Kiirtoit, kiirtoit koju, alkohol, vähene liikumine, nutitelefon.
Kõige keerulisemas ülekaalus on minu kogemuse järgi hoopis mehed, keda võiks kirjeldada nii: väikese ehituskaupade, kinnisvara, logistika, metalli-, auto- või tehnikakaupadega tegeleva firma üks juhtidest, edukas. Vanus 35-55, gurmaan, rämpstoitu ei võta suu sissegi. On kas veini, konjaki või ka peente viinade alal asjatundja. Alkoholi tarvitab paar korda nädalas, aga mitte töönädala sees. Sõidab vabal ajal jalgrattaga ja armastab õues pisemaid nn meestetöid teha. Talvel käib kas suusareisil või külastab heal meelel kuskil soojal maal jalgsi vaatamisväärsusi, läbides päevas väga pikki maid. Jõusaalis ei käi, aga kui vaja, tassib ise garaažitäie dolomiiti kokku 🙂
On ülekaalus, aga mitte rasvunud. Probleemseks teeb selle ülekaalu mitte need kilod ise, aga närvipinge, vanus, füüsilise koormuse ebaühtlane jaotumine – küll liiigub jube palju nädalaga, siis nädal autos ja koosolekutel. Mobiili õhtuti ei võta surfamiseks kättegi, küll aga vaatab telekat või loeb ajalehte.
Hamburgereid ja bensukatoitu ei võta suu sissegi, aga mingi mahelihaveise või Eesti tallekarree pärast võib ka mitu päeva nädalas restoranis süüa. Kodus pole kunagi krõpse ega limonaadi, kodus valmistatakse sparglit, black angust, parti jne. Probleem on see, et ta ei liiguta iga päev ja natuke, vaid nädalavahetustel ja puhkuse ajal liiga intensiivselt.
Rämpstoit ei puutu üldse asjasse