Vot, mis huvitav teadmine minu jaoks – abielus olles on võimalik, et kummalgi erinev perekonnanimi. Ma siiani arvasin, et saab olla ükskõik kumma osapoole ühine nimi või kaks nime sidekriipsuga. Minu jaoks kummaline, et abikaasadel erinevad nimed.
Püha müristus, kuskohas sa elanud oled? Ilmselt sa abielus ei ole, muidu sa teaksid, et avaldust täites valitakse, kes millist nime edasi kannab. Sinu arust on nimevahetus sunduslik?
Kui abielluksite, kas jätaksid oma nime alles või vahetaksid mehe oma vastu? Kui jätaksid enda oma, paneksin ka lapsele selle. Statistika näitab, et enamus kooselusid (ja ka abielusid) laguneb ja lapsed jäävad tavaliselt põhikohaga ema juurde elama. Minu meelest on loogiline, et lapsel ja tema emal on sama nimi.
Enamasti on naine see, kes abiellumisest rohkem huvitatud kui mees. Kui lapse sündimise ajaks abielus ei olda, aga see tulevikuplaanis on, paneksin ikkagi esialgu oma nime. Paraku näitab elu, et pahatihti jääbki see abielu kuskile kaugesse tulevikku, mis kunagi kätte ei jõua. Ja kui abiellutakse, on lapse perekonnanime täpselt sama lihtne muuta kui naise oma.
–
See, et nimi on vähem esinev kui lapse isal, ei ole minu jaoks argument. Minu tutvusringkonnas on paar, kes abielus ei ole ja mehel haruldane nimi, mida kannab Eestis ainult neli inimest. Lapsele pandi see nimi, sest mehe jaoks oli oluline, et laps seda edasi kannaks (aga mitte oluline, et lapse ema samal nimel oleks). Paraku on see tõeliselt kole nimi. Vist isegi ainus nimi, mille kohta ma kunagi mõelnud olen, et see kole on.
Seega – haruldast koledat nime ma lapsele ei paneks, sel juhul kasutaks juba teise vanema paremat nime.
On keegi olnud samas olukorras? Nimelt tahaksin lapsele panna enda perekonna nime,
Perekonnanimi. Kirjutatakse kokku.
Täitsa huvitav, et ükski filoloog ei olegi seda veel õiendanud 🙂 Teen seda siis ise. Sellises kontekstis, nagu TA kirjutab, on täiesti õige ka perekonna nimi, lahku. TA mõtleb oma perekonna (oma suguseltsi, oma suguvõsa) nime. Sel juhul on see perekonna kui mille/ kelle nimi, mitte mõiste, mis nõuaks kokku kirjutamist.
Aga õige oleks ka kokku kirjutatuna: sooviksin lapsele panna enda perekonnanime. Oleneb täiesti, mida TA soovib rõhutada. Kas tema esmane soov on, et laps saaks tema kui ema perekonnanime. Või et laps saaks tema suguvõsa (perekonna) nime. Kuna paar lauset edasi kirjutab TA, et tema perekonnanime kannab Eestis vaid mõni üksik inimene, siis tundub, et esmane on suguvõsa nime säilitamise soov. Seega oleks lahku kirjutamine isegi õigem.
<p style=”text-align: left;”>Minu kahel esimesel lapsel on minu perenimi, kuna seda oli siis on vaid 24 inimesel. Poeg viib nüüd minu isapoolse suguvõsa nime edasi, lapselapselapsi on vanaisal juba 9 aga minu poeg ainuke selle nimega poiss.</p>
Teine poeg on isa perekonna nimega.
Vot, mis huvitav teadmine minu jaoks – abielus olles on võimalik, et kummalgi erinev perekonnanimi. Ma siiani arvasin, et saab olla ükskõik kumma osapoole ühine nimi või kaks nime sidekriipsuga. Minu jaoks kummaline, et abikaasadel erinevad nimed. Küll aga teemasse – lapsele paneksin endastmõistetavalt oma perekonnanime. Põhjusi mitmeid. Esiteks on tõesti lihtsam asju ajada, kuna tavaliselt tegelen sellise igasugu ametliku asjaajamisega peres mina. Teiseks ei saa kindel olla, et kunagi lahku ei lähe ja sel juhul jällegi mul mugavam asju korraldada, kasvõi lapsega reisile minnes ei pea isalt mingeid pabereid ajama. Kolmandaks mulle meeldib nii.
Mina jätsin abielludes enda perekonnanime. Ma olin sellega nii kaua elanud, et see tundus nagu osa minu identiteedist, millest ma loobuda ei soovinud. Lastel on mehe perekonnanimi – minul polnud mingit vahet ja mehel ka eriti mitte, seega lähtusime traditsioonist.
Meil on kolm last, suuremad juba teismelised, ja pole olnud ainsatki juhust, kus meie erinevatest perekonnanimedest mingi probleem oleks tekkinud või asjaajamine kuidagi keerulisem oleks olnud. Küll aga kaasneb nimevahetusega ka abiellumise korral ports tüütut asjaajamist – dokumentide vahetused jne., edaspidi ka segadust (vanad tuttavad ei suuda nime järgi tuvastada jne)
Veel teadmiseks: põhimõtteliselt peab vanemal lapsega üksi reisile minnes olema luba teiselt vanemalt, olenemata sellest, mis nime keegi kannab või kas elatakse koos või lahus. Iseasi, kui palju seda kontrollitakse.
Minul pojal on minu perekonnanimi. Hetkel on ta Eestis ainus mees sellise nimega, kokku ongi meid vaid neli jäänud. Tüli ja vaidlusi oli väga palju, aga jäin endale kindlaks, sest minuga abielluda ei soovitud. Ta teadis, et nii teen juba enne lapse eostamist, aga eks arvas, et ma ajan niisama tühja juttu.
Mulle väga meeldib mõte, et lapsel on igal juhul emaga sama perenimi. Eestis võiks ka niimoodi olla.
Asi ongi selles, et nimi ei ole tegelikult absoluutselt oluline teema.
Ikka, kui meest tahad tulevikus vahetada, siis küll kordi etem, kui oma nimi on. Olenemata sellest on isa ikka isa ja ema ema.
Ei sellest loogikast ma ei saa üldse aru. Kui sa meest vahetad, siis lapsele jääd ju ikka sina emaks ja tema isa jääb isaks. Emadust ja isadust juba niisama lihtsalt ei vaheta, nime aga küll ja meest/naist ka võib… Vahet pole kas lapsel on siis ema või isa nimi.
Kahtlen, et kontrollitakse. Kuidas muidu nii lihtne välismaa meestel oma lapsi ‘varastada’. (üsna tavaline nähtus – eesti naine ja välismaa mees. Lähevad lahku, mees tuleb lapsele külla ja tegelikkuses lendab temaga enda riiki ema loata jne)
Schengeni lepingu riikides tõesti ei kontrollita, aga lähed korra Inglismaale ja vot ei saa riiki sisse lapsega, kui pole isa ennast või tema kirjalikku luba kaasas. Ole siis abielus või mitte ja kanna kasvõi ema lehma lellepoja nime või mitte.
Aasta tagasi reisisin kanaaridele läbi Londoni sõbranna ja tema lapsega. Ei küsinud keegi midagi.
Oh, Kanaari saared kuuluvad teadupärast samuti Schengeni alla.
Aga kuidas see nime panemine siis välja näeb, kui mees tahab ühte ja naine teist? Nagu eespool mainiti, siis seadus ütleb, et kui kokkulepet ei saavutata valib nime eeskosteasutus. Mida see endast kujutab? Olen esmarase seega ei kujuta ette kuidas see käib…
Te pole siiamaani kokkuleppele jõudnud?
Vot, mis huvitav teadmine minu jaoks – abielus olles on võimalik, et kummalgi erinev perekonnanimi. Ma siiani arvasin, et saab olla ükskõik kumma osapoole ühine nimi või kaks nime sidekriipsuga. Minu jaoks kummaline, et abikaasadel erinevad nimed
Mina jätsin enda perekonnanime, lihtne, lühike ja Eestis väga levinud. Mehel ka eestipärane perekonnanimi, aga natuke pikem. Lapsed mehe perekonnanimega, praeguseks juba noored täiskasvanud. Pole kunagi erinevate nimede pärast probleeme olnud (ainuke kord oli siis kui abiellumisavaldust läksime tegema ja siis mees natuke mossitas, et ma tema nime võtta ei taha). Kui lapsed oleks sündinud enne abiellumist, siis oleks võib-olla ka sama nime võtnud, tollal ei tundnud soovi enda nimest loobuda.
Teemaalgatusse: kui mina oleks ametnik ja mõlemad vanemad sooviksid enda perekonnanime lapsele, üks neist põhjendusega, et see on väga haruldane või sureb kohe välja, siis ma ilmselt valiks selle haruldase nime. Samas kui kumbki ei suuda lapse nime suhtes järeleandmisi teha, siis ega see tuleviku suhtes just eriti lootustandev märk pole (oletusel, et olete abielus ja erinevate nimedega, kui abielus pole selle tõttu, et mees pole ettepanekut teinud või pole naise poolsetele ettepanekutele reageerinud, siis ma väga ei kõhkleks vaid paneks selle perekonnanime, mis ise soovin).
London ju on Inglismaa, öö veetsime seal.
Sa vast ööbisid transiitreisijana.
<p style=”text-align: left;”>Minu kahel esimesel lapsel on minu perenimi, kuna seda oli siis on vaid 24 inimesel. Poeg viib nüüd minu isapoolse suguvõsa nime edasi, lapselapselapsi on vanaisal juba 9 aga minu poeg ainuke selle nimega poiss.</p>
Teine poeg on isa perekonna nimega.
Ole mureta, näed ju siinsest teemastki, et ajad on muutunud ja abielluma nii väga enam ei kiputa, seega viivad need 8 tüdruk-lapselast täpselt sama palju seda nime edasi kui see üks poiss. Võib-olla isegi edukamalt, sest kui see poiss tulevikus abielluda ei kavatse, on suur tõenäosus, et tema lapse ema annab lapsele hoopis enda nime.
Aga kuidas see nime panemine siis välja näeb, kui mees tahab ühte ja naine teist? Nagu eespool mainiti, siis seadus ütleb, et kui kokkulepet ei saavutata valib nime eeskosteasutus. Mida see endast kujutab? Olen esmarase seega ei kujuta ette kuidas see käib…
Linna- või vallavalitsus teeb selle kohta korralduse ja seda on võimalik siis halduskohtus vaidlustada. Ilmselt peab kumbki vanem põhistama, miks tema perekonnanimi on parem: haruldane, seotud suguvõsaga, teine nimi on kõlab halvasti ning võib põhjustada koolikiusamist – näiteks Tilliste vms, venepärane jne. Kui on muidugi Kuusk ja Mänd – siis läheb keeruliseks.
Loe nüüd korraks teema pealkirja ja püstitust ka. Miks ma üldse selle teema tegin siis sinumeelest ????
mu viimane küsimus oli suunatud 21.20 käole tegelikult
Vabandust, teema tundus lähiajast tuttav ja kiiruga arvasin, et sama. Kindel, et sa SEE pole? :
https://foorum.perekool.ee/teema/lapsele-ema-perekonnanimi-2/
Schengeni lepingu riikides tõesti ei kontrollita, aga lähed korra Inglismaale ja vot ei saa riiki sisse lapsega, kui pole isa ennast või tema kirjalikku luba kaasas. Ole siis abielus või mitte ja kanna kasvõi ema lehma lellepoja nime või mitte.
London ju on Inglismaa, öö veetsime seal.
Mõni inimene on ka ilma isikut tõendava dokumendita Eestist laevaga Soomes või Rootsis käinud. Erand kinnitab reeglit. Vedas, et teid ei kontrollitud ja ei midagi muud.
Kui abielus ei ole ja mees sind ei soovi enda naiseks, siis pane ikka enda perekonnanimi.
Kui abielus ei ole ja mees sind ei soovi enda naiseks, siis pane ikka enda perekonnanimi.
Mis see abielu siia puutub, ta ei tahaks ju nagunii seda 300 inimesega sama nime endalegi võtta.
Kui sa tahad üsna kindel olla, et nimi ei kao, peaks olema selle nimega vähemalt 3 last.
Seega tehke järjest 6 titte, 3 läheb mehe nimega ja 3 naise nimega.
Kui kokkuleppele ei saa, siis tehke nii nagu aastasadu kombeks on olnud. Abielus olles läheb mehe perenimi ja kui mehel pole sellist soovi olnud, naise perenimi. Ja mehele põhjendagi, et traditsioon selline. Mehed mõtlevad tnp, et neil ainult õigused ongi, kohustusi ei võta. Mehel on õigus oma nimi lapsele panna, aga abielukohustust pole, õigus pere mitte üleval pidada, sest naise enda asi on emapalk enne rasedust välja teenida, õigus linnakorteris diivanil vedeleda ja naistetöödes mitte osaleda jne. Mu õel oli tegelt sama situatsioon, aga ei söandanud ikkagi enda perenime lapsele nõuda, muidu mees läheb äkki minema. Kui sul on selgroogu, siis nõua.
Vot, mis huvitav teadmine minu jaoks – abielus olles on võimalik, et kummalgi erinev perekonnanimi. Ma siiani arvasin, et saab olla ükskõik kumma osapoole ühine nimi või kaks nime sidekriipsuga. Minu jaoks kummaline, et abikaasadel erinevad nimed. Küll aga teemasse – lapsele paneksin endastmõistetavalt oma perekonnanime. Põhjusi mitmeid. Esiteks on tõesti lihtsam asju ajada, kuna tavaliselt tegelen sellise igasugu ametliku asjaajamisega peres mina. Teiseks ei saa kindel olla, et kunagi lahku ei lähe ja sel juhul jällegi mul mugavam asju korraldada, kasvõi lapsega reisile minnes ei pea isalt mingeid pabereid ajama. Kolmandaks mulle meeldib nii.
Mina jätsin abielludes enda perekonnanime. Ma olin sellega nii kaua elanud, et see tundus nagu osa minu identiteedist, millest ma loobuda ei soovinud. Lastel on mehe perekonnanimi – minul polnud mingit vahet ja mehel ka eriti mitte, seega lähtusime traditsioonist.
Meil on kolm last, suuremad juba teismelised, ja pole olnud ainsatki juhust, kus meie erinevatest perekonnanimedest mingi probleem oleks tekkinud või asjaajamine kuidagi keerulisem oleks olnud. Küll aga kaasneb nimevahetusega ka abiellumise korral ports tüütut asjaajamist – dokumentide vahetused jne., edaspidi ka segadust (vanad tuttavad ei suuda nime järgi tuvastada jne)
Veel teadmiseks: põhimõtteliselt peab vanemal lapsega üksi reisile minnes olema luba teiselt vanemalt, olenemata sellest, mis nime keegi kannab või kas elatakse koos või lahus. Iseasi, kui palju seda kontrollitakse.
Kahtlen, et kontrollitakse. Kuidas muidu nii lihtne välismaa meestel oma lapsi ‘varastada’. (üsna tavaline nähtus – eesti naine ja välismaa mees. Lähevad lahku, mees tuleb lapsele külla ja tegelikkuses lendab temaga enda riiki ema loata jne)
Mina olen küll pidanud mehe allkirjaga volitust piiril näitama, küll mitte iga kord, aga vahel. Mul on lapsed ka mehe nimega, ise teise nimega.
Vot, mis huvitav teadmine minu jaoks – abielus olles on võimalik, et kummalgi erinev perekonnanimi. Ma siiani arvasin, et saab olla ükskõik kumma osapoole ühine nimi või kaks nime sidekriipsuga. Minu jaoks kummaline, et abikaasadel erinevad nimed. Küll aga teemasse – lapsele paneksin endastmõistetavalt oma perekonnanime. Põhjusi mitmeid. Esiteks on tõesti lihtsam asju ajada, kuna tavaliselt tegelen sellise igasugu ametliku asjaajamisega peres mina. Teiseks ei saa kindel olla, et kunagi lahku ei lähe ja sel juhul jällegi mul mugavam asju korraldada, kasvõi lapsega reisile minnes ei pea isalt mingeid pabereid ajama. Kolmandaks mulle meeldib nii.
Mina jätsin abielludes enda perekonnanime. Ma olin sellega nii kaua elanud, et see tundus nagu osa minu identiteedist, millest ma loobuda ei soovinud. Lastel on mehe perekonnanimi – minul polnud mingit vahet ja mehel ka eriti mitte, seega lähtusime traditsioonist.
Meil on kolm last, suuremad juba teismelised, ja pole olnud ainsatki juhust, kus meie erinevatest perekonnanimedest mingi probleem oleks tekkinud või asjaajamine kuidagi keerulisem oleks olnud. Küll aga kaasneb nimevahetusega ka abiellumise korral ports tüütut asjaajamist – dokumentide vahetused jne., edaspidi ka segadust (vanad tuttavad ei suuda nime järgi tuvastada jne)
Veel teadmiseks: põhimõtteliselt peab vanemal lapsega üksi reisile minnes olema luba teiselt vanemalt, olenemata sellest, mis nime keegi kannab või kas elatakse koos või lahus. Iseasi, kui palju seda kontrollitakse.
Kahtlen, et kontrollitakse. Kuidas muidu nii lihtne välismaa meestel oma lapsi ‘varastada’. (üsna tavaline nähtus – eesti naine ja välismaa mees. Lähevad lahku, mees tuleb lapsele külla ja tegelikkuses lendab temaga enda riiki ema loata jne)
Mina olen küll pidanud mehe allkirjaga volitust piiril näitama, küll mitte iga kord, aga vahel. Mul on lapsed ka mehe nimega, ise teise nimega.
Palju reisinud ja järjekorras 3x pealt kuuldud situatsioon – küsitakse teise vanema luba, reisija vastus, et ei ole ja imestunud nägu kindlasti. Seejärel öeldakse, et järgmine kord võtke kindlasti kaasa.
Kas kahte perekonnanime sidekriipsuga ei tohi panna lapsele?
ei
2. peatükkISIKUNIME ANDMINE LAPSELE
§ 8. Elusalt sündinud lapsele isikunime andmine
(2) Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb abiellumisel antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi.
See on küll väga huvitav. Mul on sõbranna, kes kannab sidekriipsuga perenime (enda nimi + abikaasa nimi). Lapsed on kõik kahe perekonnanimega, nagu ema. Ca 20 aastat tagasi selliselt registreeritud, äkki siis oli mingi teine seadusepügal?
Mina panin ka enda perekonnanime lapsele, sest me polnud lapse sündides abielus, lisaks mulle meeldib minu nimi rohkem kui mehe oma ja eesnimega koos on lapse nimel ilus kõla. Mehe perekonnanimi on selline, mis ei kõla ühegi eesnimega hästi ja lisaks on mehel mitu venda, kes tema nime edasi anda saavad.
Vot, mis huvitav teadmine minu jaoks – abielus olles on võimalik, et kummalgi erinev perekonnanimi. Ma siiani arvasin, et saab olla ükskõik kumma osapoole ühine nimi või kaks nime sidekriipsuga. Minu jaoks kummaline, et abikaasadel erinevad nimed. Küll aga teemasse – lapsele paneksin endastmõistetavalt oma perekonnanime. Põhjusi mitmeid. Esiteks on tõesti lihtsam asju ajada, kuna tavaliselt tegelen sellise igasugu ametliku asjaajamisega peres mina. Teiseks ei saa kindel olla, et kunagi lahku ei lähe ja sel juhul jällegi mul mugavam asju korraldada, kasvõi lapsega reisile minnes ei pea isalt mingeid pabereid ajama. Kolmandaks mulle meeldib nii.
Mina jätsin abielludes enda perekonnanime. Ma olin sellega nii kaua elanud, et see tundus nagu osa minu identiteedist, millest ma loobuda ei soovinud. Lastel on mehe perekonnanimi – minul polnud mingit vahet ja mehel ka eriti mitte, seega lähtusime traditsioonist.
Meil on kolm last, suuremad juba teismelised, ja pole olnud ainsatki juhust, kus meie erinevatest perekonnanimedest mingi probleem oleks tekkinud või asjaajamine kuidagi keerulisem oleks olnud. Küll aga kaasneb nimevahetusega ka abiellumise korral ports tüütut asjaajamist – dokumentide vahetused jne., edaspidi ka segadust (vanad tuttavad ei suuda nime järgi tuvastada jne)
Veel teadmiseks: põhimõtteliselt peab vanemal lapsega üksi reisile minnes olema luba teiselt vanemalt, olenemata sellest, mis nime keegi kannab või kas elatakse koos või lahus. Iseasi, kui palju seda kontrollitakse.
Kahtlen, et kontrollitakse. Kuidas muidu nii lihtne välismaa meestel oma lapsi ‘varastada’. (üsna tavaline nähtus – eesti naine ja välismaa mees. Lähevad lahku, mees tuleb lapsele külla ja tegelikkuses lendab temaga enda riiki ema loata jne)
Mina olen küll pidanud mehe allkirjaga volitust piiril näitama, küll mitte iga kord, aga vahel. Mul on lapsed ka mehe nimega, ise teise nimega.
Palju reisinud ja järjekorras 3x pealt kuuldud situatsioon – küsitakse teise vanema luba, reisija vastus, et ei ole ja imestunud nägu kindlasti. Seejärel öeldakse, et järgmine kord võtke kindlasti kaasa.
Reisisime sõbrannaga ja tema lapsega, kuulsin ise kui küsiti teise vanema luba, mida tal muidugi ei olnud. Sel korral suutis ikka ära rääkida. Minul oma lastega pole probleeme kunagi olnud kõik oleme ühe nimega.
Teemaalgataja, jää endale kindlaks ja pane lapsele enda nimi.
Mina isegi ei mõelnud 14 aastat tagasi, et võiksin lapsele oma nime panna, kuidagi loogiline tundus mehe nimi. Abielus me pole ja kuigi siiani koos, siis ma olen kahetsema hakanud, et laps minu nimega pole. Mul ka haruldane perekonnanimi, mina ja õde veel vaid selle nimega Eestis.
