Teema: .

Aga nad ju ei tea, palju sulle palka maksti, võid öelda järgmisel korral, et sorry, aga sul palka vähendati seoses koroonaga ja enam ei saa sa laenu anda.

Ütle, et ei saa anda, sest sul on endal vaja.

Oh, minult ka laenatakse. Üks perekond tegelikult, lähisugulased mulle. Halb on see, et nad ei maksa tagasi. Aegadega on kogunenud mitu tuhat eurot võlgu ja tagasi ei saa. Vana võlg ja lubadused tulevad siis meelde, kui uuesti on vaja. Ma ei oska keelduda ka. Viimased korrad küll olen keeldunud, aga siis on halb tunne, lapsed ka neil peres. Samas ma näen, kui mõttetult nad raha kulutavad ja siis toidule ei jätku.

Kuidas hakata vanu võlgu tagasi nõudma? Alati on mingid lastega seostuvad vabandused.

Mina laenasin ühe korra sugulasele. Kui tagasi ei saanud, siis rohkem ei laenanud. Ütlesin konkreetselt: ei saa laenata. Ei pidanud vajalikuks ka midagi põhjendada.

Tõenäoliselt on tegu juba sisseõpitud mustriga. Alati on ju sinu näol olnud olemas inimene kes hädast välja aitab ja seega ei peagi ise pingutama ja jälgima, et oma rahast ilusti järgmise sissetuleku laekumiseni jätkuks.

Mina teeks järgmisel korral nii, et kui jälle laenu jutuga tulevad, siis ütleks, et oi, mul sel kuul olid suured väljaminekud ja vaba raha pole. Küll aga on mul võimalik anda toiduaineid, et ilusti oma sissetuleku laekumiseni toime tuleksite. Ja viikski seejärel toidukoti selliste minimaalsete põhiasjadega, millest pere söönuks peaks saama teatud aja-nt kapsas, kartul, porgand, pudruhelbed, kana, pakk hakkliha, pakk riisi või tatart vms sellised asjad, millest saab lihtsa kuid hädast välja aitava toidulaua. Ise ma vist selle toidukoti eest pärast mingit raha ei võtaks ka.

Võtategi vastu otsuse, et enam raha ei laena. Mitte kellelegi! Kui on näljas sugulased, siis selliste jaoks on supiköögid ja toiduabi. Aga nagu sinu jutust selgub, siis sellises olukorras need laenajad pole. Kui on vaja ettekäändeid, siis võid ju öelda, et kogud mõne suurema asja ostuks, reisiks või lapse tulevikuks. Kuigi tegelikult poleks mingit vabandust vaja.

Ma ise laenan raha vaid vanematele. Tagasi seda ei oota, aga ilmselt nad kunagi maksavad siiski.

Meenub kohe, kuidas tuttav laenas mult raha augustis. Suhteliselt väike summa oli isegi, 50 eurot äkki – aga mina olin tol hetkel veel vaene tudeng, aga süda läks haledaks ja andsin. Ja siis iga kuu helistasin, endal oli piinlik helistada ja nuiata, tal oli alati vabandus, miks ei saa tagasi maksta. Kuni helistasin detsembris ja ta küsis, kas mul piinlik ei ole, ma ometi tean, et tal on mitu last ja vaja jõulukingitusi osta.

Sellest ajast saadik mul tuttavatele enam raha ei ole. Ainult väga headele sõpradele, mida pole ka nüüd väga pikka aega juhtunud, kui näen, et keegi on hädas, pakun ise ja siis pigem kingitusena. Nii et aitäh, Kristel, sain tänu sulle endale odava hinnaga tunduvalt paksema naha. Ühel hetkel tuleb õppida ei ütlema, eks siis näeb, kaua inimesed on valmis oma lapsi näljas hoidma. Aga noh, kui ma teda mitu aastat hiljem juhuslikult poes nägin, nägi ta täiesti ärajoonud välja, nii et mul ei ole siin kõrgeid lootusi nagunii.

#3610961:

Oh, minult ka laenatakse. Üks perekond tegelikult, lähisugulased mulle. Halb on see, et nad ei maksa tagasi. Aegadega on kogunenud mitu tuhat eurot võlgu ja tagasi ei saa. Vana võlg ja lubadused tulevad siis meelde, kui uuesti on vaja. Ma ei oska keelduda ka. Viimased korrad küll olen keeldunud, aga siis on halb tunne, lapsed ka neil peres. Samas ma näen, kui mõttetult nad raha kulutavad ja siis toidule ei jätku.

Kuidas hakata vanu võlgu tagasi nõudma? Alati on mingid lastega seostuvad vabandused.

Kõlad täpselt nagu minu ämm, tal samamoodi.

#3610884:

Aga nad ju ei tea, palju sulle palka maksti, võid öelda järgmisel korral, et sorry, aga sul palka vähendati seoses koroonaga ja enam ei saa sa laenu anda.

Usu, kui juba EI! ei osata öelda, siis lobisetakse heal meelel ka oma sissetuleku suurusest ja muust isiklikust.

Mina olen harjunud, et olen “süüdi”, et ma saan hakkama ja mul on kõik hästi. Selline “mis sul viga, sul ju kõik korras, laene/võlgu vm ei ole jne” on pea terve iseseisva elu saatnud. Olen tuimalt öelnud, et jah, mulle ka meeldib selline elu ja selle saavutamiseks nägin ka vaeva. On olnud neid, kes suhtlemise juba aastaid tagasi lõpetanud, on neid, kes ikka nillimas (ja norimas, selja taga klatšimas) käivad, on neid, kel on mingi imelik masohhistlik vajadus minu lähedale hoida, et siis ennast veel hädisemana tunda. Mul ükskõik!

Mina kasutaks ka antud juhul eelpool välja pakutud hädavalet: koroona tõttu vähendati palka ja edaspidi kahjuks enam teisi toetada ei saa. Ja enam kunagi kellelgi ei laenaks ka, et mitte jälle samas seisus olla.

Mina lõpetasin laenu andmisega. Põhjus lihtsalt selles, et muidu ei õpita majandama. Tegu tuttavaga, kellel oli laenamine elustiil. Maksis tagasi küll, aga just see tõttu oli vaja uuesti laenata. Käis tööl, laene suuri ei olnud, lapsed suured – ometi ei suutnud oma palgaga välja tulla.

Kõige lihtsam olukord vist minu jaoks. Valetama kindlasti ei hakkaks, ütleksidki, et et sulle ei meeldi lenamine ja sul on iga kuu selle tõttu halb olla ja et laenamine rikub inimeste vahel suhted ära ja seda sa ei taha.
Kui ikkagi väga peale käivad, võid neile iga kuu mingi tööde nimekirja ette anda, mida sa ise väga teha ei viitsi ja millega nad saaks selle summa välja teenida. Selliselt saaksid olukorra natuke enda kasuks isegi keerata. Minul oleks selliseid töid terve hunnik, aga kahjuks keegi pole tahtnud raha laenata…

Ma läheks ka kiruks sugulastele, et näed! Palka järgmisest kuust vähendatakse ja mul on auto kindlustus vaja ära maksta/ korteri kindlustuse aastamakse kohe ukse ees/ eelmise hooaja talvesaapad läbi / uueks hooajaks vaja rehvid osta / kohvimasin ütles üles / lapsel uued riided vaja osta / suveks vaja uute akende raha vaja kokku koguda / sauna ahi vajab vahetamist.
Küll sa ise ka tead, kuhu sa oma raha parema meelega investeeriksid ja uurid, et mis nad arvavad, kuidas saaks järgmisest kuust veel rohkem kokku hoida?
Kui nad su rahalist seisu teavad siis poleks ilmselt probleem nendega raha teema tõstatada.
Ja kui järgmine kuu kysib siis ytledki, et jätsid endale miinimumi, et kuu ära elada ja üle ei jäänud midagi.
Palgapäeval ytled, et pead enne arved ära maksma ja siis vaatama, kas ja kuhu ja kui palju raha puudu jääb. Laenata tõepoolest ei saa – aga äkki saab sugulane oma “üle võimete ostetud asja maha müüa” ?

Tema põhiprobleem on ju hale süda, mis ei lase ei öelda, mitte, et vabandust ei leia. Selle vastu aitab teadmine, et laenajad küsivad siis kelleltki teiselt. Kui ikka iga kord on samad näod küsimas ja pärast maksavad tagasi ka, siis ei ole tegu päris hädaolukorraga.

Mina nt üldse ei saa sellisest elustiilist aru, et sul kuu lõpus ei ole raha, aga mingi paari nädala pärast jälle on nii palju, et isegi laene tagasi maksta. Kui ma laenan 50 eurot ja pärast maksan tagasi 50 eurot, siis vahepeal mulle ju kuskilt laekus see 50 eurot või mis? Nagu halloo, arvuta natuke, pane kasvõi natukese kaupa kõrvale, et sul edaspidi oleks see summa varuks ja ei pea laenama minemagi. Ma saan kusjuures täiesti aru laenamisest ootamatutes olukordades, midagi läheb katki või remontides läheb midagi kallimaks kui plaanitud, mõni pereliige kaotab ajutiselt sissetuleku jne jne. Sellises olukorras olen ise ka laenu andnud ja õnneks ka tagasi saanud. Keegi meist ei ole tegelikult kaitstud vaesuse eest ja see võib tulla täiesti ootamatult sellisel kujul, et ei oska ette kujutadagi.

Aga selline laenamine, et saan sissetuleku kord kuus, viie päevaga on see otsas ja nüüd lähen laenan, et järgmisest palgast jälle tagasi maksta, see on mingi elustiilihaigus. Siis sul ju tegelikult on raha, laena iseendale, tead.

Kui sul sellised püsikliendid käivad, siis pole vaja südametunnistusepiinu tunda. Kui kardad, et oled pehmik ja lased augu pähe rääkida, lihtsalt ära suhtle. Ära võta palgapäeval telefoni, ära tee ust lahti või kõige parem, võta natuke puhkust ja tõmba uttu kodunt selleks ajaks. Kui niiviisi mitu palgapäeva järjest ignod, saavad nad pihta ja ei küsi enam. Suhete rikkumist muidugi vältida alati ei õnnestu, sest mõne sugulase kohta võib välja tulla, et kui pappi ei köhi, siis ta ootamatult ei tahagi sinuga suhelda enam…

Mina soovitaks mõelda ka selle üle, kes need laenajad on? Kas nendeks on palju erinevaid inimesi ehk millegipärast on sulle laenukassa kuulsus tekkinud, et kui endal otsa saab, küsitakse sinult juurde või üks-kaks inimest, kes pidevalt selles ringis, et vana laen makstakse ära ja uus võetakse varsti peale?

Esimesel juhul pead enda kehtestamist harjutama, sest muidu sõidetakse sinust ka muudes olukordades üle, mitte ainult laenamise osas. Teisel juhul näed ju isegi, et laenamine on inimese jaoks elustiil – kui laenu tagasimaksmiseks raha leiab, leiaks seda laenuvabalt elamiseks ka.

Need, kes pidevalt laenuringis, peavad kas tasuvama töö või krediitkaardi soetama.