Eks me räägimegi erinevatest asjadest. Ja ka erinevast toest. See, kui igaüks oma last andekaks peab, ei võta tegelikult teistel tükki küljest ära (ja sel on positiivne mõju lapse õpitulemustele), aga andekus ei ole nii üheplaaniline kui “kõik viied” või “kooliprogramm on liiga lihtne”. Paljudele alguses on, aga miks osade motivatsioon sellega langeb? Aga võib-olla läheb enne raskeks (=peab hakkama õppima, aga ei oska – või siis ikka ei ole nii andekas…) ja alles siis langeb motivatsioon? Kas oleks parem, kui raskeks läheks varem ja motivatsioon langeks ka varem? Keeruline lugu. Rääkimata tajutud teistsugususest, kui seda “lage” ette ei tule (siin “eliitkoolidel” eelis, 7.-st selekteerimist võiks rohkem olla) jpm. Keerulisemad ülesanded ja ainevõistlused on andekate toetamise juures veel kõige lihtsamini korraldatav osa.
Teema: Väga andekad lapsed
Ma mõtlesin ikka rohkem sellist andekust, et laps käibki näiteks eliitkoolis ja tal ei ole tavalistes tundides midagi juurde õppida. Mitte et tavakoolis on klassis mitu andekat… Ongi palju tarku ja tublisid lapsi, aga see pole see, mida ma silmas pidasin.
Minu laps, kelle kohta psühhiaater ütles ja kirjutas muu hulgas, et ta on andekas, käib piirkonnakoolis ja õpib klassis, kus on selliseidki õpilasi, keda peab hoolega järele aitama. Võimalik, et mõnel on isegi lihtsustatud õpe. Andekust tõesti ei määrata IQ testi abil. Minu lapse erivajadust hindas kliiniline psühholoog mitmete testide ja vestluste abil. Kuna kliiniline psühholoog hindas võimekust eri valdkondades, tuli välja nii see, et tal on tõesti erivajadus (puudujääk ühes valdkonnas) kui ka see, et muudes valdkondades on tema võimed üle normi.
Niisama andekaid on nii tavakoolides kui eliitkoolides, kuigi eliitkoolidesse satub neid tõesti rohkem. Ise käisin keskkoolis eliitkoolis ja tõesti oli klassi- ja koolikaaslaste seas palju andekaid, mõni oli lausa uskumatult andekas. Nendega oli koos hea õppida, tundus, et midagi jääb endalegi külge.
noh nn “eliitkoolides” siiski on klassis teatud grupike neid ,kes on teistest ikka kõvasti üle. Kui need õpilased on sotsiaalselt normaalsed, siis neist on kaasõpilastele päris suur abi. Ntx oma sõpradele lisatunni andmine ehk siis seletamine, koos lahendamine jne.
Aga andekusega käib enamasti kaasas ka väike kiiks.
Neid teistest silmapaistvamaid lapsi hindab mitu erinevat spetsialisti ja siis küsitakse lapsevanemate nõusolek, et nad saavad natuke tõhusamat/kiiremat/teistmoodi programmi.
Puhta andekusega ei purjeta kuhugi. Loevad kokkuvõttes emotsionaalsed oskused, oskus tööd teha, oskus ennast kehtestada, oskus puhata ja elust rõõmu tunda. Eriti raske juhus on see, kui pere vaimustub pimedalt oma andekast lapsest ja muu nagu polegi oluline.
Kusagilt tulevad ju need, kes jätavad kõrgkoole pooleli ja lõpuks joovad viina, sest elu ei armasta neid. Oluline on intelligents ja kohanemisvõime, neid tuleks lastes arendada.
Puhta andekusega ei purjeta kuhugi. Loevad kokkuvõttes emotsionaalsed oskused, oskus tööd teha, oskus ennast kehtestada, oskus puhata ja elust rõõmu tunda. Eriti raske juhus on see, kui pere vaimustub pimedalt oma andekast lapsest ja muu nagu polegi oluline.
Kusagilt tulevad ju need, kes jätavad kõrgkoole pooleli ja lõpuks joovad viina, sest elu ei armasta neid. Oluline on intelligents ja kohanemisvõime, neid tuleks lastes arendada.
Peaaegu pidin nõus olema, kuid kui lugesin, et oluline on intelligents, lasin käed rippu.
Andekad just ongi tavamõistes intelligentsed, mis eriline tavaline intelligents siis veel on oluline?
Mida aeg edasi, seda rohkem olen arvamusel, et eliitkool ei pruugi alati olla hea koht andeka lapse jaoks, vähemalt mitte algklassides (oleneb lapsest ka väga). Tegelikult on andekal lapsel vaja aega, et ennast arendada selles vallas kus ta andekas on, ehk ka lihtsalt niisama mõtlemise aega. Ehk oleks hea, kui lapsevanem on ise kompetentne ja suunab lapse õigete materjalide juurde või siis leiab lapsele mõne juhendaja (kes võib olla ka lapse õpetaja). Vähemalt osades eliitkoolides panustatakse õppimise mahule – nii peab matemaatikas andekas laps vuhkima teha erinevates ainetes referaate ja muid mahukaid kodutöid, saama halbade hinnete näol karistada kui ta on hajameelne ja midagi sellest suurest ülesannetekogusest unustab, jne. See kõik võib töötada vastu lapse motivatsioonile arendada ennast seal kus ta andekas on – tal ei jää ka lihtsalt aega ega energiat selleks, samuti võib kannatada tema enesehinnang.
Meie laps käib sellises koolis, kus mitmeid aineid (matemaatikat, inglise keelt,…) õpetatakse kolmes temporühmas – see sobib hästi, sest matemaatikas andekas laps saab kõige kiiremas temporühmas olles piisavalt lisaülesandeid, kuid samas ei ole teiste ainete nõudmised üle võlli.
panustatakse õppimise mahule
Ma tean, et eriti eliitkooli kipuvad perfektsionistid minema. Aga aitaks ka see, kui täiskasvanud (nii õpetajad kui vanemad) hindaks kõrgelt ka seda varianti, et oled ühes/mõnes valdkonnas hiilgav ja teistes püsid lihtsalt kenasti järjel.
See, kui igaüks oma last andekaks peab, ei võta tegelikult teistel tükki küljest ära (ja sel on positiivne mõju lapse õpitulemustele)
Pigem tekitab see üleväärsuskompleksi. Nii vanematel kui lastel.
Ma ei tea, kas mu laps just väga andekas on. Aga erinev on küll, just sisemise motivatsiooni ja analüüsivõime poolest. Kooliprogramm on talle lihtne. Piirkonnakoolis käimine võimaldab tal vabal ajal süvitsi tegeleda nende asjadega, mis talle huvi pakuvad. Kuidas me teda toetame? Ostame hobideks vajalikku tehnikat jms ja otsime tutvusringkonnast inimesi, kes on vastaval alal eksperdid ja oskavad teda edasi aidata. Huvid on tal muutunud, aga igas uues asjas läheb väga süvitsi. Ma ei tea, kas kool saaks teda nendes asjades väga toetada. Vahepeal inglise keele õpetaja lubas tundides raamatuid lugeda, see vist on ainus erikohtlemine olnud. Õnneks tal tundides motivatsioon püsib, hetkel seitsmes klass. Talle meeldib positiivne tähelepanu ja meie piirkonnakoolis õpetajad kirjutavad märkamisi ka siis, kui laps midagi hästi teeb. Ja teisi õpetab ka.
Teine laps on tavaline tark laps. Tunnistusel viied, matas arvutab nagu noor jumal. Aga sellist sisemist motivatsiooni ja süvitsi minekut ei ole. Teeb ära mis nõutakse ja on üks tore seltskondlik inimene.
Ma ei tea, kas mu laps just väga andekas on. Aga erinev on küll, just sisemise motivatsiooni ja analüüsivõime poolest. Kooliprogramm on talle lihtne. Piirkonnakoolis käimine võimaldab tal vabal ajal süvitsi tegeleda nende asjadega, mis talle huvi pakuvad. Kuidas me teda toetame? Ostame hobideks vajalikku tehnikat jms ja otsime tutvusringkonnast inimesi, kes on vastaval alal eksperdid ja oskavad teda edasi aidata. Huvid on tal muutunud, aga igas uues asjas läheb väga süvitsi. Ma ei tea, kas kool saaks teda nendes asjades väga toetada. Vahepeal inglise keele õpetaja lubas tundides raamatuid lugeda, see vist on ainus erikohtlemine olnud. Õnneks tal tundides motivatsioon püsib, hetkel seitsmes klass. Talle meeldib positiivne tähelepanu ja meie piirkonnakoolis õpetajad kirjutavad märkamisi ka siis, kui laps midagi hästi teeb. Ja teisi õpetab ka.
Teine laps on tavaline tark laps. Tunnistusel viied, matas arvutab nagu noor jumal. Aga sellist sisemist motivatsiooni ja süvitsi minekut ei ole. Teeb ära mis nõutakse ja on üks tore seltskondlik inimene.
Väga tuttav lugu. Mina nt olen oma lapse paar korda koolist mõneks päevaks vabastanud, sest tal oli vaja Vikipeediasse üks väga pikk artikkel kirjutada/kokku tõlkida (aegkriitiline). Rääkimata vajalike raamatute otsimisest, kui ta noorem oli, rääkimata oma töösse kaasamisest (tõlkimine). Seda ei saa kool tõesti pakkuda.
Enda kooliajast mäletan, et need kõige andekamad ei olnudki viielised, sest nad olid ühtlasi ka väga laisad, lõbuhimulised ja nad on täna tavalised inimesed. Kõige andekam tütarlaps hakkas ühel hetke üha rohkem puuduma ja lõpuks lõpetas koolis käimise, sest jäi rasedaks.
