Teema: Ei kannata toiduga katsetamist

Sellist katsetamist, et enamus juhtudel midagi välja ei tule või tehakse selliseid toite, mida on teada, et keegi ei söö, ei peaks ka tõesti väga normaalseks jah. Uute retseptide katsetamine on iseenesest vahva ja tore kui mees sellest osa võtab, aga ise lepiksin mehega kokku, et vaatame selliseid retsepte, mis tunduvad ka pärast söödavad. Toidu niisama ära viskamist mina ka ei kannata (kuigi eks aeg-ajalt läheb endal ka midagi riknema, aga üritan ka seda siiski vältida) ja kui mees arvaks, et peab selliseid roogasid valmistama, mis suure tõenäosusega kellelegi ei maitse, siis võiks see mees vähemalt ise selle roa pärast ise ära tarvitada.

Kas tema enda meelest on need siis head või ta ise ka ei taha lõpuks oma loomingut süüa?

#4129536:

Kas tema enda meelest on need siis head või ta ise ka ei taha lõpuks oma loomingut süüa?

Jah, enamasti talle endale maitseb. Kuigi miskipärast teeb suure laari valmis, aga üle ühe korra seda ei söö ja kui ma küsin, miks siis oma head rooga rohkem ei taha, siis vastab, et ma tegin ju teile, miks TEIE ei söö.

Mina olen ka selline, kes mugandab retsepte. Ainult koogipõhjad teen retsepti järgi.

Su mees jättis toidu pooltooreks ja vein ei keenud korralikult välja. Rosmariini ei kannatagi süüa- ma võtan need oksad alati välja. Mina ei saa kunagi aru kuidas retseptis antud ajaga toit valmis saab😀mul läheb alati rohkem.

#4129596:

#4129588:

Teemaalgataja, mida su mees katsetas, et toit välja ei tulnud?

Viimati tegi ahjupotis veini ja rosmariiniga kartuleid. Need olid poolkõvad, hapud ja rosmariin krigises hamba all. Jube. 🙁

No sellest kirjeldusest loen välja, et su mees lihtsalt solgib toitu ja raiskab toorainet kui serveerib perele mitte valmis saanud roa.

Retseptide mugandamist ja endale meelepärasemaks tegemist patuks ei pea aga toidu solkimist küll.

Tegelikult võiks iga kingsepp jääda oma liistude juurde. Kui ikka ei ole annet söögitegemise peale, siis võiks sellest ka hoiduda. Aga eks mõni ongi kõvema peaga ning ei saa sellest aru. Räägi või ära räägi. Aina kisub inimest kokkama. Tegelikult jama seis.

#4129643:

See on tõesti koht, kus ei saa alati näpuga retseptis järge ajada. Tuleb siiski oma ahju tunda ja katsudagi, kas toit on valmis – mitte uskuda vaid retseptis antud temperatuure ja kellaaegu.

Aga ta ei ajanudki mingis retseptis järge, ta tegi oma peast selle kartuli-veinihautise 🙂 Kui inimene ise aru ei saa, et tal ei tule välja ja on küllalt jäärapäine, et mitte uskuda, et see teistele ei maitse või ongi halb toit, siis äkki saab teda suunata vähemalt väiksemas koguses tegema (mõni ei oska koguseid ka hinnata ja teebki sööki nagu roodule). Ma oleks veini ja rosmariini raiskamise pärast ise ka kuri 🙂 Su mees peaks enne tegema selgeks põhitõed (näiteks, et hapus vedelikus ei keegi kartulid pehmeks norm ajaga) ja alles siis saaks hakata imporviseerima. Natuke raske juhus ka, ta arvab, et ta teeb ju head, teile süüa, et sul kergem oleks jne, aga välja ei tule ja kõik hoopis vinguvad ta kallal ja on kurjad 🙂

Katsetada saab ikka selliste asjadega, millest tead, kuidas välja tuleb. Mina olen kehv kokk, aga oskan teha pannkooke, sest mu laps tahab neid ja olen palju teinud. Koostisained panen silma järgi ja tean ka, et kui midagi muuta, siis tulemus muutub nii või naasuguseks.

Aga mitte mingil juhul ei hakka ma katsetama mingeid suva sööke, et vaatame, mis välja tuleb. Mul ei tule isegi retsepti järgi alati hästi välja. Mul pole eriti arenenud toidutaju ka

Kartulid veinis on minu meelest nt mingi veidrus ja mida see rosmariin sinna veini maitsele juurde peaks andma, tume maa mu jaoks. Aga ma saan aru, et kui peenes restoranis meisterkokk serveerib veinikartilid rosmariinilisandiga, siis see on hõrk luks toit ja ma peaksin sellest lugu pidama. Aga minu maitsemeel ilmselt ikka ei pea.

Võimalik, et sinu mehel on nii tuim meitsemeel, et tal läheb kõik alla ja ise ei saa arugi, et ei ole maitsev. Sa vist ei ole talle otse öelnud ka, selline ümber nurga jutt, et miks sa ise ei söö. Järgmine kord kui mees küsib, et miks teie ei söö, ütledki, et see pole söödav, sa ei oska teha head süüa ja ära raiska toitu edaspidi. Kui solvub, siis solvub, pole midagi teha. Ei saa ju olla, et terve pere terve ülejäänud elu hambad ristis sööb vägisi pooltoorest toitu, sest pereisa peab ju moosima ja ei tohi talle tõde välja öelda.

Mina jälle ei tee kunagi asju täpselt retsepti järgi, ei mõõda-kaalu, võib-olla ainult esimesi kordi mõnda keerukamat küpsetist. Samas ka aia taha ei lähe midagi, ehk 1%. Aga see tuleb kogemusega ja natukene annet on ka vaja või õigemini teadmisi, mis millega ikkagi kokku sobib.

katsetama natuke ikka peab, kuidas need uued maitsed siis sünnivad?

Aga liiale minna pole vaja, ja tõesti on rida klassikuid (või siis pere lemmikretsepte), mida ei tohiks puutuda. See tekitab peaaegu alati pettumust – lähed kellegi superhead Napoleoni sööma, ja siis selgub et seekord on moosikiht vahele pandud:(

Mul on üks tuttav selline, kellele kangesti meeldib “katsetada” ja ta peab end ise suuerpäraseks kokaks, kuid kahjuks on tõde selline, et tal ei ole isegi mitte kõige algelisemaid baasteadmisi söögitegemisest ja ta käitub köögis nagu tegelane lasteraamatust, kes keeras kokku vahukoort ja lambarasva ja kiljus rõõmust, et kui tore. Aga paraku on tal palju sõpru-sõnbrannasid, kes pildi pealt või kirjelduse järgi siis kiidavad takka, et oojaa, sa oled nii andekas, kuidas sa küll oskad, anna kokaraamat välja! Nad ei ole näinud seda söögitegemise protsessi ja nad ei ole ka kunagi neid tema toite maitsma pidanud. Verivorstid mannavahuga, jee.

Tema juurde külla minnes enne igaksjuhuks söön kõhu täis.

Ükskord ta keetis mingit suppi kui ma talle (õigel ajal) külla läksin ja ma ütlesin talle, et kuule sa peaksid nüüd vahtu riisuma. Ta teatas selle peale, et ta ei tee seda mitte kunagi, miks peaks puljongit keetes vahtu eemaldama? Ma küsisin siis et aga see on ju elementaarne, kas sa tõesti iial ei ole ühtegi kokasaadet vaadanud või -raamatut lugenud? Ei, talle need raamatud ei meeldi, ta tahab ikka ise teha kõike.

Ma küll olen püüdnud selgitada, et mingid alustõed võiks selgeks õppida, näiteks mis järjekorras asju supi sisse panna, mida peaks tasakaalustama happega ja mida mitte, kuhu kõlbab panna suhkrut ja kuhu mitte, et sibul-porgand enne supi sisse panemist pannil läbi kuumutada jne jne, aga mõttetu on neid asju talle rääkida, ta ei kuula. Olen loobunud. Püüan lihtsalt oma märkusi rohkem enda teada hoida ja mitte tema valmistatud toite süüa.

Tegemist on ka meesterahvaga. Ma ei tea, mis teema neil sellega on, et teha tahavad, aga vaja mätserdada, mitte eelnevalt end kurssi viia, kuidas toidutegemise protsess üleüldse käib ja mis omavahel kokku sobib.

Teemaalgataja kirjeldatud mees kõlab sarnaselt, pakub inimestele reaalselt söödamatut toitu, mis on söödamatu seetõttu, et inimene ei tea söögitegemise algtõdesid.

Ma ei oska lahendust pakkuda, peale selle, et mehele tuleb öelda, et kui süüa teeb, siis tehku ainult endale, mitte rohkem. TEIE ei taha neid katsetusi. Teeb ühe inimese jao katsetamise korras, sest ka suurtes köökides kuskil ei katsetata uusi retsepte nii nagu tulemas oleks sada külalist, vaid üksnes maitsmise jagu. Kuna ta nagunii ei viitsigi ühtegi toitu selgeks õppida, siis täiesti lootusetu juhtum. Jääbki susserdama.

Katsetada ja toiduga mängida saab ainult see inimene, kellel on baasteadmised olemas. Stiilis et mis külma, mis kuuma vette ning mis toit vajab hapet ja mis ei. Kui tal neid ei ole kodust kaasas, siis kui ta soovib jätkata, on kokanduse algkursused täiesti olemas.
Kui ta on nii macho, et talle ei saa sellist asja öelda, et mine algkursustele, siis tuleb titel teine ots keerata. Hakkadki näiteks ise iga nädal mitu korda paugutama kõige paremate retseptide järgi imemaitsvaid toite (retsepti häälekalt lugedes), millest saab ka kõige ohmum mees aru lõpuks, et retsept on üks hea asi.
Mul armastas mees kangesti mööblit ehitada. Küll see oli kole, mis ta kokku tegi. Muus asjus tal on nagu oskusi ja maitsemeelt, aga mööbli suhtes null. Asi ei paranenud enne, kuni ma hakkasin iga jumala kord, kui uut kapikest, lauakest või pingikest oli vaja, seda kibekähku ära ostma, enne kui talle see idee pähe tuli. Eks ta käis nukralt oma tikksaagi vms töötoas õlitamas, aga tuppa tal enam midagi ehitada ei olnud. Suunasin ta õue, et “oi, kallis, grillnurka oleks mööblit vaja, sellist talumööblit, hästi rasket ja tugevat. Paar väiksemat lauda ja üks pikk laud ja siis pink ja vähemalt 6 rasket käsitugedega tooli”. Lükkasin paar pilti ette, et umbes millist. Kolm aastat maadles seda teha. Sai hirmus inetu, sest ta “ilustas” mööblit vastavalt oma maitsemeelele, aga noh, ajab asja ära ja pole kogu aeg silma all ka.

Mul on ka oli kunagi sõbranna kes pani keedukana ahju ja kutsus külalised. Seal siis puresime seda sinist kana, polnud tal aimugi et keedukana ei sobi ahjukanaks. Keegi veel küsis siis vihastas ka veel.

#4129820:

Keegi veel küsis siis vihastas ka veel.

Ega ei tohigi midagi öelda, siis oled rõõmurikkuja. Sina, mitte see kokk, kes süüa ei oska teha.

#4129820:

Mul on ka oli kunagi sõbranna kes pani keedukana ahju ja kutsus külalised. Seal siis puresime seda sinist kana, polnud tal aimugi et keedukana ei sobi ahjukanaks. Keegi veel küsis siis vihastas ka veel.

😀 😀