Taasvaatasin seda 32 aastat vana Eesti filmi.
Mõtted, mis tekkisid, on nüüd hoopis midagi muud kui siis, kui see film ekraanidele jõudis.
Mõtlen, et küll on hea, et oleme (ühiskond on) välja murdnud stampidest, et 30ndates eluaastates vallaline ja lastetu olla on mingi häbi ja tabu.
Samas on praegugi Regina-suguseid naisi, kes nui neljaks võtavad mehe, ükskõik siis millise, et ühiskonna silmis paista “õige”. Sest mina ei lugenud filmist välja peaosalise probleemi bioloogilise kellaga – sain aru nii, et seal väikelinnas elades (uue elanikuna veel!) jälgivad liiga palju silmapaare seda, mida teed ja kuidas elad. Norm on/oli ka perekond omada. Tänapäeval on õnneks ses mõttes palju-palju vabam.
See osa lapsed saada teiste, karskete, meestega oli muidugi isegi tänapäeva mõistes suhteliselt hulljulge temp. Ütleksin, et ma pole vist sarnast süžeed üheski teises (Eesti) filmis kohanud.
Jällegi tänapäevaga võrreldes, siis praegu pole mingi probleem lapsed katseklaasist ja kontrollitud toorainega hankida.
Kes filmi näinud, mis mõtted tekivad seoses üle veerandsaja aastase vahega? Igatseksite sellist “korda” veel, kus elusid juhtis mingi “nii peab olema, nii on kõigil, nii on normaalne”?
Mul on küll siiralt hea meel, et enam ei vaadata 30-aastast vallalist naist nagu vanapiigat ja teise sordi inimest.
Ülle Kaljustelt väga hea rollitäitmine!