eksiga edasi ja käivad veel koos reisil, üksteise pool filme vaatamas jms.
Vaimselt täiskasvanulik käitumine oleks ikka nendest asjadest lahti lasta. Jääb viisakas tere-tasemel suhtlus ja tähtpäevadel meelespidamine, aga no küllahiilimine ja jõululauas uue kaaslase kõrval eksiga istumine on pigem emotsionaalselt alaarenenud tegevus. Sama nagu mehe ja naise vahelises lahkuminekus, kus muidugi tekib emotsioone ja igatsust, aga ainult nõrgad ja lapsikud inimesed hakkavad selle emotsiooni najal eksiga seksima ja jaburdama. Eluga peab edasi liikuma. Kui on lahku mindud, siis tuleb ruumi teha uuele kaaslasele, mitte klammerduda ühest küljest mineviku külge ja teisest küljest tahta uut elu ka.
Täiesti vastupidine arvamus on mul: vaimselt täiskasvanulik käitumine on see, kui eksiga sõbrasuhe säilib. No muidugi, kui oli ainult seksil ja/või romantikal põhinev suhe, siis, tõepoolest, ainult sünnipäeva õnnesoovid, aga muul juhul on täiesti ok edasi suhelda. Lahti lasta saab ka nii, et suhtled inimestega teistel tasanditel edasi.
Aga miks peaks vägisi mingit sõbrasuhet säilitama? Psühholoogid on just vastupidist väitnud. Sõbrasuhtesse jäämine on kahjulik ja takistab edasi liikumist. Kui kaks inimest on ikkagi omavahel täiesti lahku kasvanud, miski enam ei ühenda, siis mis sõprus seal on. Eriti kui on uued kaaslased, siis on ikkagi viisakas distantsi hoida, mitte püüda sõbrustada ja kahekesi omavahel aega veeta.
Siin teemas mängivad naised suurt kangelast, aga tegelikult on enamus naisi väga häiritud, kui nende kaaslane pidevalt mingite eksidega sõbrustab ja veel kahekesi kuskil kinos, väljas vms käiks. Siin neid teemasid olnud küll ja rohkemgi veel. Samamoodi sellega, kui kaaslase pere suhtleks rohkem mingisuguse eksnaisega ega võtaks uut naist omaks.
Kui mina enam eksiga seotud pole, ei ole neil ka mitte mingisugust alust temaga suhelda.
See peab olema küll äärmiselt ekstreemne juhus, mis lõpetaks mu suhtlemise minu lastelaste ema või isaga. Sinu sassis suhted on sinu probleem.
Ja mida need eksid mõtlevad, kes salaja mööda hekitaguseid endistele ämmadele ja äiadele külla hiilivad?
Miks hiilivad, täitsa tavaliselt tulevad. On sul ikka tahtmist piirata, kellega teised inimesed suhtlevad. Kuidas see sinu asi üldse on, eriti kui sinust isegi mitte ei räägita? Mina olen see, kelle tütar ei tea, et suhtleme tema eksmehega. Miks peaksime loobuma meeeldiva inimesega suhtlemisest ainult seetõttu, et tütar armus teisesse, pettis oma meest ja jättis lõpuks abikaasa maha? Siis peaksime meie abikaasaga ka nagu solidaarsusest ta maha jätma? Mis lollus see siis on.
Aga kui see olukord oleks vastupidine? Kui see “meeldiv inimene” oleks olnud see, kes oleks teise armunud, sinu tütart petnud ja siis maha jätnud? Kas siis suhtleksid ka muretult edasi? Ma olen see, kes eelnevalt ütles et minu meelest nõme sedasi perel eksidega edasi suhelda, eriti kui on olnud nõme käitumine eksi poolt. Ja sain muidugi miinustatud. No vot, aga minu meelest olekski reetmine, kui mees on mind petnud, reetnud või muudmoodi seana käitunud või lihtsalt maha jätnud, et mujalt lõbu otsida ja siis mu pere suhtleks temaga edasi.
Armumist ei saa ju keelata ja kas siis peaks siis see mees olema ketis su tütre küljes? Pärast seda hakkab veel tütar esitama nõudmisi, et ei tohi ka suhelda.
Ja mida need eksid mõtlevad, kes salaja mööda hekitaguseid endistele ämmadele ja äiadele külla hiilivad?
Miks hiilivad, täitsa tavaliselt tulevad. On sul ikka tahtmist piirata, kellega teised inimesed suhtlevad. Kuidas see sinu asi üldse on, eriti kui sinust isegi mitte ei räägita? Mina olen see, kelle tütar ei tea, et suhtleme tema eksmehega. Miks peaksime loobuma meeeldiva inimesega suhtlemisest ainult seetõttu, et tütar armus teisesse, pettis oma meest ja jättis lõpuks abikaasa maha? Siis peaksime meie abikaasaga ka nagu solidaarsusest ta maha jätma? Mis lollus see siis on.
Aga kui see olukord oleks vastupidine? Kui see “meeldiv inimene” oleks olnud see, kes oleks teise armunud, sinu tütart petnud ja siis maha jätnud? Kas siis suhtleksid ka muretult edasi? Ma olen see, kes eelnevalt ütles et minu meelest nõme sedasi perel eksidega edasi suhelda, eriti kui on olnud nõme käitumine eksi poolt. Ja sain muidugi miinustatud. No vot, aga minu meelest olekski reetmine, kui mees on mind petnud, reetnud või muudmoodi seana käitunud või lihtsalt maha jätnud, et mujalt lõbu otsida ja siis mu pere suhtleks temaga edasi.
Kui mees oleks armunud teisesse, mu tütrele kohe esimesel võimalusel ausalt ära rääkinud ning seejärel lahutuse algatanud, varajagamisel õiglane ja viisakas olnud, suhtleksin muidugi edasi. Südant ei saa sundida ja ei peagi sundima, ka mehed mitte. Palju jubedam oleks ju, kui tütremees armastaks tuliselt teist, aga elaks minu tütrega kohusetundest või raha pärast või muul materiaalsel põhjusel. Muidugi, meie tütred ka ise ei tahaks sellises abielus olla. Seega jah, muidugi suhtleksin edasi, eriti kui tütresse see kuidagi ju enam ei puutu. Ausus, julgus, konkreetsus, viisakus – need on väga toredad omadused iga mehe juures, armastuse vastu aga ei saa.
Kui see mees aga oleks mu tütart peksnud või aastaid sala-armukest pidanud, siis poleks ta meeldiv inimene ju ja ebameeldivad inimesed meil külas ei käi. Või õigemini, kui tahaks tulla ja vestelda, näiteks kahetsust avaldada, andestust paluda, siis ÜHE korra ikka võtaks vastu, meeldiks see tütrele või ei. Ja kui sünnipäeval peaks helistama, võtaks ka kõne vastu. Tänaval ütleks tere vastu, aga see oleks ka kõik.
Mu esimene pikaajaline partner jättis mu maha. Ei, tal polnud kedagi teist, lihtsalt mina ei meeldinud talle enam piisavalt. Petma ta mind ei hakanud, lõpetas suhte, mis muidugi oli mulle väga valus. Raske on endale tunnistada, et armastatule sa siiski piisavalt ei meeldi. Raske muidugi, aga ausus on voorus ning juba paar nädalat hiljem ma mitte mingil juhul ma poleks tahtnud, et ta oleks minuga edasi elanud tasuta seksi vms pärast. Vaat see oleks naisele alandav.
Umbes poole aasta pärast tegi ta minu vanema õega koos firma. Ei, neil polnud kindlasti midagi seksuaalset, suur vanusevahe ja õde abielus. Minu emaga tänaval kohtudes läksid koos kohvikusse näiteks, suhtlesid telefonis.
Kuidas see minu asi pidanuks olema nende suhteid reguleerida? See pole üldse minu asi! Need on nende suhted. Kui tal on minu õega sama eriala ja samad töömeetodid, siis tore on. Rõõm näha, et kaks intelligentset inimest said loodud midagi, mis tegi nad mõlemad edukaks ja nad sobivad kolleegidena. Tore, et ma ei elanud mingi idioodiga, vaid ta meeldib nii mu emale kui ka õele, kes tarkade inimestena saavad aru, et suhteid ei pea vastu tahtmist hoidma.
Ka mina suhtlen temaga, mõned korrad aastas kohtume, alati jagub tundideks jutustamist. Loomulikult tunnevad nemad omavahel ka minu abikaasaga ja mina tunnen tema abikaasat. Kohtudes jutustame põgusalt.
Miks suhted ei lõi lõppeda? Miks ei või maha jätta inimest, kellest ühel hetkel saad aru, et eluks ajaks teda enda kõrvale ei taha? Kõik peaksime elama oma esimeste boyfriendidega elu lõpuni või, ka kui ammu kõrini?
Esileht › Pereelu ja suhted › Täisealised lapsed ja nende eksid.
