Teema: .

Tuleb ebamugavusest üle saada ja öelda, et olukord on muutunud, et sa ei saa kahjuks aidata.

Parem paar korda ära öelda, kui et selles nõiaringis edasi olla, et pärast pead laenatud raha veel mitu korda küsima ja siis jääb ikka midagi tagasi saamata. See oma raha tagasi nuiamine on tegelikult ju veel hullem, kui üks kord konkreetselt ei öelda.

Kui hakkavad pinnima, et miks, siis kasutad kasvõi hädavalet. Kasvõi et palka vähendati ja ei jää järele enam vaba raha laenamiseks. Või ütledki, et kuna laenude tagasisaamisega on probleeme olnud, siis kardad, et hetkel, kui sul endal raha vaja on, polegi midagi, sest oled laenanud teistele ja tagasi kohe saada pole võimalik.

Kes need on, kes kogu aeg laenavad? Kas need on täiskasvanud inimesed?

Ma olen elus ühe korra laenanud 25 krooni töökaaslaselt. Ise olen laenanud paar korda õele, kui ta Tallinna tuli ja oma elu alles sisse sättis, ja mõne korra töökaaslastele. Aga see oli ammu, 1990ndatel, ja me olime kõik siis sellised 22-26-aastased. Enamus oma esimesel töökohal, üürikorterites, alles õppisime majandama. Ei kujuta ette, et praegu, 50-aastasena, mõni sõprade pere käiks laenu küsimas. Jah, võib tulla ootamatusi, töökaotus või haigus. Aga siis ju see 500 eurot, mida saaks sõpradelt laenata, ei aitaks ka kauaks.

#3610892:

Õpi valetama(hädavale). Või ütlegi otse välja, et a’la sul läks mingi kodumasin katki

Miks peab valetama õppima. Mina ütlen kõikidele vaestele sugulastele, et raha saab laenata PANGAST. Mina sellega ei tegele. Valetada ei ole vaja.

#3611377:

Mul tekkis veel see küsimus ka, et kas need rahalaenajad on su head sõbrad, kellega ka muidu tihedalt ja lähedaselt suhtled või on tegemist inimestega, kes sind ainult raha laenamise eesmärgil üles otsivad?

Et mis selle kõige taga on? Võib-olla tunned end üksikuna ja see, et need inimesed sind “vajavad” paneb tundma, et sul on “sõpru” või paneb tundma, et oled oluline vms. Vahel on abiks kui mõelda välja, mis millegi taga on.

Teemaalgatuses on ju vastus kirjas.

#3611138:

Ma läheks ka kiruks sugulastele, et näed! Palka järgmisest kuust vähendatakse ja mul on auto kindlustus vaja ära maksta/ korteri kindlustuse aastamakse kohe ukse ees/ eelmise hooaja talvesaapad läbi / uueks hooajaks vaja rehvid osta / kohvimasin ütles üles / lapsel uued riided vaja osta / suveks vaja uute akende raha vaja kokku koguda / sauna ahi vajab vahetamist.

Küll sa ise ka tead, kuhu sa oma raha parema meelega investeeriksid ja uurid, et mis nad arvavad, kuidas saaks järgmisest kuust veel rohkem kokku hoida?

Kui nad su rahalist seisu teavad siis poleks ilmselt probleem nendega raha teema tõstatada.

Ja kui järgmine kuu kysib siis ytledki, et jätsid endale miinimumi, et kuu ära elada ja üle ei jäänud midagi.

Palgapäeval ytled, et pead enne arved ära maksma ja siis vaatama, kas ja kuhu ja kui palju raha puudu jääb. Laenata tõepoolest ei saa – aga äkki saab sugulane oma “üle võimete ostetud asja maha müüa” ?

Jeerum! Nii pikk ja – vabandust – loll! – jutt ning valetamine, et tekib küsimus, miks taolise dialoogi pidamine tundub mõistlikum kui öelda otse, konkreetselt ja viisakalt: “Tead, Mari, ma ei laena enam raha.”. Kõik. Mis seal küll keerulist?

Loen teatava kurbusega, et inimestel tuleb valesid suust välja nagu Vändrast saelaudu. Mõtlen, et kas minu tuttavad mulle ja teistele  inimestele ka kogu aeg valetavad? Mitte ainult raha teemadel – ükskõik, mis teemadel. Sellise iba ajamiseks peab ju täis professionaal olema, ausalt rääkima harjunud inimene ei tuleks niisuguse asja pealegi.

See on see vana aja kasvatus, et tüdrukud peavad olema “head lapsed” ja rääkima siis, kui “kana pissib”, enda arvamust ei tohi olla ja vastu ei tohi hakata.

Ja läbi elu ongi need meie tüdrukud nii püüdlikud ja toredad ja abivalmid ja… kuniks ise sisemiselt kokku kukuvad, läbi põlevad ja inimesi vihkama hakkavad. Siis muutuvad nad teiste silmis “kibestunud vanamutiks”, sest ei lase end enam nii lihtsalt ära kasutada.

Teemaalgataja, miks sa oled nii loll ja tekitad ise endale stressi? MIKS?

Kaks valikut: kas ütled ei (ja soovi korral põhjendad) ja suhted on mõneks ajaks ehk vähem sõbralikud või annad ja kannatad edasi, nurud tagasi ja põed jne jne.

Selle teise variandi puhul on ju suhted täpselt sama vähe sõbralikud. Kui üks pool kogu aeg kannatad ja põeb, siis mis normaalsed suhted need üldse on? Inimesed, õppige “ei” ütlema olukordadele, mis teile ei sobi. Elu muutub kohe poole ilusamaks.

Võta käest kinni ja vii poodi. Siis oled kindel, et lapsed ei jää nälga isegi kui sa raha laenad. Ma ise võitlen end välja sellest olukorras. Tuttavatele ei olegi enam võlgu. Kui küsisin 10 siis 4.10 sellest läks suitsupaki peale. Soovitan kõigile, et kui ikka süda hale, siis minge ostke süüa ja ühe korra eest isegi ei ole vaja seda tagasi küsida. Võtate seda kui abistamist. Ja siissiisMuidu järgneb kaks varianti, ad as õpivad järgmiseks kuuks majandama, sest alandav on süüa kerjata või nad küsivad kellegi teise käest.  Muidu raha andes ainult aitate tema võlapalli veeremisele kaasa. Tõenäoliselt on neil juba ka muudelt krediidiandjatelt laenud võetud.

Ütleksin, et laenaksin küll, kui see mu põhimõtete vastu ei käiks.

Tegelikult, kohutavalt arusaamatu, kuidas inimestel ei ole häbi laenu küsida? Ma olen peaaegu 50, aga ei mäleta oma elu jooksul mitte ainsatki korda, kus oleksin kelleltki söögi või olmekulutuste jaoks laenu küsinud. Kusjuures, meie pere on näinud ikka igasugu raskeid aegu.

Laenu küsisin kord vaid oma vanematelt, kui olin korterit ostmas (pangalaenu omafinantseeringust jäi natukene puudu). Aga siis maksin vanematele raha tagasi esimesel võimalusel, mõne kuu jooksul.

Laenasin kunagi ühele sõbrale sellel ajal üsna korraliku summa, sain lahti sõbrast ja rahast. Sain õppetunni kogu eluks. Sa ei pea valetama, ütled konkreetselt ära, et ei laena enam, sest see või teine tuttav ei maksnud tagasi. Need inimesed, kes selle peale pahaseks saavad, pole sinu õiged sõbrad niikuinii ja mida rutem nad su elust kaovad, seda parem sulle endale. On olemas teatud sort inimesi, kellele võlgu võtmine ja tagasimaksmisest põiklemine on nn “elumäng”, mis annab neile rahuldust. vt Eric Berne mäng “Võlgnik”

Tuleb meelde juudi anekdoot:

Vana juut seisab panga ees oma väikese müügikäruga ja müüb sihvkasid. Teine juut läheb mööda ja ütleb: “Aabram, ma vaatan et sul äri läheb hästi, äkki laenad mulle sada rubla?”

“Ei saa, ei saa,” vastab Aabram. “Mul on pangaga leping: nemad sihvkasid ei müü ja mina laenu ei anna!”