Teema: Uuele klassijuhatajale üks mõte

Lapsevanemale ka mõned mõtted.
Sinu laps pole maailmanaba. Õpeta talle, et tema ümber on palju erinevaid inimesi oma eripäradega, et ta oskaks kohaneda, oleks ennekõike inimene.
Pea kinni hea suhtlemise tavadest: ära torma kooli nõudma ja süüdistama. Ära helista õpetajale pool üksteist õhtul, et teatada oma lapse haigestumisest. Meil on olemas nii EKool kui Stuudium.
Ära räägi lapse kuuldes naabreid ega nende lapsi taga, ära jaga halvustavaid hinnanguid teiste eluvalikute ega tegemiste suhtes, see annab toitu kiusamisele.
Ära räägi kodus õpetajatest ja koolisüsteemist halvasti, nii kujundad lapses eelarvamuse, et koolis ongi kõik halb, raske ja õpetajad – need on need viimased, kes kusagil mujal niikuinii hakkama ei saaks.
Õpi tegema konstruktiivset kriitikat, aga seda ka ise vastu võtma.
Tunne koolis toimuva vastu sõbralikku huvi. Arvesta, et õpetaja pole teenindaja, vaid spetsialist.
Ära levita kuulujutte, ära kuula neid – pöördu otse ja küsi ning selgita, kui seda vaja on.

Ilusat algavat koostööaastat!

Tere, lapsevanem.

Mina olen ka lapsevanem. Kool algab ja me kõik tahame õpetajalt palju infot. Me küsime asju, mida juba aktusel ja klassijuhatajatunnis räägiti, aga meid polnud kohal või läks kõrvust mööda. Me tahame teada, kuidas just meie lapsel läheb, miks see ja millal teine.

Me tahame, et õpetaja oleks lastega rõõmsameelne, tähelepanelik, toetav. Ja siis me tahame, et ta pärast tunde leiaks aega vahetada e-kirju, ennast tutvustada, vastata küsimustele, selgitada, arutada.

Ja me mõistame, et kui õpetaja õhtul, oma laste kõrvalt aega võttes, oma puhkeajast ruumi näpistades olulised asjad ruttu kirja paneb ja jätab keeletoimetamise kiirustades tegemata, pole see maailmalõpp.

Tere, lapsevanem!
Olen ise nii üht kui teist. Kodus lapsevanem ja koolis õpetaja.
Kahjuks pean sinuga nõustuma. Pedagoogideks on saanud ka need inimesed, kes kohati kirjutavad nii, et teeb kurvaks. Paraku on see probleem suurem just nooremate kolleegide seas. Nõukaaegse haridusega inimesed kirjutavad üldjuhul korrektsemalt kui peale tulnud noorem põlvkond.
Ajaleht kirjutab küll, et õpetajaks asus õppima rohkem tudengeid, kuid…paraku mitte enam nii võimekad inimesed kui varem. Õpetajaks kandideerivad sageli need gümnasistid, kes kardavad, et mujale sisse ei saa.
Ülikooli didaktikud räägivad koolitustel seda infot juba aastaid.

Õpetaja ei peaks tõesti kirjutama “tegematta”, “ültse” jms vorme.
Päris ilukirjanduslikult ideaalselt end kirjalikult väljendama ehk füüsikaõpetaja ei peagi suutma, aga keskmiselt kirjaoskaja võiks ikka olla küll.

#3215510:

Tere, uus klassijuhataja!

Mul on Sulle soe soovitus, palve kui võiks öelda.

Kool algab ja võimalik, et alustad uue klassi ees. Kirjavahetust on septembris palju, tutvustad end vanematele, jagad infot, edastad infot.

Palun tee seda korrektses eesti keeles. Kontrolli üle kirjavahemärgid, suured ja väiksed algustähed, sõna lõpuühendid (-gi ja -ki, ma tegevusnimed), väljenda end korrektselt, kasutades eesti keele rikkust, ära kasuta arvutikeelt.

Sina oled ettenäitaja, et meie saaks olla järgijad.

Ma ei saa sinna midagi parata, kui õpetaja kirjutab kirju, mis kubisevad kirjavigadest või kui kiri on kui Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul…kuid ma tean, kuidas hinnatakse õpetajat, kes kirjutab ilusas vigadeta eesti keeles.

Sul on kohe lihtsam, lapsevanemad usaldavad Sind.

Ilusat kooliaasta algust!

Lugupeetud lapsevanem!

-gi ja -ki on rõhuliited 😉

#3216291:

Ui ma nüüd naersin ????

Ma olen nn kirjainimene, kelle töö ongi kirjutamine ja toimetamine. Olen ammu täheldanud, et kõige rohkem vigu teevadki need nn grammatikanatsid, kes on oma arengus jäänud 20 aastat tagasi väljastatud ÕSi tasandile ja sealtki poole unustanud. Aga õigust on vaja ju taga ajada, muidu ei tunne end hästi!

Just. Mulle alati meenub nendega lisaks veel ka see: https://www.sciencealert.com/people-who-pick-up-grammar-mistakes-jerks-scientists-find .
Oma tutvusringkonna pealt üldistades võib öelda, et see peab täiesti paika ka 😀

#3215891:

Hea lapsevanem!

Kui kirjutad mulle, siis loe enne läbi, mida ja kuidas kirjutasid. Ma ei taha ähvardusi ja nõudmisi, aga olen valmis arutlema ja vestlema.

Kui sul on probleem, siis pöördu vestluseks kohe õpetaja poole, mitte direktori või ministri poole. Olen valmis koostööks, aga kui sina mind ei aktsepteeri, siis on meil koos üsna võimatu sinu last kasvatada. Mina õpetajana tean, mida ja miks ma teen, direktor ei pruugi teada ning iga tema pakutud “sinu väljanõutud” lahendus ei pruugi sinu last aidata. Kurb kui mõistad seda alles tulevikus.

Täpipealt seda kõike sama ootan ka mina õpetajalt. Tõtt öelda kirjavead mind ei huvita, tänapäeval on siiski kõige olulisem, et õpetaja üldse võtab vaevaks lastevanematele midagi kirjutada. See probleem on täiesti olemas, kuna mu ühe lapse klassi juhataja ei kirjutanudki vanematele midagi ja kui vanemad kurtsid, et nad ei ole asjadega kursis, viskas ainult ühe ja sama trafarettlause: “Küsige lapselt!” Ta jättis selle lausega kaudselt süüdistava maiguga mulje, et süüdi on ainult lapsed ja vanemad, miks nood omavahel ei suhtle. Tegelikult aga ei ole 1. klassi 7-aastased juntsud tihtipeale veel omandanud piisavat vilumust, et vanematele kodus täpne info edasi anda: et kuu aja pärast tuleb etendus ja selleks tuleb tasuda niisugune summa, või et 3 nädala pärast sel päeval tunde ei toimu ja minnakse matkale, ja kaasa palun võtta võileivad jne. 7-a juntsu võib lobiseda emale pikalt sellest, missugune naljakas müts klassikaaslasel peas oli, või kirjeldada sõbra lemmiklooma, kuid unustab ära faktuaalse info edastamise õigel ajal. Ja nii ei jäänudki lapsevanematel üle muud, kui pidevalt õhtuti üksteisele helistada ja korjata kokku iga lapse jutukildusid, et neist lõpuks üheskoos enam-vähem terviklik mosaiik kokku panna. Väga väsitav oli selline detektiivitöö tegemine, õpetaja aga keeldus e-kooli midagi kirjutamast ja päeviku täitmist (et vähemalt sealtki võiks ürituste toimumise jms kohta lugeda) ka ei nõudnud. Nii et, kallid lapsevanemad, olge tänulikud, et õpetaja üldsegi teile midagi kirjutab! Kui mõni teist hakkab liigselt komakesi taga ajama, siis võib õpetaja loobuda teile üldse infot andmast.

#3215891:

Kui sul on probleem, siis pöördu vestluseks kohe õpetaja poole, mitte direktori või ministri poole. Olen valmis koostööks, aga kui sina mind ei aktsepteeri, siis on meil koos üsna võimatu sinu last kasvatada.

Just sedasama ootavad ka lapsevanemad õpetajalt. Kahjuks hakkab viimasel ajal levima trend, et kui lapsega kooliseinte vahel midagi juhtub, siis õpetaja ei teavita lapsevanemaid, vaid kaebab juhtumi otsekohe edasi “suurte” instantside (lastekaitse jts) poole. Lapsevanem on kui puuga pähe saanud, kui korraga tuleb Sotsiaalkindlustusametist telefonikõne tema lapse kohta… Ka koolipsühholoogi, sotsiaaltöötaja jne juurde viib õpetaja last ilma lapsevanema teadmata ja loata. Lapsevanemat ei kaasata üldse.

Õpetaja ei ole lapsevanemaga kõikide kooliaastate vältel mitte ühtki korda kontakteerunud. Ehk võiks ka õpetaja lapsevanemat aktsepteerida, suhtuda temasse mitte kui enda alluvasse, vaid koostööpartnerisse?

Olen samuti õpetaja ja lapsevanem kaks ühes ja ühinen teemaalgataja kirjaga. Kui õpetajad enam kirjutada ei oska, siis pole mingit haridust oodatagi. Kahjuks on selliseid õpetajaid lubamatult palju saanud.
Ma ei ole grammarnats. Perekoolis ega FB-s ei nurise kunagi. Aga õpetajate kirjad olgu korrektsed, ja ei loe, kas tal oli kirjutamise ajal viis kuuske süles või mitte. Lihtsalt kirjutagu õigesti ja kui ei oska, siis ta ei kõlba eriti just algklassiõpetajaks. Nii lihtne ongi.
Kuivõrd see aga on ilmselt ületamatult raske, siis tuleb leppida “haridusega”, mis on järjest välja tõrjumas haridust.

Kuidas on lood empaatiaga?

#3216140:

mis teil hakkas nüüd?

Hakkasid siin mingit imelikku mängu mängima. Kõik kole viisakad ja teretavad puha, aga kahjuks jääb see vaid foorumi “seinte” vahele. Reaalis tõmbavad mõlemad pooled üksteist taga nii et paha kuulata.
Tobe mäng tõetsi, vabandage, prouad.

Eks muidugi kõige suurem probleem ikka maailmas on see, kui keegi valesti kirjutab.

Keel on meie kultuur. Kultuuri hävitamine on ühe väikerahva jaoks küll maailma lõpp.

Kui siinsetel kägudel on nägu täis sõimatud, siis tuleb õpetajate kallale asuda, sest nemad tohivad omale veel vähem vigu lubada.

Kirjaveale viitamine ei ole sõimamine (defineerid ehk enne selle sõna?). Ja inimene, kes on valinud omale ametiks teisi õpetada, ei tohi tõesti endale vigu lubada.

Mõnel on vist tõesti väga igav või vaja pidevalt võtta kellegi kallal, muidu pole päev korda läinud.

selle kulunud väljendi asemel võiksid riidlemise asemel midagi huvitavamat välja mõelda.

Tõsiseid muresid ei tundu elus olevat, kui on aega selliste mõttetustega tegeleda.

Päris asualt – kas PEAKS olema muresid? Minu arust on see ääretult positiivne , kui inimesel puuduvad tõsised mured.
Veel kord – emakeele kirjavigadele viitamine EI OLE mõttetus.

Nagunii need kirjad loetakse läbi ja siis unustatakse ära, keegi ei hakka nende põhjal eesti keele õigekirja õppima ega korrigeerima.

Sul puuduvad faktid. Kasutan siinkohal PK poppi sõna “kõik” ja ütlen, et kõik ei ole sellised, kes märkust kuuldes vihaseks lähevad või omi järeldusi ei tee. Kuna sus paistab positiivsus puuduvat, siis on ehk jah raske mõista, aga usu – on olemas selliseid inimesi, kes tõesõna õpivad kogu elu ja ei saa kurjaks, kui neid veidikene on juhendatud.

#3215891:

Hea lapsevanem!

Kui kirjutad mulle, siis loe enne läbi, mida ja kuidas kirjutasid. Ma ei taha ähvardusi ja nõudmisi, aga olen valmis arutlema ja vestlema.

Kui sul on probleem, siis pöördu vestluseks kohe õpetaja poole, mitte direktori või ministri poole. Olen valmis koostööks, aga kui sina mind ei aktsepteeri, siis on meil koos üsna võimatu sinu last kasvatada. Mina õpetajana tean, mida ja miks ma teen, direktor ei pruugi teada ning iga tema pakutud “sinu väljanõutud” lahendus ei pruugi sinu last aidata. Kurb kui mõistad seda alles tulevikus.

Vabandage väga, aga enamasti on õpetajatega midagi konstruktiivselt arutada üsnagi võimatu. Nii et täitsa ükskõik, kas hakata asja ajama siidkinnastes ja ülimalbelt või lajatada kõik, mis öelda, kohe letti, ikka võtavad õpetajannad seda mitte koostöökatsena, vaid rünnakuna. Samas ei väsi nad rõhutamast kooli ja kodu koostöö vajadust. Ilmselt peetakse selle all silmas seda, et pere teeb, nagu boss, st õpetaja, käsu annab. Waldorfis vähemalt ollakse ausad – lapsevanema asi on rahakotti tuulutada ja kooli heaks vabatahtlikku tööd teha, kõik koolis toimuv on õpetajate otsustada, vanemate võimalus koolielu sisu mõjutada on 0.

#3219276:

Andke andeks, aga kui õpetaja ikka parandab mu lapse etteütlust ja tekitab sinna vigu juurde, siis on ikka jama lugu küll. Sama jama, kui siis, kui laps peab tunnis õpetaja kirjavigu parandama. Üks eesti keele õpetaja kirjutas meil e-kooli järjepidevalt “konsuldatsioonid” lisaks muudele vigadele. Lauses “Peenral kasvasid …(nii) kapsad …(kui) kaalikad” parandas õpetaja mu lapse õige lause “peenral kasvasid NII kapsad JA kaalikad. Ma tõesti ei taha, et selline mu lapsele eesti keelt õpetaks.

Masendav 🙁