Teema: .

Sellega õpib elama, aga see tunne jääb kummastama kogu eluks. Vähemalt mind. Olen vähemalt teinud niipalju, et olen oma lapsele alati olemas, annan talle kuhjaga kõik selle, mis enda emalt saamata. Kavatsen olla terve tema elu tema jaoks olemas, mitte lämmatada, aga olla lähedane.

Enda emaga suhtlen ehk korra 3-4 kuu jooksul lühikese telefonikõne jagu praktilistel teemadel. Aeg-ajalt ma isegi mingilmääral “unustan” ta olemasolu, kui nt teen mingit külaliste listi või mõtlen, kes saaks last hoida, ta ei tule mulle kohe pähegi.

Sellega õpib elama, aga iial mitte mõistma.

#2991751:

Kuidas hakkama saada tundega, et su oma ema/isa ei huvitu sinust ja sinu tegemistest?

Kuidas hakkama saada selle kurbusega, kui nagu tahaks, et lapsevanem tunneks su saavutuste üle uhkust, kuid midagi sellist ei ole iial olnud?

Kurb on.. Väga kurb.

Kas küsija on ise see laps- on ta siis alles laps või juba täiskasvanu? Küsib ta enda või mõne teise kohta? On ta täiskasvanu ja küsib nt lapse kohta, kelle (mujalelav) vanem ei huvitu lapsest?

Vastused on erinevad, olenevalt olukorrast. Ja põhjusest, miks see nii on.
Tuleb üle olla, ega teha ei saagi midagi.

Sellega tuleb õppida elama, mitte lootma inimeselt seda ürgemalikku südameheadust, et laps on alati oodatud ja kõige kallim maailmas. Mõnest emast ei ole seda lihtsalt mõtet loota, mida pole, seda pole. Ei pigista kivist vett välja, ei. Ja ehk polegi see ema süü, vaid teda ennast on samamoodi “näljas” hoitud ja ta ei saagi/oskagi teistmoodi.
Just see on see tunne, mida ma jumala eest üritan, et mu oma lapsed kunagi tundma ei saaks! Kas ma oskan? MA väga püüan!

#2991816:

#2991790:

#2991751:

Kuidas hakkama saada tundega, et su oma ema/isa ei huvitu sinust ja sinu tegemistest?

Kuidas hakkama saada selle kurbusega, kui nagu tahaks, et lapsevanem tunneks su saavutuste üle uhkust, kuid midagi sellist ei ole iial olnud?

Kurb on.. Väga kurb.

Kas küsija on ise see laps- on ta siis alles laps või juba täiskasvanu? Küsib ta enda või mõne teise kohta? On ta täiskasvanu ja küsib nt lapse kohta, kelle (mujalelav) vanem ei huvitu lapsest?

Vastused on erinevad, olenevalt olukorrast. Ja põhjusest, miks see nii on.

Tuleb üle olla, ega teha ei saagi midagi.

Täiskasvanud, kelle vanem temast ei huvitu. Ühendust võtab vaid kui midagi vaja on või kedagi või midagi kiruda tahab. Lapse heaolu korda ei lähe ning tema tegemiste kohta kunagi huvi ei tunne. Ometigi leiab endas piisavalt jultumust, et väita, et keegi temast ei hooli.

Täpselt nagu minu sõbranna emast käib jutt. Oma ainsast lapsest pole iial hoolinud, isa kasvatas ja tegeles, kui isa suri, süüdistas tütart isa surmas. Elab-kopitab üksipäini oma Mustamäe korteris, et vahel aitaks lapselapsi hoida, seda ei. Aga kui midagi vaja, siis nõuab, tütar jooksku. Ja olgugi, et ema selline türann on olnud, tütar käib ja üritab suhteid siluda, aga asjatu vaev.

siis on küll kahju, õdesid- vendi pole, kellega suhelda ja kes sinu üle rõõmu tunneks? Teen ise sulle suure kalli ja loodan, et sõber või sõbranna rõõmustaks koos sinuga. Ära lase oma päevi muremõttega varjutada.

Teeb haiget. Imestan, et siiani harjunud ei ole, kuigi juba lapsena polnud aega mu jaoks. On ründav ja kalk. Mäletan, et pubekaeas ütles, et lapsed tal kõri küljes kinni nagu vampiirid. Kõik muud tegemised ja käimised olid huvitavamad ja sokutati mind kord ühele, kord teisele hoida. Ometi olin vaikne, sõnakuulelik ja rahulik laps, et paremat poleks tahtagi. Tuleb siiski harjuda. Kui varem mitte, siis omad vitsad peksavad siis, kui hooldamist vaja ja üksik ollakse. Kes siis seda “hala” kuulata tahaks. Isaga ei arvesta üldse, tal ammu oma elu ja huvi kadus minu vastu, kui vanemad lahutasid.
Kohati tundub, et olen lapsepõlve kinni jäänud ja olen ikka veel see laps, kelle hing karjub vanemate soojuse järele.

Mis muud teha, kui võtta oma elu enda kätesse. Mitte keegi teine ei pea sulle õlale patsutama ja sind kiitma, isegi mitte su ema ega isa. Ise ikka peab elama nii, et oled enda tegude üle uhke ja kõik mis korda oled saatnud teeb maailma paremaks paigaks ning ehk sindki paremaks inimeseks. Kui nii elad, siis poel ju vahet, kas keegi märkab ja tunnustusi jagab.
Ise peab teadma enda ja oma tegude väärtust!

Minu ema oli ka väga negatiivne, praeguseks on juba surnud. Mäletan, et läksin talle rääkima, et sain ametikõrgendust ja ta küsis siiralt imestunult, et kas tõesti sina? Miks küll ometi sind valiti? Ma arvan, et ma lihtsalt ei meeldinud talle eriti. Eks see jätab jälje küll.

See on täpselt see koht, kus pikaajaline psühhoteraapia pädeva terapeudiga saab (mitte kognitiivkäitumuslik) saab aidata. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on võimalik professionaali abil nö “kasvatada” või “võtta endale sisse” see vanemakuju, keda lapsena polnud. Kuigi faktiliselt seda vanemat muidugi jätkuvalt pole, siis tunne on teine – kogemus, et on olnud inimene, kes on vaadanud, näinud sind ja pingutanud sinu nimel, täidab mingi tühimiku ja pärast seda on oluliselt lihtsam. Aga see on muidugi protsess, mis võtab aastaid.

#2992259:

Sattusin kogemata lugema ühes internetikeskkonnas psühhopaatide nurgakest, kus kirjutasid sellised lapsevanemad. See oli šokeeriv lugemine. Nad tunnistasid, et nad ei ole kunagi oma lapsi armastanud, sest nad ei oskagi seda. Neil ei ole seda võimet, nende aju on teistmoodi (mandeltuumad on väiksemad). Mõned kirjutasid, et nad on õppinud armastust teesklema, aga nad ei tunne seda. Ma tunnen neile tegelikult kaasa, sest nad jäävad elus ilma kõige võimsamast asjast, armastusest oma laste vastu. Veel rohkem tunnen kaasa nende lastele, sest ilma emaarmastuseta elu on kõle.

See on sinu arvamus, et armastus oma laste vastu on kõige võimsam asi. Psühhopaadi arvates on selleks hoopis miski muu ja hoopis neil on sinust kahju. Ära võta asju oma mätta otsast.

#2992394:

Päris kohutav lugemine. Sellised inimesed kõigi tänapäevaste võimaluste juures kindlasti lapsi ei hangiks.

Või ma eksin?

Mingi eriti twisted variant ikkagi saada see laps, et siis oma külmust demonstreerida?

Mõttekoht- paljud siinkirjutajad on pärit ajast kui rasestumisvastased vahendid polnud nii kättesaadavad või tunti valehäbi nende kasutamiseks, ei osatud, ei teatud vms. Osad kirjutajad ongi kindlasti soovimatud lapsed ja isegi kui emad pole seda näkku öelnud, siis nende käitumine oma laste suhtes ju peegeldab seda. Või jäädi abordiga hiljaks ja polnud muud varianti kui sünnitada. Eks need emad või ka isad, kes vast polegi oma lapsi soovinud, elavad oma kibestumust välja järglaste peal. Nende elus jäi midagi olemata, laps takistas ja sellest ka põlgus?

Lapsi saadakse ka sellepärast, et kõigil on ju, et on nagu vaja ja mees tahab, et keegi vanaduses ikka olemas oleks jne ja sajal muul motiivil veel. Ei ole selleks kõigil põlev armastus tulevase lapse vastu ja südame sund.
Sellest on siin olnud palju teemasid ja samasuguseid kurbi tunnistusi- need lapsed lähevad elus edasi, saavad hakkama, kes paremini, kes halvemini, aga mõnel hetkel tuleb jälle see olukord ette, kus ootad emalt… aga pole midagi saada, pole kunagi olnudki. Isegi kui ema tegelikult käitub eeskujulikult ja püüab, tõesti püüab, aga sisimas sa tead, et seal taga pole seda, mida tegelikult olema peaks. Ema teeb seda, mida temalt oodatakse, on emana alati teinud. Ja arvan, et samamoodi elas ka tema oma emaga ja mine tea, ehk on see häda juba kaugemalt emaliinist. Niiet mis ma teda ikka süüdistan. Püüan ise samamoodi mitte teha oma lastega. Ja kõige hullem hirm ongi, et äkki ma ikkagi ei oska!? Küllalt, õigesti, õigel hetkel jne.
Ja veel kurvemad on lood siis, kui ema ei püüagi. Ja kurb on ka siis, kui vanem armastab teist last või lapsi küll, aga sinule ei jagu. Siis ei saa isegi psühhopaatsusega vabandada (psühhopaat on lihtsalt võimetu midagi sellist tundma), oskab küll, aga lihtsalt ei armasta.

See müüt on küll ammu kadunud ja kummutatud, et “paljunege paljunege, lapsed on eluõied”. Minul, mu väga paljudel tuttavatel sh naised, kel fertiilne iga suht koht läbi, ei ole lapsi. Ehk et pean seda normaalsuseks. Igalühel ikka oma pea otsas otsustamiseks.
Ei lähe need loosungid enam kellelegi peale.
Need kalgid vanemad on suisa õpikunäited, kes EI oleks tohtinud lapsi saada.
Kõik taandub muidugi rasestumisvastastele vahenditele, see on selge. Kahju ühiskonnast, kus inimesel (eelkõige naisel) puudus elementaarne enesemääramisõigus.