Mina tõmbaks ka shoppingud nulli sellise jama peale. Kooliasju oleks viinud käekõrval kiirkorras ostma ja mingeid iseseisvaid riidepoodides proovimisi ei tuleks niipea kõneallagi. Kui ei sobi, mingu vanades riietes. Poes iseseisvalt shopates nad ju jama kokku keerasid.
Nii jube. Ma ei kujuta küll ette, et mu laps nii teeks mulle, ükskõik mis vanuses. Milline häbi. Loomulikult tuleb kodus rangelt karistada. Meigiasjad ära käest, juuksevärvid, küünelakid, kogu kraam konfiskeerida. Telefon, arvuti-kõik ära. Teeb koolitöid teie silma all, internet keelatud. Viite kooli ja toote koolist koju otse, viute trenni ja toote trennist otse koju. Ei mingit poes kolamist ja sõbrannadega jõlkumist, õhtuti kolamist. Taskuraha nulli kuni trahv tasutud. Ükt talle kasuks ei tule, sealt leiab uusi sarnaseid tuttavaid hoopis nagu see sõbranna. Kooli tuleb teatada, et õpetajad hoiaks silma peal kui plikal raha on, et võib olla varastatud ja tuleb ka aeg panna psühholoogi juurde. Sõbrannaga mitte mingit suhtlust enam. Tuleb vestelda lapsega, et miks seda tegi ja nii ei tehta, see on vale käitumine. Päris karm tuleb praegu olla, kui praegu ninnunännutad, läheb ülekäte.
No vot, minu ema sõbranna oli selline – kodus oli elu nagu sõjaväes. Nii kui poiss täisealiseks sai – algas hull pidu, narkots, joomine. Nüüd on poeg vanglas.
Tead, see et kampa satutakse ja seal lollusi tehakse, on eraldi teema. Praegu on jutt poevargusest ja seda tehti sõbrannaga kahekesi. Mingi karistus peab ju ometi olema. Muidu kordub kõik.
Jutt, et “minul on sinu pärast piinlik” või et “perele jääb märk külge” tekitab teismelises pigem trotsi. Sinu piinlikkus ei pruugi talle korda minna kõige vähemalgi määral. On viimane aeg talle selgeks teha, et ta ise vastutab oma tegude eest ja kui jama kokku keerab, siis ongi tal endal paha ja piinlik.
Sama juhtum oli meil eelmisel aastal samavana lapsega, ka sõbraga poest varastas 1-2 euro väärtuses.
Meil toimus asi edasi nii, et ikkagi pidime koos lapsega minema noorsoopolitseiniku vastuvõtule Rahumäel, kus siis vesteldi lapsega ja andis vist ka tunnistuse. Edasi tuli maksta summa ära ja poes vabandada, tsekk ja teade saata samale ametnikule meilile ja siis ta lõpetas asja ära. Kuna esimene kord, siis muid meetmeid ei rakendatud. Nii kui keegi seda juhtumit natukenegi meelde tuletab, hakkab laps nutma ja läheb endast välja. Me mingeid lisakaristusi ei rakendanud. Taskuraha ja hängimine jäid vist mingiks ajaks ära, aga see politseis käimine ja poes kinnipidamine olid juba niigi trauma kogu eluks tema jaoks.
Meigiasjad ära käest, juuksevärvid, küünelakid, kogu kraam konfiskeerida.
Mul on 17-aastane tütar, sihukest kraamikoormat tal küll pole, et see konfiskeerimist tasuks???? Tavaliselt siis on 12-aastastel selline arsenal kodus???
täna käisime koos homseks vajalikke asju ja vahetusjalanõusid ostmas, väike ka kaasas, no õudus!!!
Siis tuleb šoppamiseks leida aeg, kui üks lapsevanematest väiksemaga koju jääda saab.
Minule jääb mulje, et see 12-aastane ei saa tähelepanu ja tunnustust oma vanematelt.
Positiivsust ei ole. Heatahtlikkust ei ole.
Loen, mida lapsele lubatakse ja võimaldatakse, ja kuidas laps selle kõige kiuste on laisk, lohakas, enesekeskne, tujukas (vanema silmis)…
Minule emana annaks sellisena oma lapse tajumine kõvasti häirekella.
Kui lapsega pole päeva jooksul rohkem millestki rääkida peale selle, kuidas talle kõike võimaldatakse ja ta siiski on tänamatu või vastaline, siis on lapsevanem kasvatusega juba väga rappa jooksnud. Laps ei ole mitte kunagi süüdi selles, milliseks ta on kasvanud! See on läbinisti lapsevanemate tehtud või tegemata töö!
TA võiks alustada sellest, et kallistaks oma last 15-20 sekundit. Ja paneks hästi tähele, missugused mõtted selle aja jooksul pähe tormavad. Kas on piinlik? Kas on ebamugav? Kas on kurb? Kuidas laps reageerib? Kas ta on puine ja tõrges? Või hoopis lõtvub? Kas kumbki teist tunneb vajadust midagi öelda? Teha nalja olukorra üle, pillata mõni kommentaar?
Kõige olulisem, mis sellisest pikendatud kallistusest kätte saab on see, kui lähedasena ema tajub end oma lapsega ja vastupidi. Mida kummalisem ja võõrastavam selline “harjutus” tundub, seda rohkem peab lapsevanem leidma võimalusi oma lapsega aega veeta, suhelda, hellust ja tähelepanu jagada.
Laps on laps veel kaua peale 12-aastaseks saamist. Tal on õigus olla laps. Ja lapsevanemal on kohustus olla lapsevanem. TA laps on tähelepanuvaakumis asunud end ise kasvatama ja see ei lõppe kunagi lapse jaoks positiivselt. Viimale aeg on end uuesti lapsevanemana kehtestada, aga mitte jõupositsioonilt ja sunniga (karistustega), vaid usalduse tagasi võitmisega (positiivse tähelepanu ja hellusega).
Minule jääb mulje, et see 12-aastane ei saa tähelepanu ja tunnustust oma vanematelt.
Positiivsust ei ole. Heatahtlikkust ei ole. ……………..
……… Viimale aeg on end uuesti lapsevanemana kehtestada, aga mitte jõupositsioonilt ja sunniga (karistustega), vaid usalduse tagasi võitmisega (positiivse tähelepanu ja hellusega).
Lühendasin tsitaati, et ei veaks kaasa liiga pikka tekstiplokki.
Mul tuleb oksemaitse suhu, kui midagi nii roosa-mullilist ja naiivset loen! Lapsed ei ole meiega, täiskasvanutega, võrdsed. Läbirääkimisi nendega võib pidada teoreetiliselt, kui midagi erilist kaalul pole. Või kui asi puudutab konkreetselt last ennast ja siis ka mitte alati. Lapsele võib anda valida, kas roosad või kollased sukkpüksid, õhtul enne magamaminekut, aga mitte hommikul, kui ähvardab rongist mahajäämine. Võib anda valida kas jalgpall või kabe juhul, kui mõlemad trennid on vanemale jõukohased. Kui üks trenn asub ebamõistlikus kauguses ja maksab perele ebamõistlikult palju, valida ei anna. Jne.
Tsiteeritud kommentaari kirjutaja jätab kõrvale võimaluse, et TA on olnud oma lapsega hoopiski liiga leebe. Last on koheldud nagu võrdset, talle on liiga palju lubatud. Tulemusena ta arvabki, et on vanematega võrdne ega austa neid. Paljudes peredes võtavad vanemad lastega suheldes teenindaja positsiooni, mitte autoriteedi positsiooni. Kui üks on teenindaja, siis teine on ju klient, loogiline? Ja klient on ju kuningas 😛
Mure meie pere jaoks täiesti ootamatu. Olime ülejäänud perega korraks maale sõitnud, pealelõunal helistas 12 aastane tütar, kes oli eelmisel õhtul sõbranna juurde ööbima jäänud, et varastas kaubanduskeskuses poest koos sõbrannaga, nad peeti kinni ja ootavad politseid. Kuna me poleks niipea maalt tagasi jõudnud, jõudis sõbranna isa esimesena ja nad said minema.
Kuna pole iial selle pealegi tulnud, et laps poest varastada võiks, pole ka kursis, mida see talle või meile kaasa toob? Ootame nüüd noorsoopolitseiniku kõnet, aga mis variandid on? Vestlus, rahatrahv, märk kuskile registrisse? Kas teatatakse ka vanemate töökohta vms?Kas on ka variant, et laps teeb selle asemel, et vanemad maksavad trahvi, mingit ühiskondlikku tööd?
Lisan ka, et rääkisime väga pikalt, ja väidab, et saab nüüd aru, kui rumal oli, ja et üldse ei mõelnud, mis see kaasa toob, ja kunagi midagi sellist ei tee…Samas ongi siiani suurimaks probleemiks temaga, et riidled näiteks selle pärast, et kolm päeva järjest palud toast samad mustad riided/nõud vms. kokku korjata ja ikka ei tee ära, siis mingil hetkel ütleb suure riidlemise peale ja kui lubad mingi hüve ära võtta, et jaa, saan aru, edaspidi ei tee nii, ja ikka kõik kordub.Tundub, et mingi ÜKT oleks ainus, mis tõsisemalt järele mõtlema paneks.
Taskuraha on muidu saanud ja iga tubli saavutuse eest koolis või trennis ektra preemiat, kõik on tal olemas, aga näib, et hinnata ei oska, kuigi oleme rääkinud, et see kõik pole sugugi endastmõistav ja et tal on väga hea elu. Loomulikult pole meil võimalik valimatult kõike osta, mis pähe tuleb, ja nii ka nende asjadega, mida varastasid tüdrukud – mõttetud vidinad, mille peale nad isegi raha kulutada ei raatsinud ja said aru ka, et vanemad sellist mõttetut värki ei ostaks. Teise tüdruku pere ka materiaaalselt heal järjel ja ei tea, et millestki puudust oleks.
Mees plaanib nüüd eriti karme karistusi, ei mingeid arvutis olemisi, telefon täielikult ära kuuks ajaks, ainult kool ja trenn, sõbrannat enam ei näe… Ma kardan, et väga karm asi võib viia uute valetamisteni, aga ei saa ju seda asja nii ka jätta…
Olen täiega su mehe poolt. Lõpetage oma tupsununnust lumehelbekese soovide täitmine! Tooge plika maa peale. Ükt, muu kodune töökohustus, mida iganes, kõikidest lõbudest ilma. Saagu lõpuks aru, et häbistas oma peret ega väärigi enamat.
Ei lähe ta midagi sedasi koheldes pahale teele, vastupidi, temast saab inimene. Viimane aeg teil preili kummardamine lõpetada.
Ja btw, mismõttes ei tule 12-aastane teiega maale kaasa, vaid valib ise pleissi, kus nädalavahetus veeta??? Siit algavad asjad pihta.
Ta on 12-aastane, jumal küll. Mis hüved tal siis, kui ta 16 on?!
Ärahellitatud plika, täiesti tavapärane sündmuste arenemise koridor minu jaoks.
Sõltub lapsest. Minu lapsed varastasid mõne nädala eest isa rahakotist ja ahvatlesid sama tegema ka mängukaaslasi. Osa raha kasutasid ära, osa andsid tagasi. Said riielda ja noomida nii minu, naabrinaise kui kärkida isade käest. Minu vanem, initsiaator, sai aru ja võttis teadmiseks, vaikib. Noorem pidas eile sünnipäeva, avas esimese ümbriku rahaga ja läks enne järgmise avamist isa juurde. Ütles, et soovib tagasi maksta varastatud raha. Muidugi oli see võimalus veelkord rääkida üle.
Meie ekraaniaega varguse järel ära ei võtnud, aga seinale joonistasime tabeli maiustuste ostmata jätmise ”tagasimaksegraafikuga”.
Jah, muidugi sõltub lapsest, aga ma ei teagi enam, kas ja mis mõjub. Alati, kui mingist probleemist räägid, ütleb, et jah, sain aru, aga samad hädad kipuvad ikka korduma – kui mõni sõbranna ööbima jääb, siis ei minda magama ja ei olda vaikselt nagu peale eelmise korra sama asja pärast riidlemist ja rääkimist, vaid kõik kordub…Nüüd oli ähvardus aasta lõpuni igasugu ööbimisega külastused lõpetada, ekraanid ainult koolitööde jaoks jne. Aga isegi ei kujuta ette, kas see lõpuks mõjub. Võtad taskuraha ära, siis äkki keegi pakub, et “kuule, müü minu eest narkotsi pargis, hea teenistus”, ja ehk võtabki vastu, sest nii saab ju seda, mida enam pole oma lolluse tõttu ???? Ja ei saagi äkki aru, et see oleks veel suurem lollus? Ei kujuta ette, mis ta peas toimub.
Ja siis veel muidugi hirm, kas lapsevanem saab ka nö. märgi külge politsei poolt?
Sa muidu muretsed rohkem enda renomee või oma lapse õigele teele juhtimise pärast?
Kui sul tulevad pähe kahtlused, et su 12-aastane võiks alluda mingitele narkotsi müümise ettepanekutele, siis tjah, on teil midagi ikka juba tema varases lapsepõlves väga nihu läinud. Sa ei tunne ega usalda teda üldse ju.
Seega kõige turvalisem on pappi edasi pritsida ja mitte karistada, sinu meelest. Irw.
Lihtne öelda, et jäta väike koju, aga kui väike ei lepi sellega? Hoolimata sellest, et muidu ema kodus olles ainult issiga mängiks ja tegutseks, siis kui ema ära läheb lihtsalt röögib nii, et mees kardab, et lämbub juba nutu kätte? Ei tahaks peale pikka tööpäeva lõppu väsinud kaasale selliseid piinu ka peale sundida.
Kas siis “väsinud kaasa” säästmise nimel võib vanema lapse raisku lasta?
Sa oled praegu valinud kõige lihtsama tee – leiutad keerulisema situatsiooniga tegelemisest pääsemiseks ettekäändeid; tood põhjenduseks tite ja “väsinud kaasa”.
Teed nägu, et ei mõista, et sinu 12-aastane vajab sind samamoodi, nagu väiksem laps. Võib-olla vajab see 12-aastane sind praegu isegi rohkem, sest teismeea alguse muutused kehas ja vaimus on kohati ikka väga hirmutavad. Mitte sulle, su lapsele! Tema peab iga päev elama hirmuga, et see, mis temaga toimub, ei ole normaalne ja ta on ainuke, kes end nii tunneb.
Ole talle toeks, julgusta ja juhenda teda. Armasta teda tingimusteta ja ole ise talle parim eeskuju. Kui võidad oma lapse usalduse tagasi, siis lõppevad igapäevased tülitsemised ja klaarimised, ei teki probleeme lapse valitud sõpradega või vabaajategevustega.
Võin tunduda naiivne ja minu tekst veider, aga mul on endal 4 erinevas vanuses last ja 20+ aastat kogemusi laste kasvatamises. Ma tean, mida ma räägin, sest ca 10 aastat tagasi ei olnud ma hea ema ja mu lapsed ei olnud head lapsed. Pärast seda, kui õppisin, et ma ei ole eeskuju ainult sõnades, vaid pean seda olema ka tegudes, valitseb meie kodus vanemate ja laste vahel usaldus ja üksteisemõistmine. Kui soovid, et su laps oleks sinu vastu tähelepanelik, ole seda tema vastu. Kui soovid, et su laps oleks sinuga aus ja koostöövalmis, ole seda kõigepealt ise.
Tunnista talle, et ka sina eksid ja vabanda, kui oled teinud ülekohut. Küsi tema arvamust ja püüa sellega arvestada. Kui see alati ei õnnestu, leia aeg ja sõnad, et seda põhjendada. Ole alati lugupidav, alati viisakas. Ära karista, ära halvusta – need on liiga vahedad terad ja jätavad teie suhtele liiga rängad armid.
Meie lapsed kasvavad sellisteks, millistena nad MEID näevad. Milline sina oma lapse silmade läbi oled?
Lihtne öelda, et jäta väike koju, aga kui väike ei lepi sellega? Hoolimata sellest, et muidu ema kodus olles ainult issiga mängiks ja tegutseks, siis kui ema ära läheb lihtsalt röögib nii, et mees kardab, et lämbub juba nutu kätte? Ei tahaks peale pikka tööpäeva lõppu väsinud kaasale selliseid piinu ka peale sundida.
Sellepärast röögibki, et nii saab alati oma tahtmist. Täiskasvanud määravad asju, mitte lapsed.
Minule tundub, et TA on pehme inimene, kes ei suuda ennast kehtestada. Võib-olla, et see on ka ainult ühes valdkonnas nii. Et naisena, tütrena, töökaaslasena, sõbrana suudab ennast kehtestada. Aga laste suhtes igatahes ei suuda. Vanem tütar ei respekteeri ema ja ilmselgelt ka noorem laps juba praegu saab oma tahtmist jonnihoogudega. TA lastele on vaja karmimat kätt. Nooremale ma tõmbaks paar vitsatriipu tagumikule, siis oleks fakt, et ta rohkem ei röögiks ja jääks illikukununnusti issiga koju. Fakt. Aga noh, see pole tänapäeval kombeks. Aga oma olekuga TA ei suuda ennast kehtestada, ja ilmselt ka tema mees mitte. Ega ei oskagi midagi soovitada. Eks tehke oma lastele tuti-pluti edasi ja kümne aasta pärast on ka noorem laps poevargil või elab oma kehtestamata piire muul moel välja. Lastel on vaja piire, on vaja autoriteete, kes neid kehtestaksid. Aga paljud vanemad kehastuvad tänasel päeval lapsi teenindavaks personaliks ning arvavad ise seejuures, et on parimad vanemad.
Nii jube. Ma ei kujuta küll ette, et mu laps nii teeks mulle, ükskõik mis vanuses. Milline häbi. Loomulikult tuleb kodus rangelt karistada. Meigiasjad ära käest, juuksevärvid, küünelakid, kogu kraam konfiskeerida. Telefon, arvuti-kõik ära. Teeb koolitöid teie silma all, internet keelatud. Viite kooli ja toote koolist koju otse, viute trenni ja toote trennist otse koju. Ei mingit poes kolamist ja sõbrannadega jõlkumist, õhtuti kolamist. Taskuraha nulli kuni trahv tasutud. Ükt talle kasuks ei tule, sealt leiab uusi sarnaseid tuttavaid hoopis nagu see sõbranna. Kooli tuleb teatada, et õpetajad hoiaks silma peal kui plikal raha on, et võib olla varastatud ja tuleb ka aeg panna psühholoogi juurde. Sõbrannaga mitte mingit suhtlust enam. Tuleb vestelda lapsega, et miks seda tegi ja nii ei tehta, see on vale käitumine. Päris karm tuleb praegu olla, kui praegu ninnunännutad, läheb ülekäte.
No vot, minu ema sõbranna oli selline – kodus oli elu nagu sõjaväes. Nii kui poiss täisealiseks sai – algas hull pidu, narkots, joomine. Nüüd on poeg vanglas.
Mul sama sõbrannaga. Tubli viieline õpilane. Päeval, kui 18 sai, kolis kodust välja. Hakkas käima pidudel, tarvitama kergemaid narkootikume. Muutus täielikult. Mina lõpetasin temaga suhtlemise, kui mingi 50aastase purjus mehega mulle külla ilmus. Paar kuud hiljem jäi gümnaasium pooleli. Läks ettekandjana tööle ja siiani töötab kuskil baaris. Nii kahju oli.
Minule jääb mulje, et see 12-aastane ei saa tähelepanu ja tunnustust oma vanematelt.
Positiivsust ei ole. Heatahtlikkust ei ole. ……………..
……… Viimale aeg on end uuesti lapsevanemana kehtestada, aga mitte jõupositsioonilt ja sunniga (karistustega), vaid usalduse tagasi võitmisega (positiivse tähelepanu ja hellusega).
Lühendasin tsitaati, et ei veaks kaasa liiga pikka tekstiplokki.
Mul tuleb oksemaitse suhu, kui midagi nii roosa-mullilist ja naiivset loen! Lapsed ei ole meiega, täiskasvanutega, võrdsed. Läbirääkimisi nendega võib pidada teoreetiliselt, kui midagi erilist kaalul pole. Või kui asi puudutab konkreetselt last ennast ja siis ka mitte alati. Lapsele võib anda valida, kas roosad või kollased sukkpüksid, õhtul enne magamaminekut, aga mitte hommikul, kui ähvardab rongist mahajäämine. Võib anda valida kas jalgpall või kabe juhul, kui mõlemad trennid on vanemale jõukohased. Kui üks trenn asub ebamõistlikus kauguses ja maksab perele ebamõistlikult palju, valida ei anna. Jne.
Tsiteeritud kommentaari kirjutaja jätab kõrvale võimaluse, et TA on olnud oma lapsega hoopiski liiga leebe. Last on koheldud nagu võrdset, talle on liiga palju lubatud. Tulemusena ta arvabki, et on vanematega võrdne ega austa neid. Paljudes peredes võtavad vanemad lastega suheldes teenindaja positsiooni, mitte autoriteedi positsiooni. Kui üks on teenindaja, siis teine on ju klient, loogiline? Ja klient on ju kuningas ????
On näha, et sa pole tsiteeritavast jutust absoluutdelt mitte midagi aru saanud. Katsu uuesti lugeda. Mus puutub siia läbirääkimine või (eba) võrdsus?
Nii jube. Ma ei kujuta küll ette, et mu laps nii teeks mulle, ükskõik mis vanuses. Milline häbi. Loomulikult tuleb kodus rangelt karistada. Meigiasjad ära käest, juuksevärvid, küünelakid, kogu kraam konfiskeerida. Telefon, arvuti-kõik ära. Teeb koolitöid teie silma all, internet keelatud. Viite kooli ja toote koolist koju otse, viute trenni ja toote trennist otse koju. Ei mingit poes kolamist ja sõbrannadega jõlkumist, õhtuti kolamist. Taskuraha nulli kuni trahv tasutud. Ükt talle kasuks ei tule, sealt leiab uusi sarnaseid tuttavaid hoopis nagu see sõbranna. Kooli tuleb teatada, et õpetajad hoiaks silma peal kui plikal raha on, et võib olla varastatud ja tuleb ka aeg panna psühholoogi juurde. Sõbrannaga mitte mingit suhtlust enam. Tuleb vestelda lapsega, et miks seda tegi ja nii ei tehta, see on vale käitumine. Päris karm tuleb praegu olla, kui praegu ninnunännutad, läheb ülekäte.
No vot, minu ema sõbranna oli selline – kodus oli elu nagu sõjaväes. Nii kui poiss täisealiseks sai – algas hull pidu, narkots, joomine. Nüüd on poeg vanglas.
Mul sama sõbrannaga. Tubli viieline õpilane. Päeval, kui 18 sai, kolis kodust välja. Hakkas käima pidudel, tarvitama kergemaid narkootikume. Muutus täielikult. Mina lõpetasin temaga suhtlemise, kui mingi 50aastase purjus mehega mulle külla ilmus. Paar kuud hiljem jäi gümnaasium pooleli. Läks ettekandjana tööle ja siiani töötab kuskil baaris. Nii kahju oli.
Kuidas see minusse puutub? Alkohol ja uimastid muudavadki inimest niimoodi kapitaalselt.
