Teema: Eesti armastava isa kaitseks!

Kägu kirjutas:

Muidugi oli mul väga raske ja valus ja tekkisid ka igasugused mõtted, et ei taha näiteks, et lapsed puutuksid isa uue naisega väga palju kokku, aga siiski kordagi ei keelanud ma isal lastega suhelda ja neid enda poole võtta.

Ma saan aru, sest ka mina kolisin esialgu omast kodust välja, sest mees ei olnud nõus välja kolima. Pärast süüdistati mind, et ma röövisin lapse. Ma olen saanud igasugust sõimu lapse kuuldes…aga jah, ma tean, et mu laps oma isa armastab. Seega väldin lihtsalt igasugust kokkupuudet isaga lapse nähes, et lapsele ei saaks tekkida ebamugavat olukorda. Ei ole keegi minu ees vabandanud kunagi, saan veel sõimu muudkui edasi. Siin ongi see koht, et kas laskun siis samale tasemele nagu minu eks – põrutan täie rauaga vahendeid valimata vastu verbaalselt…hoolimata, kas laps kuuleb. Või käitun nagu mehe eks, ehk elimineerin isalt lapse. Kuna ma olen siiski olnud kogu aeg lapsega põhiline koosolija, siis saaksin seda üsna lihtsalt teha. Laps on veel ajsadega kergesti äraostetav…köömes oleks isale ära teha. Eksi naine käis mind lausa tõukimas ükskord, kui ütlesin, et kas tõesti sa tuled mulle käsipidi kallale, siis võttis ikka käe küljest ära. Sellest hoolimata ma nagu ikkagi pigem sooviksin, et mu lapsel oleks ka isa juures hea olla….et ta saaks isa uue naisega hästi läbi. Vastasel juhul ma ju sisuliselt tahaksin, et mu lapsel oleks halb.

Tore on oma peaga teha omavolilisi järeldusi, sest mehed on ju matsid ja hplgavad imiku ja kolivad teise linna ja panevad armukesi. Eks see ju standard vist ongi kahjuks….samasugune standard nagu see et naised näägutavad. On olemas naisi, kes ei nääguta ja on olemas mehi, kes pimesi ei koli ja imiku kõrvalt armukest ei pane…
Jah – sellest kärgperendusest peaks ilmselt avalikkuses rohkema kajastama, et olukorra julmusele, tõsidusele ja absurdsusele tähelepanu juhtida.

Kägu kirjutas:

Selle teema autor on marikaru.
Ta siin perekoolis palju kirjutanud. Isa läks eksist lahku siis, kui laps oli 2-aastane ja juba siis hakkas üks teemaalgatajapoolne ahistamine peale. Laps hakkas vist isegi alla lastma peale seda, kui oli issi juures käinud. Selles süüdistati muidugi jälle lapse ema- kes last olla hirmutanud.
Kusjuures marikaru hoolitses ka selle eest, et elatist vähendati poole võrra. Sest tema arvates pole lapsel nii palju raha üldse vaja. Lapsel oli marikaru arvates liiga palju nukke. Kogu aeg väidetavalt manipuleeriti lapsega – sest iga asja kohta oli marikarul oma arvamus, kuidas täpselt pidi kõik välja nägema. Ema ei tohtinud isegi lapsele helistada, sest see pidavat last ärritama.
Kusjuures isa väga ei viitsinudki lapsega tegeleda.
Minu meelest on see teema ehte näite psühhoterrorist uue naise ja eksmehe poolt.
Laps elab toredat ja mõnusat elu koos ema ja sugulastega. Käivad kõik koos reisil. Selge on see, et tegemist on armastava perega.
Ja siis on mingi eksmees, kes on kolinud 2-aastase lapse juurest teise linna ja kohe uue naise koju. Ja nüüd käib see kamp seda last ahistamas. Pressib kõikidele avalike üritustele, kus siis mees ennast last kallistama pressib.
Kusjuures see marikaru kujutas isegi ette, et tema on sellele lapsele parem ema. See kõik on siin perekoolis kirjas. Panga otsingusse marikaru ja lugege.
Ja neid teemasid on ta siia tehtud juba aastaid. Alati on jutt sama. Minu meelest on see marikaru haige inimene – kas on mingi vaimuhaigus või on depressioon. Midagi on sel inimesel ajuga lahti.

Kuidas siin maailmas on võimalik, et sellisel postitusel ja sellisel väljendusviisil on kaheksa like. Nii nagu mina ajan sind oksele, ajad sina mind ka oksele koos oma väljendusviisiga ja suvaliste kildude väljanoppisega tekstist ja osaliselt siis eiramisega ja põhimõttelise sulaselge valetamisega. Võin öelda, et sa täitsa kõlad haige kibestunud eksi moodi, kelle mees läks ära, sest su väljendusviis oli lihtsalt liiga matslik. Mul on kahju sinust ja su probleemidest, sellest et su eks pidas su kõrval salasuhet ja kolis su kõrvalt otse teise naise juurde. Ilmselt oled sa isale sellist terrorit korraldanud, et ta on loobunud suhtlemas oma lastega, isegi kui ta neid armastas. Veel rohkem on mul kahju su lastest, kes ilmselt emale omaselt võtavad matsliku käitumisviisi ja kirjapidi üle…õpivad ema eeskujul manipuleerima ja teisi inimesi mutta tampima…

Tead ma käisingi – kuulutati mind täitsa terveks. Ehk oleks aeg ka sinul minna, et oma vihast vabaneda! Eriti ulme on see, et sa suudad oma viha välja elada siin perekoolis mingi täitsa võõra inimese peale. Olles täiesti kindel, et see mida ma räägin on väljamõeldis või vale….või siis kuna mina olen ju “hull” siis ma panen üle võlli.
Sa oled absoluutselt reaalsusega ja kirjutatuga mitte kontaktis ja mõtled enda poolt lugusid välja, kuidas need tegelikult olid. Asendad oma aju rikutuse tasemel reaalsed osad oma väljamõeldistega ning siis oma ajuga genereeritud juttude peale kritiseerid mind. Täitsa haige värk.

Salasuhet – palun siis pane siia nüüd see link, kus keegi kirjutab, et isa oli salasuhtes? Palun pane siis viide, kus on kirjutatud, et isa pettis? Lahutust, kui sellist ei ole toimunud, sest paar ei olnud abielus. Kurb, aga alandatakse ainult meest. Konflikti vältimiseks mees laseb seda teha…ei karju vastu lapse kuuldes, kui teda värdjaks sõimatakse, sest ta tahab lapsega jalutama minna kohtus kokkulepitud suhtluskorra järgselt.
Aga eks sa ju tead ikka paremini!
Jah – päris ausalt käisingi psühholoogi juures…käisin ka lastepsühholoogi juures, et mida teha sellises seisus, et lapsele kõige vähem kahju teha. Mehega koos ka. Loodan väga, et ka lapse ema käib lastepsühholoogi juures.
Ma ei käigi enam kaasas, ei ole kunagi käinud kaasas nädala sisestel aegadel. Las ma arvan, aga sina tead paremini, kuidas mina topin ennast kaasa ja pressin ennast last valvama.
Mis krdi vajadus peaks minul olema pressida ennast ja toppida…võibolla on see sinu käitumismuster. Minul on ka oma laps, elu, töö, sport ja hobid ja sõbrad. Abikaasa toetamist olen siiani pidanud oluliseks. Minul ei ole üldse vajadust tegeleda võõraste lastega, kui mind ei taheta tegelema. Kuni mu mees seda soovib ja soosib, siis loomulikult tegelen ma ka tema lapsega. Mehe pärast tegelen – mitte sellepärast, et minul endal on hullult vaja. Täitsa normaalne pere. Kui mina eeldan, et ma soovin, et tema minu lapsega ka tegeleks.
Iga su tekstiga saab järjest enam selgeks, miks su eks su juurest põgenes ja miks su lastel keeruline on eluga kontaktis olla.

Selle kohta on lausa kirjalikult taasesitatavas vormis olemas kiri, kus mees kirjutab eksile, et kui laps läheb lasteaeda, siis vähendab elatist. Maksis alguses palju, nii minu meelest, kui kõikide ta enda tuttavate meelest, siiani maksab päris palju. Ka kohtunik esimese suhtluskorra protsessi käigus ütles, et nii suur summa. Vähendaski summat sest laps läks lasteaeda. Kogub lisaks lapse arvele ka raha. Minul ei ole tema rahakotiga ühtegi seost. Minul on oma rahakott ja käin oma raha eest ka reisil ja ostan oma raha eest ka enda lapsele riided. Lisaks elan oma majas ja sõidan oma autoga. Kui naine aga ütleb, et ta ei jaksa lapse trenniarveid maksta, aga ise saab nädalateks reisile minna, siis tundub nagu nats hull jah.
Mina olen algusest saati olnud seisukohal, et las kohus mõistab midagi välja seoses elatisega siis…ja ära me sellest ei sure, isegi kui mees hakkab maksma elatist rohkem kui mina saan palka. Mina selle raha pärast küll endale stressi ei jaksa lisaks tekitada.

Jumala eest, ma ei tea mis maailmas need naise elavad, kes kujutavad jalgevahet ainult auguna ette vist.

Jah- pean tunnistama, et kui esimene kord, kui vastaja kõrvale kaldus, siis suutsin teemat säilitada, siis teine kord enam ei suutnud ja hakkasin vastu lahmima.
Kusjuures kahjuks keegi ei ole pakkunud välja lahendust. Ma ei usu, et sunniraha oleks siinkohal lahendus. Perelepitus ei olnud, kohtumäärus….kaks korda käidud, ei ole lahendus. Mina olen korduvalt välja pakkunud, et võime minna teise linna suveks elama – mees arvab, et siis kui ära kolime, siis on lapsel veel nukram olla…samas ei taga ka ärakolimine ju seda, et laps ja isa saaksid siis koos olla.
Või siis lahendusi on pakutud. Legaalseid ja toimivaid mitte…reaalsete näidetega. See sunniraha saanud naine (ajakirjanduse jutt), ma ei usu, et ta nüüd eksi suhtes leebem on. Ma ei usu, et see laps oma isa peale sunniraha rohkem tahab näha.
Seega nagu valikud on üsna limiteeritud.
Kas keegi on selles olukorras suhtluspausi pidanud ja kuidas see on tulevikku mõjutanud? Ma ei pea silmas, et 0-suhtlus…aga et ei lase sõimata ennast lapse kuuldes. Ma ei kujuta ettegi kui raske võib lapsel olla öelda, et issi ma ei taha sinuga kokku saada. Va juhul, kui ta tõesti ei tahagi…ja sellisel juhul on ilmselt kõige mõistlikum ju jättagi rahule. Olla avalikel üritustel ja saata sms ja helistada vms?