Tere!
Kas reaalselt on keegi või tunneb kedagi, kes doonoriga emaks saanud hilistes neljakümnendates?
Mõtlen, kas on mõtet proovida, st kas siiski pigem noorematel on lootust…
Ise rasedaks jäin, paraku katkes…
Kurb oleks siiski lapseta jääda…
Kus sa siis siiamaani olid?
Kas see katkemine oli esmakordne? Kui jah, siis ära heida meelt ja proovi veel. Üks katkemine pole veel näitaja. Minul oli katkemine, kui olin 38, sain pärasr seda veel 2 last.
Kus sa siis siiamaani olid?
Mõtlen sama. Miks peaks vanainimene nui neljaks rase olema ja sünnitama?
Ma arvan, et 45 ei ole vana, saaksid kindlasti hakkama. Ei tasu end lasta häirida igasugu “arvajatest”- tänapäeval on 40 pluss sünnitajad juba vägagi tavalised.
Tean peale enda veel kahte naist, kes doonormunarakuga 40ndates rasestunud, kõik jäid kohe esimesel katsel niiviisi rasedaks. Kindlasti proovi veel. Võid jälgida instagrammis ja mujal samaealisi ja samal viisil emaks saanuid mujal maailmas, neid on väga palju!
Kaks tervet täiskasvanud last olemad. Nüüd uus suhe 1,5 aastat ning märtsis ka rasestusin. Paraku see katkes ning seepärast mõtlegi, kas ise veel proovida või minna doonorrakkude peale.
Kui täiskasvanud lapsed on olemas ja vahepeal uuesti rasestusid, siis võid ise proovida. Kuuldavasti annetavad doonorrakke mõnes kohas hämmastavalt vähesed, ainult üksikud naised ja neid kasutatakse ikka siis, kui naisel on üleüldse keeruline iseseisvalt rasestuda. Kui rakud antakse 40+ emadele, siis on see ebaaus nende suhtes, kellel on ise rasestumisega või IVF-ga tõsiselt probleeme ja peavad seepärast ootama. Ei tea, miks nii vähesed oma rakke annetavad, aga annetajate arv on väike. Variandiks on kasutada lähisugulase rakke, kui saadakse kokkuleppele ja siis ei pea rakkude eest midagi maksma.
Naistel, kelle munarakud on kvaliteetsed, tervis ja vanus hea ja kellel tekib soov kedagi aidata ja rakke annetada, tasub seda kindlasti teha, sest abivajajaid on piisavalt, ka alla 40-aastaste hulgas, kes doonorrakke vajavad ja kes muidu ei rasestuks. Doonorrakude kasutamine ongi sellepärast vist vähemalt paar tuhat eurot, et ka annetajad midagi vastutasuks saaks ja rakkude kasutamine võiks olla viimane õlekõrs, mitte lihtsalt uitmõte.
Ma lihtsalt imestan, et nii palju elu näinud naine ikka veel tahab siia maailma last tuua.
Soovitan ka veel ise proovida, aastake kindlasti. Kui siiski ei õnnestu, mõtle doonormunaraku peale.
Soovitan ka veel ise proovida, aastake kindlasti. Kui siiski ei õnnestu, mõtle doonormunaraku peale.
Imelikud olete peast kõik või?
“Proovi aastake ja siis hakka proovima doonoriga”, ligi 50a naised EI TOHIKS enam lapsi saada, mõelge oma laste peale ka, enne kui sunnite nad noorena oma ema matma. Egoistid.
Ma lihtsalt imestan, et nii palju elu näinud naine ikka veel tahab siia maailma last tuua.
Ma imestan kui väikse silmaringiga mõni võib olla.
Arvusta teisi vähem, on maailm parem koht.
See, mis eas keegi lapsi saab, on puhtalt isiklik asi.
See, mis eas keegi lapsi saab, on puhtalt isiklik asi.
On või? Lapse asi see kohe üldse ei ole, eksju? Täitsa üksi selle vana naise isiklik asi on see või?
See, mis eas keegi lapsi saab, on puhtalt isiklik asi.
On või? Lapse asi see kohe üldse ei ole, eksju? Täitsa üksi selle vana naise isiklik asi on see või?
Jää vait.
On jah naise ja tema partneri isiklik asi. Käid 45 a papaks saanud meestele ka moraali lugemas? Lapsel on siiski kaks vanemat, võib- olla on partner 30 a. Ja kui polegi, siis ei ole see ikkagi mitte kellegi teise asi.
Kui täiskasvanud lapsed olemas, võib proovida loomulikult ja kui ei õnnestu, siis on see rong läinud aga tõenäoliselt tuleb veel parem ja varsti on aeg vanaema rõõme nautida! Ise, olles 46 ei kujuta ma küll enam ette neid võimalikke magamata öid jms, mida väike laps endaga kaasa toob. Arvame me küll, et tänased 40-sed on nagu 20-ndate lõpus aga see on siiski endale näkku valetamine. Emake loodus on selleks ajaks ikka teatud mõttega viljakust hoolega kärpinud!
Ma kaalusin mingi aeg tõsiselt munarakudoonoriks hakkamist ja just selle pärast loobusin. Mina näen vaeva, valu, talun kõrvaltoimeid ja siis munarakud antakse 40+ naisele, kellel lapsed olemas, mitte kellelegi, kellel vaja oleks. Selles vanuses oma lastega naine võiks pakkuda peret mõnele pereta lapsele. Või siis oodata veidi kuni lapselapsed tulevad.
Kõige tähtsam on ikka see, et laps saaks armastust ja hoolt. Vahet ei ole, mis vanuses vanemad on. See 45 aastat vana naine võib elada tervislikumalt ja olla nooruslikum ning kindlasti elukogenum kui 30-ndates lapsevanem. Iga naine tunnetab ise kõige paremini sellist tähtsat otsust vastu võttes kui palju tal jõudu ja jaksu on. 40+lapse saamine ei olegi kõigi jaoks ja kõik seda ei soovigi. Kõige nõmedam ongi inimeste õelus ja viha, olge sallivamad ja üritage parem mõista. Viha ja sallimatus ei vii kuhugi. Elus ei ole kõik must ja valge. Sa ei tea kunagi, mis elu teine elab ja mis on mingite otsuste taga. Lihtne on hukka mõista, raske on mõista. Ehk kui nii palju ei arvustaks ja üritaks veidi mõista, oleks ka endal parem. Mäletan,et ise 20-ndates olles tundus ka, et need 30 ja 40-sed on ikka mega vanad. Nüüd ise 40 olles, vaatan, et tegelt ei ole ju üldsegi vana, kui kahekümnendates olidveel väga näpud püsti ja MINA keskne suhtumine, siis kolmekümnendad olid need aastad , mis õpetasid, kustoimus suurim eneseareng ja leidmine. Praeguseks tunne, etolen omandanud juba üsnagi palju elutarkust, olen rahulikum ja mõistvam ning targem. Ühesõnaga saa 40+ vanusesse,ela veidi, võimalik ,et tuled pead enda sõnu sööma ja su maailmavaade võib veel kardinaalselt muutuda.
Rohkem mõistmist ja sallimist
✌
Mina ei saa nagu sellest ka aru, et kui katseklaasilaps tehakse naisele vanuses 45+ (ütleme siis, et 46-selt sünnitab) ja isa on samas vanusegrupis, et kuidas siis toimub lapse ülalpidamine kuni kõrgkooli lõpetamiseni? Tegelikult ma ei tea, mida seadus ütleb, kas õppival lapsel tuleb ülalpidamine tagada vist 21. eluaastani või mis vanus see täpselt oli. Igatahes – need vanemad on siis lapse 20-aastaseks saamisel 66-aastased. Lapse 18-aastaseks saamise hetkel on nad 64. Penskarid ühesõnaga, aga laps pole veel gümnaasiumigi ära lõpetanud? Mitte keegi ei garanteeri, et vanemad on tööd teha suutvad pensionärid, vabalt võivad nad olla lihtsalt pensionärid (kui nad üldse veel elus on), kes elavad pensionist ja tööd teha ei suuda. Kuidas siis tagatakse selle lapse ülalpidamine, pensionidest või?
Minu jaoks on see kummaline, et sellises vanuses naisele üldse meditsiin seda jama kõike võimaldab teha ja selliseid tujusid rahuldada. Isegi kui praegu ollakse säästnud jne, siis need vanemad ei saa ju garanteerida, et need säästud ja investeeringud veel 20 aasta pärast alles on. Või siis on kohustuslik teha elukindlustused, mis muidu on vabatahtlik?
Ja ei tasu nüüd öelda, et miski ei ole garanteeritud ka noorte vanemate puhul. Jah, ei ole muidugi, kuid TÕENÄOSUS on see asi, mida peaks arvestama. Statistika haiguste, surmade jne kohta.
Ma pakun, et need naised, kes veel 45+ doonormunarakuga rasedaks üritavad jääda, on pigem jõukamast klassist (piisavalt jõukast, et suvaline börsimull juba seda vara ära ei kaota, sest vara on piisavalt palju, et neid hajutatud). Selles vanuses haigekassa enam midagi ei kompenseeri ja endal peab ikka korralikult pappi olema, et kogu trall (tihtipeale mitu korda) läbi teha. Seega pakun, et nende lastel, isegi kui nad ise laste täiskasvanuks saamise ajaks juba pensionärid on, on palju-palju rohkem raha kui ühel keskmisel noorel Eesti perel.
Jõukus käib tihtipeale käsikäes ka parema elukvaliteediga mis üldjuhul tähendab paremat eraarstiabi, kvaliteetsemat toidu, rohkem aega tervisele ja füüsilisele aktiivsusele, vähem igapäevastressi jms mis loob vabalt olukorra kus keha vanus raku tasandil on samaväärne keskmise 10 aasta noorema inimesega. Kas te 35-aastase naise kohta ütleksite ka, et ta on liiga vana, et emaks saada?
Oma tutvusringkonnast suudan mõelda näiteks kahe 50-aastase peale – üks on aktiivne triatlonitel osaleja sh läheb ka Ironmanile see nädalavahetus ja teine on ülekaaluline koos rohkete terviseprobleemidega, kelle ainuke sport on õllepudeli külmkapist toomine. Passis võivad nad ju võrdsed olla, aga füüsilise vanuses osas on neil on ikka väga väga suur aastate erinevus. 45-aastane naine võib vabalt terviseparameetrite poolest vastata 35-aastasele naisele kui tal on selleks geneetiline soodumus ja tervislik elustiil.
Oma tutvusringkonnast suudan mõelda näiteks kahe 50-aastase peale – üks on aktiivne triatlonitel osaleja sh läheb ka Ironmanile see nädalavahetus ja teine on ülekaaluline koos rohkete terviseprobleemidega, kelle ainuke sport on õllepudeli külmkapist toomine. Passis võivad nad ju võrdsed olla, aga füüsilise vanuses osas on neil on ikka väga väga suur aastate erinevus. 45-aastane naine võib vabalt terviseparameetrite poolest vastata 35-aastasele naisele kui tal on selleks geneetiline soodumus ja tervislik elustiil.
Ma rääkisin ju vanusest 60+, isegi 65+. Mis 50- või 45-aastastest sina räägid? Laps tuleb üles kasvatada ja koolitada, mitte teda lihtsalt sünnitada.
Vähki ei huvita kellegi tervislikud eluviisid ega erameditsiin vanuses 45.
Ei ole vaja oodata liigset sallimist ja mõistmist. Kui praegu asi õnnestuks on ema sünnitades 46. Kui eelnevalt on lapsed olemas ja kasutatakse doonormunarakke mitte enda omasid siis bioloogiliselt ema ta ju polekski. Kellele see laps tehakse? Mehele rõõmuks? Sain viimase lapse 41 aastaselt ja julgen võrrelda. Kuigi tervisehädasid polnud ja olen heas toonuses on selles vanuses laps saada päris väsitav. Mis minu jaoks oleks kõige suurem mõttekoht on see, et te mõlemad mehega teadlikult röövlite oma lapselt aastakümned mis tal oleks nooremate vanematega. Pole mõtet tuua näidet, et me keegi ei tea ette kui kaua keegi elab jne. Räägin siiski sellest, et mitte teie ehk ei näe oma lapselapsi vaid nemad ei saa kunagi kogemust omada vanavanemaid. Alles ise pere luues ja lapse saanud sain emaga jälle lähedaseks ja see oli nii hea tunne. Saan paremini aru kui inimestest kellel pole varasemalt õnnestunud last ilmale tuua. Jah seda rõõmu ei tohiks kelleltki ära võtta, aga see postitus ei kõnetanud heas mõttes.
Olen täpselt see, keda otsid. 45 doonorrakuga laps, sünnitasin 46. Väga vahva on. Üks laps on täiskasvanud, teised lapsed sain 39 ja 44 (doonoriga) vanuses. Elu on lill ja värve täis koos lastega.
Ise proovida ei soovita enam. Kulutad vaid väärtuslikku aega. Minul õnnestus rasestumine 1-2 kuul, kuid need peetusid. Tartu, Elite ja Sõõritsa teevad imet. Sõõritsa on küll vahel järsk ja otsekohene, kuid seda vaid hea tulemuse nimel.
Omal ajal olin ka siin teemasid lugemas ja 2-3 jäid veel selles vanuses silma. Mõni tegi Tartus, mõni Lätis Ava (midagi sellist) kliinikus.
Edu!
Täitsa naljakas hurjutamine vanuse ja ülalpidamise teemadel.
FB lastegrupid on täis noori emasid, kes esimese ettejuhtuva mehega kohe lapse saavad ja pole neil oma kodu ja sissetulekut ja lõpuks pole seda meest ka enam. Aga on noored. No mis see siis parem on?
Oma tutvusringkonnast suudan mõelda näiteks kahe 50-aastase peale – üks on aktiivne triatlonitel osaleja sh läheb ka Ironmanile see nädalavahetus ja teine on ülekaaluline koos rohkete terviseprobleemidega, kelle ainuke sport on õllepudeli külmkapist toomine. Passis võivad nad ju võrdsed olla, aga füüsilise vanuses osas on neil on ikka väga väga suur aastate erinevus. 45-aastane naine võib vabalt terviseparameetrite poolest vastata 35-aastasele naisele kui tal on selleks geneetiline soodumus ja tervislik elustiil.
Ma rääkisin ju vanusest 60+, isegi 65+. Mis 50- või 45-aastastest sina räägid? Laps tuleb üles kasvatada ja koolitada, mitte teda lihtsalt sünnitada.
Vähki ei huvita kellegi tervislikud eluviisid ega erameditsiin vanuses 45.
Et siis järsku vanuses 60+ kaovad tervise erisused kahe erineva elustiiliga inimese vahel maagiliselt ära? Miks küll inimesed nii erinevas vanuses surevad siis? Miks osad surevad 60+, samas kui teised 90+? See on ju tervelt 30 aastat vahet! Terve põlvkond!
Minu isa on 60+ ja ausalt ta teeb keskmisele 40+ mehele silmad ette oma füüsilise vormiga. Ta ehitab endale maja, üksi, oma kätega, ilma rasketehnikat vms kasutamata ja vahel imestan karp lahti kuidas ta mingeid rasked asju küll teha on suutnud. Aga näed, ta on piisavalt tugev ja liikuv ja hea tervisega, et saada hakkama sama hästi kui noored ehitajad. Samas on 60+ inimesi, kes suudavad vaevu liikuda punktist A punkti B. Samuti on kõik mu vanavanemad elanud üle 90+ eluaasta ja need kes veel elus, liiguvad veel vabalt ringi ja suudavad isegi suhteliselt pikki (mitu km) distantse kõndida. Ei saa kõike ühe puuga lüüa. Elustiil ja geneetika annab tohutu eelise.
Mitte, et ma ise 45+ doonormunarakuga kunagi last saada plaaniks, aga ma ei näe midagi valesti kui on neid kes seda teha soovivad. Iga inimene oskab oma võimeid ikka ise hinnata ning tihtipeale on vanemate vanemate kodud ikka palju stabiilsemad kui noortel, kellel igal lapsel eri issi ja lapsed kuidagi möödaminnes üles kasvatatakse, keegi nendega tegeleda ei viitsi.
Abikaasa tunduvalt vanem? Milline egoism, sünnitada maailma laps, kes kohe peab oma isa matma…
Seda ei tea me kunagi ette, milliseks kujuneb kellegi elu või tervis või kui kaua keegi üldse elab. Ka 20-aastaselt lapse saanud naine võib surra enne lapse täisealiseks saamist, kas haiguse või õnnetuse tagajärjel.
Ainult ema/isa vanus ei saa kindlasti olla määravaks selles, kui täisväärtuslikuks kujuneb lapse elu. Noori lapsevanemaid, kes ei tule laste kasvatamisega ega ka pereelu elamisega toime, on väga palju. Ei ole võimalik öelda, et noorte lastevanemate peres kasvavad õnnelikumad lapsed kui vanemaealiste lastevanematega peredes.
Ja nagu siin ka varem öeldi – inimesed on väga erinevad. On neid, kes juba vanuses 35-40 on ülekaalus, vanad, väsinud ja haiged. Ning on neid, kes tõesti ka 65-lt on igati terved ja elurõõmsad inimesed ning on igati täisväärtuslikud vanemad oma 20-aastasele noorukile. Näitena tuleb meelde näiteks Kaie Kõrb, kes sûnnitas 47-aastaselt ning kes tänaseks (60-aastasna) on igati äge ema oma teismelistele poistele. Teeb kindlasti silmad ette paljudele 20-30 aastastele emadele.
Neid tegureid, mis teevad ühest lapsevanemast hea ja täisväärtusliku lapsevanema, on palju rohkem, kui lihtsalt vanus. Kedagi vanuse tõttu ebasobivaks emaks nimetada on ikka äärmiselt rumal.
Abikaasa tunduvalt vanem? Milline egoism, sünnitada maailma laps, kes kohe peab oma isa matma…
Loed ja imestad, milliseid uskumatuid inimesi on olemas. Eitundu just eriti terava pliiatsina karbis.
Ma saaks aru, et abikaasa on noorem ja tal poleks ühtegi oma last, et siis oleks hädavajalik tema meeleheaks veelkord rasestuda, aga miks, no miks peaks kaks vanainimest tittesid tegema?! Üks menopausi äärel, teine veel vanem… laste tervis, teie geenid, teie enda tervis, et see laps ka täiskasvanuks (ja loodetavasti edasi) kasvatada, need asjad pole üldse kaalukausil või olete iginoored (nagu ikka see jutt käib, ega siis noored jne)?
Kui “uus suhe” on 1,5a ja rasestusid, kellega sa proovisid siis aastaid kunstviljastuda jne, täiesti ebaloogiline jutt. Sul on kaks täiskasvanud last, kes ehk varsti hakkavad juba vanaema staatusse sind tõstma, milleks veel…
No kätt ette ei pane ja kui rahakott ja kliinik on nõus, miks mitte. Mingi aeg võite ju proovida ka ise, sest iseeneslik rasestumine annab liotust, samas peetumine võibki olla indikaator, et sugurakkude kvaliteet on juba vilets ja seepärast ei arene rasedus edasi.
Samas TA ju küsis doonormunaraku kasutamise kohta (st edasi kanduksid ainult isa geenid) ja ema sugurakkude kvaliteet ei puutu teemasse. Doonorid on nooremad ja kontrollitud, seega lootust vägagi terveks lapseks! Endiselt soovin TA-le jõudu tegutsemiseks, kui soov last saada suur! Sorry, aga 45-aastane inimene ei ole vanainimene… Nagu siin ennegi mainitud, on see ikka peas kinni. Mõni on ka 20-aastaselt virisev vanamutt.
Tean 40 pluss vanuses naisi, kes on doonormunarakuga esimesel katsel rasestunud ja ka raseduse kenasti lõpuni kandnud. See ikka igaühe enda otsus, mis vanuses ja kuidas lapsi saada…
Samas TA ju küsis doonormunaraku kasutamise kohta (st edasi kanduksid ainult isa geenid) ja ema sugurakkude kvaliteet ei puutu teemasse. Doonorid on nooremad ja kontrollitud, seega lootust vägagi terveks lapseks! Endiselt soovin TA-le jõudu tegutsemiseks, kui soov last saada suur! Sorry, aga 45-aastane inimene ei ole vanainimene… Nagu siin ennegi mainitud, on see ikka peas kinni. Mõni on ka 20-aastaselt virisev vanamutt.
Tean 40 pluss vanuses naisi, kes on doonormunarakuga esimesel katsel rasestunud ja ka raseduse kenasti lõpuni kandnud. See ikka igaühe enda otsus, mis vanuses ja kuidas lapsi saada…
Üldiselt uuringud näitavad, et isa vanus puutub ka vägagi asjasse.
Aga 45aastast ma vanuriks siiski ei pea, kui ta ise olukorda adekvaatselt hindab ja riskid maandab. Üksikjuhtumi puhul kõik need “keskmine 65aastane ei suuda tööd teha” ei kehti, vaatama peab ikka konkreetseid inimesi. Ainuke, mis on oluline ja mille peale tuleb mõelda, on see, et risk, et lapsevanem haigestub või sureb, on vanema vanema puhul kahtlemata suurem.
