Noh aga kui teist korda ei hakka tegema, siis on ju kõik korras?
Nojaa, ta sama toitu teist korda ilmselt ei tee kunagi. Aga katsetab ju muude asjadega ikka edasi, nii et ei ole korras. ????
No ma mõtlen, et kui ta ainult endale teeb. 🙂 Peaasi, et ei sunniks teisi sööma ja ei raiskaks toitu, aga kui talle endale need imelikud asjad maitsevad, siis lasku käia.
Praekartuli puhul näiteks pole võimalik eriti midagi ära rikkuda.
Seda arvad sina. Katsetaja oskab ära rikkuda iga toidu. Praekartulite sekka mõned maisihelbed, valada sekka veidi vahtrasiirupit, proovida mingit täiesti senimõeldamatut praadimistehnikat, näiteks riivitud kartul kuival wokpannil, pooltoored kartulisektorid seesamiõlis kookospähkliga jne., jne.
Sa ei ole katsetajatega kokku puutunud, siis arvad, et on olemas mõni lollikindel toit. Katsetaja jaoks ei ole sellist asja olemas. Kõike saab “huvitavamaks” muuta!
Katsetada ja toiduga mängida saab ainult see inimene, kellel on baasteadmised olemas. Stiilis et mis külma, mis kuuma vette ning mis toit vajab hapet ja mis ei. Kui tal neid ei ole kodust kaasas, siis kui ta soovib jätkata, on kokanduse algkursused täiesti olemas.
Kui ta on nii macho, et talle ei saa sellist asja öelda, et mine algkursustele, siis tuleb titel teine ots keerata. Hakkadki näiteks ise iga nädal mitu korda paugutama kõige paremate retseptide järgi imemaitsvaid toite (retsepti häälekalt lugedes), millest saab ka kõige ohmum mees aru lõpuks, et retsept on üks hea asi.
Mul armastas mees kangesti mööblit ehitada. Küll see oli kole, mis ta kokku tegi. Muus asjus tal on nagu oskusi ja maitsemeelt, aga mööbli suhtes null. Asi ei paranenud enne, kuni ma hakkasin iga jumala kord, kui uut kapikest, lauakest või pingikest oli vaja, seda kibekähku ära ostma, enne kui talle see idee pähe tuli. Eks ta käis nukralt oma tikksaagi vms töötoas õlitamas, aga tuppa tal enam midagi ehitada ei olnud. Suunasin ta õue, et “oi, kallis, grillnurka oleks mööblit vaja, sellist talumööblit, hästi rasket ja tugevat. Paar väiksemat lauda ja üks pikk laud ja siis pink ja vähemalt 6 rasket käsitugedega tooli”. Lükkasin paar pilti ette, et umbes millist. Kolm aastat maadles seda teha. Sai hirmus inetu, sest ta “ilustas” mööblit vastavalt oma maitsemeelele, aga noh, ajab asja ära ja pole kogu aeg silma all ka.
Meenub, et abielu algusaegadel oli mehel komme koju tulles panna mobiil lauale valjuhääldi peale ja toimetada kodus omi tegemisi ja siis samaaegselt praktiliselt röökides umbes tunnikest poolteist rääkida oma emaga. Ema vastu polnud mul vähimatki, küll aga selle vastu, et mina ja lapsed pidime siis hiirvait olema. Kogu see röökimine pealekauba. Nt tuli söögilauda ja röökis siis emaga rääkida tolle konnasimadest ja naabrinaisest, kahvel käimas suu ja taldriku vahet ja telefon mitu meetrit eemal eemal kapi peal. Muidu väga-väga tore mees.
Lahendasingi selle nii, et helistasin peaaegu iga päev ise varem tema emale ja kui mees koju tuli, siis sain raporteerida, et pole vaja mitu korda helistada, ma ise ja lapsed juba rääkisime temaga. Et su ema palus öelda, et seda, teist ja kolmandat ja ütles, et tegi täna seda, teist ja kolmandat ja leppisime kokku seda, teist ja kolmandat ja ta õhtul ütles, et teeb seda, teist ja kolmandat ning et tervis on selline ja selline ja siis su ema rääkis veel seda, seda ja seda.
Või kui ma ise ei helistanud, siis küsisin mehe saabudes reipalt – noh, kas helistad emale? Tore. Me hakkame siis sööma, tule ka, kui räägitud. Ja panin söögitoa ukse kinni, jättes tema elutuppa ja alustasin lastega söömist ja jutustamist, ausalt öeldes isegi lõbustasin lapsi ja naersin veidi ülemäära, et ta ikka kuuleks, et meil on lõbus. Piisas mõnest nädalast ja jõudis kohale.
Kokkuvõttes mees jäi talle helistama küll, aga ainult palju lühemalt ja mitte päris iga päev. Ja ainult telefon kõrva ääres ja mitte söögiajal. Ehk siis soovitan jõuda kokkamisega temast alati ette.
See mööblilugu oli küll hea, toit on vähemalt kaduv nähtus, aga suurest rohmakast mööblist diskreetselt juba ei vabane.
Tean ka inimesi, kes on hakanud õhinal mingit kunsti ja käsitööd tegema ja siis oma saavutusi igaks elujuhtumiks teistele kingivad. Lapse puhul on kohmakas omatehtud kingitus muidugi armas ja siiralt rõõmustav, täiskasvanu katsetused mitte nii väga. Samas inimest kurvastada ka ei taha.
Mul mees armastab hirmsasti kokata, aga mitte nii, et võtab kindla retsepti ja teeb midagi, millest tead, et hea asi on, vaid nii, et vaatab, mis välja tuleb. Mind ajab see täiega vihale, sest vähemalt pooltel kordadel tuleb välja midagi, mida keegi peres süüa ei taha. Samas on hulk toitu hakkama pandud. Kas on veel minusuguseid, kes ei kannata toiduga katsetamist?
Mul on lapse isa samasugune. Seni kuni ta mulle meeldis, siis tundus selline asi täitsa nunnu, et mees ja köögis nii õhinas, mis siis, et süüa ei sündinud ta üllitised. Kui suhted hapuks hakkasid minema, siis muutus ka ta kokkamine mulle vastikuks ja iga kord kui koju tulles juba trepikojas mingit veidrat lehka tundsin ja teadsin, et see tuleb minu juurest, siis juba ärritusin. Hunnik toiduaineid raisus, ahi ja kubu mitu tundi huugand, kaks laadungit potte-panne vaja masinast läbi lasta…
Pikk jutt lühidalt: TA, su suhe saab varsti otsa.
Selle pärast olen mina ise peres toidutegija, et mulle ka ei meeldi teiste katsetusi süüa, meeldib ise katsetada. Su mehel on üks viga, ta ei suuda paindlikult ümber mõelda. Kui läheb untsu, on ju palju võimalusi, kuidas toitu päästa. Pikem haudumine oleks tõenäoliselt kõigi kolme probleemiga hakkama saanud.
Kingid ehk mingisuguse kokanduskursuse talle?
Tagasisidet saab anda ka suunavalt, ei ole vaja inimese huvi mingi tegevuse vastu ära tappa. See annab ka lastele signaali, et kui kohe midagi välja ei tule, siis jäta asi sinnapaika. Keegi ei sünni profiks, vilumus tuleb ainult harjutamisega ja seejuures on vaja toetavat tagasisidet, mitte mahategemist.
Ma ei ole küll toitudega katsetaja, aga kujutan ette, et kui mu mees kommenteeriks minu tehtud sööki sõnadega, et see on toiduraiskamine ja -solkimine, siis hakkaks ta omale elupäevade lõpuni ise süüa tegema. See on lihtsalt ääretult taktitundetu väljendusviis.
Praekartuli puhul näiteks pole võimalik eriti midagi ära rikkuda.
Seda arvad sina. Katsetaja oskab ära rikkuda iga toidu. Praekartulite sekka mõned maisihelbed, valada sekka veidi vahtrasiirupit, proovida mingit täiesti senimõeldamatut praadimistehnikat, näiteks riivitud kartul kuival wokpannil, pooltoored kartulisektorid seesamiõlis kookospähkliga jne., jne.
Sa ei ole katsetajatega kokku puutunud, siis arvad, et on olemas mõni lollikindel toit. Katsetaja jaoks ei ole sellist asja olemas. Kõike saab “huvitavamaks” muuta!
Ma usun seda, kujutan ette ja tundub väga veider. See oleks sama, kui teha mida tahes, nö vaba käega ja enesekindlusega ja nimetada seda katsetamiseks ja lahedaks, olgu või kunst. Julge vaid eksponeerida.
Mulle liigituvad selle alla ka veel need inimesed, kes teevad hoidiseid sama julge ja vaba käega. Ja müüvad neid kuskil. Vahepeal oli päris palju selliste hoidiste kohta reklaami ja infot, igal külapeol ja klubilaadal olid need esindatud.
Keegi ei sünni profiks, vilumus tuleb ainult harjutamisega ja seejuures on vaja toetavat tagasisidet, mitte mahategemist.
Ka väga õige lähenemine, meil kõigil söögitegemise õppimise ajal on olnud juhtumeid “kõht tühi, prügikast täis!”. On neid nippe õpetanud vanaemad-emad.
Oleneb, kuidas ta sellesse suunamisse suhtuks, kui mees on väga “mees teab, mis mees teeb ja koolitused on lollidele, ma oskan niigi!” õhku täis ja õppida ei kavatsegi, siis vähendaks küll tema tooraineid või üritaks tema toidutegemist muudmoodi vähendada, ostaks nt korraga vähem toitu koju ja konkreetselt õhtusöögimaterjali.
Kingid ehk mingisuguse kokanduskursuse talle? Tagasisidet saab anda ka suunavalt, ei ole vaja inimese huvi mingi tegevuse vastu ära tappa. See annab ka lastele signaali, et kui kohe midagi välja ei tule, siis jäta asi sinnapaika. Keegi ei sünni profiks, vilumus tuleb ainult harjutamisega ja seejuures on vaja toetavat tagasisidet, mitte mahategemist.
Ja kui kaua sa poputad meest nagu last? Mees on siiski täiskasvanud inimene ja kui ta ei saa viisakast ütlemisest aru, siis lõpuks ei jäägi muud üle, kui ütled talle, et sa ei soovi sellist sööki süüa, sest see ei kõlba ja on toiduraiskamine. Täiskasvanud inimene peaks olema siiski analüüsivõimeline, mitte enam lapse tasemel haavuv.
Üks asi on kirg mingi ala vastu ja siis hakkadki seda õppima ja harjutama, vaatad videosid, käid kursusel, loed raamatuid, püüad seda ala ÕPPIDA.
Paraku need katsetajad on sellised, et sülitavad reeglitele, leiutavad jalgratast aga hästi ei tule välja, samas peavad end geniaalseks. Kõik see, mis on enne neid tehtud, on jama. Ah et liha tuleks võtta toatemperatuurile? Jamps, ma panen otse sügavkülmast, palju mugavam!
Niisugustega ei saa taktitundeliselt ja viisakalt. Kui tahab, tehku neid katsetusi omaette, aga ärgu rikkugu kogu ülejäänud pere elu ära.
Kui ma ostan endale klaveri ja selle peal klimberdama hakkan, ilma igasugust õpet saamata, siis mitte keegi ei tule mind kiitma, et küll on kaunikõlaline improvisatsioon ja ma võiksin kontserte andma hakata ja kas ma mängiksin ehk paar tundi veel. Toidutegemise puhul miskipärast eeldatakse, et kui keegi niimoodi köögis “klimberdab”, siis on vaja takka kiita. Ei, kui see klimberdaja ei tahagi nooti tundma õppida ega mingist õppest midagi kuulda.
Kingid ehk mingisuguse kokanduskursuse talle? Tagasisidet saab anda ka suunavalt, ei ole vaja inimese huvi mingi tegevuse vastu ära tappa. See annab ka lastele signaali, et kui kohe midagi välja ei tule, siis jäta asi sinnapaika. Keegi ei sünni profiks, vilumus tuleb ainult harjutamisega ja seejuures on vaja toetavat tagasisidet, mitte mahategemist.
Ja kui kaua sa poputad meest nagu last? Mees on siiski täiskasvanud inimene ja kui ta ei saa viisakast ütlemisest aru, siis lõpuks ei jäägi muud üle, kui ütled talle, et sa ei soovi sellist sööki süüa, sest see ei kõlba ja on toiduraiskamine. Täiskasvanud inimene peaks olema siiski analüüsivõimeline, mitte enam lapse tasemel haavuv.
Üks asi on kirg mingi ala vastu ja siis hakkadki seda õppima ja harjutama, vaatad videosid, käid kursusel, loed raamatuid, püüad seda ala ÕPPIDA.
Paraku need katsetajad on sellised, et sülitavad reeglitele, leiutavad jalgratast aga hästi ei tule välja, samas peavad end geniaalseks. Kõik see, mis on enne neid tehtud, on jama. Ah et liha tuleks võtta toatemperatuurile? Jamps, ma panen otse sügavkülmast, palju mugavam!
Niisugustega ei saa taktitundeliselt ja viisakalt. Kui tahab, tehku neid katsetusi omaette, aga ärgu rikkugu kogu ülejäänud pere elu ära.
Kui ma ostan endale klaveri ja selle peal klimberdama hakkan, ilma igasugust õpet saamata, siis mitte keegi ei tule mind kiitma, et küll on kaunikõlaline improvisatsioon ja ma võiksin kontserte andma hakata ja kas ma mängiksin ehk paar tundi veel. Toidutegemise puhul miskipärast eeldatakse, et kui keegi niimoodi köögis “klimberdab”, siis on vaja takka kiita. Ei, kui see klimberdaja ei tahagi nooti tundma õppida ega mingist õppest midagi kuulda.
Kõik ei tea seda, kuidas ja kust otsast õppimist alustada. Keegi ei käsigi tühja kiita, tagasiside peab olema aus. Vahe on selles, kuidas midagi öelda. Sellest sõltub, kas inimene jääb ühe koha peale toppama, innustub edasi arenemisest või viskab püssi põõsasse. Pole oluline, kas tegemist on lapse või täiskasvanuga, motivatsioon toimib samamoodi. Kellelegi ei meeldi mahategemine, näägutamine, mittekonstruktiivne kriitika jmt jura. Kurb, kui ei osata isegi omaenda pereliikmele toetavalt läheneda ning rikutakse tühiste asjade pärast meeleolu ja seeläbi suhteid. Kehva toidu valmistamine ei ole maailma lõpp. Mees tuleks kõigepealt suunata nende toitude tegemise juurde, mis on varem hästi välja tulnud, öeldes nt, et selle konkreetse asja järele tekkis isu, ta oskab seda nii hästi valmistada. Küll täiskasvanud inimene mõne korra järel taipab, milline on nigelale katsetusele vs. normaalsele toidule antava tagasiside vahe.
Kurb, kui ei osata isegi omaenda pereliikmele toetavalt läheneda ning rikutakse tühiste asjade pärast meeleolu ja seeläbi suhteid. Kehva toidu valmistamine ei ole maailma lõpp.
Miks seda meest peab lõputult toetama, kes ei võta kuulda oma naise juttu, et ta ei taha seda toitu süüa, tehku vähem?
Toidu raiskamine ei ole tühine asi, see on otsene raha prügikasti viskamine ja toit ei ole tänapäeval enam mingi odav kraam. Kehva toidu valmistamine võib vägagi olla “maailma lõpp”, sest kui ikka pere jääb mehe soperdiste tõttu nälga, siis on see ka terviserisk.
Siin on ikka kaks vahet, kas sa toetad õpingutes oma last, kes püüab leida elus mingit suunda, või räägid mehega nagu seinaga.
Kurb, kui ei osata isegi omaenda pereliikmele toetavalt läheneda ning rikutakse tühiste asjade pärast meeleolu ja seeläbi suhteid. Kehva toidu valmistamine ei ole maailma lõpp.
Miks seda meest peab lõputult toetama, kes ei võta kuulda oma naise juttu, et ta ei taha seda toitu süüa, tehku vähem?
Toidu raiskamine ei ole tühine asi, see on otsene raha prügikasti viskamine ja toit ei ole tänapäeval enam mingi odav kraam. Kehva toidu valmistamine võib vägagi olla “maailma lõpp”, sest kui ikka pere jääb mehe soperdiste tõttu nälga, siis on see ka terviserisk.
Siin on ikka kaks vahet, kas sa toetad õpingutes oma last, kes püüab leida elus mingit suunda, või räägid mehega nagu seinaga.
TA pole maininud, et keegi nende katsetuste pärast nälga jääks ja toiduraha napiks selle tõttu. Kui sõnum ei jõua kohale, tuleb leida teine viis selle edastamiseks. Enda lähedaste puhul peaks teadma, mis on sobivaim lähenemine, mis teist inimest ei kahjusta. Veider on lugeda, kuidas üksteisega üldse lugupidavalt suhelda ei osata, ikka tuleb mingi negatiivse emotsiooni pealt väljenduda.
Kurb, kui ei osata isegi omaenda pereliikmele toetavalt läheneda ning rikutakse tühiste asjade pärast meeleolu ja seeläbi suhteid. Kehva toidu valmistamine ei ole maailma lõpp.
Miks seda meest peab lõputult toetama, kes ei võta kuulda oma naise juttu, et ta ei taha seda toitu süüa, tehku vähem?
Toidu raiskamine ei ole tühine asi, see on otsene raha prügikasti viskamine ja toit ei ole tänapäeval enam mingi odav kraam. Kehva toidu valmistamine võib vägagi olla “maailma lõpp”, sest kui ikka pere jääb mehe soperdiste tõttu nälga, siis on see ka terviserisk.
Siin on ikka kaks vahet, kas sa toetad õpingutes oma last, kes püüab leida elus mingit suunda, või räägid mehega nagu seinaga.
TA pole maininud, et keegi nende katsetuste pärast nälga jääks ja toiduraha napiks selle tõttu. Kui sõnum ei jõua kohale, tuleb leida teine viis selle edastamiseks. Enda lähedaste puhul peaks teadma, mis on sobivaim lähenemine, mis teist inimest ei kahjusta. Veider on lugeda, kuidas üksteisega üldse lugupidavalt suhelda ei osata, ikka tuleb mingi negatiivse emotsiooni pealt väljenduda.
Nälga ilmselt ei jää, aga mis on selle toidutegemise mõte? Igavus? Söödavat toitu ta polevat suuteline tegema, paistab, et ka ei ürita eriti, seega kas ta täidab lihtsalt vaba aega selle katsetamisega või mis on selle eesmärk? Kas oma vaba aega ei võiks sisustada teisiti? Leida näiteks hobi?
Mina leian, et see on tore, kui inimene katsetab. Kuid kokandushuvilisi on palju ja kõik ei ole koolis kokaks õppinud. Ma kingiks neile huvilistele kulinaariaõpikuid (need, mis on kasutusel just koolides) – toiduvalmistamise tehnoloogiate põhjalik selgitamine (ja null retsepti. Retseptid on kokaraamatutes või netist leitavad). Baasteadmiste puudus rikub ära ka kõige parema tooraine.
Soovitage head kokanduskursust Tallinnas
Ta võiks katsetada väikeste kogustega, igaks juhuks. Seda saad ikka talle ju öelda.
Me oleme üle 20 aasta aasta abielus olnud, usu mind, ma olen selle aja jooksul kõike öelnud. 😀 Ta ei oska mingite minikogustega asju teha, olen nii aru saanud. Olen sellest ka loomulikult korduvalt rääkinud. Kui ikka kana, siis terve jne.
Kui ikka täpselt retsepti järgida, siis peaks välja ka tulema ja mitte valida keerukaid väga. Kui eelarve on paigas ja enam vähem arvestatud, siis ei saagi väga katsetada sageli, o
Talle ei meeldi mingeid retsepte järgida. Talle meeldibki süüa teha selle katsetamise pärast. Eks vahel tuleb välja ka, aga sageli ei tule. Ma ise ei tunne mingit vajadust sellisel viisil loominguline olla, pigem tellin mingi hiina toidu koju. Mingeid eelarveid ka keegi meil ei tee, selles mõttes oleme sarnased.
katsetama natuke ikka peab, kuidas need uued maitsed siis sünnivad?
Mul on täiesti ükskõik, sest ma ei otsigi mingeid uusi maitseid. Ma tahan seda, millest ma tean, et see mulle meeldib.
Praekartuli puhul näiteks pole võimalik eriti midagi ära rikkuda.
Muidugi on. Need tulevad tal sageli välja nii, et osa on pooltoored, osa kõrbenud, kõik on minu jaoks liiga soolane ja ujub rasvas.
Praekartulite sekka mõned maisihelbed, valada sekka veidi vahtrasiirupit, proovida mingit täiesti senimõeldamatut praadimistehnikat, näiteks riivitud kartul kuival wokpannil, pooltoored kartulisektorid seesamiõlis kookospähkliga jne., jne.
Just! Sa oled väga täpselt mu mehe olemuse ära tabanud! Just nii ta süüa teebki. Kusjuures, ma saan aru, et talle pakub selline katsetamine rõõmu, see on tema hobi. Aga no see tulemus! Seda ma enamasti süüa ei taha.
Kingid ehk mingisuguse kokanduskursuse talle? Tagasisidet saab anda ka suunavalt, ei ole vaja inimese huvi mingi tegevuse vastu ära tappa.
Vabandust, aga mu mees on 55 ja elab kindlas veendumuses, et ta võiks teistele neid kursusi korraldada. Tema huvi kokkamise ei tapaks isegi see, kui ma tulemuse aknast välja viskaks.
Praekartuli puhul näiteks pole võimalik eriti midagi ära rikkuda.
Muidugi on. Need tulevad tal sageli välja nii, et osa on pooltoored, osa kõrbenud, kõik on minu jaoks liiga soolane ja ujub rasvas.
Õli jaoks on olemas spetsiaalne dosaatoriga silikoonpintsel, soola pangu esialgu vähem ja pärast juurde saab ju alati lisada.
Mina leian, et see on tore, kui inimene katsetab. Kuid kokandushuvilisi on palju ja kõik ei ole koolis kokaks õppinud. Ma kingiks neile huvilistele kulinaariaõpikuid (need, mis on kasutusel just koolides) – toiduvalmistamise tehnoloogiate põhjalik selgitamine (ja null retsepti. Retseptid on kokaraamatutes või netist leitavad). Baasteadmiste puudus rikub ära ka kõige parema tooraine.
Kas oskate selliseid õpikuid soovitada? Mina tahaks ka hea meelega mingeid selliseid baasasju õppida, et kuidas eri toiduained omavahel reageerivad, mis temperatuuril mida tehakse, rääkimata spetsiifilisematest töövõtetest. Loomulikult võib lugeda iga kord retsepti, aga mingi üldine loogika on ka olemas. Kahjuks olen käinud ka kursustel, kus lihtsalt hakati kohe praktiliselt tegema ja mingit teooriat ei selgitatud.
Kingid ehk mingisuguse kokanduskursuse talle? Tagasisidet saab anda ka suunavalt, ei ole vaja inimese huvi mingi tegevuse vastu ära tappa.
Vabandust, aga mu mees on 55 ja elab kindlas veendumuses, et ta võiks teistele neid kursusi korraldada. Tema huvi kokkamise ei tapaks isegi see, kui ma tulemuse aknast välja viskaks.
No siis tuleks ta vist küll üpris jõhkralt maa peale tagasi tuua. Kurat, mis lõputu toiduraiskamine see on – see pole sitast saia tegemine, vaid saiast sita tegemine! Rahaline kahju, söömata pere ja lõppude lõpuks see pidev destruktiivne sitanikerdamine hakkab juba ajudele – täielik oma pere saboteerimine! Ma poleks isegi tüdinud enam, vaid lausa sigatige.
Kas oskate selliseid õpikuid soovitada?
Näiteks selline võiks abiks olla: https://www.apollo.ee/gastronoomia.html
ja see on siis konkreetne õpik: https://rahvaraamat.ee/p/kulinaaria/36768/et?isbn=9789949466382
Toivo Niibergil on veinikunst, sügavkülmutamine, hapendamine, neid võiks ka soovitada, kui on sellise konkreetse asja vastu huvi.
Ma ise ei tunne mingit vajadust sellisel viisil loominguline olla
Aga võib-olla oled sa liiga kinni harjunud asjades ja tegelikult ei olegi see asi otse söödamatu, lihtsalt sulle ei meeldi, sest pole harjunud asi? Paljud inimesed on pirtsakad sööjad ja ei armastagi uusi asju, parem “tellivad hiinakat”. Meie ei oska hinnata, kas tegu on sellega, et mehel absoluutselt puudub söögitegemise anne ja oskus ka ja tema toidud ongi võikad, või on asi näiteks selles, et sul hakkab mehest ja tema harjumustest villand saama ja seega tema teod närvidele käivad rohkem kui varem.
Üks võimalik lahendus- kui tal tekib idee midagi teha, siis läheb ja ostab oma materjali ise, las planeerib ja teostab ise, mitte nii, et külmkapist “haihtub” tooraine, mis oli mõeldud millegi muu jaoks, ja ilmub hoopis mingi kummaline toit. Tehke nädalamenüü, kus iga pereliige saab näiteks oma eelistusi välja pakkuda. Lahendusi on, iseasi, kas mees seda probleemina üldse adub ja kas sina viitsid lahenduste leidmiseks võimelda ja veenda ja ümber korraldada elu.
Üks võimalik lahendus- kui tal tekib idee midagi teha, siis läheb ja ostab oma materjali ise, las planeerib ja teostab ise, mitte nii, et külmkapist “haihtub” tooraine, mis oli mõeldud millegi muu jaoks, ja ilmub hoopis mingi kummaline toit.
Ta ostabki ise. Ainus häda, et tema toiduostmine käibki nii, et ostab külmkapi täis mingeid imeasju, mille nimegi keegi hääldada ei oska, küpsetab neist mingi mõttetuse, ja pärast pean ikka mina endale ja lastele midagi muud tegema (tellima). Tema imetoidud võtavad külmkapi ruumi ära, tema kokkamine hoiab kööki ja pliiti mitu tundi õhtul kinni. Tulemust sööb ta heal juhul ise. Ehk et kokkuvõttes, nagu algul sai öeldud: ma ei kannata sellist toiduga katsetamist.
Normaalne inimene tuleks õhtult töölt koju ja teeks kiiresti perele süüa, midagi sellist, mida ta teab, et kõik söövad. Mitte nii, et näljane pere ootab ja siis valmib hilisõhtuks ikka mingi jänesejälg konnakoibade kastmes.
Sa TA ju ainult putkid vastu praegu, et miski meest ei muuda jne jne. mitte ükski foorumikasutaja ei tule sulle koju ja tee meest sõrmenipsust normaalseks. Sa pead kas a) tegema talle oma tunded väga selgeks b) ära kannatama
Nii lihtne ongi.
Sa pead kas a) tegema talle oma tunded väga selgeks b) ära kannatama
Ma arvan, et ära kannatama küll ei pea ja ega see tunnete selgekstegemine ka enam ei mõika, kui see on kestnud juba pikki aastaid ja mees ei taha aru saada.
omalt poolt pakuksin lahenduseks (kui lahku minna ei taha):
1) teedki ise eraldi süüa endale ja lastele, mehest eraldi ja mehele ütled, et tema söögu oma katsetusi.
2) Külmkapiga käituda nii nagu korterinaabrite puhul: eraldi toiduriiulid. Mees mahutagu oma toidupoolis enda riiuli(te)le ja sulle ning lastele on oma riiul. Vajadusel kleepida toidu peale ka nimed (nagu on kontorite külmkappides). Veel parem oleks eraldi külmik, aga seda vast ei mahu, niisiis jaotada riiulid. Jälgida, et mees ei varastaks normaalsete inimeste toitu.
Kui mees selle peale ka ei taipa, kui kõrini teil on tema katsetustest, ega siis muud ei aita kui lahkukolimine. Olge visiitabielus. Proovige pereteraapiat enne, äkki on abiks. Võib-olla mees kuulab kellegi kolmanda arvamust.
Mu meelest oleks täiesti ok lahendus kui kumbki teebki ise süüa, ainult enda jao, no sina siis ka lastele. Meil peres tavaliselt on ka erinevad maitsed, see, kes tahab mingit teistsugust toitu, teebki seda endale ise, enda jao. Mitte nii, et teised, kellele selline toit ei maitse, peavad endale vastikut lobi sisse pressima.
