Teema: 35.a naine ja ikka üksi

Kägu kirjutas:

Aga sa keera saatus ümber sõrme. Hakka paaniliselt kartma, et sa kellegi leiad.*
Võin kihla vedada, et kui sul on mees ja 3 last, võid vaid unistada sellisest vabadusest, nagu sul praegu kasutada on. Aga jah, selle mõistmiseks on vaja mõlemat kogemust.

*Tegemist on paradoksaalse intentsiooniga (V.Frankl). Inimene tõmbab ligi olukordi, mida kardab ja lükkab eemale olukorrad, mille külge klammerdub ja mida väga ihaldab.

Aga on ju olemas vastupidine meetod, mille soovitatakse keskendada aeg-ajalt mõtted väga ausalt, ilma mingi vigurdamiseta sellele, mida sa tegelikult tahad, seda ette kujutada – ja väidetavalt pidi see soovitu/tahetu ligi tõmbama. Näit. lapsena oli mul ettekujutus sellest, milline kodu võiks mul täiskasvanuna olla – nüüd ongi enam-vähem selline. Vallalisena kujutasin ette meest (milliseid isiksuse omadusi ma sooviks jne.) keda ma tahtsin leida ning nende mõtete lõppu mõtlesin alati midagi sellist, et olen mehe leidmiseks ja pere loomiseks omalt poolt valmis, aga kui saatus nii ei taha – siis, okei, ma ei loo perekonda ja leian muud tegevust, aga see pole minu esimene valik, nii et… halloo, saatus, võiks ju olla ikka üks tore mees, mh? Ja aega läks – aga sobiv mees tuligi.

Nii et ma ei usu seda paradoksaalse intentsiooni teooriat ehk siis näiteks, et kui naine tahab teatud isiksusega meest leida, siis ta ei tohi seda soovida, vaid peab ta mõtlema hoopis: “oi, kardan paaniliselt, et kellegi sellise leian”. Nõme ju, skisofreeniliseks võib minna niimoodi 😛 Ja mis saatuse ümber sõrme keeramine – saatus ei saa ju olla nii loll, et pettust läbi ei näe 😛

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Aga sa keera saatus ümber sõrme. Hakka paaniliselt kartma, et sa kellegi leiad.*
Võin kihla vedada, et kui sul on mees ja 3 last, võid vaid unistada sellisest vabadusest, nagu sul praegu kasutada on. Aga jah, selle mõistmiseks on vaja mõlemat kogemust.

*Tegemist on paradoksaalse intentsiooniga (V.Frankl). Inimene tõmbab ligi olukordi, mida kardab ja lükkab eemale olukorrad, mille külge klammerdub ja mida väga ihaldab.

Aga on ju olemas vastupidine meetod, mille soovitatakse keskendada aeg-ajalt mõtted väga ausalt, ilma mingi vigurdamiseta sellele, mida sa tegelikult tahad, seda ette kujutada – ja väidetavalt pidi see soovitu/tahetu ligi tõmbama. Näit. lapsena oli mul ettekujutus sellest, milline kodu võiks mul täiskasvanuna olla – nüüd ongi enam-vähem selline. Vallalisena kujutasin ette meest (milliseid isiksuse omadusi ma sooviks jne.) keda ma tahtsin leida ning nende mõtete lõppu mõtlesin alati midagi sellist, et olen mehe leidmiseks ja pere loomiseks omalt poolt valmis, aga kui saatus nii ei taha – siis, okei, ma ei loo perekonda ja leian muud tegevust, aga see pole minu esimene valik, nii et… halloo, saatus, võiks ju olla ikka üks tore mees, mh? Ja aega läks – aga sobiv mees tuligi.

Nii et ma ei usu seda paradoksaalse intentsiooni teooriat ehk siis näiteks, et kui naine tahab teatud isiksusega meest leida, siis ta ei tohi seda soovida, vaid peab ta mõtlema hoopis: “oi, kardan paaniliselt, et kellegi sellise leian”. Nõme ju, skisofreeniliseks võib minna niimoodi ???? Ja mis saatuse ümber sõrme keeramine – saatus ei saa ju olla nii loll, et pettust läbi ei näe ????

Jah, tean neid teooriaid!
Minu puhul töötab aga vastupidi mõtlemine paremini. Näiteks pole mul täitunud mitte ükski siiras soov lapsepõlvest, kuigi mul oli üsna selge ettekujutus, milline saab olema mu elukoht, töökoht, haridus jne ja sisuliselt elasin ja unelesin nendes unistuses. Küll aga tegin ära kõik eksamid, milledes läbikukkumises kindel olin ja kehvasti sooritasin hästi ära õpitud ained. Ükski mulle meeldiv poiss tähelepanu ei pööranud, küll aga need, kelle kohta mul juba oli eelarvamus, et “mitte kunagi…”, “kui ebameeldiv poiss” jne. Muidugi ei kolinud mu pere teise linnaotsa, kuhu väga soovisin, vaid hoopis teise linna. Lapsepõlvest tõmban näiteid, sest lapse unistused peaks ju ometi “rikkumata” olema. Kui unistan suurest rahasummast, tuleb mõni äkiline suur väljaminek. Lihtsalt mul ongi kõik tagurpidi, isegi kehatemperatuur läheb haigena esmajoones hoopis alla, mitte üles. Kui “otsustan olla õnnelik”, nagu erinevad teooriad ja targutajad soovitavad, hakkavad igasugu asjad juhtuma, alates auto alla jäänud kassist, haigest emast, katkisest autoaknast jne.

Nii et võib olla nii ja naa, kumb variant teemaalgatajale sobib, las otsustab ise. Kui siiani unistamised ja visualiseerimised pole aidanud, siis võiks ju teistpidi proovida. Kaotada pole ju midagi/kedagi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mehike27 kirjutas:

Need head 35 aastased pagasita mehed rabavad noori 22 aastaseid naisi. See naine peab latti alla laskma, muidu jääbki üksi.

35-aastased nüüd küll 22-aastaseid ei raba. 20-aastaseid rabavad kiilanevad ja õllekõhuga 50-aastased, kes arvavad, et trofee annab teistele ja endale tunnistust sellest, et nad ei vanane.
35-aastasel ei ole veel vananemishirmu, tema otsib endaga sarnast naist, mitte ajudeta trofeed.

Oot-oot. Loodetavasti räägid enda eest, sest ma olen 35 aastane vallaline mees, pagasit pole (1 pikajaline suhe, eksiga saan väga hästi läbi, lapsi pole) ja nii ta kipub tõesti olema, et silma heidavad 18-25 aastased. Mul pole selle vastu mitte kõige vähimat. Tõsi ta ole, et suhet ma nendega just ei looks, sest arengutasemed on selleks liiga erinevad, aga öö või paar ööd, paar nädalat on ikka tore.

Kui sooviksin suhet, siis 35 on täiesti sobilik. Iseasi kas ma oleksin nõus suhtesse astuma naisega, kes ei ole suutnud endale meest leida — oht, et tegemist on liialt negatiivse naisega. Võimalik, et ka klammerduja. Elu on näidanud, et negatiivne inimene leiab alati midagi negatiivset ja postiivne inimene leiab alati midagi positiivset ????

Aga miks sa ei soovi endale naist leida?

Kägu kirjutas:

Iseasi kas ma oleksin nõus suhtesse astuma naisega, kes ei ole suutnud endale meest leida

Oot-oot. Endal on sul üks pikaajaline suhe olnud ja praegu oled üksi? Miks sina endale naist ei ole suutnud leida ja miks peaks keegi siis sinuga suhtesse astuma? Või kehtib see suutmatus endale paarilist leida ainult naise kohta, kes hetkel on millegipärast üksi?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mehike27 kirjutas:

Need head 35 aastased pagasita mehed rabavad noori 22 aastaseid naisi. See naine peab latti alla laskma, muidu jääbki üksi.

35-aastased nüüd küll 22-aastaseid ei raba. 20-aastaseid rabavad kiilanevad ja õllekõhuga 50-aastased, kes arvavad, et trofee annab teistele ja endale tunnistust sellest, et nad ei vanane.
35-aastasel ei ole veel vananemishirmu, tema otsib endaga sarnast naist, mitte ajudeta trofeed.

Oot-oot. Loodetavasti räägid enda eest, sest ma olen 35 aastane vallaline mees, pagasit pole (1 pikajaline suhe, eksiga saan väga hästi läbi, lapsi pole) ja nii ta kipub tõesti olema, et silma heidavad 18-25 aastased. Mul pole selle vastu mitte kõige vähimat. Tõsi ta ole, et suhet ma nendega just ei looks, sest arengutasemed on selleks liiga erinevad, aga öö või paar ööd, paar nädalat on ikka tore.

Kui sooviksin suhet, siis 35 on täiesti sobilik. Iseasi kas ma oleksin nõus suhtesse astuma naisega, kes ei ole suutnud endale meest leida — oht, et tegemist on liialt negatiivse naisega. Võimalik, et ka klammerduja. Elu on näidanud, et negatiivne inimene leiab alati midagi negatiivset ja postiivne inimene leiab alati midagi positiivset ????

Aga miks sa ei soovi endale naist leida?

Mul on teised eesmärgid, põhiaeg läheb enda tegemistele ja suhe või isegi tihedam suhtlus (koosolemine) ei ole mulle nii meeldiv, kui enda asjade tegemine. Lapsi ma ka ei soovi, seega kõik hästi.

Proovisin üksi elada, proovisin suhtes elada ja otsustasin, et suhteta on parem.

Kägu kirjutas:

Mina ei saa ka sellest lati jutust ja mõttest aru. Kas “alla lati” tähendab, et võtad endale mehe, kes sulle üldse ei meeldi? Või tähendab see seda, et võtad mehe, kes sulle meeldib ja kellesse oled armunud, aga mehel on vigu ja suurem osa ühiskonnast arvab, et need vead on olulised? Osad vead on ju ometi sellised, mis ei takista õnnelik olemast ja ka “vea” mõiste on inimeseti erinev. Te ei saa ju ainsana “üle lati” olevaks pidada meest, kes on absoluutselt kõigi arust 100% veatu ja ideaalne? Või saate?

Minu mees on ilmselt PK Kägude arust täiesti alla lati – ta on väga laisk, täiesti ambitsioonitu ja meie majanduslikud vahendid on seetõttu ülipuudulikud. Aga see ei lähe mulle eriti korda, sest materiaalne ellusuhtumine ei ole mulle omane nii ehk naa. Selle eest on mul oma mehega täiuslik vaimne, psühholoogiline ja emotsionaalne klapp – tõesti täiuslik. Ma ei vahetaks meie pikki vestlusi ja üksteise tunnetamist iialgi mingi materiaalse hüve vastu. Ja olen ülitänulik Saatusele, et kuna enamik naisi oleks selle mehe 5 aastat tagasi nö latialusena ära põlanud, siis avanes minul võimalus ta justkui lotovõiduna endale napsata. Olen 40-aastane.

Sellest arvamusest ei saa ma küll aru. Ilma piisavate materiaalsete vahenditeta ei saa ju enesele võimaldada ka vaimseid hüvesid nagu reise, teatrit, kontserte, rääkimata kõikvõimalikest enese harimist võimaldavatest koolitustest. Seda, et te naudite kuuel õhtul nädalas omavahelisi pikki vestlusi ja seitsmendal käite raamatukogus raamatuid laenutamas, ei usu mitte keegi.

Ma sain kunagi 10 aastat tagasi 34 aastase pagasita mehe. Ei lapsi ei mingeid erilisi ekse. 19 aastaselt oli natuke abielus, aga no see oli mingi lapsepõlve nali rohkem. Miks ripakil oli – kes teab…paras elukunstnik ja jota oli alguses….tüüpiline kulturnik. Natuke läks aega ja kodunes hea meelega. Rahulik mõnus inimene – mulle väga sobiv ja vigu on raske leida. Ainult meeste asju ei oska teha – kruvikeerajat kasutada jne. Meest teeb hästi 😉