Pole ta ju enam mingi algaja, see tema “plönnitsemine” on kestnud juba tükimat aega ja aina lollakamaks (ja kulukamaks) läheb.
Siia juurde veel üks väike kirjanduslik “illustratsioon”, “väikeseks vinjetiks vahele torgata”. Raamatus “Ilusad päevad” oli stseen, kus üks tüüp kahtles peategelase võimes head ja söödavat, või üldse mingit toitu keeta, pilgates teda, et “kartuleid ehk oskad”. Ja aina haipis oma peenikestel kodumajanduskursustel käinud õde, kes aina ja igal pool külas olles lauas toite lahkas, milline asjaolu juba kõikidele teistele närvidele käis, et “see tulemus on just hea perenaise teadmiste ja oskuste saavutus. Et mõnele anna tükk kõige paremat liha kätte, ja ta küpsetab sellest sulle vana luua lauale”.
Vanaperemees siis sõitles teda, et: Ise õpid pastoriks ja usud nõidust! – No ta rikub selle ära, nii et maitseb nagu vana luud. – No oled sa siis vana luuda söönud, et sa tead, kuidas see maitseb? (üldine naer). – Kas sina, isa, kaitsed siis rumalaid perenaisi? – No kuule, kui üks naine suudab lihatükist vana luua küpsetada, siis pole ta kaugeltki rumal inimene. Mina pole sellistest veel enne kuulnudki, kui nüüd sinult! (taas naer).
Aga näe, Perekoolist tuleb välja, et on selliseid mehigi, kes neid “vanu luuakontsusid ja muid saapaharju” heast naturaalsest toorainest välja suudavad võluda. Lubavad veel teistelegi neid “luuaküpsetuskursusi” korraldada! Krt, “mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga”! 😛