Teema: 5-aastane üksi õues

#3862456:

Teema on selleks, et PK käod saaks end välja elada ja ütleks, kuidas on õige.

5-aastane pole küps – olen nõus, aga selles vanuses ta küpseb juba. Ta õpib, mis on õige ja mis vale. Seda ma ju üritangi talle õpetada. 80ndatel mindi 6-aastaselt kooli ja kõik olid järsku küpsed. Mõni oli alles 6 saanud septembriks. Lasteaed on mõeldud ka 1,5aastastele sõimelastele. Samas käivad seal ka 7aastased. See laps ei saa üle öö 7aastaseks saades küpseks ja siis võib ta õue lasta.

Mind lihtsalt huvitab, kas emmed-issid tõesti istuvad mänguväljaku ääres ja vaatavad, kuidas nende laps mängib. Ma ei näe neid emasid-isasid. Ei ole võimalik terve päev seal istuda. Laps tahab ju pikalt õues olla. Mis siis teie lapsed teevad toas enamus ajast? Istuvad nutiseadmes ja koguvad rasva, sest neid ju ei lubata õue. See vanus 5-6 ongi selline vahepealne iga. Ta pole enam titt, aga samas ka mitte suur. Selles vanuses mängisin mina üksi õues, käisin teistel lastel külas, rääkisin juttu naabermaja joodikust vanamehega ja samas imestasin, miks tal osad näpud puudu olid ja auklik võrkmaika pidevalt seljas. Ja see oli Tallinna kesklinn. Vanade eestiaegsete majadega piirkond, kus sai veel hoovides mängida, garaažikatustel ja puude otsas ronida. Joodikud käisid täpselt meie maja eest mööda, sest viinapood asus kõrval tänavas. See oli tore lapsepõlv. Ainult head mälestused sellest. Nüüd need tänavad on lastest tühjad. Hoovid on ära likvideeritud, puud maha võetud, parklad asemele ehitatud. Ja kuidas mäletab tänapäeva laps oma lapsepõlve? Mäletab, mis arvutimänge ta mängis.

Ma võin öelda, et 5-aastaselt  ei käinud mina aga mu sõbrannad üksi õues ringi ka 30 aastat tagasi.   6-lt  olime ilmselt juba oma maja hoovis  ka otseselt ilma vanema kõrvaolekuta mängimas, aga meid ümbritses trobikond oma maja vanureid, kes meil silma peal hoidsid ja vajadusel oli neil ka õigus kurjustada ja korrale kutsuda ja vanematel oli kohe teada, kui mingi “jama”. Ja kaugemale majade vahelisest hoovist ei tohtinud minna. Oli ka siis ja on ka nüüd selliseid lapsi, kes väga väikesest vanusest omaette/vanemate õdede-vendade “vastutusel” ringi liiguvad, aga see pole pigem tavaline (vähemalt minu sugulaste ja sõprade ringis ja ka nende lapsepõlves mitte).

Mu oma poiss oli sünnist saati aktiivne tegelane ja õues käis minuga  iga päev ja kindlasti tunduvalt rohkem, kui lasteaiapäeval koos lasteaiaga väljas sai olla. Õigemini olimegi ka peale  tema lasteaeda/minu tööpäeva õues, aga see tähendas parajat asjade organiseerimist ja sättimist. Ei istunud kogu aeg mänguväljakul, aga seda ka. Mõnikord ise tema tegevustel kaaslane, mõnikord kõrvalt jälgija ja teise lapsevanemaga juttu vesteldes sai lihtsalt olukordadel silm peal hoida, kui teistega tegutses. Neid vanemaid on tegelikult, kelle lapsed ei istu ilmtingimata toas, kui õue üksinda omaette aega veetma eil lasta.  Ei pea ju ilmtingimata mänguväljakul nonsop istuma, selleks et aktiivselt ja välja tegutseda koos lapsega. Ka ujumisi, suusatamisi, uisutamisi,  rattasõite, korvipallimänge, jalgapllimänge, ronimisi, metsaskäike jne annab korraldada. Muideks sellised vanemad vahel ka kopereeruvad, täna õhtul on üks lastega väljas, homme teine jne. See muidugi ei tähenda, et neil lastel ei lubata  kukkuda, katsetada,  areneda jne. Ikka vastavalt veidi lubad, aga järjepidevalt oled kõrvalt ennetavatl ka sekkumas, enne 2-aastast kiigu ette jooksmas või  5-aastast  suurte vahedega katuselt katusele hüppamas ja selgitamaks. 5-aastane enamasti prooviks vabalt trikitamise tuhinas kohe sama trikki, mis 15-aastane (kes seda aastaid tasapisi harjutanud) skatepargis teeb. Tean täpselt, sest mina viitsisin oma lapsega koos sellistes kohtades käia ja ka olla. Kui sa ei näinud mind, siis ilmselt sind  ei olnud samal ajal oma lapsega sellises kohas.

See lugu kõlab juba nagu liba. Mis lasteaed laseb lapsel ise ära koju joosta väravast välja.

Aga sa ju ise lasedki tal vabalt ringi hulkuda kõikjal. Miks ta peaks siis arvama, et lasteaiaväravast ei või ise välja minna, kui ta õhtud läbi hulgub kõikjal ringi, kus tahab, sinu soovidele vilistades?

Sa näed probleemi ainult sellel hetkel, kui sul on parasjagu temaga tüli, aga sa ei näe, et selle tüli juured on peidus nendes hetkedes, kui sul on hea rahulik beebiga toas olla, sest 5-aastane on üksi õues (jumal teab mida tegemas) ja sulle sobib, et ta teeb mida tahes, kuni see (negatiivne) sinu kõrvu ei jõua. Last ei saa eemalt kasvatada, see eeldabki kohalolu, see eeldabki kontrolli, see eeldabki ebamugavaid otsuseid ja valikuid.

Ei pea olema titalik ja arg, aga ei pea olema ka täiesti vanemliku järelevalveta jäetud. Seal vahel on hulk mõõdukaid ja lapsele eakohaselt sobivaid variante. Toas samuti ei pea lubama last ekraani taha (nagu sa ainsa alternatiivina õueshulkumisele välja tõid), vaid saab koos tegutseda, mängida, meisterdada, ehitada, suunata järk-järgult last ise rohkem tegevusi leidma, samal ajal kui nutiajal on ranged piirid (nt 40 minutit päevas ekraane) ja sellest peetakse ka kinni. Samuti iseseisva õueajaga: kui laps on oma usaldusväärsust tõestanud, alles siis saab hakata katsetama nt 15 minuti kaupa üksi olemist. Mitte et lased lapse laia maailma lahti ja siis üritad tagajärgedega tegeleda, lootes, et ehk need sinu kõrvu ei jõua ja su elu ei sega.

Kõlab nii et asi pole ainult õueminekus vaid selle lapsega tasub ära käia psühhiaatri vastuvõtul. Püsiv allumatus mitmes eri keskkonnas; viisakus- ja ohutusreeglite ja kokkulepete eiramine. Mõni 5-aastane on küps üksi õues olema ja mõni mitte, oleneb lapsest ja oleneb millises ümbruskonnas elate. Ma ei laseks last üksi õue (ega üldse järelevalveta) enne kui olen veendunud, et ta suudab seal turvaliselt ja ühiskonna reeglitele enam-vähem vastavalt end ülal pidada.

#3863052:

Meie seda 5-aastast peavad õpetajad sõnakuulmatuks, aga nad ei süvene kunagi sellesse, miks laps pole nõus midagi tegema. Viimane kord oli selle taga lapse solvumine, sest keegi ei tahtnud tal käest kinni võtta. Laps tundis tõrjutust, jäi ühe koha peale seisma ja rohkem ei liikunud. Jättis ka lõunasöögi söömata. Ta ei tule oma solvumisega toime ja samas õpetajad ei näe neid momente ja siis hakkab pihta, et mis sul viga on, miks sa sõna ei kuula jne. Ja see tekitab lapses veelgi trotsi.

Samas see õue lubamine on tema jaoks hetkel meeletu preemia, mida saab pakkuda hea käitumise eest. Ta nii väga tahab õues olla, et ta täidab minu käske ilma igasuguse vastuvaidlemiseta. Täna oli ta hea poiss lasteaias, kodus käitus hästi. Lubasin ta õue. Selles suhtes meil kõik mänguväljakud on kodu lähedal. Lapsi palju õues. Suuri teid ületama ei pea. Nii kui reegleid rikub, õue ei saa. See kõik distsiplineerib teda. Ta teeb oma vead ära ja järgmine kord neid ehk ei korda.

Hakkasin mõtlema, et laps selles suhtes minu moodi. Mina hulkusin ka üksi õues. Mäletan, kuidas ema lubas mulle miilitsa järele saata, kui ma õigel ajal koju ei tule. Vanaema rääkis õudusjutte kommionudest ja kotionudest. Ma käisin üksi Hirvepargis kelgutamas. See asus meie kodust ikka u 2km kaugusel. Ja ma olingi siis 5-7aastane. Ja ega ma titekatest mägedest alla ei lasknud. Ikka sealt tagumisest kõige suuremast mäest. Ja kui sellest jäi puudu, käisin veel Lindamäel kelgutamas. Kui palju kelke sai sinna jäetud, puruks sõidetu. Suusad sõitsin puu otsa puruks. Mäletan, et üks kord ema jättis mu koduaresti. Hiljem mul oli komme end unustada klassiõdede juurde ja siis ema helistas pidevalt kõik läbi. Ja mul oli suhteliselt kuri ema. Ta lihtsalt oli hommikust õhtuni tööl ja vanaema ei suutnud mu järele vaadata. Ma ei käinud lasteaias ka.

Ehk lõpetaks oma rongaematsemise õigustamise perekoolis ja tegeleks oma lapse ja tema probleemidega? Ajad pole samad mis 30a tagasi. Kui üks päev su laps enam koju ei tule, sest temaga on juhtunud õnnetus, siis tuled ja räägid ka uhkusega, kuidas sina 5 aastasena kodust 2km kaugusel hulkusid ja vastu puud kelke puruks sõitsid?

#3863101:

Siis te olete ju paar parajaid. Mees ka veel sinna otsa oma lapse sõnakuulmatuse õigustajana. Siis jääb loota, et poja kasvab ka suureks ainult mõne lõhutud kelguga. Milles mure siis?

Selles see asi ongi, et lasen ta õue ja olen mures ta pärast. Ei lase teda õue ja mul on kahju temast. Ta pole loodud korterilapseks. Ta sündis, kui elasime oma majas. Probleemid hakkasidki siis, kui korterisse kolisime. Tal hakkas energiat meeletult üle jääma. Meil hetkel uue maja ehitus pooleli. Maal on lapsel täielik vabadus. Tahab, jalutab metsas või siis käib naabrilastega mängimas. Enamus ajast jookseb ta poolpaljalt suvel ringi. Aga siin alevis on teised reeglid.

Tahtsin ka öelda sama, mis eelmine. Minu lapse klassi tuli  poiss, kes  jäi istuma,  Ja ta ei sobitunud sinna klassi, sest arvas, et võib sama moodi lollitada  ja tundi segada nagu eelmises klassis, aga teistele see ei meeldinud, oldi harjunud tunnis õppima, õpetajat kuulama.  Ja ei leidnuki see poiss seal klassis endale sõpru ja ei saanud ka sundida, sest teistel oli tema tolatsemisest kõrini.

#3863295:

#3862026:

Ja kuidas ma peaks selle 15-aastasega tegelema? Ta isegi enam ei vaja õppimises abi.

Mis õppimises abi. Rääkima pead temasa, koos vahvaid asju tegema. Ja oma kasvatamatut viieaastast hakkad ka kohe kaitsma, et polegi ju asi hull, nii tubli ja tore, et sedasi ringi hulgub. Tõesti võiks lastekaitse teiega tegeleda, et äkki hakkad ka aru saama, mida vanemate roll tähendab. Sina saad aru ainult sellest, et kui 15 aastane ei vaja õppimises abi, siis võib ta südamerahus sinnapaika jättagi.

Kui sa oleks kogu teema viitsinud läbi lugeda, siis sa teaksid, et ma räägin 15-aastasega kindlasti rohkem kui võib-olla mõni teine. 15-aastastega ei tee emmed vahvaid tegevusi. 15-aastaste jaoks on tähtsad sõbrad, arvutimaailm. Temaga tegeleb pigem isa, kes võtab poja appi ehitusele, õpetab teda autot, mootorrattaid remontima. Putitavad vana traktorit. Need ongi vahvad tegevused ja õpetavad noorele, et peale arvutis mängimise on ka muu maailm olemas.

Mis puutub sellesse 5-aastasesse, siis võtsin otsuse vastu, et rohkem üksi teda õue ei luba. Mehega räägin ka sel teemal. Järgmisel aastal vaatame uuesti. Ta teeb seal õues ikkagi lollusi.

Mind paneb imestama, mis teil inimesed viga on. Ma võin isegi üdini positiivset juttu siin kirjutada ja ikka tehakse maha, laotakse miinuseid. Võin neutraalselt kirjutada, kuidas laps lasteaia väravast välja sai ja ma saan miinuseid. Ja mina pole ainsatki miinust kellelegi pannud. Ma üldse ei miinusta ega plussita kedagi. See on nõme. Iga kord ma mõtlen, et ma enam elus siia ühtegi teemat ei tee. Lihtsalt nii vastik koht on see PK.

#3863332:

Kui sa oleks kogu teema viitsinud läbi lugeda, siis sa teaksid, et ma räägin 15-aastasega kindlasti rohkem kui võib-olla mõni teine. 15-aastastega ei tee emmed vahvaid tegevusi. 15-aastaste jaoks on tähtsad sõbrad, arvutimaailm. Temaga tegeleb pigem isa, kes võtab poja appi ehitusele, õpetab teda autot, mootorrattaid remontima. Putitavad vana traktorit. Need ongi vahvad tegevused ja õpetavad noorele, et peale arvutis mängimise on ka muu maailm olemas.

MINA lugesin teema läbi ja tean, et isa pole nädala sees koduski. Luuletad ainult siin ja õigustad ja valetad kõike ilusamaks.

Mida sa oma lapsega peale hakkad 10 aasta pärast, kui sa 5aastasest jagu ei saa ja kontrollida ei suuda, kodust laseb jalga ilma luba küsimata, lasteaiast paneb minema…?  Kõigepealt tuleb lapsele käitumist õpetada, siis alles saab hakata nõudma, et ta õpetatud ja sisseharjutatud käitumist täidaks.

On jah nii pahad perekoolikad, ei kiidagi takka. Muidugi, kui viieaastasele rääkida, mida kõike selles vanuses ise tegid, kui olid üldse täiesti teised ajad, võtab ta seda lapselikult puhta kullana, sest tegu on viieaastase lapsega, kes ei teagi teisiti.

#3863476:

See on libateema, ma usun. Selline pere oleks sotsiaaltöötaja või lastekaitse huviorbiidis või adekvaatsete vanemate puhul laps lastepsühhiaatri jälgimisel. Kui oletada, et siiski päriselt selline pere ja 5aastane olemas on, siis ma pakuks, et vanemad on veidi “lihtsad” ning laps samuti pole päris tavalaps vaid käitumishäire või muu erivajadusega, mida lihtsameelsed vanemad ei näe või ei tunnista. 5aastasele on mänguväljakud titekad ja eakohane huvi on hulkuda õlutjoovate noorukite seltsis? See peaks häirekella tööle panema. Kui laps on kodus allumatu ja raske “pidada”, siis lasta selline laps ilma järelvalveta linna peale hulkuma?

Mõned aastad tagasi alles oli Lätis kurb juhtum hulkuda armastanud lapsega

https://www.delfi.ee/artikkel/78848624/latis-kadunud-viieaastane-vanja-leiti-surnuna

See suvi oli õnnetus 6a poisiga, kes uppus. Ka tema ema ütles, et laps kippus küla peale uitama minema, palju kordi otsisid nad teda taga, lukustasid ust jne.

Ei pruugi liba olla. Ma elan Soomes ja siin on selliseid peresid enam kui küll. Igas rahvuses. Tänapäeval arvatakse, et see on vabakasvatus aga tegelikult on see kasvatamatus. Usun, et Eestis on ka selliseid peresi olemas.
Minul on poiss 7a, läks see aasta esimesse klassi. Ja just teemaalgataja lapse moodi hulkurid ja omaette kasvavad lapsed on alates esimesest päevast minu last kiusanud. Laps on kuu koolis käinud ja üliõnnetuna nõuab kooli vahetust.
Õnneks õpetajad reageerivad ja nüüdseks on asi lõppenud.
Minu poiss on ka samuti üliaktiivne füüsiliselt aga selliseid probleeme ei ole, kuna ma olen üsna karm ema. Piirid on paigas.

Teemaalgatajale ma soovitaks mõelda, et ehk on ta laps ATH ja vajals abi.
Suuremat venda õues valvajaks panna on vale! Seda peab tegema lapsevanem. Beebi ei ole takistus. Veel enam on rumal vabandus korteris elamine.
Nüüd oleks aeg peeglisse vaadata ja tunnistada, et laps lihtsalt sõna ei kuula.

On minu “lumehelbeke” ka mind proovile pannud aga kui ma alustan lugemist “üks, kaks, kolm” reageerib laps juba ühe peal. Ta teab et on tagajärg.

Meil on ka isa see hea “politseinik” aga mina oma halba ja kurja emme staatust ei loovuta, kuna mina ei taha, et minu lapsest saaks kiusaja ja linna vahel jõlkuja.

Ma muud ei hakka kommenteerima, aga olles tööalaselt kokkupuutunud erivajadusega lastega, siis minul seda mitmeosalist kirjeldust lugedes tekkis üsna tugev ATH kahtlus. Seda peaks uurima psühhiaater, eripedagoogist on vähe.

#3863332:

#3863295:

#3862026:

Ja kuidas ma peaks selle 15-aastasega tegelema? Ta isegi enam ei vaja õppimises abi.

Mis õppimises abi. Rääkima pead temasa, koos vahvaid asju tegema. Ja oma kasvatamatut viieaastast hakkad ka kohe kaitsma, et polegi ju asi hull, nii tubli ja tore, et sedasi ringi hulgub. Tõesti võiks lastekaitse teiega tegeleda, et äkki hakkad ka aru saama, mida vanemate roll tähendab. Sina saad aru ainult sellest, et kui 15 aastane ei vaja õppimises abi, siis võib ta südamerahus sinnapaika jättagi.

Kui sa oleks kogu teema viitsinud läbi lugeda, siis sa teaksid, et ma räägin 15-aastasega kindlasti rohkem kui võib-olla mõni teine. 15-aastastega ei tee emmed vahvaid tegevusi. 15-aastaste jaoks on tähtsad sõbrad, arvutimaailm. Temaga tegeleb pigem isa, kes võtab poja appi ehitusele, õpetab teda autot, mootorrattaid remontima. Putitavad vana traktorit. Need ongi vahvad tegevused ja õpetavad noorele, et peale arvutis mängimise on ka muu maailm

Täiesti haige, kuidas väidetavalt kõrgharidusega inimene ei saa aru, et ta ise on oma lapsed (justnimelt lapsED) perse keeranud.

Su esimene laps on lihtsalt introvert, kuid see, et ta sinuga ühistest tegevustest üldse ei huvitu ja sinuga eraldi suhelda ei soovi (kusjuures jutu järgi tundub, et isal käib ka abis vaid tööd tegemas, samamoodi nagu on ema käsul lapsehoidja nooremale või näiteks suvine muruniitja) viib lõpuks lihtsalt selleni, et esimesel võimalusel mis lapsel tekib, ütleb ta teile headaega ning väldib igasuguseid edasisi kontakte elus.

Teie teine laps on lihtsalt ekstravert ning nii ei hoia tema (erinevalt jutu järgi esimesest lapsest) probleeme ja viha enda sees, vaid laseb need välja. Veider muidugi, et vanemad pole ka tugevate ATH joontega lapsega veel pöördunud spetsialisti poole, vaid lasevad 5 aastasel õues koos teismelistega poole ööni hängida ning kasvatamise asemel teevad teemasid perekooli.

Mõistlik oleks teil ilmselt terve perega pöörduda psühholoogi poole veel enne, kui suudate ka viimase lapse pekki keerata. Lisaks sellele kõigele ei ole kindlasti 15 aastane täiskohaga tasuta lapsehoidja. Ema võiks nüüd ikka natukenegi oma mugavalt diivanilt üles tõusta. Beebi ei ole takistus ega vabandus, oma 5 aastase tegid sina mitte sinu 15 aastane.

Pakun, et TA on oma viiese osas olnud viimase raseduse algusest peale “säästurezhiimil” mida 5p nädalas üksikema endale tagasilöökideta lubada ei saa, ja nüüd on viljad käes. Mul käib ka viiene üksi väljas, aga kui majade vahelt kaugemale tahab minna, peab ütlema, kutsumise peale või ette antud kellaajal tuleb tuppa jne. See on tulnud järk-järgult vabadust laiendades, kui näitab, et teda saab usaldada. Muidugi tekib protest, kui anda kogu vabadus korraga kätte ja siis proovida seda käest ära võtta, eriti kui juba pikalt on baasvajadused rahuldamata.

#3863614:

#3863432:

#3863332:

Kui sa oleks kogu teema viitsinud läbi lugeda, siis sa teaksid, et ma räägin 15-aastasega kindlasti rohkem kui võib-olla mõni teine. 15-aastastega ei tee emmed vahvaid tegevusi. 15-aastaste jaoks on tähtsad sõbrad, arvutimaailm. Temaga tegeleb pigem isa, kes võtab poja appi ehitusele, õpetab teda autot, mootorrattaid remontima. Putitavad vana traktorit. Need ongi vahvad tegevused ja õpetavad noorele, et peale arvutis mängimise on ka muu maailm olemas.

MINA lugesin teema läbi ja tean, et isa pole nädala sees koduski. Luuletad ainult siin ja õigustad ja valetad kõike ilusamaks.

Mida sa oma lapsega peale hakkad 10 aasta pärast, kui sa 5aastasest jagu ei saa ja kontrollida ei suuda, kodust laseb jalga ilma luba küsimata, lasteaiast paneb minema…? Kõigepealt tuleb lapsele käitumist õpetada, siis alles saab hakata nõudma, et ta õpetatud ja sisseharjutatud käitumist täidaks.

Ahah, ok. Kas minu kirjeldus tundus liiga hea, et tõsi olla. Hapud viinamarjad? Mul on väga kahju, et sul sellist meest pole, aga mina pole selles süüdi. Mind pole mõtet valetajaks tembeldada. Inimesed teevad koos asju nimelt nädalavahetusel. Ja tõesti, mu mees tegeleb lastega palju. See sama 5aastane on ka igal pool ninapidi juures samal ajal. Meil on lastele maal kõik võimalused loodud. Meie lastel on väga vedanud. Enamus meie pere rahadest ongi nende peale läinud. Aga muidugi, ma ju valetan. Kuidas saab selline lihtsakeste perekond endale kõike seda lubada. Ehitavad veel maja ka. No ei ole võimalik. Muideks sellel rongaemal on veel kõrgharidus. Kurat, polegi teine eesti.

Aga pekske edasi maaslamajat. Laps on 10 korda maksimum üksi õues olnud ja juba peaksime lastekaitsespetsi huviorbiidis olema. Lubage naerda. Ja muidugi ärge pange seda tähelegi, et ma last ei luba enam õue üksi.

Ja selle 15aastase peaks üldse keegi lastekodusse viima. Emme ei sõidagi temaga võidu krossikal. Olen süüdi. Mototehnika pole minu huvi. Aga ma kaasan poissi beebindusse. Kas see läheb arvesse?

Ma tahan tänada neid, kes teema algupoole head nõu andsid. Lapsega olen käinud eripedagoogi jutul. Olen saanud nippe, kuidas tema raevuhoogudega toime tulla. Kui asi hullemaks läheb, tuleks Rajaleidjasse pöörduda. Idiootsus kuubis on öelda mulle, et õpeta laps käituma. Huvitav, mida ma siis need 5 aastat teinud olen.

Sellise keelekasutusega inimesel tõenäoliselt ei ole mingit kõrgharidust, aga las ta jääda.

Selline olukord, kus 5-aastane laps põgeneb ära lasteaiast ja kodust, ei allu ema ja lasteaiakasvatajate kehtestatud reeglitele ega 15-aastase venna korraldustele, seltsib alkoholi tarvitavate ja suitsetavate noorukitega, käib omapead ja luba küsimata poes, sõidab ATV ja muude mootorsõidukitega, on õhtul kella 21.00ni kusagil asula vahel ja koju ei tule ning mis peamine – keeldudele reageerib märatsemise ja laamendamisega, mispeale saab kohe oma tahtmise, on täiesti ebanormaalne. Seda on emale juba mitu korda öeldud, aga ema leiab, et  probleem on kõigis teistes (lasteaiakasvatajad, korteris elamine, perekooli pahad käod jne.). Kahju küll, et üks laps peab niimoodi üles kasvama. Ta harjub ära, et tema jaoks reegleid ja piire ei kehti ning kui natuke laamendada ja märatseda, siis saab oma tahtmise. Ja siis juhtuvadki sellised lood, et täiskasvanud mees lööb politseinikut kaikaga, aga politsei ei annagi järele, vaid kaitseb ennast relvaga. Ja pärast on ema arvates jälle kõik teised süüdi, aga kahjuks ei saa enam midagi teha.