Palun väga, et seda teemat ei tõstetaks mujale, sest siin käib kõige rohkem inimesi. Kuigi minu jaoks on see suur mure, siis kellegi jaoks võib see vabalt ajaviide olla.
Olen täna kella neljast üleval, lihtsalt mõelnud, lugenud ja lõpuks endale tunnistanud, et ma olengi alkohoolik. Juba aastaid. 30-aastane naisterahvas. Kui ma vaatan peeglisse, siis ma ei tunne end ära, kenast tüdrukust on saanud 90 kilone näost ära mutt ja mul hakkab vastik. Siis ma võtan end korra kokku, teen trenni, proovin alkoholist hoiduda ja lõpuks langen ikka oma nõiaringis tagasi, sest see lihtsalt võtab hetkeks kõik mu mured ära.
Olen endas nii palju selgusele jõudnud, et mul ongi kaks probleemi miks ma joon. 1. sest ma olen endale tänaseks päevaks tekitanud võlad ja erinevad probleemid suhetes ja 2. sest mul on lapsepõlvest nii palju taaka kaasa veetud. Ma ei mäletagi oma elus hetke, kus ma oleksin olnud siiralt õnnelik.
Kuna mu suguvõsas on samuti alkohoolikuid olnud, siis väikesest peale olen kuulnud ka vanaema korrutamist, et mul on see geen olemas. Ju siis on tõesti.
Juba praegu kirjutades, seda tunnistades must-valgelt, tekib minus lootus ja tahab pisar silma tulla. Ma tõesti tahan kogu südamest sellest välja tulla, aga kuigi mõnele võib see kindlasti kerge tunduda, siis minu jaoks see seda kohe kindlasti ei ole.
Praegu, vähemalt veel, on mul liiga suur häbi, et kuhugi pöörduda. Minus on natukene iseloomu, et ikkagi üritada veel korra omal käel ja selle pärast ma tahakski siia kirjutada, kellelgi on ehk kogemusi või mõtteid jagada. Mulle tundub see variant, et ma saan seda anonüümsena võõrastele inimestele rääkida, palju kergem.