Skleroos ilmselt ei ole. 25selt unustasin kahekuulise ajavahemiku sees 3 korda pangakaardi automaati. Võid ise ette kujutada, mis näoga mind pangas vaadati, kui läksin uut kaarti tellima ja siis veel ja veel. Ning ma olen inimene, kes muidu midagi ei unusta/kaota.
Noh, see on kuuseis praegu vist!
Mul täna – laps helistas, et sõbrad tulevad külla, kas ma palun ostaks külmutatud friikaid ahjupanekuks. Lubasin osta. Käisingi poes (ei unustanud sinna minna!), tulin tavaariga koju (ca 5 km sõitu, elame maal), lapsed koolibussiga juba koju saanud, rõõmsalt vastas, et jess, panevad friikad ahju… sest… ma ju ikka ostsin friikaid, ONJU? Ups.
Lapsed pettunud, mul hakkas neist kahju ja enda pärast häbi, ütlesin, et ok, lähen tagasi poodi, toon need friikad ära siis. Jõuan poe juurde, nii kui auto seisma jätsin, käis ebameeldiv teadmine südamest läbi – olin rahakoti poekotti unustanud, poekott oli kenasti kodus köögis. PRSE küll, ausalt! Sõitsin koju, HIILISIN tuppa, et lapsed ei näeks, võtsin rahakoti ja sõitsin tagasi poodi.
Lapsed kodus imestasid, et kuidas mul niiiiiiii kaua läks. Millegipärast kummitas peas “jupp kõige paremat suitsuvorsti”…
Ammu pole nii lollilt hajameelne olnud.
Jaah, eks unustamisi tuleb ette. Ma kahtlustan ka endal juba ammu Alzheimerit. Näiteks olen ma jõudnud autoga koduhoovi, telefon heliseb. Võtan vastu ja jään seisvasse autosse istuma ja sõbrannaga lobisema. Mingi hetk otsustan siiski tuppa minna, ise ikka telefoniga rääkides. Korjan rahakoti, autovõtmed ja asun telefoni otsima. Ise veel kommenteerin sõbrannale, et näh, kuhu ma selle telefoni nüüd panin, tahan tuppa minna ja telefon kadunud. Ja ei saa aru, miks sõbranna seal teiselpool toru naerab.
Mina unustasin täna ära, et meest pole kodus. Ise viisin ta täna hommikul tema töökohta, tulin tagasi ja unustasin…et ma ise viisin ta tööle.
Olen harjunud teisipäevast neljapäeviti nii elama, et mees teeb oma toas tööd, mina enda omas. Aegajalt kirjutame messengeris, ajuti hüüame ka üle maja.
Ennelõunal küsisin mehelt messengeris, et kas kohvi tahab, vastas et juba jõi. Rääkisin trepiotsale toetudes mina esimesel ja tema tuba teisel korrusel, pikad jutud maha. Korduvalt.
Aru sain pool tundi tagasi, kui otsustasin talle söögi kabinetti viia. Teda polnud seal. Ta on päev otsa ära olnud ja ma olen seinaga vestelnud.
Kuidas saab kohe koju saabudes unustada selle, et TÄNA hommikul ma olin tund aega roolis, et mees tööle viia.
Ja see kuradi rääkiv buldog 🙂 See mühatas sealt kabinetist mulle vastu ka, vähemalt sain ma mitmele küsimusele, mida alt hüüdsin, inimestest tühja toa käest täiesti nõustuvad ja heakskiitvad ümahtused vastuseks.
Mul oli täna selline probleem. Kõigepealt ütlesin klienditeenindajale, et soovin musta kohvi koorega ja kui ta küsis, et kas soovin koorega või musta kohvi? Vastasin, ma ei tea mis asi see üldse on.
Käisime mehega ükspäev spordipoes jalanõusid ostmas. Kassas maksma hakates, avastas mees, et pangakaarti pole. Ütlesin, et maksan ise, mina suutsin oma pin koodi ära unustada ja ei tulnudki meelde. Lõpuks maksis teise kaardiga. Terve kodutee keerlesid pin koodid peas ringi, aga õige tuli alles siis meelde, kui kodus paberi pealt järgi kontrollisin.
Samal päeval autos istudes, otsisin oma päikeseprille tükk aega taga. Ei ole vist raske arvata, kust ma need leidsin ????
Trenni minnes olen ka asju maha unustanud (kapivõtme, rätiku jne).
Mul on väga puhas ja pirtsakas kass. Ühel päeval mõtlesin, et homme tuleks uut liiva osta, kindlasti vaja vahetada.
Järgmisel päeval tulin töölt-poest koju ja avastasin, et liiv jäi ostmata. Liivakasti puhastades jäi liiva üsna kriitiliselt vähe ja seegi oli must. Vabandasin kassi ees ette- ja tahapoole, et pidagu palun üks öö ja päev veel vastu, homme õhtul on uus liiv olemas.
Musta südametunnistuse käes vaeveldes läksin magama.
Hommikul kordasin liivaprobleemi veel kord peas üle.
Jõudsin õhtul töölt-poest koju, keerasin ukse lukust lahti ja seisin esikus silmitsi maailma kõige pahurama kassiga. See tema näoilme oli juba omaette pildistamist väärt. Küsisin kassilt hästi rõõmsalt, et ‘noh, mis sa siin siis nüüd niimoodi mossitad’ …………………….., taganesin sõna lausumata uksest välja, istusin autosse ja sõitsin poodi tagasi.
Olen päikeseprillid peas toas ringi tuianud ja imestnud, miks on toas nii hämar.
No ma olen sadu kordi telefoni otsinud samal ajal kui telefon käes. Ema mul. paneb telefoni korra lauale ja siis 5min pärast on ta jube närvis, sest telefon on kadunud. Poodi pole ma väga asju unustanud, emaga koos käies jäävad asjad ostmata (toome koju tavaari asjadest, mida vaja pole, aga see üks asi mille pärast poodi sai mindud, vot seda pole) kunagi ostsime jahu või riivsaia vms kuivainet nädal-kaks. No ei jäänud meelde.
Naljakas on vaadata alati kassapidajana kui klient pinkoodi unustab. Endal tihti sama probleem. Ja siis mõlemad naerame. Hiljuti üks klient näiteks maksis toodete eest ära ja jalutas minema, mõni jätab oma kodinad maha. Endal hakkab kahju natuke aga samas tunnen headmeelt, et ma pole ainus selline.
Ise lähen teise tuppa tegema midagi ja sellleks ajaks kui jõuan sinna, olen ammu unustanud, mida ma teha tahtsin. Mütse, kindaid, sokke ja salle jms kaotan alatasa. Eriti kaovad patsikummid? Hetkel mu ainuke patsikumm on mul peas ja hoian pöialt, et ära ei kaoks. Kooliajal kaotasin päeviku, ema ostis uue ja umbes kooliaasta lõpus, leidsime selle sahtlipõhjast. Koolimüts oli aastaid kadunud, samuti oli uut vaja ja nüüd peale vanaisa surma, leidsime selle tema kapist.
Üsna tihti unustan töölt tulles jalatseid vahetada. Jube vahva. Ja need kilesussid arstilt tulles. Kunagi jōudsin vist koduni välja nendega.
Mõlemad oleme emaga parajad udupead, ilmselt on pärilik ja ma ei saagi kunagi ise aru, kas ma unustan, sest alzheimer on kallal või on asi geenides.
Ma olen udupea tavaliselt ainult Pärnu linnas. Kaotan seal kõik oma asjad ära või unustan kuskile maha ja kahjud on olnud sadades eurodes. Ülejäänud aja, igal pool mujal olen tähelepanelik. Pangakaardi unustasin kodulinnas automaati viimati 2013, aga nagu Pärnu lähen, on see kadunud. Kõige jubedam kogemus oli paar aastat tagasi, kui läksin nädalavahetusel Pärnu ning pidin esmaspäeval sealt edasi Tallinna Lennujaama minema ja USAsse lendama. Pool tundi peale kohale jõudmist Pärnu oli mul muidugi pangakaart taskust kadunud, ehkki katsusin pidevalt, et kas on alles. See oli mul ainuke kaart siis ja muidugi olid mul sellega broneeritud majutused USAs ( ning check-in’is peab olema krediitkaart ette näidata). Raha oli ka kõik selle kaardiga seotud konto peal ning pool reisi oli plaanitud elada palga eest, mis pidi järgmine nädal laekuma samale kontole. Korralik paanika oli ikka, oh jummel. Isegi kui ma oleks asenduskaardi saanud panga Pärnu esindusest, siis sellega poleks välismaal midagi teha olnud( see asenduskaart on kõige lihtsam, krediitkaardina ning USA automaatides ei toimi). Ja sularahast, mis oleksin sel hetkel välja saanud võtta, ei oleks piisanud.
Kogu õhtu otsisin kaarti taga, et äkki vedeleb siiski tänaval, kus jalutasin. Proovisin FBs vaadata “Leitud Pärnus” gruppe. Blokeerisin kaardi ära ja lasin sõbral kanda minu arvele suurema summa, et siis hommikul võtan asenduskaardi, sellega teen arve tühjaks ja reisin vaid sularahaga.
Oleks vast isegi toiminud see plaan, aga hommikul leidsin oma pangakaardi pükste voodri vahelt. Taskus oli minu teadmata auk ja kaart oli selle suuremaks nühkinud ning augu kaudu voodri vahele kukkunud. Need püksid olid mul kõik see aeg jalas ja muidugi kobasin taskud 100x läbi, kuid altpoolt ei taibanud katsuda.
Ahjaa, oma kodulinnas olen muidu kord otsinud korteri uksevõtit, mis oli samal ajal ukse ees ( väljaspool!) ning üks teine kord üritasin keset tänavat kinda asemel villast sokki kätte panna.
Ma unustasin viimati auto linna parklasse. Autot ma suudan pidevalt ära kaotada, unustan, kuhu ma ta parklas panin.
Lisaks suutsin pelmeenidega koos rahakoti sügavkülma panna ja siis kogu vahmiili hulluks ajada selle tagaotsimisega…
Lõbus lugemine:) ise olen nii prille otsinud, lõpuks leidsin üles, olid mul täiesti ees. Olen ka auto varastatuks kuulutanud, lõpuks tuli meelde, et siiski parkisin hoopis teise kohta. Meeles oli algne koht, kuhu plaanisin parkida ja see meelde jäigi.
Tundub, et meile on diagnoos ära pandud – moderaator on selle teema tervise alateemasse paigutanud. Imelikul kombel tekib minul nii juhmi inimese kohta oma arvamus. Kas funktsionaalse lugemisoskuseta inimene tõesti peab modereerimisega tegelema?
