Teema: Veidrad ja alatud viisid töötajast vabanemiseks

#4316126:

Mulle tuleb see teemaalgataja kirjeldus küll tuttav ette. Tundub, et just viimasel ajal on inimesed ussitamise eriliselt hästi ära õppinud. Otse näkku naeratatakse, aga tagaselja keeratakse käkki kokku. Ja kui otse küsima lähed, siis aetakse sulle süüdimatult kägu ning seejärel avastad, et oled sotsiaalmeedias ära blokeeritud.

Õpetatakse, et suhelda tuleb ainult endale meeldivate inimestega, kõik teised, kes kuidagi “ei meeldi”, väärivad tühistamist. Iseasi muidugi, kes ja mille alusel sulle meeldib – nii mõnigi kord võib see meeldimine või mittemeeldimine tähendada sootuks midagi muud.

selleks, et töökaaslased ei teaks sinu elust midagi ja ei annaks neile põhjust kuulujutte levitada, ma ei lisa neid ise sõbralisti, ega võta ka sõbrakutseid vastu

#4316161:

selleks, et töökaaslased ei teaks sinu elust midagi ja ei annaks neile põhjust kuulujutte levitada, ma ei lisa neid ise sõbralisti, ega võta ka sõbrakutseid vastu

Ma panen uued töökaaslased, kelle suhtes veel ei ole kindel, eraldi listi. Algselt näevad nemad siis vaid neid postitusi, mida ma teen avalikult ja neid on üsna vähe. Igasugused eraeluasjad ja fotod lähevad “Friends only” grupile ja selles grupis ei ole absoluutselt kõik need inimesed, kes mul sõbralistis on.

Kui kolleeg saadab sõbrakutse, siis on mõistlikum see ikka vastu võtta, mitte ignoreerida, aga kui kardad, et sellest võib jama tulla, siis nad saavad su sõbralistis olla ka selliselt, et ei näe kogu su pereelu, või mida iganes sa seal jagad. Kolleeg näeb näiteks tööalaseid teateid aga su jaanipäeva lõkke fotot või nunnut kutsikat ei näe.

#4316286:

Ma panen uued töökaaslased, kelle suhtes veel ei ole kindel, eraldi listi. Algselt näevad nemad siis vaid neid postitusi, mida ma teen avalikult ja neid on üsna vähe. Igasugused eraeluasjad ja fotod lähevad “Friends only” grupile ja selles grupis ei ole absoluutselt kõik need inimesed, kes mul sõbralistis on.

Kas ausalt poleks lihtsam elada? No et julged teha-julged tunnistada põhimõttel? Täitsa imelikud ju olete!

#4316357:

Äkki ei paneks siis sinna mingeid valgustkartvaid asju üles? Keda see su jaanitule lõke või koer huvitab nii väga, et kuulujutte levitada? Võib-olla igast narkopeost ja üheöösuhtest ei peaks stoorit tegema siis? Või mis sa mõtled nende kuulujuttude all? Kui mulle mõni töökaaslane sõbrakutse saadab, on minu arust küll väga ebaviisakas keelduda. Pigem ei panegi selliseid asju üles, mis valgust ei kannata.

Need eelnevad kirjeldused olid küll mingi Kolmanda Eesti mured.

#4315121:

Lõuna-Ameerika südames, virgaste tänavate ja sensuaalsete ööde keskel, hargneb lahti lugu ettevõtlikkusest ja isiklikust reetmisest, mis on täis melodramaatilist pinget ja ülepingutatud draamat.

Marisol García, särtsakas ja ambitsioonikas naine tagasihoidliku taustaga, oli kerkinud kõrgustesse ning oli saanud oluliseks figuuriks mainekas rahvusvahelises korporatsioonis, mis asus elava suurlinna südames. Ta oli tegevjuht, kes oli ühenduslüli korporatiivse eliidi ja pühendunud töötajaskonna vahel.

Kuid glamuurse korporatsiooni pealispinna all varjas ennast sünge loom. Marisol avastas varsti, et ettevõtte edu tuli kõrge hinnaga selle töötajatele. Töötingimused olid ohtlikud, tööseadusi rikuti julmalt ning töötajate tervist ohverdati kasumimarginaalide nimel.

Otsustanud selle ebaõigluse parandada, viis Marisol oma kaebused juhatuse ette. Ta tegi mõistlikke ettepanekuid olukorra parandamiseks, kuid talle vastati üksnes ükskõiksuse ja uduste lubadustega olukord üle vaadata. Marisol ei lasknud end heidutada ning tegi salajasi pingutusi, et leevendada töötajate kannatusi, teenides sellega juhatuse viha.

Kesk kaost avastas Marisol vapustava tõe. Ettevõte oli avaldanud töökuulutuse temaga samale ametikohale, väites, et see on vajalik laienemiseks. Kummalisel kombel oli märgitud asukohaks just see linn, kus ettevõte juba tegutses. Marisolis tekkisid kahtlused, kuid ta jätkas optimistlikult, usaldades kahepalgelise juhatuse kinnitusi.

Pinged saavutasid haripunkti, kui Marisoli asendaja, väljastpoolt tulnud kahtlase taustaga isik, saabus tööle, väites endal olevat ületamatud oskused. See tekitas ülepaisutatult tundelise vastasseisu. Marisol ei lasknud reetmisel end murda ning nõudis õiglust ja läbipaistvust. Juhatust tabas tema järjekindluse tõttu paanika ning nad kasutasid alatuid taktikaid.

Draama kulminatsioon toimus, kui Marisol, otsustav ja uhke, astus vastamisi juhatusega viimases pingutuses. Juhatusel õnnestus talle pakkuda vaid alandavat ametikohta, kuid Marisoli tuline süda ei kustunud. Viimase meelekindluse hetkel nõudis ta oma lahkumishüvitist ja ähvardas ettevõtte väärkäitumise avalikustada.

Draama lõppvaatus oli südantlõhestav. Marisol, vastupidavuse ja õigluse sümbol, sai oma tahtmise, kuid mitte ilma reetmise kibeda maiguta. Melodraama kulmineerus sügavmõttelise stseeniga – üksik figuur seisis pead püsti hoides kaose keskel, samas kui linna neoontuled temaga vaikivalt solidaarselt vilkusid.

Marisoli lugu kajas läbi võimukoridoride ja linna tänavate, olles tõestus julgusest korporatiivse kuritarvituse vastu. Tema lugu sai legendiks – hoiatus jutustus neile, kes julgevad väljakutseid esitada Lõuna-Ameerika korporatiivses džunglis.

😀 😀 bingo! Aru ma ei saa,miks neid jurasid siia vaja toota on? Kes teeb seda?

#4316331:

Kas ausalt poleks lihtsam elada? No et julged teha-julged tunnistada põhimõttel? Täitsa imelikud ju olete!

Mis mõttes? Ma elangi ausalt. Nii nagu ma iga uut kolleegi ja veel poolvõõrast inimest ei kutsu oma sünnipäevale, ei jaga ma ka nendega sotsmeedias selle sünnipäeva fotosid.

Mida siin tunnistada on? Osad inimesed on rohkem sõbrad ja teised pigem tuttavad. Tuttavad ei näe kõiki mu postitusi, ma alati valin, mida mis ringile postitada. Üldine info suurele grupile, väiksemad sündmused kitsale ringile.

Mu meelest on see normaalne, imelik oleks hoopis see, kui ma absoluutselt kõike avaldaksin nii, et kõik näevad. See ei tähenda seda, et kitsama grupi postitused oleksid kuidagi “valgustkartvad”, need asjad lihtsalt ei puuduta kõiki ja mõnega ongi soov pigem distantsi hoida. Seda saab teha ka nende inimeste sõbrakutseid tõrjumata, lihtsalt grupeerid nad ära, kes mida näeb. Samuti käitud ju ka sotsmeedia väliselt.

#4316582:

Vaid point on, miks ei räägita suud puhtaks, vaid selle asemel ussitatakse töökeskkonnas seljataga.

Olen selliseid töökohti ise kogenud ja mõelnud, et vihastamine siin ei aita. Olen töötanud töökohas, kus ussitamine ja tagarääkimine olid tavalised. Eesmärk oli see, et kaks isikut saaksid oma head elu edasi elada ja söödi välja kõik potentsiaalsed konkurendid, need, kes oleks võinud rääkida, mis tegelikult toimub ja need, kes klientide eest seisid. Kui sellisest kohast välja süüakse, siis mina soovitaks mõelda, et kas sa ise tahaksid sellises kohas olla? Ja teiste pärast ei tasu muretseda, igaüks valib ikka ise, kus ta töötab. Kui olukord pole vastuvõetav, tuleb otsida uus töökoht.

#4316691:

See on ju mingi ilge majandamine. Sina algul sinna lahtrisse, sina kohe teise lahtrisse. nii kuu aega läks mööda, sinu tõstame nüüd ümber kolmandasse lahtrisse, sinu jälle esimesse tagasi jne

Mul on kõik 1200 sõpra ja 1100 jälgijat samade õigustega. Postitus on alati avalik.

Mina töökaaslasi sõbraks ei lisa, sest nad pole ju minu sõbrad. Ühel korral saatis endine ülemus sõbrakutse ja tükk aega jauras, et miks ma vastu ei võta, loomulikult ma ei võtnud teda sõbraks. See on tobe komme lihtsalt, mina eelistan töö ja sõpruse lahus hoida ja kui tegu on mõne endise töökaaslasega, siis teen üldse nägu, et ei teagi teda.

#4316254:

#4316161:

selleks, et töökaaslased ei teaks sinu elust midagi ja ei annaks neile põhjust kuulujutte levitada, ma ei lisa neid ise sõbralisti, ega võta ka sõbrakutseid vastu

Kõige lihtsam on elada ilma sotsiaalmeediata, siis ei pea mingite sõbrakutsetega kogu aeg jändama.

Nõus, ma elangi nii. Kusjuures küsitakse pidevalt, et miks pole ja miks ei taha. Selle pärast ei tahagi, et ei peaks seal käima, suvalistega suhtlema ja oma elu juhututtavatega jagama.

Siin on töökiusu teema sujuvalt üle läinud aruteluks, kas inimene peaks omama sotsiaalmeedia kontot või mitte. Hirmutatakse, et some kontot omades olevat lausa mingi kohustus tervet oma elu juhututtavatega jagada jne.

Aga ometi te otsustate ju täitsa ise, kui palju ja mida some kontodele endast postitate? Egas keegi ei seisa piitsaga te selja taga ega sunni iga viimset kui hommikupudrupilti ja aknast väljavahtimist ja leivapoes käimist somesse toppima?

Mul endal seisab FB konto tihti kuude viisi niisama, ilma et ma sinna miskit postitaks. Postitan siis, kui on midagi, mis minu meelest seda väärib, või mille jagamine mulle sobib. Ja nii, nagu minule ei meeldi igast oma linnaskäigust oma sadu FB “sõpru” teavitada, niisamuti ei soovi ma ka omakorda saada neilt “sõpradelt” teavitusi sarnaste ebaoluliste eludetailikeste kohta. Need sõbrad, kes mu FB ajajoont alailma hommikuvõileivapiltide ja suvaliste leheartiklilinkidega ummistavad, saavad minu poolt peagi linnukese “Lõpeta jälgimine” kasti ja rohkem ma neid ei näe.