Minu laps oli ka äärmiselt virinja nõudlik kuni ta ise käputama hakkas ja edasi istuma ja kõndima. Sinnamaani ta oli koguaeg rahulolematu ja vajas lakkamatut tähelepanu, süllevõtmist, kiirustamist. Mingit sellist teemat üldse polnud, et paneks ta näiteks turva- või kiiktooli istuma või mängukaare alla, kohe oli virin lahti.
Õhtuti esimestel kuudel lihtsalt röökis hüsteeriliselt tundide kaupa..gaasirohud ei aidanud, ainult ballil kõigutamine rahustas mõnikord. Vankris magama jäi, aga kui kodust kaugemal juhtus ärkama, siis röökis lohutamatult, süllevõtmine ka ei aidanud. Nii ma talvisel ajal tormasin ise higistades ja närvis kodu poole kuna laps on end hingetumaks karjumas.
Autosõit, mis tavaliselt rahustab beebisid, oli meil õudusunenägu kuni ta ise toolis istuma hakkas ja aknast välja ulatus nägema. Seni me kaugemale kui arstile sõita ei julgenud, kuna laps nuttis näost siniseks ennast autos. 0 väljasõitu esimesed aasta aega.
B12 oli normis. Vastsündinust saati kommenteeris arst, et üliaktiivne beebi, nädalasena muudkui kiikas ja keeras pea sinna poole kus teised inimesed olid ja vahtis peaaegu kaela kangeks, mitte nagu tavaliselt kui nad näevad nii uduselt ja keskenduvad ainult lähemale, emale jne.
Magamine käis meil ka algul päeval iga 1.5 tunni järel kui saime aru, et sealt läheb üle väsimise piir ja hiljem võimatu magama saada. Eriti õhuti. Ööd olid rasked, iga paari tunni tagant üles kuni ma lihtsalt nõrkesin ja andsin öise magamapaneku isale üle. Ise sain sealt unehäired, mis kestavad juba 9a, igasugu psühhiaatritel käidud ja abi pole, aga see teine teema.
Edasi oli ka üliraktiivne väikelaps, mul oli kahtlusi ATH osas, aga õpetajad seda ei kinnitanud ei lasteaias ega koolis, lihtsalt tänaseks aktiivne õpilane, keskendumisraskuseid ei ole, vb veidi uisapäisa ja lohakas ja jutupaunik, aga õpetaja üldiselt kiidab ja hinded ainult viied.
