Teema: Naiivsetele naistele

Kägu kirjutas:

Mõtlen, nagu olen kirja pannud. Pole minu teha, et sinu elukogemus minu öeldut sinu peas moonutab.

Ma pole midagi moonutanud. Mul puudub sinutaolisega jah elukogemus.

Kägu kirjutas:

Elad lihtsalt oma kinnisideid, hirme ja halbu elukogemusi minu peal välja, omistad mulle kõike halba, mis sinuga on tehtud või juhtunud.

Ei ole siin kirjeldanud mingeid “kinnisideid”, vaid avaldanud arvamust, seisukohta. Ma pole pimedate kinnisideede pooldaja ja soovi seda mingil juhul propageerida…
Miks ja milleks peaksin hirmu tundma? Ja millseid hirme ma sinu peal välja elan?
Milliseid halbu elukogemusi ma sinu peal välja elan? Su jutt on arusaamatu…
Miks aga peaksin hoopis sulle omistama kõike halba, mis minuga olevat juhtunud. Su mõtteviis on seosetu ja arusaamatu.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:
Keeruta, kuidas tahad, aga sa ei suuda põhjendada, miks on “teatud olukorras” moraalne ja hea oma lähedaseima petmine (sellest on siiski teema, eksju).

Mina kasutasin sõna “valetamine”, sina ütled “petmine”. Me ei saagi üksteist mõista, kui sa hoopis muust räägid. Kallimale valetamine on hea näiteks siis, kui sa ei püüa peale mõne patu sooritamist oma musta südametunnistust puhtaks pesta kaaslasele kogu tõde solgipangena pähe valades, vaid õpid ise oma veast, piinled oma hingepiinad, võtad vastutuse ja ei tee kallile inimesele haiget talle juhtunust rääkimisega. Ühtlasi muidugi võtad ka riski, et kui asi välja peaks tulema, on su karistus palju suurem kui olnuks kohe rääkides. Tardunud väärtushinnangutega inimesed ei mõista sellist moraalsust, nagu ei mõista keskpärane tarka ega loll keskpärast. Loomulikult on oluline, mis on sellise teguviisi puhul käivitavaks mootoriks. Kui on hirm, siis pole siin loomulikult haisugi moraalsusest. Kui kaaslasest hoolimine, siis on tegu moraalsusega.
Samasugune moraalsus ja vastutuse võtmine on näiteks siis, kui surmavalt haige inimene ei ütle kohe oma diagnoosist teada saades seda teistele.

Sellist tüüpi “moraalsust” eriti ei ole olemas või siis esineb seda väga harva. Et kõik sinu kirjeldatud kokku klapiks. Sellise komplekti jaoks peab olema minu meelest täidetud üks peamine tingimus. Ja see on see, et petmine peab olema ühekordne ja mitte ette kavatsetud. Siis võib ka nõustuda sinuga.

Kägu kirjutas:

Kallimale valetamine on hea näiteks siis, kui sa ei püüa peale mõne patu sooritamist oma musta südametunnistust puhtaks pesta kaaslasele kogu tõde solgipangena pähe valades

Aga kui sa nii väga oma lähedast kalliks pead, miks sa siis valetad talle ja petad?
Ja petmist sa valeks ega haigettegemiseks ei pea.
Sinu põhimõte on – peta, kui see sulle meeldib, kuid peta SALAJA, nii, et see välja ei tule ja kaaslane sellest teada ei saa (püüad kõigest väest sahtleid salaja avada, nii et sõrmed vahele ei jää…).

Inimene, kes on kord petnud ja seda rohkem teha ei kavatse näiteks pereinimesena ja kaaslasthoolivana, see ei suudaks petmist e pidevat valetamist nii usinalt õigustada. See on kahepalgeline ja silmakirjalik.
Pidevalt ikkagi petetakse inimest, kellest ei hoolita ja keda ei armastata. Ja moraalne pole see kuidagimoodi.
Pidev petmine ja salatsemine võib muutuda aga igapäevaseks eluosaks ja “uueks harjumuseks”. Millisest moraalist me siin rääkida saame. Inimene peab suutma teha valikuid ja olema otsustusvõimeline, aus oma kaaslase suhtes, mitte mitmevahet pendeldav kana.

Suur osa mehi ei mõtle pikalt ette, ei kaalu: kui ma nüüd nii teen, siis võib juhtuda see ja see, kui ma aga nii teen, siis jällegi see. Pigem nii: kui mulle on Maali silma hakanud ja tema ka ükskõike pole, siis semmime. Naine ja pere kodus ei puutu üldse asjasse, see on iseasi. Et see võib naisele haiget teha – no ei mõtle sedasi! Naised mõtlevad 5-10 sammu ette, mehed mõtlevad sellelel, kuidas Maaliga seksida ja kui see saavutatud, on mõttes järgmine samm.
Pikemalt mõeldakse siis, kui kindlalt on plaanis salasuhe.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Miks aga peaksin hoopis sulle omistama kõike halba, mis minuga olevat juhtunud.

Jah, mina ka ei tea, miks peaksid, aga sa teed seda. Väidad minu kohta mingeid seosetuid ja arusaamatuid asju, nagu ma naudiksin mingeid salakogemusi (??) ja oleksin nende üle uhke. Inimene, kes minu jutust midagi sellist on välja lugenud, peab olema kas kirjaoskamatu, seeni söönud või väga nukrate elukogemustega petmise alal.

Kägu kirjutas:

Keeruta, kuidas tahad, aga sa ei suuda põhjendada, miks on “teatud olukorras” moraalne ja hea oma lähedaseima petmine (sellest on siiski teema, eksju).

Mina kasutasin sõna “valetamine”, sina ütled “petmine”. Me ei saagi üksteist mõista, kui sa hoopis muust räägid. Kallimale valetamine on hea näiteks siis, kui sa ei püüa peale mõne patu sooritamist oma musta südametunnistust puhtaks pesta kaaslasele kogu tõde solgipangena pähe valades, vaid õpid ise oma veast, piinled oma hingepiinad, võtad vastutuse ja ei tee kallile inimesele haiget talle juhtunust rääkimisega. Ühtlasi muidugi võtad ka riski, et kui asi välja peaks tulema, on su karistus palju suurem kui olnuks kohe rääkides. Tardunud väärtushinnangutega inimesed ei mõista sellist moraalsust, nagu ei mõista keskpärane tarka ega loll keskpärast. Loomulikult on oluline, mis on sellise teguviisi puhul käivitavaks mootoriks. Kui on hirm, siis pole siin loomulikult haisugi moraalsusest. Kui kaaslasest hoolimine, siis on tegu moraalsusega.
Samasugune moraalsus ja vastutuse võtmine on näiteks siis, kui surmavalt haige inimene ei ütle kohe oma diagnoosist teada saades seda teistele.

Ma saan isegi aru, et truudusemurdmist saab õigustada väga mitmesuguste kaunikõlaliste põhjendustega. Aga miks on vaja truudusemurdmist mitteõigustavaid inimesi kaudselt või otseselt halvustada, nimetades neid, nagu teemaalgatuse pealkirjastki lugeda “naiivseteks”, lisaks veel “dogmaatilisteks”, “tardunud väärtushinnagutega inimesteks” ja pidevalt vihjata, nagu oleks petvad inimesed millegipärast targemad, mittepetvad aga millegipärast rumalad või “keskpärased”.

Minule jääb pigem mulje, et mõni lihtsalt ei suuda endale tunnistada, et on teinud rumalaid vigu või käitunud vastiku inimesena. Selleks, et ennast mitte halvasti tunda, on vaja endast erinevaid maha teha ja halvustada?

Otsus mitte oma partnerit petta ei pea olema ilmtingimata tardunud väärtushinnag või dogma. See võib olla ka sügavalt läbitunnetatud teadlik otsus. Näiteks kui oled kasvanud lapsena koos emaga, kelle juures pinginaaber Kati isa käis peale tööpäeva lõppu “meestetöid tegemas” ja seksimas, enne kui koju oma pere juurde läks. Või isaga, kes ei jõudnud su sünnipäevale, kuna “tööl oli koosolek”, aga tegelikult seisis tema auto vallalise muusikaõpetaja maja ees. Sellistes oludes kasvanud laps võib vabalt juba väga noorena otsustada, et tema sellist haledat elu ei soovi.
Samuti võib otsus olla monogaamne sündida siis, kui eelnevalt on pikalt oldud vallaline ja nauditud palju ja erinevaid vabu seksuaalsuhteid. Kui inimesel on piisavalt palju kogemusi erinevate partneritega, võib otsus jääda truuks ainult ühele partnerile olla väga teadlik valik, mitte mingi juhuse puudus.

Näiteid võib tuua veel. Minul aga tekkis teemaalgatusega seoses veel üks uitmõte. Kui peaksin valima, kas olla abielus “naiivne naine”, kes muretult oma meest usaldab ja armastusse usub, või kibestunud ja küüniline üksik naine, kes peab seksisaamise ja meestetööde tegemise nimel suhet abielumehega, siis mina valiksin esimese. Ja kui ma oleksin laps, siis sooviksin ma pigem kasvada esimeses peres. Kindlasti on inimesi, kes valiksid teisiti, aga mina eelistan olla pigem usaldav ja naiivne, kui küüniline ja kibestunud.

Kägu kirjutas:

petja võib olla elus eksinud, kuid seeläbi dogmaatikust hoopis kõrgemale moraalsuse tasemele arenenud.

Su vastus pole kuigi arukas ega argumenteeritud.
Kokkuvõttes, ei pea “reha peale astuma” kui seda õigeks ei pea. Põhimõtetega inimestega on huvitavam ka suhelda, vestelda ja vaielda.

Kägu kirjutas:

Aga miks on vaja truudusemurdmist mitteõigustavaid inimesi kaudselt või otseselt halvustada, nimetades neid, nagu teemaalgatuse pealkirjastki lugeda “naiivseteks”, lisaks veel “dogmaatilisteks”, “tardunud väärtushinnagutega inimesteks” ja pidevalt vihjata, nagu oleks petvad inimesed millegipärast targemad, mittepetvad aga millegipärast rumalad või “keskpärased”.
Minule jääb pigem mulje, et mõni lihtsalt ei suuda endale tunnistada, et on teinud rumalaid vigu või käitunud vastiku inimesena. Selleks, et ennast mitte halvasti tunda, on vaja endast erinevaid maha teha ja halvustada?

See kirjutaja võtab ilusti kokku naeruvääristajate olemuse ja eesmärgid.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Otsus mitte oma partnerit petta ei pea olema ilmtingimata tardunud väärtushinnag või dogma. See võib olla ka sügavalt läbitunnetatud teadlik otsus.

Loomulikult. Ja selle pärast ma eristangi kahte truuduse vormi – dogmaatiline ning läbi tunnetatud. Sa räägid ju tegelikult sama juttu, mida minagi.
Samuti pole ma kuskil dogmaatilist truudust otseselt halvustanud, ma pigem rääkisin selle vaatenurga alt, et dogmaatiliselt truu inimene ei peaks end petjast tingimata paremaks pidama, petja võib olla elus eksinud, kuid seeläbi dogmaatikust hoopis kõrgemale moraalsuse tasemele arenenud.

Ei, me ei räägi kindlasti sama juttu. Minul ei ole mingit ambitsiooni kleepida inimestele külge silte nagu “dogmaatik”, “naiivne”, “keskpärane” ja nii edasi. Samuti ei tööta ma moraalipolitseis ja mul ei ole sellist mõõdulinti, millega inimeste moraalitaset mõõta, kellel kõrgem ja kelle madalam.
Ole nüüd hea ja katsu oma enesehinnanguprobleemidega ise hakkama saada. Jah, petja ja truu on inimestena mõlemad väärtuslikud, aga me hindame ju inimeste tegusid, mitte isiksusi. Oma kaaslase petmist mingiks austusväärseks teoks ikkagi ei loeta, lennutagu see petjat millistesse moraalsetesse kõrgustesse iganes.

Kägu kirjutas:

Isiksus on tema tegude summa. Seega jah, me hindame tegusid, aga kellegi üksiktegude võrdlemisel pole mingit mõtet. Oluline on tegude summa. Keegi, kes on korra elus väga halvasti käitunud, võib oma ülejäänud eluga selle heastada. Teine, kes on pidevalt moraalsuse piiril toimetanud ja otseselt nagu süüdistada milleski pole, võib kokkuvõttes olla halvema elu elanud kui too esimene.

Ok, võib ju öelda lihtsustatult, et üksikteod moodustavad tegude summa, kuid ikkagi need väga inetult ja matslikult, ebaeetiliselt ja kahepalgeliselt käitutud korrad kujundavad inimese näo ja annavad ettekujutuse tema olemusest. Näiteks, kui sa oled ebaaus, kui sa oled kahepalgeline naeruvääristaja või matslik kiusaja, siis sa jääd kahjuks meelde sellisena s.t. ausana on sind ju raske usaldada, sest oled olnud ebaaus ja petja.
Ebaausad ja valesti käituvaid inimesed pannakse ju vangigi lootuses, et nad end parandavad ja muutuvad.
Lihtsam on aga need lihtsad eetikanormid omandada juba lapsepõlves, siis ei pea teised ümberkaudsed selliseid ebaausaid võtteid ja matslikkust taluma ja seeläbi kannatama.

Ei saa keegi väita, et tema mees 100% ei peta. Kui ta ka siiamaani on truu olnud, siis see võib tulevikus muutuda. Inimene võib muutuda. Me rääkisime oma abikaasaga aeg-ajalt, et petmine ei tuleks kõne allagi. Ta nii ilusti rääkis, kuidas temal on vaja ka seksiks lähedust ja head suhet ja ta ei tahajs kunagi riskida haiguste ja muuga…. . Aga peale 10 aastast abielu tekkis tal ikkagi kõrvalsuhe, mis shokeeris nii mind kui ka kõiki meie tuttavaid ja lähedasi. Keegi ei uskunud temast seda. Kurb.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Äärmuslased ja idealistid pole mulle kunagi meeldinud

Et kõik toimib, naine tahab seksi kenasti, ehk isegi palju tahab, asjad korras, kõik on hästi, aga vat mees tahab lihtsalt lõbusaid naisi, absoluutne mittetolerants sellisele keskteele.

Sellisel juhul küll jah. Aga kõik olukorrad on ju alati erinevad.