Teema: Teenused, millest olete loobunud või loobumas

#4249932:

Ma arvan, meil lapse kohta välismaa eratreenerite juures käimine jne max 7000-8,000 kokku aastate peale.

Keskmise palga teenijale on see suur kulu. Ja ära unusta, et mediaanpalk on keskmisest palgast veel väiksem. Sellised välismaa eratreenerid on ikka jõukamate lõbu.

Ripsmepikendused, maniküür/pediküür. Küüntega tegelen nüüd ise kodus. Ripsmetega – lõpetasin augustis käimise ja noh, -5 aastat välimusele kohe 🙂

Jälgin soodukaid rohkem, kasutan kuponge (elan välismaal), ei käi enam kallites toidupoodides. Panen nädala menüü paika, proovin mitte osta ebavajalikke asju, seepärast käin poes üksi ka, abikaasa alati krahmab asju, mida meil absoluutselt vaja ei ole.

Ostan rohkem teise ringi riideid. Müüsin kodus olevaid vedelema jäänud asju, sain nii ruumi juurde kui ka kopika rahakotti. Lapsed käivad nagunii ühes ja samas trennis, nüüd vanem laps küll tihemini, aga see kulu ei ole nii väga suur.

Sisuliselt ei ole nii väga palju loobunud/muutunud igapäevaelus.

Meelelahutuskulud oleme viinud miinimumi,  tööle võtame toidu kodust kaasa, emotsiooniostud on kadunud, toidupoes oleme hinnatundlikud, st osatame soodushindadega tooteid. Tööstuskaupu hetkel osta pole vaja, tehnikat ka välja ei vaheta. Eestis spaasid ei külasta ja hotellides ei ööbi. Reisimisest ei ole loobunud.

#4252380:

#4251763:

Ripsmetega – lõpetasin augustis käimise ja noh, -5 aastat välimusele kohe ????

Mis see tähendab? Kui enam ripsmeid ei pannud, siis muutus väljanägemine viis aastat nooremaks?

Ma nuputasin ta tekstist välja, et “-5” tähistab hoopis pluss viite.

Ripsmed lõpetas ära.

Augustis lõpetas ka käimise ära.

Ja seejärel ta vananes 5 aastat.

Ripsmete ja jalgade kaotus pole naljaasi.

#4245511:

#4245306:

mina jälle ei mõista selliseid koonreid – kelle või mille jaoks sa säästad ja kogud? terve elu elada range plaani järgi ja ebamugavalt, aga kontole kogudes? mul oli naabripere samasugused – iga senti veeretati kolm korda enne väljaandmist. auto seisis garaažis, poekotte veeti teisest linna otsast bussiga käeotsas igasuguse ilmaga, riided pärinesid aastakümnete tagant, telekat vaadati pimedas toas jne. naine töötas üle keskmise palgaga töökohal, mehel oli keskmisest ikka kõrgem palk ja tegi hulga haltuurat ka. hiljuti avastati mõlemal vähk, mees suri paar kuud hiljem, naine veel elus ja endiselt närutab ja kiidab, kui palju ikka iga kuu säästa õnnestub. papi läks aga maamulda tavaliselt 6 laua vahel, mingeid kuldnikerdusi kirstul polnud. kurb, kui inimeste elu ainsad rõõmud on suur pangakonto seis, aga igapäevane elu on üks raskuste ja loobumiste rada

Mina jälle ei mõista inimesi, kellel pole midagi hinge taga ja kes võtavad ootamatult katki läinud kodumasina jaoks kiirlaenu. Et noh – mul on ju nii väike palk, et ma ei saa säästa, et uus pesumasin osta. Aga hiljem kiirlaenu maksta, seda saan küll…

Minul on korralikud varud hoiustel ja väärtpaberites. Aga naudin tagasihoidlikku elustiili. Samas, kõht on mul alati täis. Head süüa saab teha ka soodsalt. Riideid eriti ei osta, kuid need, mis on, on klassikalised ning nendega sobib käia täna kui ka viie aasta pärast.

Miks ma siis närutan? Mõnikord siiski kasutan kogutut. Näiteks, kui on vaja uus auto osta. Samuti, kui on plaan uus kinnisvara osta, siis on omafinantseering maksimaalselt suur. Hetkel kogungi selleks.

Lisaks, mul on lapsed. Kui ma ise ei tarbi oma kogutut ära, siis kindlustan nende elu. Eesmärk on see, et iga laps saaks minult oma kinnisvara – oma kodu. Tegelikult, see eesmärk on mul juba saavutatud, aga oma järge ootavad lapselapsed.

Oma tööga seoses ma näen palju lõhkilaenanud lollpäid, kellel kohtutäiturid kukil. Kusjuures, need inimesed ei ole sugugi elu hammasrataste vahele jäänud, kel polnud muud võimalust, vaid reeglina on need inimesed korraliku, lausa üle keskmise sissetulekuga. Lihtsalt mõtteviis on selline, mis ei lase rahaasjadega mõistlikult ringi käia.

kõik muu on väga õige aga abielluda perekonda, kus ämm dikteerib, milline kodu sul peab olema ja kus elama pead- jube!

Ostan lapsele kodu mõtlemine on absoluutselt vale, laps tehku oma elukaaslasega need otsused. Ise otsustavad, ise vastutavad ja saavad suureks, mitte mingi mämmerdamine vanemate poolt ning raudselt sinna otsa tuleb ohkimine: kui palju ma teid aidanud olen, nüüd teie tehke seda ja toda ja olge tänulikud aegade lõpuni! Ja seda ostetud tarekest ei tohi ju ka müüa, mis pere täiskasavanud lapsele ostis.

#4252946:

#4251903:

Et tipus püsida, peab kõik olema ideaalne just selle spordiala jaoks.

Jah, ja kui ideaalne ei ole, siis tuleb metsa alla jooksma minna, mis seal arusaamatut. Mõistan, et selleks, et keegi saaks olla Eesti meister, peab keeegi olema ka Eesti 86. Aga mis lust see siis enam on, milleks selline rüsamine? See ju selge, et läbi nii raske valu ja vaeva trügimine nagu sa kirjeldad ei ole isegi mitte kuskilt otsast tervislik.

No vastus oligi sellele, kes imestas, et kõigil on jutu järgi nii andekad lapsed, aga täiskasvanute seas on silmapaistvaid sportlasi vähe. Et kuhu nad kaovad?  Sellepärast ei saagi igast lootustandvast lapsest/noorest tipptegijast täiskasvanut, et mingil hetkel  seab kasvueas keha oma piirid ja tõmmataksegi tagasi.

#4253012:

Mis ämm, mis dikteerib? Laps saab kodu, kui saab täiskasvanuks ja peab kodust välja kolima, vaevalt tal mingit püsikaaslast sel ajal on. Ise valib välja, saab perekonnalt vajaminema 200 000, mis esmaseks väikeseks kodukeseks piisav ning sealt vaatab ise edasi. Tuleb kaaslane, müüb maha, ostavad uue ja suurema.

Ei tea mispärast. Inimene võib ka ise ennast üles töötada ja kodu osta nagu suurem osa inimesi seda teevadki. Milleks oma lapsi juba ette saamatuteks tituleerida. Tasuta saadud asju ei hinda keegi.

#4253129:

Ei tea mispärast. Inimene võib ka ise ennast üles töötada ja kodu osta nagu suurem osa inimesi seda teevadki. Milleks oma lapsi juba ette saamatuteks tituleerida. Tasuta saadud asju ei hinda keegi.

See ei sega ju end üles töötamast. Saabki endale normaalset elu ka lubada, mitte mingit lolli pangalaenu tasumist. Laen tuleb nagunii võtta, alla 400 000 ei saa mingit suuremat normi elamist. Las see seeme olla, ei pea end puruks rebima.

Minu isiklik kogemus on see, et inimene oskab rohkem hinnata seda, mille kätte saamiseks on ta ise pidanud vaeva nägema.

Maksin lapse kalli, tasulise kooli kinni. Noor ise nii hirmsasti tahtis sinna kooli, seda eriala õppima minna. Tulemuseks oli see, üsna ruttu ta ei viitsinud kohale minna. Ja lõpuks jättiski kooli pooleli. Päris korralik raha lendas vastu taevast. Ma ei ole rikas, et saaks öelda, las minna….

Läks paar aastat mööda. Laps läks uuesti samasse kooli oma unistust täitma. Seekord maksis ise. Ja lõpetas selle ära ka.

Nii et minu arvates on hea lasta noortel ise pingutada. Siis hinnatakse ja saadakse selle väärtusest palju rohkem aru.

#4250008:

#4249932:

Ma arvan, meil lapse kohta välismaa eratreenerite juures käimine jne max 7000-8,000 kokku aastate peale.

Keskmise palga teenijale on see suur kulu. Ja ära unusta, et mediaanpalk on keskmisest palgast veel väiksem. Sellised välismaa eratreenerid on ikka jõukamate lõbu.

660+ eurot kuus lapse arenguks ja treeninguks on palju? Ei ütleks. Kui elad keskmise palgaga ja alla selle, siis tuleks sügavalt mõelda laste saamise vajaduse üle.

#4252331:

Eestis spaasid ei külasta ja hotellides ei ööbi.

Ei taha mitte Eesti majandust teotada, jah? Aga siis, kui koroona ajal spad ja tervisekeskused kinni olid, vingusud küll. Nii igaks juhuks.

#4251903:

#4251743:

#4249020:

Muidugi ei tule igast lootusandvast noorsportlasest ilmakuulsust.

Aga mis mõte siis on last hoida tulikallis trennis, kui tema geneetilised omadused, töökus jms näitavad, et temast saab tubli jalgpallur kuni 16- aastaste kolmandas liigas Põhja-Eesti regioonis. Sama hästi võiks ta ju koeraga pargis joosta, kodus lõuatõmbeid teha pluss sõpradega sulgpalli taguda. Ma küll ei oleks nõus maksma oma poolandeka lapse maalitundide eest, kes kümnesena on kõva käsi ja 12-aastasena tuleb üheksateistkümnendaks kuskil laste ülevabariigilisel pildivõistlusel.

Ega keegi ei hoiagi lapsi ülikallites trennides, kel pole ei annet ega töövõimet. Need rahvaspordi tasemel trennid pole erilised rahasööjad, aga kasuks tulevad ikka. Kalliks muutuvad trennid ikka siis, kui juba kuhugi jõuda ja oma klassis suht tipus olla. Aga jumal paraku, lapsed kasvavad, keha muutub, tulevad vigastused ja mingil hetkel võib selguda, et see keha ei kannata enam tipptasemel treenimist. Mida vanemaks laps saab, seda raskemaks ja pikemaks lähevad ka trennid. Et tipus püsida, peab kõik olema ideaalne just selle spordiala jaoks. Mõnel alal nt loeb ka pikkus, mu üks sugulastest ja üks sõprade tütar lihtsalt kasvasid liiga pikaks oma ala jaoks. Oma lapsel tekkisid teised probleemid seoses kasvamisega, tervise huvides loobus tippspordist. Paljud lähevad ülikooli, saavad lapsi, nende prioriteedid muutuvad seoses täiskasvanuks saamisega. See on loomulik.

No mul lapsi omajagu, seega olen ka neid trenne kinni maksnud ikka vast ilusa uue auto ulatuses. Aga ma ei ütle, et kui laps trenniga olümpial kuldmedalit ei saa, siis on see tühja kulutatud raha.

Muusikaga tegelev laps on saanud väga huvitavaid sõpru tänu sellele, et tunneb muusikat, on ka näha, et ta elu on tänu sellele huvitavam. Tegelikult on ka vast tulevikuplaanid muusikaga seotud, kuigi maailmakuulsat pianist temast vast ei tule, kuid jumal tead, mis raja ta leiab. Minu üks laps tegeles erinevate füüsiliste trennidega, kuid suht enne noorte jalgpallikoondist lõpetas mängimise. Küll sai treningute käigus head juhtimisoskused, super füüsise ning kindlameelse ellusuhtumise. Muuseas, see hea füüsiline vorm oli suureks plussiks sõjaväes, sest seal sai kohe sõbraks liitlasvägede sõduritega, sest need ka parajad sportlased.  Minu arvates on kõik trennidega seotud kulutused asja ette läinud.

Aga enda peal olen küll kulutusi oluliselt maha tõmmanud. Ka varem suur kulutaja ei olnud, ikka vaatasin toidu osas soodushindasid, kuid nüüd vaatan veelgi rohkem hindasid. Suht olematuks on jäänud kulutused kosmeetikule, samuti ei ole juba ammu riideid ostnud. Mul juba asju palju, seega mõtlengi, et kui vaja, küll siis kunagi ostan.

#4254179:

#4253213:

#4253141:

Jõukast perest tulnutele on vanematel suuremad ootused, ei tea mina ühtki luuserit.

Ma tean jõukatest peredest päris palju luusereid. Paljudel on narkoprobleemid ja ebaadekvaatne enesehinnang. Ise ei viitsi pingutada mitte millegi pärast. Vanemad maksavad koole kinni, et ikka mingi hariduse kätte saaks.

Aga mina tean väga paljusid rikastest peredest lapsi, kes on väga tublid, sest nad on oma vanemate pealt õppinud, et edu saavutamiseks tuleb pingutada, seega on vanemad juba varakult osanud anda neile tarkuse, kuidas pingutada ning nad ka seda teevad.

Ei, neil on tutvused. Papad-mammad aitavad tööle ja kõik.

#4254195:

#4254193:

Ei, neil on tutvused. Papad-mammad aitavad tööle ja kõik.

Väga paljud töökohad ka mitterikaste hulgas saadaksegi tutvuste kaudu. Tööd tuleb seal ju ometi teha, sest keegi mõttetut töötajat hoidma ei hakka.

Mina olen jõukast perest. Jah, ema ostis mulle esimese korteri, 34 ruuduse pisiikese kahetoalise. Jah, isa andis mulle korralikult raha kodust välja kolimisest kuni sügiseni pärast ülikooli lõpetamist, praegusesse vääringusse ja praegust ostujõudu arvestades umbes 650 euro väärtuses kuus. Selle eest siis üürisin ülikooli ajal tuba, sõitsin aegajalt koju vanemate juurde, ostsin absoluutselt kõik oma riided, kogu söögi, pesuvahendid, hügieenitarbed, õppetööks vajalikud mõned asjad ja elasin. Jah, ei pidanud makaroni poolitama, aga kingi oli mul näiteks kaks paari terve ülikooliaja peale kokku. Sprotipasteedikarpe ostsin kümnekaupa, et kuuks ajaks oleks sedagi kartuli ja kapsa kõrvale. Kaunis aeg.
Tööl hakkasin käima 14-aastaselt. Kolm päeva nädalas, kuni gümnaasiumi lõpuni. Hiljem ülikooli eelviimasel ja viimasel kursuse sain ka töötada, enne mitte. Jah, töökoha kooli ajal hankis mulle ema, sest päris raske oleks endal olnud leida kohta, kus käia ainult 3-4 tundi ja ainult kolm õhtut nädalas. Küürisin loomakliinikus mädaseid ja veriseid opilaudu ja põrandaid ning tegelesin biojäätmetega. Desosin erinevaid anumaid ja tarbeid. Koju saabusin haisev ja sitane, sest seal olid ka väljasõidud suurloomae juurde, kus ma pidin kaasas olema, ja ikka juhtus. Väga solvav on kuulata lugusid, et kõik jõukate lapsed ei oska midagi ja vanemad plekivad kõik kinni. Ma näen siin ainult kadedust ja väheseid teadmisi maailmast.

#4254271:

#4254226:

Küürisin loomakliinikus mädaseid ja veriseid opilaudu ja põrandaid ning tegelesin biojäätmetega. Desosin erinevaid anumaid ja tarbeid. Koju saabusin haisev ja sitane, sest seal olid ka väljasõidud suurloomae juurde, kus ma pidin kaasas olema,

Loodan, et sinust on saanud edukas loomaarst ja sa enam ei pea sprotipasteeti ostma:)