Teema: Võõraste laste hoidmine

Sa oled meestele ju samamoodi võõras (pole veresuglane) nagu meeste lapsed sulle (pole veresugulased). Võõraste omavahelistest suhetest ei maksa paremat tahtagi.

Kõige karmim on ju lastel. See on isaga olemise aeg ja isa “sokutab” lapsed hoidjale. Kuna need lapsed siis isaga on. Tundub, et ongi üks põhjus,miks on olemas nn vabad isad. Suure tõenäosusega ei osalenud nad laste kasvatamises kooselus olles ja ka nüüd teevad endast kõik oleneva, et mitte lastega tegeleda. Saaks aru, kui isa on see, kes on koguaeg lastega ja siis vajab veidi puhkust. Aga olukorras, kus ta nagunii ei ela lastega ja siis lapsed peavad võõrastega aega veetma, noo minu jaoks on see kuritegu laste suhtes. See hoidja võib ju suurepärane olla, aga nad vajavad ju ometi ISA!!!. Ausalt, see on lastekaitse teema juba. Väga tubli teemaalgataja poolt, et ta pole sellise asjaga nõus. Hetkel naine kaitseb enda õigusi, aga kes kaitseb lapse õigusi veeta oma isaga aega??

Ma olen ka uus naine. Väsisin mehe lapsest ära. Mehe last ma vahel ikka hoidsin üksinda ja käisin ka temaga erinevatel üritustel, aga see mind ei väsitanudki.
Ma väsisin ära lapse juhendamisest. Näiteks läksime talvel õue, kas lapsel on soojad riided seljas, see meest ei huvitanud. Ma siis kontrollisin, laps vastas, et sina ei ole minu ema ja sina mulle ei ütle midagi. Olin siis tasa ja ei kontrollinud rohkem. Laps jäi haigeks, siis oli mehe eks pahane, et miks lapse ei eest ei hoolitseta. Ma eeldan, et ega ta minu peale pahane ei olnud, aga tundsin end ikka vastutavana lapse haiguse eest.
Laps elas ka meie juures nii, et mees oli mitu päeva töö asjus ära. Ma tundsin ennast, kuidas mind ära kasutati. Vastu sain ma mehe lapse protestimist,aga mees leidis, et see on loomulik, et ma lapse eest hoolitsen. Mis mehe eks arvas, seda ma ei tea. Ei tea, kas ta üldse teadis, et lapse isa kodus polnud.
Olukord oli nii, et oma lapsele ma ütlesin, et korista enda järgi ära, aga mehe lapsele ei tohtinud ma midagi öelda, sealt tuli kohe vastuseks, et ma ei ole ta ema. Ma ei süüdista, mitte üks gramm last, saan aru, et tal oli raske selles olukorras. Ju ma ei suutnud ennast kehtestada ei mehe ega mehe lapse suhtes. Nõrk olin, mis muud ma enda kohta öelda saan.

Ma arvan, et tegid õigesti. Kui midagi ikka häirib juba alguses, ei tasu suhte nimel end maha suruda.

Ise elasin 10a suhtes, kus mehel on poeg. Meie suhte alguses oli poiss 6. Kindel suhtluskord puudus, poiss ööbis enam-vähem seal, kus ise valis. Alguses muidugi ema suunas, aga eks vanuse kasvades kasutaski olukorda ära – oli emaga pahuksis, kobis isa manu ja vastupidi 😛 Ei saa isegi öelda, et poiss väga tihti meiega oli (vb kuu jooksul 5-7 päeva), aga 100% kindlasti oli poiss rohkem minuga kui isaga. Isal omad toimetused-tööd ja kui ma kodus olin, siis eks ma poisi eest ka hoolitsema pidin. Ei näri ju üksi palukest, lapsele andmata, eksole. Keelata-käskida võisin vabalt (muuga poleks leppinud ka, minu eluase ka), aga lõpuks läksimegi laiali, kuna poiss läks käest ära lihtsalt – emale vaeltas, et isaga, isale, et emaga, viati koolist välja lõpuks. Ma lihtsalt lõpetasin suhte, sest veel aastaid mingit tralli poleks viitsinud kaasa teha. Olid juba jutud mehe poolt, et laps hea ja andekas, kool kiusab taga, ema kiusab taga, mina kiusan taga – ainus, kes mõistab on isa, keda khmm.. pool ajast koduski polnud. Et vaja oleks veelgi enam mõista. Ptüi.. Mõistku terviseks ise ja üksi.

Hetkel olen uues suhtes, kus mehel 2 last. Eksiga suhted väga halvad, aga hoolduskord on määratud – 2 nädalat emaga, siis 2 isaga. Et siis minu kogemuse järgi korraldatud hoolduskord on ikka parem kui suvaline heljumine. Suvalise heljumisega ongi nii, et laps ise korraldab ja teeb, valetab ja vusserdab. Vabalt võib ka ise kohale tulla just uue naise üksi olles, teades, et isa pole kamandamas, on miski helge ja vaikne uus mimm, kes ennast kehtestada ei oska või ei taha.

õigesti tegid. lastel on vaja et nad saaksid olla oma isaga, kui tulid isa juurde. niigi on nad enamus aega vist emaga ja isa ei tegele lastega. kui see isaga veedetav aeg muutub ka isa naisega olemiseks, siis kaob asjal mõte. siis on mõte selles, et laste ema saaks ka oma aega ja lapsed on hoitud.

#2970341:

Oksele ajavad need kärgpered.

kahjuks nii on ja jääb. ja tuleb hakkama saada. oksele ajamine ei aita. võid ju oksendada aga olematuks kärgpere ei tee.

võimalus on lahkuda suhtest ja oma lapsed unustada, nii võib teha nii naispool kui ka meespool. kas siis ei aja oksele? Või on see nö seeditavam variant?

#2970361:

#2970346:

#2970341:

Oksele ajavad need kärgpered.

kahjuks nii on ja jääb. ja tuleb hakkama saada. oksele ajamine ei aita. võid ju oksendada aga olematuks kärgpere ei tee.

võimalus on lahkuda suhtest ja oma lapsed unustada, nii võib teha nii naispool kui ka meespool. kas siis ei aja oksele? Või on see nö seeditavam variant?

Miks sa nö allapoole ümardad? Sama hästi võib küsida pedofiili puhul, et kas mõrtsukas oleks parem variant või?

Elage, kurat, koos oma lastega, ja kõik.

Ja sa ise jääd elu lõpuni üksikuks, koos oma lastega?

#2970361:

Elage, kurat, koos oma lastega, ja kõik.

Pooldan asja. Minu arvates kui oled oma pere loonud, siis nii ongi – see on sinu pere ja see jääb sinu pereks alatiseks. Mitte et kõnnid minema ja hakkad kuskil juba uut perekonda moodustama. Saad lapse, siis leiad, et mees/naine nõme ja me ei sobi vms..siis lihtsalt elatakse eraldi kui teine näiteks nii väljakannatamatu on, aga mingeid uusi pesakondi ei loo ja uusi elukaaslaseid ei võeta. Kui panid puusse, siis panid oma pereloomega…oma süü, et ei olnud piisavalt hoolas ja valisid oma partneriks-lasteemaks/isaks just sellise isendi. Ehk siis prioriteediks jääb mõlemale vanemale siiski see laps..Aga mitte nii, et juba mingid uued kärgpered jne. Mis sisuliselt tähendab seda, et see loodud pere siiski eksisteerib..lihtsalt vanemad elavad eraldi ja üksinda, kuna nad arvavad üksteise nõme olevat:)

#2969934:

olin sundseisus ja kohustatud lapsi vahtima. Kui mingi 4 korda oli nii olnud, pakkisin lapsed kokku ja viisin nad nende koju tagasi. Sellest tuli tohutu draama. Lapse isa ei saanudki lõpuni aru, et “nädalavahetus isaga” päris nii ei käi.

Tubli inimene oled! Üldiselt siiski annavad eksnaised lapsi isale hoida heas usus, et isa nendega siiski ise tegeleb ka, et on isa ja laste aeg. Mitte ükski neist ei taha kuulda, et lapsed olid jälle kellegi kolmanda hooleks ja isa käis samal ajal jahil/kalal, nagu need õnnetud kaks nädalavahetust kuus oleks talle nii õudselt üle jõu käivad asjad.

#2969934:

Kas minu kui uue kaaslase kohus on võõraud lapsi hoida? Fakt on, et minule on nad ikkagi võõrad, mu oma laps on samamoodi praegusele tuttavale võõras.

Ei ole sinul kohust võõraid lapsi hoida, absoluutselt. Samamoodi ei ole sinu uuel kaaslasel kohustust sinu last hoida. Igatahes ei saa selline kohustus olla uude suhtesse vaikimisi sisse kirjutatud – see võib tekkida aja jooksul, aga kui lahkuläinud lapsevanemal on tingimata vaja aega millekski ilma lasteta, siis esimeses järjekorras peab neid lapsi hoidma laste teine vanem vms sugulane.

Ja on hea, kui sellised asjad kohe suhte alguses selgeks räägitakse, siis äkki mõni mehike võtab ajapikku pea persest välja ja hakkabki natukene (vähemalt need kaks armetut nädalavahetust kuus) oma lastega ise ka tegelema.

#2970527:

#2970361:

Elage, kurat, koos oma lastega, ja kõik.

Pooldan asja. Minu arvates kui oled oma pere loonud, siis nii ongi – see on sinu pere ja see jääb sinu pereks alatiseks. Mitte et kõnnid minema ja hakkad kuskil juba uut perekonda moodustama. Saad lapse, siis leiad, et mees/naine nõme ja me ei sobi vms..siis lihtsalt elatakse eraldi kui teine näiteks nii väljakannatamatu on, aga mingeid uusi pesakondi ei loo ja uusi elukaaslaseid ei võeta. Kui panid puusse, siis panid oma pereloomega…oma süü, et ei olnud piisavalt hoolas ja valisid oma partneriks-lasteemaks/isaks just sellise isendi. Ehk siis prioriteediks jääb mõlemale vanemale siiski see laps..Aga mitte nii, et juba mingid uued kärgpered jne. Mis sisuliselt tähendab seda, et see loodud pere siiski eksisteerib..lihtsalt vanemad elavad eraldi ja üksinda, kuna nad arvavad üksteise nõme olevat:)

Räägi seda meestele! Need ju lendlevad lillelt lille, külvates seemneid ja jättes lapsi…

meie kärgpere mudelisse kuulub samuti mehe laps, kellega tema ema tegeleda ei viitsi. no kohe üldse ei viitsi, ei võta nädalavahetustel enda juurde, ega pühadel ega sünnipäevadel. null huvi.
ja mees muidugi arvas, et ma hakkan tema teismelist poega nagu enda lapsi kasvatama. kuna olen oma laste suhtes tõeline kanaema, väga tähelepanelik nende õpingute ja elukäigu suhtes ja rohkem lapsi mu elukorraldusse ei mahu, siis ütlesingi välja et minu poolt mingit emmetamist ei tule. algul oli küll pisut nurkade silumist, näiteks eeldas mees, et toon ta lapsele raamatukogust raamatuid, ostan talle talvejope ja kooliasjad ära, õmblen nööbid ja triigin särgid, aga nüüd on asjad paigas: pooled korrad teeb mees süüa, käib poes ja peseb nõusid. kuidas ta lapsel koolis läheb, kas ta magama saab ja hügieeni eest hoolitseb, jälgib mees. kas lapsel puhtaid riideid on selga panna ja kas tuba korras on, jälgib mees. no ja miljon muud asja, emad teavad.
võin olla ta lapse suhtes sõbralikult meelestatud, aga ma pole ta ema! õnneks on mees sellest aru saanud.
teemaalgataja, käitusid täiesti õigesti-kohe tuleb asjad paika panna, on hiljem halbu üllatusi vähem.

#2970527:

#2970361:

Elage, kurat, koos oma lastega, ja kõik.

Pooldan asja. Minu arvates kui oled oma pere loonud, siis nii ongi – see on sinu pere ja see jääb sinu pereks alatiseks. Mitte et kõnnid minema ja hakkad kuskil juba uut perekonda moodustama. Saad lapse, siis leiad, et mees/naine nõme ja me ei sobi vms..siis lihtsalt elatakse eraldi kui teine näiteks nii väljakannatamatu on, aga mingeid uusi pesakondi ei loo ja uusi elukaaslaseid ei võeta. Kui panid puusse, siis panid oma pereloomega…oma süü, et ei olnud piisavalt hoolas ja valisid oma partneriks-lasteemaks/isaks just sellise isendi. Ehk siis prioriteediks jääb mõlemale vanemale siiski see laps..Aga mitte nii, et juba mingid uued kärgpered jne. Mis sisuliselt tähendab seda, et see loodud pere siiski eksisteerib..lihtsalt vanemad elavad eraldi ja üksinda, kuna nad arvavad üksteise nõme olevat:)

minul ei tööta see teooria nagunii, sest eksil on uues suhtes lapsed ja ta sain need peale meie lahkuminekut.
seega minu üksijäämisel poleks olnud mõtet.
hetkel pikaaegses suhtes uue elukaaslasega, meil on kärgpere, aga ma tõesti olen õnnelik ja lastel on igapäevaselt ka toimiv pereelu mudel silme ees. nad näevad,et 2 täiskasvanut saavad elada koos ka harmoonias ja üksmeeles. ei ole vaid kibestunud üksikema.
õnneks mehe last ei tooda sel ajal meile kui meest ennast kodus pole. ta ikka ise tegeleb oma lapsega.

Mis mõttes – õdede-vendade teemat ei ole? Sinu laps ja mehe esimest abielust laps on õde/vend, meeldigu sinule või mitte. Kuidas siis hakkad oma lapsele õpetama, et Teet ei ole su vend – ütle issi esimesest abielust poeg! Ma olen väga õnnelik, et minu lapsel on poolõde ja poolvend, kuna rohkem lapsi me ei saa, isegi kui saaks – ei muuda see olukorda. Nii tore on väikest tüdrukut vaadata, kui oma suure õega kuskil käivad või venna talle lennukit teeb.

#2971057:

See on iga pere oma valik ja meie pere valik on selline.

Pigem on see ikka sinu valik ja mees lihtsalt on tossike, seega ei hakka vaidlema. Nõme inimene oled.