Teema: Aspergerid, kuidas toime tulete?

#2926026:

Ma ei saa aru, mida sa sellega öelda tahad. Mõistan, et sul oli plaanis aspergerit madaldada, naeruvääristada.

Ma sain küll aru, mida ta sellega öelda tahtis.
Seda, et parema käe reeglid (ehk LE) suudavad Aspid vabalt ära õppida, aga elementaarseid elu reegleid (ER) ei suuda ja ajavad selle saamatuse kaela. A`la ma olengi selline, miks te pahandate.

Siin vblla tekibki vahe pärisAspi ja võltsAspi vahel. Aspid pole ju lollid inimesed, vastupidi.
Mulle on igasugu reeglid päris hästi selged ja kui mul omal sünnipäev on, siis, jah, lülitan tel. välja, FB-d ei loe ja midagi ei oota. Sest see on minu ja teen, mis tahan.
Aga tavalisele sõbrale tema sünnipäeval ikkagi kuskilt välja pigistan….lennult ta ei tule, aga ta kindlasti tuleb, sest see punkt on ER-is kirjas. Ja ma olen seda lugenud.

#2926029:

#2925958:

Tõesti? Mitte kunagi pole inimestel tööl kiire? Miks peaks kahtlustama, et inimene valetab?

1. Töö ajal ei sõbrannatatagi nagunii vaid tehakse tööd. Kas sul kui on tööl kiire, siis pole õhtul aega sõbrannaga kinno minna?

Mul on õhtul aega, kui ma vaid ise tagan.

Tänapäeva inimene ei suuda ega töötagi üle 10h päevas, järelikult 14h jääb tal aega midagi muud teha.

Keegi ei käi ka tööl 7 päeva nädalas ja kui käibki, siis vastavalt puhkab kauem.

2. “Töö juures kiired ajad”, “tööl rasked ajad” jne KÕIK sellised väljendid on seal nimekirjas, mida kasutatakse millegi välja vabandamiseks, ettekäändeks jne. Mees saab naisega tuttavaks ja siis kaob, kuna “tööl kiired ajad” või vastupidi, enam pole aega sõbranna jaoks, mis iganes puhul sobib see “tööl kiired ajad”

3.Veel küsimusi?

Ma ei tuleks eladeski selle peale, et “tööl kiired ajad” võiks olla vabandus. Kuidas ma peaks siis väljendama end, kui mul on töö juures kiire? Ja üldiselt tähendab pingeline tööpäev ka seda, et tahaks pärast niisama kodus lebotada, mitte kuhugi välja minna.

#2925958:

Miks peaks kahtlustama, et inimene valetab?

Sest versioon nr.1 oli:
Mu ainus sõbranna hoiab eemale ja ma ei tea isegi, miks. Ei julge küsida ka, sest viimasel vestlusel sain teada, et olen erakordelt isekas ja enesekeskne inimene (enda arust olen hoopis liiga mõistev ja naiivne, mind kasutatakse üsna tihti ära).

Versioon 2, on “tööl kiired ajad”

No kumb siis on, otsustagu ükskord ära. Kas jäi hinge midagi kraapima, kuna sina olid isekas – ok, siis seletagu lahti, VÕI ei kraabi midagi ja ongi kiired ajad….Mida kannatab pärast tööd mõnusalt selgitada, et kle, ma olen nii väsinud, et ei jäksa sinuga praegu rääkidagi vms….

Need kaks korraga ei saa olla ja üks neist on luiskamine.
Sellepärast arvan.

Miks te arvate, et ma tahtlikult tahan kellegi elu ja tervise kallale kippuda? Kust see nüüd tuli?

Nüüd läks midagi kaduma. Seda ei öelnud ju keegi?
Aga hea näide kerkis nüüd üles – kas juhilubade saamine on miski, mis Aspergeri jaoks võib keeruline olla?

Esitex diagnoositaxe meil Aspergeri syndroomi tänini ka täiskasvanutel.

Teisex põex ma vähem sõbranna pärast, sõbrad ikka lähevad & tulevad, sigivad & surevad. Aga see töö värk . . . millest Sa elad, teemaalgataja? Või millega yldse sisustad oma päevi, et ei jääx marineerima end mõtetega kõigest, mis läx nihu?

Neurotyypsetel inimestel on sageli pettekujutelm, et sõprus on võimalik vaid täiesti kattuvate arusaamade korral. Jah, lihtsam on kyll, aga ma võin koos muusikat kuulata ka kodanikuga, kellega usust või poliitikast rääkimine lõpex korraliku kakelungiga.

Aspie alati ei tea, mida teine tajub. Ei saa hakkama emotsioonide ylekyllusega & võib seda väljendada naeruna matusel või fyysilise vägivallana olmeolukorras. Või lihtsalt jaurab esimese ettejuhtunud kuulaja surnux talle parajasti olulisel teemal. Keskendumisvõime on meil ju viis pluss . . .

Yx aspiest tydruk käis kord kõrgkoolis, aga perekondlikel põhjustel pidi pooleli jätma. Kursakaaslaste lõpetamisel siiski oli kohal. Kursajuhendaja, tydruku meelest yx lahedamaid inimesi siin ilmas, tuli seal talle rääkima, et kui saad, kobi kooli tagasi, mis raiskad oma mõistust niisama. Tydruk vastas talle, et äh, ma oskan hästi suhu võtta, rohkem haridust ei ole mulle elamisex vaja.

See tydruk olin mina.

Netflixi seriaal “Atypical” annab ka mingi ettekujutuse sellest, kuidas üks aspergerist teismeline poiss asju näeb ja käitub. Mõned momendid tunduvad seal natuke ebatõepärased, aga üldiselt mulle meeldis.
Ja vele üks tähtis asi: täpselt nagu neurotüüpilised inimesed, on ka aspergerid väga erinevad.

Mind huvitab, millised ootused on teemaalgatajal suhtlemisele/sõprusele. Milline võiks siis olla üks ideaalne kokkusaamine sõprade/sõbraga?

Ma ei oska seda eriti selgitada. Ehk saad siit aimu: https://seventhvoice.wordpress.com/2013/11/16/new-study-finds-that-individuals-with-aspergers-syndrome-dont-lack-empathy-in-fact-if-anything-they-empathize-too-much/[/quote]

Kas sa pead end empaatiliseks, kuna oled lugenud, et paljud Aspergerid on empaatilised?

#2925331:

#2925306:

#2925295:

Ei julge küsida ka, sest viimasel vestlusel sain teada, et olen erakordelt isekas ja enesekeskne inimene

Aga miks ta nii arvata võib?

Kui sa ei küsi ja jääd eemale hoidma, siis tõenäoliselt tõesti kaotad selle sõbra.

Ilmselt seepärast, et ma ei oska sotsiaalselt toime tulla, ei saa(da) suhtluses neid samu signaale, mida teised. Tunnen kogu aeg, et olen olukordadest väljaspool, justkui pealtvaataja. Ma ei saa aru sotsiaalsetest kirjutamata reeglitest. Näiteks võttis aastaid, et õpiksin sünnipäevaks õnne soovima. Ma ei mõista selliste rituaalide emotsionaalset tähendust, inimene ju lihtsalt sündis, mis sellest siis on? Igasugune seltskondlik suhtlus on mu jaoks nagu akna taga rahvastepalli mängivad lapsed – jah, keegi midagi mängib, las mängivad. Nende rõõm mängust ei jõua minuni, ja minu rõõm mingitest asjadest ei jõua teiste inimesteni.

Mis mõttes see sai aastaid võtta? Asperger või mitte, sellised viisakusavaldused õpitaksegi (vanemad õpetavad) ju lapseeas lihtsalt ära, see ongi rituaal, mitte mingi sisemise tajuga seotud. Samamoodi, nagu tere ja head aega ütlemine jmt. Ja kui sulle endale need korda ei lähe, siis ütledki teadlikult teisi silmas pidades, kui tahad, et sõbrad alles jääks. Ma saan aru, et lapseeas aspergerile on neid tavalise lapsega võrreldes raskem õpetada, aga täiskasvanueaks peaks ju see kirjutamata reeglistik ometigi juba kinnistunud olema. Antud juhul kõlab aspergeri diagnoosi taha pugemine pigem nagu mugava vabandusena.

See oli lihtsalt näide, millest enamik inimesi aru saab. Päris elus toimuv on palju abstraktsemal tasandil ning seda polegi võimalik sõnades kirjeldada inimesele, kes polnud ise juures. Pealegi saab aspergeri sündroomiga inimene näiteid tuua ainult nendest olukordadest, millest ta ise lõpuks on aru saanud ehk kõige lihtsamatest. Sa ei saa ju seletada olukordi, mis on siiani mõistatus või millest said enam-vähem aru, aga mitte kõigest. Eriti, kui arvestada, et enamik signaale on mitteverbaalsed ja vajavad mingit konteksti või taustainfot.

Empaatiaga on nii, et aspergerid ei saa lihtsalt olukordadest aru ja ei loe signaale välja, mis teistes empaatiat tekitaks. Muus mõttes on nad erinevad inimesed, nagu kõik teisedki. Kui juba olukorrast aru saab, siis tunneb kaasa või ei tunne väga, täpselt nagu kõigi teiste puhul. Aga just see esmane mõistmine on raske. Aspergeri sündroom on muide üsna erinev psühhopaatiast, psühhopaadid näiteks ei tunne kaasa inimeste ja loomade piinamisele seda nähes, aspergerid tunnevad keskmisest intensiivsemalt. Psühhopaadid lähevad harva närvi või ärevile, näiteks kui politseinik neid peatab ja võivad külma kõhuga viisakaks jääda, kuigi taga on laip, aspergerid lähevad üsna kergesti närvi ja tajuvad keskkonnamuutust väga tugevalt, näiteks ei saa mürarikkas või rahvarohkes kohas käia.

#2926436:

Aga aspied ei tunne nagunii sünnipäevadest midagi ja ei saa aru, mis reeglite järgi seda õnnesoovi pidulikkust reguleeritakse. Nad teavad, et teise jaoks on vaja midagi teha ja siis püüavad oma parima äranägemise järgi midagi teeselda, aga see ei tugine faktidele, vaid õhkõrnadele oletustele. See on nagu mingi hullumeelne seltskondlik malemäng.

Miks on vaja teeselda ja mingit hullumeelset malemängu ette kujutada? Kui sa oled selline inimene, keda sünnipäevad väga ei huvita, aga tahad siiski viisakaks jääda, siis soovid lihtsalt õnne. Mingit tseremooniat vms pole vaja. Igasuguste pooltuttavate õnnesoove on enamikul tore saada, aga kui ei saa, siis pole kah midagi.

Siit teemast jääb küll natuke mulje, et osad aspergerid kipuvad arvama, et ülejäänud inimesed on mingid metsikud suhtlemisgeeniused, kes kogu aeg suhtlevad ja kogu aeg teevad kõike õigesti ja seda ka muidugi justkui iseenesest, kuid siiski väga süsteemselt. Ei ole see suhtluselu tegelikult nii roosiline ka n-ö tavainmestel.

Mu lapsel diagnoositi hiljuti asperger ja kuni selle hetkeni ma ei saanud aru, mis mu lapsel terve kasvamise aja viga on olnud. Eeldasingi, et tegemist halva iseloomuga. Mitte kunagi ei ole ta vabandust palunud, iialgi, kui ta teistele haiget on teinud ja ta justkui ei saagi aru, et ta midagi valesti teeb või on teinud. Ta on jube ülevoolav oma emotsioonides, kui vaimustub, siis ikka korralikult, kõrvalt vaatajale jääb mulje, et no täiesti sooda peast. Järgmine hetk võib olla täiesti tuim ja emotsioonitu. Tark, haarab lennult, andekas st väga andekas ühel alal. Sõpru ei ole, sest ta ei oska neid hoida ja inimesed hoiavad pigem eemale. Ei taju nt olukordi, kus mida öelda, sõidab sisse selliste enda egost lähtuvate kommentaaridega, et ülejäänud seltskond ei oskagi midagi öelda, ei taju olukordi nii nagu harjutud on. Olen talle üritanud rääkida, õpetada, kõik täiesti asjatu, järgmine kord tuleb jälle ja teeb samu asju. Ja ei olegi mul vanemana midagi teha, kui et aktsepteerida oma last sellisena, nagu ta on. Loodan lihtsalt kogu südamest, et tal elus väga raske ei ole selle tõttu ning saaks hakkama. Nad ongi veidi teistmoodi ja kes aktsepteerib aspergerite eripära, tulevad nendega toime, kes mitte, leiavadki et jube kehv iseloom.