Esileht Ilu ja tervis 50, haigused ja hirmud, elu mõtetus

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 65 )

Teema: 50, haigused ja hirmud, elu mõtetus

Postitas:
Kägu

A miks need arulagedad on?  Muide – närune töö ja üksluine elu on küll enda valik. Väga lihtne parandada. Laialivalguv kere võib olla probleem….aga liikumine ja mitte ülesöömine aitab selles osas ka.

Kindlasti on see õnnetule inimesele abiks ja muudab ta üksjagu õnnelikumaks, kui kõrvalt targutada, et ta on oma valikutes ise süüdi! Mis ta siis õppis vale eriala ja valis vale meest! Vaadaku targutajakägu – temal küll on kõik hästi ja meel rõõmus.

+8
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja siis inimesel nagu mingit isiklikku vastutust oma elu õnnelikuks loomises ei ole? Keegi peaks tulema ja tema elu õnnelikuks tegema?

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind ajavad väga närvi need arulagedad soovitused, et aga ole õnnelik! Sama nõme kui “jooge ometi veini asemel teed!” või “sööge tervislikust toidust kõht täis, siis ei ole ülesöömise ohtu”. Jah, kohe homme hakkan õnnelikuks ja unustan ära oma üksluise elu, näruse töö ja laialilaguneva kere.

Aga täpselt nii ongi. Õnn on otsus.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga täpselt nii ongi. Õnn on otsus.

Oleksid sa valmis ka depressioonis suitsiidsele inimesele selle klišee näkku ütlema?

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga täpselt nii ongi. Õnn on otsus.

Oleksid sa valmis ka depressioonis suitsiidsele inimesele selle klišee näkku ütlema?

Jah, sest olen ise selle lausega aastaid tagasi sügavast august välja roninud. Lisaks võin sellist inimest ka kogemusnõustada.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Depressiivsele inimesele kliseesid korrata pole motet, aga mis on siis see positiivne programm?

Elu lopuni depressioonis olla ja korrutada, et minust ei soltu mitte midagi, olengi onnetu kuni elu lopuni, sest nii on?

Voi siis ikkagi moelda, et mida voiks muuta, et mitte kogu aeg kurb olla ja ennast haletseda. See ei pea ju midagi suurt ega elumuutvat olema, piisab vaikesest muutusest, nagu votta lemmikloom, minna igal suvel lyhikesele autoreisile, hakata spordiklubi liikmeks, leida mingi uus hobi, nagu joonistamine, fotograafia, tants. Elu on selleks, et tegutseda ja avastada, mitte kurvalt nurgas konutada. Selles mottes on onn toesti otsus. Onn tuleb tasapisi ja ise tegutsedes, keegi sulle katte seda ei too, neil endagagi tegemist. Keegi ei vastuta mitte kellegi teise heaolu eest, voib-olla ainult vanemad lyhikest aega laste heaolu eest. Oodata teistelt enda onnelikuks tegemist on otsetee pettumuseni.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, sest olen ise selle lausega aastaid tagasi sügavast august välja roninud. Lisaks võin sellist inimest ka kogemusnõustada.

Õnn on otsus siis, kui inimene on veel võimeline midagi muutma, kui pole tegemist pöördumatute hädadega. Sa ometi ei arva, et sente veeretav pensionär, kellel lapsi pole ja sõpru ka mitte, peaks lööma selja sirgu, minema tööle ning hakkama käima pensionäride klubis tantsu löömas? Ahjaa, enne võiks ta end ratastoolist ka püsti võimelda. Parim, mida sellises olukorras teha saab, on õppida leppima, aga õnnest rääkimine on küll liig mis liig.

Ja palun ära suitsiidsele ikka mine sellist juttu rääkima. Ta ei ole enam sellises faasis, kus ta iseenda peremees või oma elu juht on. Sina said oma deprekast üle ilmselt ikka väga palju varasemas etapis – siis, kui välisilm veel kohale jõuab.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui palju on selliseid nn. taispakette, vanad, invaliidid, vaesed ja ilma yhegi lahedaseta? Kindlasti selliseid inimesi on, aga tihti just nemad ei haletse ennast. Tean inimest, kes hakkas umbes samas olukorras raamatuid kirjutama. Ytle nyyd, et see inimene on pime ka veel, :).

Depressiivsus on muidugi haigus ja veel geneetiline, mille puhul ei aitagi tihti miski.

Kyll on aga palju inimesi, kellele ilma mingi diagnoosita lihtsalt meeldib ennast haletseda ja moelda, et maailm on just neile midagi volgu. Ei ole. Ise pyyan sellisest negatiivsest energiast kaugele hoida ja eks paljud teised teevad sama, isegi alateadlikult juba.

 

 

 

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

IGA inimese elus on midagi positiivset ja tema otsus on see, kas ta näeb ja tunneb rõõmu sellest positiivsest või halab aina, mis tal kõik halvasti on. Siingi kuuleb erinevaid seisukohti – ühed (enamasti rõõmsameelsemad ja avatumad ja maailmas rohkem ringi käinud) ütlevad, et Eestis sündinud olla on lotovõit, sest suurem enamus inimesi elab maailmas palju viletsamalt, palju vaesemalt, palju kehvema arstiabita ja hariduseta. Teised jauravad aga, et ega me siis seda 90 % inimkonnast, kes elab vaesemalt,  ei pea endale starndardiks võtma,  näe, Bill Gates elab ju paremini, ergo, meil on kõik halvasti…

Üks saab vähi, halab ja nutab ja kurdab toast välja tulemata, teine sama diagnoosiga rõõmustab, et tal pole see kõige agressiivsem vorm… Ja nii on kõikide asjadega. ÕNNELIK  OLEMINE ON VALIK.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üks saab vähi, halab ja nutab ja kurdab toast välja tulemata, teine sama diagnoosiga rõõmustab, et tal pole see kõige agressiivsem vorm… Ja nii on kõikide asjadega. ÕNNELIK OLEMINE ON VALIK.

Kuid see, kas sina juhtud olema see optimistlik üks või pessimistlik kaks, ei ole 100% valik, saad aru? Saage aru, pessimist ei saa võtta vastu otsust, et homsest hakkab optimistiks. Need ei pessimism ja optimism ei ole hoiakud, vaid osaliselt ikka inimesega kaasa sündinud omadused. Nagu ka temperamenditüübid.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siinne teema heidab valgust, et miks inimesed depressiivsetest kaaskodanikest kaugele hoiavad – midagi positiivset neile öelda ei tohi, sest sellest ei olevat kasu; enda kurvameelsusest ülesaamise strateegiaid ei maksa mainida, sest mis sa kekutad, kui sul ÕIGET depressiooni pole olnud; enda ja oma elu muutmist pole mõtet soovitada, sest see on ju mõeldamatu, et inimene midagi suudaks, jaksaks, tahaks ette võtta ja nii edasi. Spetsialistidest ka justkui abi pole, käiakse küll vastuvõttudel ja süüakse rohtu ka, aga no ei aita see ka!

Et peaks siis kaasa halama ning süüdistama ilma ja inimesi, kes neid vaeseid nii vastikult vaevab? Ja siit tulebki – hoia parem heaga eemale!

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleksid sa valmis ka depressioonis suitsiidsele inimesele selle klišee näkku ütlema?

Kes siin teemas depressioonis suitsiidne on? TA küll mitte, tema kardab surma nagu tuld.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Et peaks siis kaasa halama ning süüdistama ilma ja inimesi, kes neid vaeseid nii vastikult vaevab? Ja siit tulebki – hoia parem heaga eemale!

Aga kes sunnib? Ei pea ju üldse midagi ütlema, kui öelda midagi pole.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need ei pessimism ja optimism ei ole hoiakud, vaid osaliselt ikka inimesega kaasa sündinud omadused.

Väga õigesti väljendusid. Osaliselt kaasasündinud. Ehk teadlikult saab inimene üritada end muuta ja otsida asjades positiivset. Ja on küll võimalik, kinnitan, üle 30 aasta pessimistiga koos elanud optimist. Pessimist vajab tuge ja kinnitust, et on häid asju ja pessimistiga ON VÄGA RASKE koos elada, aga kui ta püüab, siis saab ka temaga koos olla ja isegi teda aidata. Aga tahtmine peab olema, mitte teiste süüdistamine ja enese haletsemine.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Osaliselt kaasasündinud. Ehk teadlikult saab inimene üritada end muuta ja otsida asjades positiivset.

Justnimelt, üritada!!! See klišee, et õnn on otsus või valik ongi just selle pärast nii jabur, et ta võib ju valik olla, aga inimesi, kelle jaoks selle valiku tegemine on sünnipäraselt nii keeruline, et kui vähegi on ebasoodsaid tegureid, jääb ta alla. Üritab, kuid ei õnnestu. Ei ole nii, et plaks, teeb valiku ja korras.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Osaliselt kaasasündinud. Ehk teadlikult saab inimene üritada end muuta ja otsida asjades positiivset.

Justnimelt, üritada!!! See klišee, et õnn on otsus või valik ongi just selle pärast nii jabur, et ta võib ju valik olla, aga inimesi, kelle jaoks selle valiku tegemine on sünnipäraselt nii keeruline, et kui vähegi on ebasoodsaid tegureid, jääb ta alla. Üritab, kuid ei õnnestu. Ei ole nii, et plaks, teeb valiku ja korras.

Jah, nii ei ole. Aga igapäevane teadlik mõtete suunamine annab lõpuks tulemuse.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga igapäevane teadlik mõtete suunamine annab lõpuks tulemuse.

Oeh. Ei anna alati.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

hea teema!

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtlen senisest enam  minevikule (mida kuni 50 aastani ei teinud). Sellest tulenevalt tekivad sellised magusvalusad kurvameelsuse hood, et kuidagi eriliselt kahju on, et see, mis minevikku on jäänud, on möödunud. Et tahaks seda aega, kus lapsed olid väikesed, uuesti tagasi. Isegi reisidele ei kipu enam minema. Sellist minevikku vaatamise tunne tekkis umbes 52 aastaselt  tekitab sellise kahjutunde ja  see on hirmutav. Huvitav, kas see on mingitmoodi kriis ja möödub või jääbki saatma?

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtlen senisest enam minevikule (mida kuni 50 aastani ei teinud). Sellest tulenevalt tekivad sellised magusvalusad kurvameelsuse hood, et kuidagi eriliselt kahju on, et see, mis minevikku on jäänud, on möödunud. Et tahaks seda aega, kus lapsed olid väikesed, uuesti tagasi. Isegi reisidele ei kipu enam minema. Sellist minevikku vaatamise tunne tekkis umbes 52 aastaselt tekitab sellise kahjutunde ja see on hirmutav. Huvitav, kas see on mingitmoodi kriis ja möödub või jääbki saatma?

Olen 48 ja mul on täpselt sama asi. Ma ei taha isegi fotosid ja videosid vaadata, sest selline nukrameelsus tuleb peale, et kõik see on juba möödas. Kui vaatan vahel videot, kus laps on väike, siis ajab see mind nutma, et nii kiiresti see siis läkski … Enda lapsepõlvealbumeid vaadates tekib ka kurbus, seda enam et nii paljusid neil pildidel koos minuga olnud inimesi ei ole enam …

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>Ma olen 40 ja mul sama, et minevikku vaadates kurbus ja tunne, et kõik möödas. Noh ja kui ma analüüsin seda kõike, siis tegelikult ongi enamus ju möödas. Mis need ägedad asjad siis on, mida peale 40ndaid oodata, ma ei tea? Mul tööl saavutatud maksimum, edasi pole kuhugile areneda. Lapsi rohkem ei tule, abielus oldud ja nüüdseks see läbi. Uut head abielu enam ei usu, et tuleb. Reisitud on ka enamus maailmast läbi. On olemas oma maja heas kohas, oma ettevõte. Teen enamus päevas seda, mida ise tahan. Mis siis veel ees ootamas on? Pension ja hooldekodu ning kehv tervis?</p>

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>Ma olen 40 ja mul sama, et minevikku vaadates kurbus ja tunne, et kõik möödas. Noh ja kui ma analüüsin seda kõike, siis tegelikult ongi enamus ju möödas. Mis need ägedad asjad siis on, mida peale 40ndaid oodata, ma ei tea? Mul tööl saavutatud maksimum, edasi pole kuhugile areneda. Lapsi rohkem ei tule, abielus oldud ja nüüdseks see läbi. Uut head abielu enam ei usu, et tuleb. Reisitud on ka enamus maailmast läbi. On olemas oma maja heas kohas, oma ettevõte. Teen enamus päevas seda, mida ise tahan. Mis siis veel ees ootamas on? Pension ja hooldekodu ning kehv tervis?</p>

Mina just abiellusin 40-aastaselt uuesti. Praeguseks üle 10 aasta õnnelikult abielus.

Vbl on asja võti selles et mul pole oma firmat, ei tee enamuse ajast mida tahan, pole ka heas kohas maja , aga suhe on ok.

 

Vbl ongi sul  järgnevate aastate saavutuseks leida hea suhe ja olla naisena õnnelik. Mitte tiksuda üksikuna ja õnnetuna hooldekodu poole.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enda lapsepõlvealbumeid vaadates tekib ka kurbus, seda enam et nii paljusid neil pildidel koos minuga olnud inimesi ei ole enam …

Mina 50 ja muutun eriti kurvaks, kui järjest oma õpetajate surmakuulutusi loen. Nad on meelde jäänud reibaste nooremapoolsete inimestena ja nüüd tabab nagu välk taevast, et surnud, kuidas siis nii!? Aga nii jah, vahepeal on 35 aastat mööda läinud…

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimesed lausa võistlevad siin, et kes suudab kurvameelsem olla.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Reisitud on ka enamus maailmast läbi. On olemas oma maja heas kohas, oma ettevõte. Teen enamus päevas seda, mida ise tahan. Mis siis veel ees ootamas on? Pension ja hooldekodu ning kehv tervis?

Jah, sellise ellusuhtumisega inimesel ongi vaja mingit haigust või lööki elult, et aru saada ja õppida hindama seda, mis on.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Jah, sellise ellusuhtumisega inimesel ongi vaja mingit haigust või lööki elult, et aru saada ja õppida hindama seda, mis on.</span>

Ma see 40-ne aastane. Kahjuks ei vasta see lause tõele, sest mõned aastad tagasi oligi mu elus väga raske periood, matsin lähedasi inimesi, lahutasin ja mind koondati. See pani aga tervisele sellise põntsu, et nüüd vaevlen erinevate haiguste käes. Ei saa öelda, et see raske aeg mind elu kuidagi hindama pani, vastupidi, enne hindasin elu palju rohkem. Kui sa näed kõrvalt armastatud inimeste rasketes haigustes vaevlemist ja surma, siis tajud kui mõtetu see kõik on. Või noh, mina tajusin nii. Jõudis kuidagi kohale, et ükspuha, mida ma teen, tulemus on see, et mingit vahet pole ei minu ega kellegi teise jaoks.

Aga noh, need on minu mõtted, võibolla kellelegi teisele mõjuvad rasked ajad teisiti…

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen 54.
Loen siit samaealiste masendavaid mõtteid ja ei saa aru, kuskohast need küll tulevad?
Mul on paar kroonilist haigust, mis on ravimatud, saab ainult leevendada vaevuseid ja arengut pidurdada, aga ma lihtsalt KEELDUN haige olemast ja kusagil nurgas nukrutsemast või musti mõtteid mõtlemast.
Elan, liigun, rõõmustan, teen trenni, naudin elu igati. Ainuke märk haigustest on igapäevane tablettide võtmine. Kui on mingi ägenemise periood, siis tean, et see läheb üle ja ei tee sellest väljagi nii palju, kui vähegi võimalik. Mida see hädaldamine annakski, ainult hullemaks teeks olukorras.
Meest ei ole, lapsed suured ja kodust läinud, elan täpselt nii nagu ise soovin ja olen tõesti õnnelik. Laste mured on nende omad, ma ei ela nende elu. Loomulikult olen vajadusel olemas aitamas ja nõu andmas, kuid ma ei tee neid muresid enda omadeks. Mida see muretsemine annakski? Kasu sellest nagunii ju pole. Ma ei muretse endagi asjade pärast, kõik läheb nagunii täpselt nii nagu minema peab, mis mõte sellel muretsemisel siis on?
Olen samuti oma elus matnud mitu lähedast ja elanud üle koondamise, lahutamise, 10 aastat tagasi ka elukoha vahetuse, sügava kliinilise depressiooni ning suure elumuutuse, alustasin taas nullist.
Kõik see on minu jaoks olnud väljakutse ja põhjus elamiseks. Elu on kingitus ja jagab kingitusi. Iseasi on see, kuidas keegi nendesse kingitustesse suhtub, kas vingus näoga või rõõmustades. Täpselt samuti nagu sünnipäeva või jõulude puhul saadud kingitustesse.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sul on ema ja lapsed?! Mul pole neidki, vot siis on raske elu mõtet leida….

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis need ägedad asjad siis on, mida peale 40ndaid oodata, ma ei tea?

Minu arust pole mingit vahet, kui vana sa oled – täpselt ühtemoodi ei tea keegi, mida elu ja homne päev toob. Juhtuda võib absoluutselt kõike. Võid võita lotoga miljoni, sinusse võib armuda su ideaalne hingesugulane, sulle võidakse teha tööalane ettepanek, millest sa unistadagi pole osanud. See kõik võib juhtuda igas vanuses.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis need ägedad asjad siis on, mida peale 40ndaid oodata, ma ei tea?

Minu arust pole mingit vahet, kui vana sa oled – täpselt ühtemoodi ei tea keegi, mida elu ja homne päev toob. Juhtuda võib absoluutselt kõike. Võid võita lotoga miljoni, sinusse võib armuda su ideaalne hingesugulane, sulle võidakse teha tööalane ettepanek, millest sa unistadagi pole osanud. See kõik võib juhtuda igas vanuses.

No noorena seda loodadki, et kindlasti juhtub midagi ägedat! Aga lähevad aastad ja aastakümned ja ees on juba vähem aastaid kui seljataga, aga mitte midagi sellist ei ole juhtunud, mida sa noorena lootsid. Ei miljonivõitu, ei hingesugulase armastust ega põrutavat töökohta. Ja vanemaks jäädes muutub tõenäosus nende juhtumiseks aina väiksemaks ja väiksemaks. Ja vaikselt asendub lootus lootusetuse ja nukrusega.

+3
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 65 )


Esileht Ilu ja tervis 50, haigused ja hirmud, elu mõtetus