Teema: Värske suhe- visiitsuhe

No aga siis mõtle, kas pikas plaanis selline suhe oleks sulle piisav? Kui ei, kas tema/sina  oleks valmis kolima?

Alguses, kui on uus suhe, ongi kindlasti piisav ja lõbus kohtuda ka suheliselt harva, aga kas aastate pikkuses suhtes oleks see sulle sobiv? Minule ei oleks. Tahan inimest igapäevaselt enda kõrvale, koos ka nö tavalise elu pisiasju nautida. Kui sinule seda vaja ei ole, siis jätka nii nagu on ja naudi. Aga usaldus peab ikka suur olema, sest eks on ka inimesi, kes naudivad visiitsuhet, sest siis saab ju vahepeal ka teisi inimesi tundma õppida. Eks ka tavalises suhtes on võimalus sellisteks asjadeks, aga kui pidevalt teineteisest eemal olla, siis paratamatult on tõenäosus selleks suurem.

Aga (!!) on palju inimesi, kellel visiitsuhe toimib ja neile meeldibki vahepeal omi asju elada. See on väga okei! Seega ära ütle mõtle ja tõesti, kui see sulle sobib, siis ära hakka eos tonte nägema.

Lihtne, Jumal ei loonud inimesi selleks, et olla  üksteisele masturbaator.

Üheöösuhte harrastajad tunnevad ka tihti ennast ära kasutatud rämpsuna.

Mees ja naine on loodud olema kokku, koos elama. Vahepealsed variandid on poolkõvad ja mõttetud vormid, ükskõik mida keegi väidab.

Ela koos või ole vallaline, muud variandid on moodsa aja enesepettus.

Teie ja need petisest mehed pole Jeff Bezosed, et endale seda luksust lubada.

Tihti kolitakse ka kokku argumentidel, et kulusid kokku hoida või, et me nagunii oleme enamus ajast X kohas koos, näiteks ühel oma (suurem) kodu, teine maksab üürikat (kus siis peamiselt ei olda vmt). Ehk samas linnas ei tasu see paarina koos tegutsedes tõesti ära.
Samas ma olen nii suure privaatsuse vajadusega, et mulle jubedalt meeldib ka üksi olla – ma kohati nautisin seda aega, kus mees käis välismaal tööl ja ma olin üksi – tegin, mis tahtsin, süüa ühele tellida oli ka soodsam, ei pidanud kellegi (söögi)soovidega arvestama jne. Samas koos olles sai kõiki lõbusaid paariasju ka tehtud – üritused, spaad jne.

Seega kui mõlemal on omad elupinnad ja elud, rahaliselt on OK, endale meeldib siis minu arust visiitsuhe mõndades eluettapides (enne lapsi ja pärast lapsi/lapsed suured) on täiesti mõnus.

Pigem mõtlegi endale välja, mis sind närib (ega ometi mitte ühiskonna surve?), vajadusel rääkige lihtsalt selgeks kui soovid, et juhul kui tulevikus lapsi saada, et kas või kes hakkab siis oma elu teise järgi ümber seadma või vaatate hoopis ühise kodu vmt). Probleem tekib siis kui tahaks ükshetk pere luua, aga selgub, et kumbki ei taha “järgi anda”.

#4058311:

Mulle endale kuidagi tundub, et seda ühist halli argipäeva nagu ei olegi aga ma tunnen, et sooviks teist inimest ka mingis teises valguses tundma saada, kui pidev fun ja lõõmav kirg. Pärast koos veedetud aega, olen topelt väsinud ja jube raske oma “halli argipäeva” sobituda.

Tead, see hall argipäev oleks teil paari-kolme aasta kaugusel kui hakkaksite koos elama. Miks sa tahaksid teada saada tema tüütuid ja peagi vastikuks muutuvaid pisikesi igapäevaharjumusi? Kõigil on need, ka minul ja sinul.
Rahul ei ole sa seepärast, et kontrollivajadus ja tahe omada on alateadlikult sul sees. Kui sa ka nii ei mõtle, siis see on täiesti inimlik. Tahaks oma elukorraldust säilitada, aga samas tahaks teist ikka ka kohe riiulist võtta, kui sina tahad. Aga reaalis sa ei taha ju, et ta tosserdaks aluspükste väel kempsu vahet ja röhitseks sul päevast päeva hommikusöögilauas. Sa ei taha teada, et ta urgitseb kodus nina ja pritsib peegli hambapastatäpiliseks. Sa päriselt ka ei taha seda esimest tülimoodi asja, kui ta enam su vastu nii tähelepanelik pole, kui praegu.
Ühesõnaga, lõtvu ja naudi. Unusta ära see, et ta sinu arvates on sinu oma ning et sa sisimas soovid, et omaksid kontrolli tema üle. Sa ei taha seda, kui see kätte tuleks.

#4058311:

Tutvusin hiljuti meeldiva inimesega ja klappi justkui on aga suhtevormiks on kujunenud visiitsuhe. Elame kaugel ja töögraafikud jooksevad ka nii, et pole võimalik igapäevaselt kohtuda. Kohati tunnen, et kokku saades on “mesinädalad” ja siis saabuvad nädalad täis tööpingeid ja magusvalusat ootust. Eks me ikka planeerime, et koos oldud aeg oleks siis “kvaliteetne”.

Varasem kogemus sellise suhtevormi osas puudub. Elukorralduse oleme sättinud kord ühe ja siis teise juures, sest kumbki kardinaalseid muudatusi oma elukohas ja töös teha ei soovi hetkel.

Mulle endale kuidagi tundub, et seda ühist halli argipäeva nagu ei olegi aga ma tunnen, et sooviks teist inimest ka mingis teises valguses tundma saada, kui pidev fun ja lõõmav kirg. Pärast koos veedetud aega, olen topelt väsinud ja jube raske oma “halli argipäeva” sobituda.

Nojah, miski nagu närib sees aga ei oska oma probleemi ilmselt formuleerida. Kes sellisest suhtest midagi teavad oskavad ehk öelda, kus siin on lõksud ja karid. Näiliselt on kõik nagu wow aga ikka oled rahulolematu? Miks küll?

Rahulolematus on valik. See ei ole seotud sellega, mis on, vaid sellega, et rahulolematus on valikus olemas.  Noo kolite kokku ja enam pole nädalavahetustel fun ja lõõmav kirg, vaid vaikus ja siis oled rahulolematu sellega, et fun ja lõõmav kirg on läbi. Kui sinu valikus on rahulolematus, saa ei jää mitte iialgi rahule,  sest rahulolematus leiab järgmise “koha”, kus hinges elada. Tahad rahulolematuses vabaneda, leia võimalus elades üksi olla oma eluga rahul. Ja siis kui üksi elades oled väga rahul oma eluga, on iga suhe rahulolu suurendav, mitte “hinge närvi”, et ikka ei ole see, millega rahul olla. Kui oled töönädala alguseks aga väsinud, siis on midagi väga olulist lahti sellega, miks sa ei puhka. Oskamatus koos teisega puhata ja mitte võtta seda kui tööd, kus peab pingutama. Oskus puhata teisega koos on aga ka selline oskus, mis tuleb endal selgeks õppida. Kolite kokku ja oled iga päev väsinud? Seda tahad või ?

See on ilmselt mingi alateadlik hirm, et mees ei võta mind piisavalt tõsiselt, et minuga koos elama hakata. Koos elamine on justkui märk, et me oleme koos. Eraldi olles on ilmselt siiski mingi hirm, et kõik teised on ju koos, et kuidas meie ei ole, et kas me ei ole päriselt koos, aga kui ta kellegi teise leiab? Kuidas ta oma aega veedab, võibolla tal on keegi teine. Minust on nii kerge nii “lahti saada” jne. See mingi sarnane hirm nagu, et ta pole mind oma vanematele/sõpradele tutvustanud, ta ei kutsu mind sõpradega koos välja jne.

Aga lauses jah see hiljuti alles tutvusite ja juba tahaks rohkem kui visiitsuhet on ka natuke veider. Kaua olete siis üldse koos olnud?

Kui sisimas tahaks ikkagi pere ja kodu luua, siis sellisest suhtest see väljavaade just hea pole.

Visiitsuhe on kena, kui suudad oma igatsust ja ootust alla suruda. Ja kui saad kindel olla, et vahepeal teised naised mängus pole. Vabad inimesed võivad teha teatavasti, mida soovivad. Visiitsuhtes olijana on minul tekkinud tunne, et see lõhub mind varsti täielikult. Samas lõpetada ka ei julge, pole enam esimeses nooruses ja sobivat kaaslast on kohutavalt raske leida. Niiet, kui suudad negatiivseid tundeid ja suurt igatsust eemal hoida, seda parem sulle. Ühel hetkel tekib tunne, et tahaks iga päev koos olla, koos ärgata, õhtuti jutustada jne., aga oled ju visiitsuhtes ja partner oma vabadust ohverdada ei taha. Muidugi võib ka teisiti minna, et mõlemal suur armastus ja kolitaksegi kokku. Miks olete visiitsuhtes, oli see mõlema vaba valik?

#4058376:

Minul saab peagi aasta täis visiitsuhtes olemist. Ei plaani ka kooselu, sest mõlemal on lapsed ja neil on oma koolid-trennid-sõbrad. Väike distants on ka meie vahel, päris samas kohas ei ela, seega suuremat elumuutust praegu ei tahagi, laste pärast oleks see liiga tülikas. Kohtume 2-3 korda nädalas, käime üksteise juures, kinos, teatris, spaas, reisimas. Kuidagi väga mõnus on nii, meie vahel on usaldus ka ja armukadeduse probleeme ei ole. Vahel on minulgi veidi kripeldanud, aga ma pole selleks muud põhjust leidnud, kui ainult ühiskonna arvamus, justkui visiitsuhe pole ikka päris ōige, et inimesed ikka peaks koos elama. Samas ise tunnen ennast selles suhtes hästi ja kuna olen introvert, siis naudin ka üksi olemist. Meespool on samuti introvert ja vajab omaette olemist. Samas oleme ainult telefonikõne kaugusel, tean et ta on alati olemas, kui vaja.

Miks üldse peab tänapäeval koos elama, kui otsest vajadust pole. Naudi hetke ja küll elu läheb nii nagu minema peab.

Sest paljudel on SOOV olla armastatud inimesega koos, ühises kodus, mõistad?

Sina elaksid koos ainult vajadusest?

Ühine kodus toimetamine, ühised pisiasjad päeva jooksul.

Ja no majanduslikus mõttes, te makaste kahe peale kahte kapitaalset elamist, kulud topelt. Miks? Kui teineteist armastate ja pidevalt teineteisega olla soovite?

Minu jaoks on perekond siiski kooselu või siis nimetan meest oma boyfriendiks, ta pole mu pereliige. Visiitsuhe on boyfriend, mitte su mees.

Eriti arusaamatu termin on minu jaoks visiitabielu. Kõik on fine, kõik ei pea elama suhtes, aga siis ärge nimetage seda valede nimedega.

#4059055:

#4058376:

Minul saab peagi aasta täis visiitsuhtes olemist. Ei plaani ka kooselu, sest mõlemal on lapsed ja neil on oma koolid-trennid-sõbrad. Väike distants on ka meie vahel, päris samas kohas ei ela, seega suuremat elumuutust praegu ei tahagi, laste pärast oleks see liiga tülikas. Kohtume 2-3 korda nädalas, käime üksteise juures, kinos, teatris, spaas, reisimas. Kuidagi väga mõnus on nii, meie vahel on usaldus ka ja armukadeduse probleeme ei ole. Vahel on minulgi veidi kripeldanud, aga ma pole selleks muud põhjust leidnud, kui ainult ühiskonna arvamus, justkui visiitsuhe pole ikka päris ōige, et inimesed ikka peaks koos elama. Samas ise tunnen ennast selles suhtes hästi ja kuna olen introvert, siis naudin ka üksi olemist. Meespool on samuti introvert ja vajab omaette olemist. Samas oleme ainult telefonikõne kaugusel, tean et ta on alati olemas, kui vaja.

Miks üldse peab tänapäeval koos elama, kui otsest vajadust pole. Naudi hetke ja küll elu läheb nii nagu minema peab.

Sest paljudel on SOOV olla armastatud inimesega koos, ühises kodus, mõistad?

Sina elaksid koos ainult vajadusest?

Ühine kodus toimetamine, ühised pisiasjad päeva jooksul.

Ja no majanduslikus mõttes, te makaste kahe peale kahte kapitaalset elamist, kulud topelt. Miks? Kui teineteist armastate ja pidevalt teineteisega olla soovite?

Minu jaoks on perekond siiski kooselu või siis nimetan meest oma boyfriendiks, ta pole mu pereliige. Visiitsuhe on boyfriend, mitte su mees.

Eriti arusaamatu termin on minu jaoks visiitabielu. Kõik on fine, kõik ei pea elama suhtes, aga siis ärge nimetage seda valede nimedega.

Aga mis see sind torgib?
Otseloomulikult ei pea iga paari kuist kuni aastast suhet kohe oma koju elama võtma. Veelvähem lastega hakata mehe juurde kolima. Lastel on oma koolid, sõbrad, tutvusringkonnad – kui veel lahus oldakse on lapsele oma kodu veel hästi oluline.

Piisav siis peab armastus olema, et koliksite Tuneesiasse mehe juurde?

Alles mõni aeg käinud ja juba tahad koos elada?

Olen neljandat aastat visiitsuhtes, mees ei ela isegi Eestis(aga on eestlane).

Kohtume 2-3 nädalavahetusel (R-P) kuus minu juures. Oleme kodused ja omaette või grillime/võõrustame kedagi, sõidame kuhugi teise Eesti linna spaasse/matkaradadele/kontserdile/heasse hotelli, käime reisimas 3-4 korral aastas. Hästi palju on spontaansust, et ühel tuleb idee ning teine on kohe nõus kaasa lööma.

Suhe on toetav ja hea. Mõlemad oleme väga heal majanduslikul järjel, mina elan oma majas, tema üürib maja. Mul on väike lapselaps, tema (minust palju noorem)lapsi ei soovi. Mässame lapselapsega ning elame mõnusat ja rahulikku elu. Õnnelikult.

Mina kellegagi koos elada ei taha. Kui mind pandaks valiku ette-läheksin pigem lahku.