Olen kaks päeva seda foorumit lugenud. Valdav osa teemadest on, et kaaslane ei mõista või on nõme. Ise olin 12 aastat halvas suhtes. Kaks last ja õllesõbrast perega mitte tegelev nartsissistid mees. Olin pidevalt paha, isegi kui olin rõõmus, sain riielda, et temal oli jälle raske. Lõpuks muutus ta ka füüsiliselt vägivaldseks. Olin tema kaassõltlane, tundsingi ennast süüdi. Mingi hetk sain aru, et tegelikult ma pole süüdi. Pärast tema mahajätmise otsust mu kaal langes 10 kilo. Ma muutusin äkki kenaks ja saledaks. Julgesin jälle naeratada. Nüüd olen ma 35 kahe lapsega üksi, aga mulle pole kunagi mehed nii järgi jooksnud. Naised ärge kartke halvast suhtest lahkumist. Otsige kaaslane, kellega koos saad naerda, kes ei halvustav sind, kellele meeldib, et sa oled õnnelik. Ma vist olen sellise leidnud… Ja kui midagi tõsist ei tule sellest, siis nüüd vähemalt tean, millist suhet tahan????
Teema: Valdav kooselusid õnnetud, kuid ei lasta lahti
Olen kaks päeva seda foorumit lugenud. Valdav osa teemadest on, et kaaslane ei mõista või on nõme. Ise olin 12 aastat halvas suhtes. Kaks last ja õllesõbrast perega mitte tegelev nartsissistid mees. Olin pidevalt paha, isegi kui olin rõõmus, sain riielda, et temal oli jälle raske. Lõpuks muutus ta ka füüsiliselt vägivaldseks. Olin tema kaassõltlane, tundsingi ennast süüdi. Mingi hetk sain aru, et tegelikult ma pole süüdi. Pärast tema mahajätmise otsust mu kaal langes 10 kilo. Ma muutusin äkki kenaks ja saledaks. Julgesin jälle naeratada. Nüüd olen ma 35 kahe lapsega üksi, aga mulle pole kunagi mehed nii järgi jooksnud. Naised ärge kartke halvast suhtest lahkumist. Otsige kaaslane, kellega koos saad naerda, kes ei halvustav sind, kellele meeldib, et sa oled õnnelik. Ma vist olen sellise leidnud… Ja kui midagi tõsist ei tule sellest, siis nüüd vähemalt tean, millist suhet tahan????
Emasele koerale jooksevad innaajal isased koerad järgi.
Olen kaks päeva seda foorumit lugenud. Valdav osa teemadest on, et kaaslane ei mõista või on nõme. Ise olin 12 aastat halvas suhtes. Kaks last ja õllesõbrast perega mitte tegelev nartsissistid mees. Olin pidevalt paha, isegi kui olin rõõmus, sain riielda, et temal oli jälle raske. Lõpuks muutus ta ka füüsiliselt vägivaldseks. Olin tema kaassõltlane, tundsingi ennast süüdi. Mingi hetk sain aru, et tegelikult ma pole süüdi. Pärast tema mahajätmise otsust mu kaal langes 10 kilo. Ma muutusin äkki kenaks ja saledaks. Julgesin jälle naeratada. Nüüd olen ma 35 kahe lapsega üksi, aga mulle pole kunagi mehed nii järgi jooksnud. Naised ärge kartke halvast suhtest lahkumist. Otsige kaaslane, kellega koos saad naerda, kes ei halvustav sind, kellele meeldib, et sa oled õnnelik. Ma vist olen sellise leidnud… Ja kui midagi tõsist ei tule sellest, siis nüüd vähemalt tean, millist suhet tahan????
No eks sa selle esimese mehe puhul ju arvasid algul samuti, et see on see õige. Või mis põhjusel sa temaga siis kaks last tegid?
No eks sa selle esimese mehe puhul ju arvasid algul samuti, et see on see õige. Või mis põhjusel sa temaga siis kaks last tegid?
Just, tahtsin sama öelda. Eks alguses ja armumistuhinas tunduvad kõik nii õiged, nii õiged.
mulle pole kunagi mehed nii järgi jooksnud
Ma loodan, et need on vabad ja vallalised. Teisel ringil, nagu sina?
Oma mustrit sa ju vead edasi, sest tulid siia Perekooli kiruma. Nii et oma peanuppu pole sa ikka halbadest mõtetest puhtaks teinud.
Oeh, kirjutasin lihtsalt enda kogemusest. Äkki kellegile abiks. Sinusugused jälle vist elavad ja klammerduvad, ning kardavad muutusi. Kasvõi Õnnetult elu lõpuni. Mina olen igatahes hetkel vallaline ja õnnelik. Aastaga, mil tegin otsuse lahkuda, olen päris palju kohtingutel käinud ja valivaks muutunud???? igast maltsa ikka enam ei nopi, hirmust, et üksi jään. Mõnest on head sõbrad saanud ja osad olen kiirelt pikalt saatnud. Mõnega olen proovinud veidi pikemalt deitida, aga kui ikka tunne ei ole mõlemalt poolt õige, liigun edasi. Öeldakse, et ca 20 kohtinguga võid alles leida sobiva kaaslase. Muidugi on oht, et muutud liiga valivaks. Truudus on ka ju juhuse puudus???????????? kui mitme hea vahel valida, on ka raske. Oh seda monigaamiat????????????????
Sry, aga…. täis oled või? Või mis puhul kõik need emotikonid?
Olen kaks päeva seda foorumit lugenud. Valdav osa teemadest on, et kaaslane ei mõista või on nõme.
Kas sa saad aru ikka, et inimesed küsivadki nõu murede korral, mitte ei käi foorumites hõiskamas, kui hästi neil on? Sellest, et perefoorumis on valdav osa teemadest muredest, ei või ometi järeldada, et kogu Eesti elanikkonna elu üks suur p**ameri oleks ning “valdav osa kooselusid õnnetud”.
Miks ta elab jookust mehega? Aga nad on elanud ju terve elu koos.
Vot sellise vastuse sain, kui küsisin sõbrannalt tema naabrite kohta, kui joobes mees koridoris mörises. Naine on haritud ja peab seda meest üleval. Ju siis temale sobib.
Ei tea, miks naised klammerduvad selliste meeste külge. sattusin laevas, kus seltskoond osse jõid ja lärmasid – naised kihistasid õnnelikult kaasa.
Niisiis sul oli tropp mees, kellest nii kaua ei suutnud lahkuda. Iga lugu on erinev ja ei tea, kas on ikka alust suuri õpetussõnu jagada? Vägivaldsuse juhtumeid on siin ikka pigem harva.
Võiksid mõelda sellele, et peale 12-aastase suhte lõppu hakkasid kohe hirmsasti kohtingutel käima ja “seda õiget” otsima. Mis puudu on, et end iseendaga hästi ei saa tunda? Sul pole vaja meest, kes sind defineeriks!
Aga siin foorumis on ka väga palju teemasid. 10id tuhandeid. Aga ma ei arva, et kõik õnnetud. Aga väga paljud kahjuks.
Jah. Ja see foorum on inimeste muresid kogunud ka juba 15 aastat. Igas suhtes on mõni õnnetu hetk, õigemini mitmed õnnetud hetked. Need hetked ei tee veel kogu suhet õnnetuks.
Olen kaks päeva seda foorumit lugenud. Valdav osa teemadest on, et kaaslane ei mõista või on nõme. Ise olin 12 aastat halvas suhtes. Kaks last ja õllesõbrast perega mitte tegelev nartsissistid mees. Olin pidevalt paha, isegi kui olin rõõmus, sain riielda, et temal oli jälle raske. Lõpuks muutus ta ka füüsiliselt vägivaldseks. Olin tema kaassõltlane, tundsingi ennast süüdi. Mingi hetk sain aru, et tegelikult ma pole süüdi. Pärast tema mahajätmise otsust mu kaal langes 10 kilo. Ma muutusin äkki kenaks ja saledaks. Julgesin jälle naeratada. Nüüd olen ma 35 kahe lapsega üksi, aga mulle pole kunagi mehed nii järgi jooksnud. Naised ärge kartke halvast suhtest lahkumist. Otsige kaaslane, kellega koos saad naerda, kes ei halvustav sind, kellele meeldib, et sa oled õnnelik. Ma vist olen sellise leidnud… Ja kui midagi tõsist ei tule sellest, siis nüüd vähemalt tean, millist suhet tahan????
Emasele koerale jooksevad innaajal isased koerad järgi.
Aga emast inimest päevade ajal väga keegi ke..a ei taha????
See pilt tuleb mulle kohe silme ette, kui keegi kiidab kuidas talle mehed järgi jooksevad.
Ära luuleta, et sa selliste sõnadega seksisõpra kirjeldad:
Otsige kaaslane, kellega koos saad naerda, kes ei halvustav sind, kellele meeldib, et sa oled õnnelik. Ma vist olen sellise leidnud…
Kas tõesti oli nii kähku peale lahkuminekut vaja uude suhtesse hüpata (mitu korda nädalas pikem kohtumine on täitsa “käimine” juba)
Keskendu endale, keskendu oma lastele. Kahju, et peale kogu seda teemaalgatuse epistlit, sa ilma meheta ei oskagi õnnelik olla.
Ma oleks väga kuri, kui meie laps taolise jutuga tuleks: ” Haletsusest olin temaga, tahtis last, lootsin, et see teeb ta õnnelikuks”.
Mees tahab last ja mina aga sünnitan. No ennekuulmatu. Heldene aeg, päris ausalt.
Nõiakari koos siin, nii hirmus kade meel et Teemaalgatajal hästi läheb. Hale oli lugeda kohe.
Minu meelest on teemaalgataja küll õnnelik, aga enamik kommenteerijaid pole. Teemaalgataja – üldiselt inimestele ei meeldi kus sul liiga hästi läheb, alati vasta “normaalselt”, kui keegi küsib.
Minu meelest on teemaalgataja küll õnnelik, aga enamik kommenteerijaid pole. Teemaalgataja – üldiselt inimestele ei meeldi kus sul liiga hästi läheb, alati vasta “normaalselt”, kui keegi küsib.
Õnnelik? Kramplikult meest otsides, enesehinnang ilmselgelt tugevalt meeste arvamusest sõltuv, õigekirjaga probleemne (mis pole iseenesest teema, aga ilmselt jäi haridus poolikuks varase pereelu alustamise vm tõttu)
Sõnades küll kiidab üksiolekut, aga reaalselt ei suuda hakkama saada ilma meeste tähelepanu ja “seksita paar korda nädalas”, olles vaevu lahku läinud. Kui teemaalgataja kohe enda mõttemaailma ja enesehinnangu parandamisega tegelema ei hakka, lõpetab lõpuks samasugusega, nagu esimene mees oli – peaasi, et keegi välja teeb.
Ja välja mulle ei pea tegema, teenin piisavalt. Aga kui keegi tahab, siis las maksab. Vahel maksan jälle ise. Poole aastaga olen oma rahade eest ka neli reisi teinud. Endine kaasa ei sallinud reisimist.
Mitte sulle, vaid sinust.
Saan teemaalgataja poindist aru. Osad kommentaarid on tõesti veidi õelad. Ma ei usu eriti sellesse eneseabiõpikutest ja delfi naisteka artiklitest kõlama jäänud tänapäevasesse loosungisse et “iga normaalne inimene on üksi õnnelik!!” Tõde selles on kõigest osaline. Jah, kindlasti on parem olla pigem üksi kui väga halvas suhtes, kuid samas on ka üsna loomulik et päris üksi kogu ülejäänud elu veeta oleks mage. Mina näiteks ei taha ega julge ka võõrastega seksida, kardan selleks haigusi liiga palju (hullemad neist nakkavad ka kummiga ju). Niisiis ikkagi loodus sunnib uut kaaslast otsima. Eks kõike peab mõistusega võtma ja arutult kahtlase inimesega suhtesse tormata ei tasu, aga samas peab hoidma südame avatuna ja silmad lahti.
Igal on erinev olukord. Ei saa ainult enda järgi võtta. Kahte ühesugust inimest pole.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
