Kõik mis sul on – sa jääd sellest ilma kui edasi jood.
Kõik viimased kui inimesed su elus pööravad selja, kui on lapsi siis nad parema meelega kaebavad su kohtusse kui tulevad kunagi vanadekodusse vaatama. Kui sul on vara jood sa selle maha. Kui sul on too jääd sa sellest ilma.
Täna on sul arvuti või telefon kust siia kirjutada. Sellest jääd ka ilma kui edasi jood.
Miks peaks ilma jääma, kui olen väga rikas inimene ja raha tiksub passiivselt kogu aeg peale?
Kõik mis sul on – sa jääd sellest ilma kui edasi jood.
Kõik viimased kui inimesed su elus pööravad selja, kui on lapsi siis nad parema meelega kaebavad su kohtusse kui tulevad kunagi vanadekodusse vaatama. Kui sul on vara jood sa selle maha. Kui sul on too jääd sa sellest ilma.
Täna on sul arvuti või telefon kust siia kirjutada. Sellest jääd ka ilma kui edasi jood.
Miks peaks ilma jääma, kui olen väga rikas inimene ja raha tiksub passiivselt kogu aeg peale?
Ma olen ka joodik, aga joon omaette õhtuti. Kogused pole aastatega suurenenud, selle eest ühtegi päeva ma vahele ka ei jäta. Laps on ammu suur, temaga suhtlen alati kainena. Tööl käin alati kainena. Mees teab mu joomist, aga mis see tedagi segab, peale joomist kobin magama, ei lälla, riidu ei kisu. Millest või miks ma ilma peaks jääma sinu meelest?
Ma olen ka joodik, aga joon omaette õhtuti. Kogused pole aastatega suurenenud, selle eest ühtegi päeva ma vahele ka ei jäta. Laps on ammu suur, temaga suhtlen alati kainena. Tööl käin alati kainena. Mees teab mu joomist, aga mis see tedagi segab, peale joomist kobin magama, ei lälla, riidu ei kisu. Millest või miks ma ilma peaks jääma sinu meelest?
Kui palju sa päevas jood? Kuidas on õnnestunud koguseid mitte suurendada?
Kõik mis sul on – sa jääd sellest ilma kui edasi jood.
Kõik viimased kui inimesed su elus pööravad selja, kui on lapsi siis nad parema meelega kaebavad su kohtusse kui tulevad kunagi vanadekodusse vaatama. Kui sul on vara jood sa selle maha. Kui sul on too jääd sa sellest ilma.
Täna on sul arvuti või telefon kust siia kirjutada. Sellest jääd ka ilma kui edasi jood.
Miks peaks ilma jääma, kui olen väga rikas inimene ja raha tiksub passiivselt kogu aeg peale?
Ma olen ka joodik, aga joon omaette õhtuti. Kogused pole aastatega suurenenud, selle eest ühtegi päeva ma vahele ka ei jäta. Laps on ammu suur, temaga suhtlen alati kainena. Tööl käin alati kainena. Mees teab mu joomist, aga mis see tedagi segab, peale joomist kobin magama, ei lälla, riidu ei kisu. Millest või miks ma ilma peaks jääma sinu meelest?
Tervisest ja välimusest?
Kõik mis sul on – sa jääd sellest ilma kui edasi jood.
Kõik viimased kui inimesed su elus pööravad selja, kui on lapsi siis nad parema meelega kaebavad su kohtusse kui tulevad kunagi vanadekodusse vaatama. Kui sul on vara jood sa selle maha. Kui sul on too jääd sa sellest ilma.
Täna on sul arvuti või telefon kust siia kirjutada. Sellest jääd ka ilma kui edasi jood.
Miks peaks ilma jääma, kui olen väga rikas inimene ja raha tiksub passiivselt kogu aeg peale?
Ma olen ka joodik, aga joon omaette õhtuti. Kogused pole aastatega suurenenud, selle eest ühtegi päeva ma vahele ka ei jäta. Laps on ammu suur, temaga suhtlen alati kainena. Tööl käin alati kainena. Mees teab mu joomist, aga mis see tedagi segab, peale joomist kobin magama, ei lälla, riidu ei kisu. Millest või miks ma ilma peaks jääma sinu meelest?
Maksast
Ma olen ka joodik, aga joon omaette õhtuti. Kogused pole aastatega suurenenud, selle eest ühtegi päeva ma vahele ka ei jäta. Laps on ammu suur, temaga suhtlen alati kainena. Tööl käin alati kainena. Mees teab mu joomist, aga mis see tedagi segab, peale joomist kobin magama, ei lälla, riidu ei kisu. Millest või miks ma ilma peaks jääma sinu meelest?
Mina jõin ka aastaid iga päev. Peitsin pudeleid ja jõin mehe varusid salaja ära. Kainet päeva ei olnud, aga ka käisin tööl ja tegin kõik asjad alati ära. Nüüd ei joo juba 8 aastat. Aga sageli, kui mehega tulevad täiskasvanud lapsed jutuks, ta räägib, et miks nad ei peaks tublid olema, me ju ise ka tublid, suitsu ei tee, alkoholiprobleeme ei ole. Ma iga kord mõtlen, et huvitav, kas ma olin nii hea konspiraator või oli tal nii ükskõik, et ta ei pannud tähele, et ma purjus olin. Kahtlustan viimast.
Kõik mis sul on – sa jääd sellest ilma kui edasi jood.
Kõik viimased kui inimesed su elus pööravad selja, kui on lapsi siis nad parema meelega kaebavad su kohtusse kui tulevad kunagi vanadekodusse vaatama. Kui sul on vara jood sa selle maha. Kui sul on too jääd sa sellest ilma.
Täna on sul arvuti või telefon kust siia kirjutada. Sellest jääd ka ilma kui edasi jood.
Miks peaks ilma jääma, kui olen väga rikas inimene ja raha tiksub passiivselt kogu aeg peale?
Ma olen ka joodik, aga joon omaette õhtuti. Kogused pole aastatega suurenenud, selle eest ühtegi päeva ma vahele ka ei jäta. Laps on ammu suur, temaga suhtlen alati kainena. Tööl käin alati kainena. Mees teab mu joomist, aga mis see tedagi segab, peale joomist kobin magama, ei lälla, riidu ei kisu. Millest või miks ma ilma peaks jääma sinu meelest?
Tervisest ja välimusest?
Tervisest ja välimusest võib ka kasin inimene ilma jääda.
Mul on ka küsimus, et mis see on, mis hullemaks läheb? Üksindus, depressioon?
Jah, üksindus ja depressioon lähevad hullemaks. Olen depressiooni ravinud, käinud teraapias, ei ole aidanud. Kui joon, läheb aur rohkem joomise ja selle varjamise peale, aga kui ei joo, pean täitsa kaine peaga oma elule vaatama, milles ei leia midagi head.
Kui ei leia enda elus midagi head aga ometi saan aru et sa pole mingi parm vaid töölkäiv inimene kellel väline fassaad korras, siis ehk vaatad kuu sitasti teistel on- vaata neid kes on oma elus kõik kaotanud tänud sõltuvustele, avariile või lihtsalt läbi sita õnne. Ja vaata ikka korralikult, siis saad aru et pole su elul häda midagi ja kõik mis puudu on kättevõtmise asi.
Mul on ka küsimus, et mis see on, mis hullemaks läheb? Üksindus, depressioon?
Jah, üksindus ja depressioon lähevad hullemaks. Olen depressiooni ravinud, käinud teraapias, ei ole aidanud. Kui joon, läheb aur rohkem joomise ja selle varjamise peale, aga kui ei joo, pean täitsa kaine peaga oma elule vaatama, milles ei leia midagi head.
Jah, sellest saan ma aru. Minu jaoks on ka joomine nagu üks helge hetk päevas, iga päev ootan õhtut, et saan oma veini või muu lahti korkida. Olen otsinud sinna asemele muud toredat, aga no ei leia. Ja kõige veidram, et tegelikult on mul kõik olemas – mees, juba peaaegu suured lapsed, töö, raha, kodu – kõik, mis vaja. Aga ei suuda kuidagi ikka iseendaga õnnelik olla ja ainus ravim on alkohol. Olen ka ahastuses – ja pole mõtet ka arstile minna, sest algpõhjust nemad ju ei ravi, ainult tagajärgi.
Sama. Kõik justkui paigas ja olemas, aga ikka miski nagu närib sees. Vein tuimestas. Iga jumala kord tundsin järgmisel päeval peale joomist süümepiinu joomise pärast (sest ma ei suutnud piirduda pokaaliga, avatud pudel tuli ikka lõpuni juua). Vaene pere. Kahjuks avastati terviserike, see lõi nagu pildi selgeks ja nüüd pool aastat olen alkoholi väga vähe, vahel mõne pokaali veini, tarbinud. Terviserike pole eluohtlik, kuid on aeglaselt progresseeruv ja võib ühel hetkel põhjustada tüsistusi. Üks osa minu sees isegi on rahul, et see rike avastati, sest see motiveeris mind ikka tugevalt veinist loobuma. Samas sees ikka närib, ilmselt kaldun ka veidi depressioonile, elurõõmu vähe. Olen nüüd veini asemel proovinud erinevaid teraapiaid, kuid need mõjuvad ka minu puhul lühiajaliselt. Peale teraapiat on hea ja rahulik olla, kuid peagi hakkab selle mõju hajuma.
Alkoholist loobumiseks on vaja põhjus üles leida, miks juua tahetakse. Tihti asub see põhjus kahe kõrva vahel ning selle leidmine võib vägagi keeruline olla, eriti veel kaasinimeste halvustamise taustal. Mina sain täiesti juhuslikult pihta, mis minu joomise tingib – ärevus ja äng hinges, mida alkohol hästi tapab, muidugi samas seda ängi ise juurde tootes järgmiseks päevaks. Kinnine ring, millest välja saada on keeruline, kui ei vea. Minul vedas. Ärevus läks nii hulluks, et pidin antidepressante küsima minema arstilt. Ja ootamatu rõõmuna kadus koos AD võtmisega ka igasugune soov õhtuti juua. See polnud üldse eesmärk, vaid puhtalt tagajärg. Tagantjärele sain väga selgelt aru sellest skeemist, mis mind jooma ajas. Nii on see nüüd olnud mingi 4-5 kuud, täpselt enam ei viitsigi arvutada. Selle aja jooksul on olnud hetki, kus ärevus maad jälle võtab, kui on mõni stressirohke olukord, siis on täpselt meelde tulnud, mis tunne see oli ja miks alkoholile mõtlemine ja selle tarbimine enesetunnet parandas. Nüüd saan ärevusest siiski ise jagu, st. tablette söön, aga kui tekib ärevushoog, siis ei vaata alkoholi poole, vaid teen muid rahustavaid tegevusi. Eks kevadki aitab kaasa, muidugi.
See on keeruline tee, jõudu kõigile üritajatele.
Alkoholist loobumiseks on vaja põhjus üles leida, miks juua tahetakse. Tihti asub see põhjus kahe kõrva vahel ning selle leidmine võib vägagi keeruline olla, eriti veel kaasinimeste halvustamise taustal. Mina sain täiesti juhuslikult pihta, mis minu joomise tingib – ärevus ja äng hinges, mida alkohol hästi tapab, muidugi samas seda ängi ise juurde tootes järgmiseks päevaks. Kinnine ring, millest välja saada on keeruline, kui ei vea. Minul vedas. Ärevus läks nii hulluks, et pidin antidepressante küsima minema arstilt. Ja ootamatu rõõmuna kadus koos AD võtmisega ka igasugune soov õhtuti juua. See polnud üldse eesmärk, vaid puhtalt tagajärg. Tagantjärele sain väga selgelt aru sellest skeemist, mis mind jooma ajas. Nii on see nüüd olnud mingi 4-5 kuud, täpselt enam ei viitsigi arvutada. Selle aja jooksul on olnud hetki, kus ärevus maad jälle võtab, kui on mõni stressirohke olukord, siis on täpselt meelde tulnud, mis tunne see oli ja miks alkoholile mõtlemine ja selle tarbimine enesetunnet parandas. Nüüd saan ärevusest siiski ise jagu, st. tablette söön, aga kui tekib ärevushoog, siis ei vaata alkoholi poole, vaid teen muid rahustavaid tegevusi. Eks kevadki aitab kaasa, muidugi.
See on keeruline tee, jõudu kõigile üritajatele.
Sa ei saanud ju mingit lahendust, vahetasid lihtsalt alkoholi tablettide vastu.
Sa ei saanud ju mingit lahendust, vahetasid lihtsalt alkoholi tablettide vastu.
Ära räägi asjadest, millest sa midagi ei tea.
Sa ei saanud ju mingit lahendust, vahetasid lihtsalt alkoholi tablettide vastu.
Sellest loogikast ma küll aru ei saa, et ravimid ei ole lahendus? Diabeetikule või südamehaigele pole ka tabletid lahendus, vaid on uus sõltuvus?
Ma oleks iga kell enne antidepressandist sõltuv kui et oleksin alkohoolik.
Ma oleks iga kell enne antidepressandist sõltuv kui et oleksin alkohoolik.
Ma poleks kumbagi ja see on täitsa enda teha.
P.s. olen ka neli aastat õhtuste tipsutamistega kimpus olnud, aga ühel päeval sai villand (tundus nii mõttetu oma keha ja vaimu tuimetsamine ja lõhkumine) ning vastu võetud otsus, et aitab! Ei soovinud pikapeale nüristuda. Elu parim otsus ilmselt! Kõrvalist abi ei kasutanud, puhtalt tahtejõu najal. Neli aastat pole enam isutanud ka seltskondandes, kus alkoholi tarbitakse.
Esimesed paar nädalat oli kiustaus, edasi oli lihtne. Oleks ma seda varem teadnud, aga ju siis oli millekski vajalik selline vaheetapp. Ent rohkem seda kogeda ei soovi ja hea, et läbi sai.
Ma poleks kumbagi ja see on täitsa enda teha.
Jajah. Kõik on täitsa enda teha muidugi alati. Hakka rõõmsaks, jäta söömine ja joomine, ole tubli, saavuta asjad, mida tahad … nii lihtne.
Jajah. Kõik on täitsa enda teha muidugi alati. Hakka rõõmsaks, jäta söömine ja joomine, ole tubli, saavuta asjad, mida tahad … nii lihtne.
Üldjoontes nii on tõesti, kõik on peas kinni. Eriti depressioon.
Jajah. Kõik on täitsa enda teha muidugi alati. Hakka rõõmsaks, jäta söömine ja joomine, ole tubli, saavuta asjad, mida tahad … nii lihtne.
Üldjoontes nii on tõesti, kõik on peas kinni. Eriti depressioon.
Peas kinni küll, aga mõtteviis, et “kõik on enda teha” ei päde. Selles asi ongi, et alati ei ole enda tehtav piisav. Inimesed ei ole ühe vitsaga löödud, mis ühe jaoks kerge, see teise jaoks mitte. Üks vajab enda mõtete ning vaimse tervisega toime tulekuks kõrvalt abi, teine saab ise hakkama.
Noogutan takka nendele, kes on soovitanud spordisõltuvusega asendamist. Alusta kõndimisest, kui on juba kell niikaugel, et tunned veini-isu lähenemas, siis riidesse ja välja. Naudi loodust ja värsket õhku, see aitab ning pärast on mõnus olla.
Tõesti, otsuse peab ise vastu võtma ja kindlasti on palju ka neid, kes libastuvad, AGA – kõige tähtsam on uuesti reele saada kohe, mitte jääda masetsema, et nüüd libastusin ja nagunii on lörris, trumm läinud, mis siin enam ja oled taas vanade harjumust küüsis.
Mumma juures käisin, anti tabletid Esperal. Alkoholism veel väga hull ei olnud, keegi teine sellest ei teadnud, elan üksi. Väljastpoolt olen edukas ja tubli inimene. Teine psühhiaater on mul ka, Lehtmets, aga talle pole alkoholiprobleemist rääkinud. Ta laseb korra aastas analüüsid teha ja vaatasin, et on tellinud ka alkoholismi näitavad proovid, aga need on ka esialgu korras. Praegu ei ole veel kahjustunud ei tervis ega maine, aga see kõik on piiripealne. Kui lasen vanas vaimus edasi, siis see kohe varsti juhtub ka. Olen palju kordi alkoholijoomise maha jätnud, aga siis tulebki välja, et kõik läheb nagu hullemaks.
Aga mida sa psühhiaatrilt õigupoolest ootad? Toetust? Seda võib psühholoogilt saada, aga peamise töö pead nagunii ise ära tegema. Alkohoolikutele tundub tihti, et kui nad juba ravile pöörduvad, siis on nad omalt poolt kõik teinud ja vastutus on nüüd arstidel, mitte neil endil. Et arstidel on mingi nõiavits. Need samad tabletid ju toetavad sinu kainust, süda läheb pahaks, kui jood.
Mul on ka küsimus, et mis see on, mis hullemaks läheb? Üksindus, depressioon?
Jah, üksindus ja depressioon lähevad hullemaks. Olen depressiooni ravinud, käinud teraapias, ei ole aidanud. Kui joon, läheb aur rohkem joomise ja selle varjamise peale, aga kui ei joo, pean täitsa kaine peaga oma elule vaatama, milles ei leia midagi head.
Jah, sellest saan ma aru. Minu jaoks on ka joomine nagu üks helge hetk päevas, iga päev ootan õhtut, et saan oma veini või muu lahti korkida. Olen otsinud sinna asemele muud toredat, aga no ei leia. Ja kõige veidram, et tegelikult on mul kõik olemas – mees, juba peaaegu suured lapsed, töö, raha, kodu – kõik, mis vaja. Aga ei suuda kuidagi ikka iseendaga õnnelik olla ja ainus ravim on alkohol. Olen ka ahastuses – ja pole mõtet ka arstile minna, sest algpõhjust nemad ju ei ravi, ainult tagajärgi.
Ônnetunne on tegelikult afektiseisund. Afektiseisundis ei saa kaua olla, kurban organismi!
Ja joomisvajadus ei pruugi sugugi depressioonist vôi rahulolematusest tingitud olla. Lihtsalt juua on hea ja annab mônusa(ma) enesetunde kui tavaelu.
Mul on ka küsimus, et mis see on, mis hullemaks läheb? Üksindus, depressioon?
Jah, üksindus ja depressioon lähevad hullemaks. Olen depressiooni ravinud, käinud teraapias, ei ole aidanud. Kui joon, läheb aur rohkem joomise ja selle varjamise peale, aga kui ei joo, pean täitsa kaine peaga oma elule vaatama, milles ei leia midagi head.
Jah, sellest saan ma aru. Minu jaoks on ka joomine nagu üks helge hetk päevas, iga päev ootan õhtut, et saan oma veini või muu lahti korkida. Olen otsinud sinna asemele muud toredat, aga no ei leia. Ja kõige veidram, et tegelikult on mul kõik olemas – mees, juba peaaegu suured lapsed, töö, raha, kodu – kõik, mis vaja. Aga ei suuda kuidagi ikka iseendaga õnnelik olla ja ainus ravim on alkohol. Olen ka ahastuses – ja pole mõtet ka arstile minna, sest algpõhjust nemad ju ei ravi, ainult tagajärgi.
Sama. Kõik justkui paigas ja olemas, aga ikka miski nagu närib sees. Vein tuimestas. Iga jumala kord tundsin järgmisel päeval peale joomist süümepiinu joomise pärast (sest ma ei suutnud piirduda pokaaliga, avatud pudel tuli ikka lõpuni juua). Vaene pere. Kahjuks avastati terviserike, see lõi nagu pildi selgeks ja nüüd pool aastat olen alkoholi väga vähe, vahel mõne pokaali veini, tarbinud. Terviserike pole eluohtlik, kuid on aeglaselt progresseeruv ja võib ühel hetkel põhjustada tüsistusi. Üks osa minu sees isegi on rahul, et see rike avastati, sest see motiveeris mind ikka tugevalt veinist loobuma. Samas sees ikka närib, ilmselt kaldun ka veidi depressioonile, elurõõmu vähe. Olen nüüd veini asemel proovinud erinevaid teraapiaid, kuid need mõjuvad ka minu puhul lühiajaliselt. Peale teraapiat on hea ja rahulik olla, kuid peagi hakkab selle mõju hajuma.
Teraapiavärk on nagu antidepressandid vôi ka alkohol – niikaua, kui aju on “teraapiajoobes”, oleks nagu kôik okei. Kui “joove” hakkab lahkuma, tahaks midagi asemele.
Noogutan takka nendele, kes on soovitanud spordisõltuvusega asendamist. Alusta kõndimisest, kui on juba kell niikaugel, et tunned veini-isu lähenemas, siis riidesse ja välja. Naudi loodust ja värsket õhku, see aitab ning pärast on mõnus olla.
Tõesti, otsuse peab ise vastu võtma ja kindlasti on palju ka neid, kes libastuvad, AGA – kõige tähtsam on uuesti reele saada kohe, mitte jääda masetsema, et nüüd libastusin ja nagunii on lörris, trumm läinud, mis siin enam ja oled taas vanade harjumust küüsis.
Sport ei sobi igaühele.
Vastikustundega füüsilise pingutuse vastu ei ravi muid sôltuvusi.
Ja ei maksa öelda, et tee algul vastutahtmist, hiljem hakkab meeldima.
Olen olnud sportlane oma elust 12 aastat. Tulemused olid päris head. Aga MITTE ÜKS kord ega päev ei teinud ma trenni ega käinud vôistlustel hea meeelega ega ka tulemused tekitanud rahulolutunnet. Enesedistsipliin jms andsid tulemusi. Siiamaani tekitab môte higistamisest ja kehalisest pingutamisest külmavärinad.
Kui sain “loa” füüsilise aktiivsuse lôpetada, tôusis enesetunne kohe mitme pulga vôrra. Palju aastaid hiljem asendus sunnitud füüsiline tegevus napsutamisega. Praegu aaastaid seda “sporti” harrastades naudin elamist ja olemist.
Siinset teemat lugedes saab selgeks, kui tohutult oluline on alkoholiga kimpus olijal mitte lihtsalt hakata punnitama jõuga kaine olemist, vaid tõeliselt kriitiline on leida üles see põhjus, miks juuakse, mida sellega leevendatakse – ja selle põhjusega tegeleda. Siin pole kahjuks kindlat tegutsemisjuhist ega retsepti, natuke peab ilmselt õnne olema, et see üles leida, aga eks peab ikka otsima ka hoolega. Mina eristan kahte sorti alkoholismi, üks on see klassikaline füüsiline sõltuvus, selle puhul tõesti ehk polegi enam nii oluline, miks kunagi jooma hakati – ilma tugeva tahtejõuta nagunii jagu ei saada. Teine on aga see, kus põhjuse leidmine on väga oluline, sest just see põhjus ajab jooma, organismi sõltuvust veel polegi.
Ja see on ka selgeks saanud, et sõltuvuse kujunemise aeg inimestel on tohutult erinev. Üks on juba paarikümneaastaselt värisev parm, kes tõesti ei suudagi teisiti hommikut alustada kui õllega, tervis, maks, kõik tuksis juba. Joomisstaaži on siin ehk max 10 aastat. Teine joob aastakümneid ja ei jää sõltuma ega kaota tervist, kui kunagi piiri ette suudab panna, siis tervis taastub ja poleks nagu olnudki neid joomisaastaid. Elu on loterii.
Noogutan takka nendele, kes on soovitanud spordisõltuvusega asendamist. Alusta kõndimisest, kui on juba kell niikaugel, et tunned veini-isu lähenemas, siis riidesse ja välja. Naudi loodust ja värsket õhku, see aitab ning pärast on mõnus olla.
Tõesti, otsuse peab ise vastu võtma ja kindlasti on palju ka neid, kes libastuvad, AGA – kõige tähtsam on uuesti reele saada kohe, mitte jääda masetsema, et nüüd libastusin ja nagunii on lörris, trumm läinud, mis siin enam ja oled taas vanade harjumust küüsis.
Sport ei sobi igaühele.
Vastikustundega füüsilise pingutuse vastu ei ravi muid sôltuvusi.
Ja ei maksa öelda, et tee algul vastutahtmist, hiljem hakkab meeldima.
Olen olnud sportlane oma elust 12 aastat. Tulemused olid päris head. Aga MITTE ÜKS kord ega päev ei teinud ma trenni ega käinud vôistlustel hea meeelega ega ka tulemused tekitanud rahulolutunnet. Enesedistsipliin jms andsid tulemusi. Siiamaani tekitab môte higistamisest ja kehalisest pingutamisest külmavärinad.
Kui sain “loa” füüsilise aktiivsuse lôpetada, tôusis enesetunne kohe mitme pulga vôrra. Palju aastaid hiljem asendus sunnitud füüsiline tegevus napsutamisega. Praegu aaastaid seda “sporti” harrastades naudin elamist ja olemist.
No ega siin polegi mõeldud mingit profisporti, pigem ikka mõnusat kulgemist, kõndi, rattasõitu, kerget sörki. Sellist tegevust, mis on mõnus ja tekitab heaolutunde(värske õhk juba iseenesest annab).
No ega siin polegi mõeldud mingit profisporti, pigem ikka mõnusat kulgemist, kõndi, rattasõitu, kerget sörki. Sellist tegevust, mis on mõnus ja tekitab heaolutunde(värske õhk juba iseenesest annab).
Sa ei saanud aru – ta kirjutas, et mitte mingi sport ei tekita heaolutunnet. Mina olen samasugune, ma pole kunagi mõistnud jutte endorfiinidest, heaolust, mida sportimine annab. Ainus heaolu, mida ma sportimisest saan, on see, et “oh, ma jälle suutsin end ületada ja minna ning liikuda”. Nii on see olnud läbi mu elu, ka nooruses.
No ega siin polegi mõeldud mingit profisporti, pigem ikka mõnusat kulgemist, kõndi, rattasõitu, kerget sörki. Sellist tegevust, mis on mõnus ja tekitab heaolutunde(värske õhk juba iseenesest annab).
Sa ei saanud aru – ta kirjutas, et mitte mingi sport ei tekita heaolutunnet. Mina olen samasugune, ma pole kunagi mõistnud jutte endorfiinidest, heaolust, mida sportimine annab. Ainus heaolu, mida ma sportimisest saan, on see, et “oh, ma jälle suutsin end ületada ja minna ning liikuda”. Nii on see olnud läbi mu elu, ka nooruses.
Aga kas see pole piisav?
Aga kas see pole piisav?
No mida demagoogiat. Jutt oli ju, et sport tekitab heaolutunnet. Siin ei tekita mitte sport heaolutunnet, vaid muud tegurid tekitavad. Ja minu jaoks see küll piisav ei ole, tõesti. Sama tunnet tekitab, kui saan mõne ebameeldiva töö või telefonikõne tehtud või mõne probleemi lahendatud. Siin ei räägi keegi, justkui see ebameeldiv töö või probleem heaolutunnet tekitaks.
Jah, mulle tundub, et mina olen ka üks nendest, kellel sport endorfiine ei tekita. Olen proovinud, mitmeid kordi, mõnel juhul ka üsna pikalt ja juba päris hea vormi saavutanud – ikka ei mingit naudingut sellest. Sõltuvusi mul õnneks pole, aga elust mingit rõõmu ka ei tunne, ilmselt saaksin ka depressiooni diagnoosi. Igalt poolt võib lugeda, kuidas sport ja liikumine selle vastu aitama peaks, aga minule mõjub pigem vastupidiselt, mis on üsna loogiline, sest kogu mu elu koosneb tüütutest kohustustest ja see on siis üks veel juurde. Lohutav, et minusuguseid on veel.
Jah, mulle tundub, et mina olen ka üks nendest, kellel sport endorfiine ei tekita. Olen proovinud, mitmeid kordi, mõnel juhul ka üsna pikalt ja juba päris hea vormi saavutanud – ikka ei mingit naudingut sellest. Sõltuvusi mul õnneks pole, aga elust mingit rõõmu ka ei tunne, ilmselt saaksin ka depressiooni diagnoosi. Igalt poolt võib lugeda, kuidas sport ja liikumine selle vastu aitama peaks, aga minule mõjub pigem vastupidiselt, mis on üsna loogiline, sest kogu mu elu koosneb tüütutest kohustustest ja see on siis üks veel juurde. Lohutav, et minusuguseid on veel.
Jaa, see on lausa teaduslikult tõestatud, et kõigil ei teki ringilippamisest ühtviisi palju endorfiine. Olen kunagi uurimuse kokkuvõtet lugenud. Tõenäoliselt on needsamad inimesed ka muidu hädas ärevuse ning depressiooniga, mis nii sinu kui ka minu puhul paika paistab pidavat. Keemia, ühesõnaga.
