Mul 19-aastane tütar ja üksik laps. Mitte kunagi pole keeldunud maale tulemisest kui selleks pole mõnda mõjuvat põhjust või üritust olnud.
Pigem on see just olnud hea vaheldus talle alati. Internet on maal olemas, saab oma jutud ära ajada sõbrannadega kui vaja, Netflixis filmid vaadatud. Samuti maal olemas televiisor. Kui ta linnas praktiliselt televiisorit ei vaatagi, siis maal jälgib telekava ja vaatab ehk rohkemgi. Igasugu peenardega me teda ülekoormanud ei ole, saab mingi väiksema ülesande, teeb selle ära ja ülejäänud aja vaba. Armastab väga maal võrkkiiges raamatuid lugeda või filme vaadata. Peenarde juures oskab vägagi hinnaga selle maasika ja herne maitset, mis on peenrast võetud ja mitte turult ostetud. Sõbrannasid on kaasas olnud suhteliselt vähestel kordadel. Tütar on elanud linnas väga aktiivset elu, huviringid ja sõbrad ja maale minek on nagu mõnus puhkus seltsielust. Poodidest seal küll puudust ei tunne, sest ammu on juba üle saanud sellest tarbimishullusest. Meil on küll maakoha lähedal üks Eesti keskmise suurusega linnake, kuhu autoga sõit võtab max 10 min. Seal käime vajaduse põhiselt, mitte lihtsalt aega veetmas.
Lapse sõbrannadel on ka erinevates kohtades maakodusid ja juba põhikooli ajal mindi nendesse ka sõpruskondadena ja ülihea meelega. Eriti just ilma vanemateta. Maakodud on olnud mu lapse sõpruskondades pigem ikka väga populaarsed.
Mulle tundub, et teemaalgataja on lihtsalt lasknud asja käest ja teismeliste soovidele liiga kergelt alla andnud. Mis igavusest maal rääkida kui tüdrukuid on ju lausa 2 ja suhteliselt üheealised. Saavad ju kasvõi koos midagi mõelda ja teha. Internet on ju kindlasti mingil moel maal olemas ja päris suhtlusest eemale ei jää. Ja mida on sellises vanuses tüdrukutel teha üksi jaanipäeval linnas? Raamatud, ajakirjad saab ju maale kaasa võtta, súüa ka piisavalt, et poe lähedus ei ole oluline. Ujumine, päevitamine õues vedelemine peaks ju parem olema igasugu linnas arvutis passimisest. Mu jaoks ikka tõeline ohu märk, et kirjeldatud lapsed liiga netisõltlasteks muutunud. Kui asi on sõbrannade puudumises, siis neid saaks ju vahelduseks vahel kaasa võtta kui maal ruumi on.
Jah, ma olen kuulnud sellistest lastest, kes hakkavad tesimelise eas keelduma maale tulemasT ja kui vanemad järgi annavad, siis see maal mitte käimine jääbki väga pikkadeks aastateks, sest hiljem nad ei leia kohta endale seal maaelus. Peamiselt ongi just tegu netisõltlastest lastega. Ja samas mul on väga palju tuttavaid perekondi, kelle lapsed on ikkagi sinna maale meelitatud ka keerulisematel teismelise aegadel ning põhikooli lõpus, gümnaasiumis ja ülikoolide ajal kaifivad nad neid maakodusid koos sõpruskondadega ikka täiega. Paljudele isegi pole takistus kui nende vanemad samal ajal seal viibivad. See on märk minu jaoks õigest kasvatusest.
Kuidagi imelik kommentaar. Kui lapsel on seal maal kõik netivõimalused ja sõpradega suhtlusvõimalused olemas ja saab isegi poodi, siis miks tal peakski olema midagi maalemineku vastu?
Mul on 11-a kodus, veel eelmisel aastal käis maal üsna heameelega nii perega kui üksinda vanaema juures. Aga sel suvel läks isaga kaasa ja tahtis kaks päeva hiljem koju tagasi. Talle ei meeldi seal vanaema reeglid – kui lapselapsed tulevad maale, jäävad telefonid koju. Seega ta ei saa seal sõbradega suhelda ega internetti kasutada. Telekat ta tavaliselt ei vaata ja pole seal ka vaatama hakanud. Varasematel aastatel pole probleemi olnud, alati on seal ka teisi temavanuseid sugulasi olnud, kellega mängida, aga seekord oli ta seal vaid isa ja vanaemaga ja isa tegi enamiku ajast tööd, kuhu last ei saanud kaasata. Seega ta siis igavles. Enda arust siis igavles, sest tegelikult ta luges kõik 5 raamatut läbi, mida koolis soovitati sügiseks lugeda. Minu arust hästi kulutatud aeg, aga tema oleks tahtnud mängida. Nüüd ta soovib hoopis sõbraga koos nende maakoju minna.
