Arti (jätk)
Tavaolukorras meeldib mulle süüa teha. Ülepää maitsvad toidud mulle sobivad.
Ja tihtipääle meeldib sinnakõrva õlut juua.
Või siis piima.
Pitsat tellides ei mõtle kunagi kaloritele, vaid saadaolevatele lisanditele. Noh, et oleksid sinihallitusjuust ja seened, kuid mitte ananass!
Toitun ebakorrapäraselt ja iga päev ei söö.
Lihtsalt vahetevahel tundub, et tänane söömataolek on täiesti OK.
Kuus korra või paar…
Seda teemat ja teie meeldivat seltskonda, kallid kaaspaksud, plaanin ära kasutada selleks, et jõuda kusagile kaheksakümnendate algusesse.
Et lõppkaaluks täis kõhuga kujuneks 85-87.
See peaks minu jaoks olema sellise toreda enesetunde piirkond.
Ilma teieta võib käegalöömine vahele tulla, mispääle loobun ettevõtmisest.
Ei, ma ei pea silmas mingit Hullu Näljatunnet, nagu on teinekord peale korralikku füüsilist tööd, a pigemini on see igavuselaadne seisund.
Noh, et tahaks juba üle pika aja midagi maitsvat teha!
Kas siis ahjukapsasuppi või guljašisuppi või sibulahautist või näituseks midagi seentest…
Pimedat söögitungi ei ole. Kui sattun suurepoe kulinaarialetist mööda minema, siis sealsed grillkanalõhnad mu otsusekindlusesse mõra ei löö. Ei lähe üldse korda, ega pane mõtlema tühjale kõhule.
Ja magusad asjad ei tundu söödavatena. Et lihtsalt on sellised… veidrused.
Nädala-paariseid toitumispause olen ka varem ette võtnud.
NB! Suvine nälgimine on kaalulangetamise seisukohalt täiesti mõttetu ettevõtmine!!
Paar head aastat tagasi olin palava ilmaga söömata 20 päeva ja tulemuseks: 95->90.
Toona hakkaski kogu see enesenäljutamise-teema huvi pakkuma.
Asi algas sellest, et vahele sattus paar toimekat päeva, mil ununes süüa. Alles õhtul tuli meelde, et miskit jäi nigu vahele. A et päevad olid olnud töökad ja väsimus kontides, siis ei viitsinud teemaga tegeleda.
Kahel esimesel päeval oli kere nõksa hele, alates kolmandast ei tulnud tühi kõht enam meeldegi mitte.
Jõin seeaeg, tõsi, rohkem kui tavaliselt. Teed.
Sellest seisundist tekkiski huvi, et kaua ometi niiviisi võib?
Esimesel korral, mil kõik oli mu jaoks uudne, kannatas peaaegu kolm nädalat. Siis tuli miskine üritus vahele, kus ma ei tahtnud oma näljutamisteemaga edvistada nigu mingi noortaimetoitlane.
Tänan teid juba ette meeldiva seltskonna eest!