Teema: eliitkoolis õpetaja paugub ja kärgib

#2854895:

Kas see õpetaja on klassijuhata või ühe aine õpetaja?

Õpetajaga tuleb ikka vestelda, seletada lapse diagnoos lahti. Vajadusel viia teemakohast kirjandust. Viisakalt ja kenasti. Paluda mõistmist ja kontrollida, kas kodutööd päevikus kirjas jne. Rääkida õpetajale, et laps pingutab jne.

Ja kui õpetajaga rääkimine tulemusi ei anna, siis peaks kooli juhtkonna poole pöörduma, kes ei pruugi probleemist teadlikud olla.

Ei tahaks uskuda, et õpetaja südamet kohe nii pahatahtlik on… Vb on valestimõistmist. No ja kui tuleb välja, et koolikiusamisega tegeleb õpetaja, siis pole tema koht koolis.

Ma olen korra selle õpetajaga telefonis suhelnud, juba siis tundus ta ülijõhker. See õpetaja on teadlik lapse diagnoosist, on piisavalt lugenud. Aga ta lausa mõnitas last tema diagnoosiga ja teatas, et teiesugused surevad niikuinii varsti välja! Nii et õpetajaga minul küll pole mõtet rääkida.
Rääkida võiks juhtkonnaga. Ent tegemist on seljatagusega õpetajaga koolis (koolis on alati selliseid, kes kõike võivad teha ja selliseid õpetajaid, kes vastu pead saavad ka siis, kui nad tegelikult milleski süüdi ei ole) ja ma kardan, et tema peale kaebamine muudab lapse olukorra koolis veelgi halvemaks.
Samas on suur mure lapse pärast. Õpetaja alandab teda ja kärgib – 2 asja, mida selle diagnoosiga lastega üldse teha ei või. Mul on mure lapse pärast. Uut depressioonihoogu ei pruugi me enam üle elada.

#2854934:

Minu meelest ka su laps ei sobi sinna kooli. Õpetaja õpetajaks, kuid kui ta õpitempoga ei suuda kaasa minna, siis ju ei sobi talle see kool. Pane ta mujale kooli, kus on rahulikum.

Kus on see rahulik gümnaasium Eestis, kus õpilased ja õpetajad ei kiusa?

#2854985:

#2854958:

Täna, jah. Gümnaasiumis käib.

Hästi läheb. Enamasti on neljad-viied. Kogu aur läheb lapsel kooliasjade ärategemise peale ja hobide jaoks, milles laps tugev oli, tal enam aega ega jõudu ei jagu. On muutunud lihtsalt õppivaks robotiks.

Laps ei tunnegi enam, et ta milleski hea või andekas on. Ja kui sinnajuurde käivad veel need õpetaja pidevad paukumised ja nähvamised, siis on uus depressioonihoog ainult aja küsimus.

Kulla lapsevanem.

Palun võta ja räägi oma lapsega. Gümnaasiumiharidus ei ole kohustuslik. Miks su laps peab päevast päeva olema keskkonnas, mis talle ei sobi ja mille tulemusena võib ta langeda depressiooni? Palun toeta oma last ja ära sea talle ootusi, et ta peab gümnaasiumis õppima. Ei pea ju. Otsige talle sobiv kool. Äkki sobiks talle nt. hoopis e-õpe? Või las teeb aastaks pausi – mitte midagi ei juhtu kui ta hetkel seal gümnaasiumis ei jätka.

Ega see aastane paus seda klähvivat õpetajat seal gümnaasiumis ju lihtsalt niisama õrnaks inglikeseks ei muuda.
Miks peab laps kooli vahetama, aga õpetaja oma suhtlusstiili muutma ei pea?

Ka e-gümnaasiumis on tähtajad, mille täitmisega lapsel võib tulla ette raskusi. Lihtsam on tal siiski kuulata tundides õpetajate selgitusi.

Iseenesest on ju nii vähe vaja, et lapse jaoks asjad paremaks muutuksid, aga seda vähest on gümnaasiumiõpetajalt liiga palju tahetud!

#2854977:

Ja kui pole siis – vahetage kooli. Kui Sinu laps on ainus, kellel õpetajaga probleemid, siis ilmselgelt on probleem ikka lapses.

Olen ise kõrvalt näinud, kuidas üks vati sees kasvatatud tütarlaps kaebas väga hea õpetaja õppemetoodika üle, kirjutas lausa “kogu klassi nimel” õpetajale kirja, kus luges üles kõik, mis talle ei meeldinud. Kui õpetaja pärast klassi ees küsis, et kas tõesti kogu klass nii arvab, tuli välja, et tegelikult ei arvanud keegi nii. Tegemist oli kooli ühe parima õpetajaga, tugevaimaga omal alal kogu Eestis. Aga kuna õpilane kaebas, siis kool pidi tegelema. Ja kannatasid kõik selle kooli õpilased, kelle õpetaja see oli. Sest õpetaja lahkus omal soovil. Teate ka, mida tähendab, kui tänapäeval ühest koolist väga hea õpetaja lahkub?

Nojah, peale seda läks see tüdruk ka muidugi, sest keegi kogu koolis ei andestanud talle seda, mis ta tegi – et ta jättis kõik teised õpilased ilma võimalusest suurepärase pedagoogi käe all ainet omandada.

Aga ega see midagi ei päästnud enam, kooli jaoks oli oma ala tippspetsialist läinud ja plika ikka sells aines hakkama ei saanud.

Ja nüüd tuli jätk sellele “küünilisuse oodile”…

Nii see meie koolides toimubki: hea spetsialist võib endale lubada ka haige lapse mõnitamist. Sest vaadake minu positsiooni, eksole! Vaadake, minu taga on terve kool!

Kas endal häbi ei ole haiget last materdada? Kas endal ei teki sellest alaväärne tunne?

#2855000:

#2854995:

Kuidas saab olla nii jäiku õpetajaid tänapäeval koolis? Ja siis me arutleme, et miks koolis ei arvestata sooliste, idividuaalsete jm eripäradega? Meie koolis võib psüühikahäirega lapse ka õpetajate poolt depressiooni piirini mõnitada ja kõik on kõige paremas korras…

tead, mine tööta ise koolis terve ühe õppeaasta (mitte ära anna Tagasi Kooli raames külalislektorina üht külalistundi, kus korda tagavad sinu eest teised), õpeta, vastuta, pane hindeid, vasta öösiti sinusuguste vanemate e-kirjadele ja siis vaata, mis sust edasi järgi jääb.

kui veel 10-15a tagasi lahkusid õpetajad koolist eelkõige üksikute kasvatamatute laste pärast, kes nõrgema närvisüsteemiga õpetajate elu põrguks tegid, siis viimastel aastatel on õpetajate lahkumise põhjuseks eelkõige kasvatamatud ja ahistavad lapsevanemad. ja seda isegi eliitkoolides.

Vaata, ma töötangi koolis õpetajana ja tean väga hästi, mis koolis toimub.
Mina ei ole iial ühtegi õpetajat koolis ahistanud. Juba omaenda elukutse tõttu ei tee ma seda.
Praegugi ei julge ma koolile midagi öelda, kuigi terav põhjus on olemas. Ei ole ma koolile ka siis öelnud midagi, kui tean, et põhjust oleks kuhjaga.

Aga antud hetkel käitub õpetaja amoraalselt – keegi ei ahista seda õpetajat.
Haiget last mõnitada – kuidas küll sellel tunnustatud “spetsialistil” häbi ei ole?

#2855009:

#2854998:

Ega see aastane paus seda klähvivat õpetajat seal gümnaasiumis ju lihtsalt niisama õrnaks inglikeseks ei muuda.

Miks peab laps kooli vahetama, aga õpetaja oma suhtlusstiili muutma ei pea?

Ka e-gümnaasiumis on tähtajad, mille täitmisega lapsel võib tulla ette raskusi. Lihtsam on tal siiski kuulata tundides õpetajate selgitusi.

Iseenesest on ju nii vähe vaja, et lapse jaoks asjad paremaks muutuksid, aga seda vähest on gümnaasiumiõpetajalt liiga palju tahetud!

No mida sa omalt poolt ette oled võtnud? Või mida laps teinud on? Perekooli kirjutamine ju probleemi ei lahenda.

Kas õpetajaga oled rääkinud?

Kas kooli juhtkonnaga oled suhelnud?

Kas lapse klassikaaslaste jaoks on ka see õpetaja problemaatiline?

Kui sul ja lapsel pole võimalik muuta õpetajat/olukorda koolis, siis tuleb muuta seda, mida muuta saab. Kõige tähtsam sulle peaks siiski olema sinu lapse heaolu ja kui see tähendab koolist ära tulemist, siis las ta tuleb. Pole vaja lapse tervise hinnaga seal koolis käia. Kui su laps depressiooni langeb nagu sa kardad, siis ei tule tal seal kooliskäimisest ju nagunii midagi välja ja sina pead tegelema depressioonis lapsega, mitte kool ja mitte see õpetaja.

Kooli juhtkond teab, et õpetaja on probleemne. Laps meenutas ulle just, et enne kooli paberite sisseviimist teatati meile sellest. Mina olin juba selle unustanud.
Õnneks viisid sõbrad lapse lohutuseks välja sööma ja laps ütles, et ta tuleb selle õpetaja mõnitustega toime.

Aga miks meie koolides sellised haigeid lapsi mõnitavad õpetajad töötavad?

#2855017:

#2855009:

#2854998:

Ega see aastane paus seda klähvivat õpetajat seal gümnaasiumis ju lihtsalt niisama õrnaks inglikeseks ei muuda.

Miks peab laps kooli vahetama, aga õpetaja oma suhtlusstiili muutma ei pea?

Ka e-gümnaasiumis on tähtajad, mille täitmisega lapsel võib tulla ette raskusi. Lihtsam on tal siiski kuulata tundides õpetajate selgitusi.

Iseenesest on ju nii vähe vaja, et lapse jaoks asjad paremaks muutuksid, aga seda vähest on gümnaasiumiõpetajalt liiga palju tahetud!

No mida sa omalt poolt ette oled võtnud? Või mida laps teinud on? Perekooli kirjutamine ju probleemi ei lahenda.

Kas õpetajaga oled rääkinud?

Kas kooli juhtkonnaga oled suhelnud?

Kas lapse klassikaaslaste jaoks on ka see õpetaja problemaatiline?

Kui sul ja lapsel pole võimalik muuta õpetajat/olukorda koolis, siis tuleb muuta seda, mida muuta saab. Kõige tähtsam sulle peaks siiski olema sinu lapse heaolu ja kui see tähendab koolist ära tulemist, siis las ta tuleb. Pole vaja lapse tervise hinnaga seal koolis käia. Kui su laps depressiooni langeb nagu sa kardad, siis ei tule tal seal kooliskäimisest ju nagunii midagi välja ja sina pead tegelema depressioonis lapsega, mitte kool ja mitte see õpetaja.

Kooli juhtkond teab, et õpetaja on probleemne. Laps meenutas mulle just, et enne kooli paberite sisseviimist teatati meile sellest. Mina olin juba selle unustanud.

Õnneks viisid sõbrad lapse lohutuseks välja sööma ja laps ütles, et ta tuleb selle õpetaja mõnitustega toime.

Aga miks meie koolides sellised haigeid lapsi mõnitavad õpetajad töötavad?

#2855018:

Aga mida sa teha tahad? Sa ise ju ütled, et sel õpetajal on seljatagune ja ta ei olnud telefonitsi suheldes eriti koostööaldis, mida sa siis teha saad? Kas sa usud praegu, et siin üks neist kommenteerijatest ongi see õpetaja või miks sa nende pihta nähvad? Ega meie seda õpetajat muuta ju ei saa. Kui ta on ikka nii tähtis ja võimukas nagu sa räägid ja juhtkond on teadlik, siis polegi suurt midagi teha. Kui ta igas paralleelis ei õpeta, siis äkki saab laps klassi vahetada? Teine variant on kooli vahetada. Koolikiusamine gümnaasiumis on ikka üsna harv ja kui su laps on ainult selle kooli gümnaasiumis õppinud, siis kust sa võtad, et teda mujal kiusataks? Kas teie koolis on sotsiaalpedagoog või psühholoog? Ma alustaks nendega suhtlemisest. Teiseks klassijuhataja, kas tema on probleemist teadlik? Teavitage, kui pole, vaadake, mis tema ütleb. Ja veel saab muidugi võtta ühendust juhtkonnaga-siin oli ju just näide, kus koguni tohutult hinnatud pedagoog ühe õpilase kaebuse peale jalga lasi, äkki teil läheb samamoodi? Kui ei lähe, saab ju ka koole vahetada, enamikus gümnaasiumides tõesti koolikiusamine enam probleem pole ja kui peaks olema, on paljudes koolides ka eespool mainitud inimesed (sotsiaalpedagoog, psühholoog, klassijuhataja), kes sellega tegelevad.

Õnnetuseks läks koolis hea psühholoog ka lapsepuhkusele ära ja uus inimene ei tunne kooli niigi palju kui me ise.

Teha polegi midagi.
Ühest küljest leiutavad lapsevanemad igasuguseid individuaalseid erinõudmisi oma lastele välja, teisest küljest ollakse täiesti rahul jõhkardist õpetajaga, kes rahuliku südamega koolis haiget last materdab.

#2855021:

Esiteks alustaks sellest, et millest need konfliktid ikkagi alguse saavad? Õpetaja astub lihtsalt klassi, Sinu laps seisab viisakalt 30 ülejäänud õpilase seas ning õpetaja kukub teda lambist mõnitama ja sõimama? Ilma et tema oleks sõnagi lausunud?

Teiseks, kas teistel lastel on ka sama õpetajaga probleemid või ainult Sinu lapsel? Mida teised lapsevanemad arvavad?

Kolmandaks, ma kuidagi ei õigusta alusetut sõimamist ja halvustamist, aga no gümnaasium on gümnaasium. Eriti veel nn eliitgümnaasium. See on vabatahtlik ja neile, kes peavad tempole vastu. See “jätab oma asjad viimasele minutile” tähendab 1) suure tõenäosusega järeltöid koolist puudumiste tõttu (kuna just kontrolltöö ajal ei leidnud jaksu ja jõudu), koduste kirjalike tööde jaoks korduvat lisaaja nurumist jne, mis tähendab õpetaja(te)le hulka lisatööd ning näib teiste õpilaste seisukohast ebaõiglane ning 2) ebaratsionaalset ajakasutust, mis tegelikult ei vähenda väsimust ja stressi, vaid suurendavad seda (kipun ise ka edasilükkaja olema ning tean omal nahal, kuidas see tegelikult emotsionaalse enesetunde kordi halvemaks teeb).

Kui Sa kirjutasid, et õpetaja peaks kontrollima, kas laps saab tööülesanded päevikusse kirja, mõtlesin algul, et jutt käib 1. või 2. klassi lapsest. Aga eliitkooli gümnaasiumiosa?! No vabandust, kuid see ei ole nüüd küll koht, kus õppeülesannete ülesmärkimise üle valvepidamine saaks olla õpetaja lisaülesanne! Leppige siis pigem mõne klassikaaslasega kokku, et päeva lõpus vaatavad koos üle, kas Su laps sai kõik vajaliku kirja. Kui Sa arvad, et see on niisugune pisiasi, mis kelleltki kuigivõrd energiat ei võta.

Ma ei õigusta õpetaja käitumist, kui see on tõesti niisugune, nagu Sa kirjeldad, aga reaalses elus on õpetajad tohutult ülekoormatud. Eriti sellises koolis. Ning nende põhirõhk on kindlasti sellel, et klassi tippude võimed maksimaalselt välja arendada ning ülejäänud klassi põhiosale tagada see, mida nad sealt koolist otsima on tulnud — teadmised ja oskused, mis võimaldaksid edasi õppida soovitud (üli)koolis soovitud suunal. Ning kui nad peavad valima, siis enamik panustab oma energia põhiosa sinna. Mitte selleks, et jälle kord valmistada ette uus järeltöö variant ja põhjuseta tema oodata lapse järel, kes (väidetavalt tervisliku seisundi tõttu? — õpetaja vaatepunktist võib see mõnikird näida ka küsimärgiga ja kaheldav) on järjekordselt maha maganud järeltöö järeltöö järeltöö aja, sest tal ei seisnud meeles, ei teadnud, mida õppida, järjekordselt ei suutnud õppida mis iganes põhjusel. Mina ei ole kunagi üldhariduskoolis õpetanud, küll aga on seda teinud mu lähedased pereliikmed. Ning mina pean loenguid ja seminare ülikoolis. Tuleb tõdeda, et mõnel aastal, kui mul on olnud kursusel puudega tudeng, on mul kulunud teinekord tubli 50% kogu semestri jooksul ainekursusele pühendatud ajast konkreetse tudengi erivajadusele vastutulekuks — ikka ja jälle on mingi nüansike, mida ta ei saa teha samamoodi kui teised, ning mina pean kulutama aega ja vaeva alternatiivse lahenduse leidmisele. Ja kuigi ma pean praegusel juhul eelkõige silmas ülimalt andekat ja kohusetundlikku (sellist, kes ei jäta asju viimasele minutile) tudengit, kelle sihikindlus ja iseseisvus annab põhjust vaid imetluseks, ei saa ma sugugi öelda, et ma tema pärast kõiki neid iganädalasi tasustamata ületunde rüõmuga teinud oleksin.

Muidugi ei õigusta see niisugust väljendusviisi, nagu Sa kirjeldasid, aga aitab ehk veidigi mõista õpetaja negatiivset eelhoiakut. Eriti kui probleemid on niisugused, et õpetaja ei saa objektiivselt kontrollida, kas mööndused, mida talt eeldatakse, on tõesti tingitud objektiivsetest põhjustest või osalt toob õpilane oma haigust ikkagi lihtsalt laiskuse puhul ettekäändeks (mis, olgem ausad, ei oleks ju samuti mõnelgi juhul võimatu).

Igatahes tundub, et lapsele on valitud ikkagi hästi vale koht. Kergesti väsivale ja depressioonikalduvusega lapsele eliitgümnaasium — see ei ole kohe kindlasti mingi niisugune koht, kus pingutataks igaühe erivajaduse individuaalse käsitlemise poole (v.a ehk erakordne andekus ja selle väljaarendamine) ja tehtaks mööndusi, vaid karm koht ja paras elukool! Ma ei tea, kuidas teil majanduslikult võimalusi on ja kuidas seal gümnaasiumiosas kohti liigub — algklassidesse pääseda on ju ülimalt keeruline –, aga mina niisuguse lapse puhul oleksin pigem mõelnud RAM kooli või mõne muu taolise individuaalsusele, heale läbisaamisele ja koostööle rõhuva eragümnaasiumi peale. Vähemalt esmamulje põhjal, tegelikult ei saa ju paarist postitusest mingeid üldistusi teha ja võib-olla on mu hinnang sügavalt ebaõiglane. Sel juhul palun vabandust. Aga ma ise olen ühe G5 kooli vilistlane, ning kuigi minul on oma koolist head mälestused, siis mingit poputamist sealt oodata oleks naiivne.

Konkreetse õpetaja väljendusviisi ma muidugi ei õigusta, aga kui tegu on kooli raudvaraga, keda juhtkond toetab, siis ei usu, et tema suhtlusstiili oluliselt muuta annaks — eriti kui Sinu laps on ainuke, kes temaga hädas on. Kui ta seletab ainet hästi, võib tõesti olla tagajärjeks veel see, et õpetaja vastu ülesastumine kutsub lisaks senistele probleemidele esile veel teiste õpetajate, laste ja lapsevanemate pahameele. Kui klassijuhataja on meeldiv ja normaalne, siis temaga maksaks vast olukorda küll arutada, sellest võib teinekord veidi abi olla.

Mu laps ei sega tunde ja sellel pinnal konflikte ei tekigi. Kodutööd on tal alati esimeseks tähtajaks tehtud ja saadetud. Järeltöid puudumiste tõttu vahel teeb (kuigi harva), sest ajastab kooliskäimised just nii, et kontrolltööde ajal kohal olla. Tegelikult on ta oma klassis üks tagasihoidlikumaid järeltööde tegijaid.
Probleemid tekivad sellest, kui õpetajad ei märgi oma töid e-kooli üles (ütlevad vaid suuliselt) või seavad oma tööde tähtajaks klassireisil viibimise aja (seega eeldavad, et lapsed reisil ülesanded ära lahendaks??). E-kooli ülesannete märkimine on iga õpetaja kohustus, nii et mis 1. klassist me siin ikka räägime.
Probleemid tekivad infovahetusega, et kui on 10x enne küsitud, et kas see üks ja ainus kursusehinne tuleb kohe kindlasti parandada ja 10x on väidetud, et kui tahad, siis paranda, kohustust ei ole ja siis pannakse see kohustus ikkagi suveks lapsele peale. Aga millal see laps siis puhkab oma viletsaid närve sellest õpitambist? kas nii raske oli kohe öelda, et jah, pead ära parandama selle kursusehinde.
Probleemid tekivad sellest, et eelmisest koolist tehtud kursusehindeid ei kanta üle, aga eliitkooli jaoks spetsiifilisi eelmisest aastast tegemata kursusi sunnitakse ikkagi suvevaheajal järgi vastama. Jälle: millal see nõrkade närvidega laps siis puhkab?

Nii et lastelt nõutakse joonlaua järgi käimist, aga ise ei suudeta omalt poolt kuidagi joonlaua järgi käia.

Millest probleem selle õpetajaga tekib? Tekib sellest, et see õpetaja arvab tõsimeeli, et mu laps on laisk, kuigi talle on kõik selgitanud, et see pole nii ja et ta leiab, et parim rohi laiskuse väljaravimiseks on kähvatada lapsele enne referaadi tähtaega, et olgu olla ja kõik! Laps ju isegi võimleb samal ajal selle referaadi lõpetamisega ja esitabki need alati õigeks ajaks. Aga see kähvamine ei aita, vaid viib lapse just rööpast välja ja mul on temaga mitu päeva jälle tegemist, et tal kooliskäimise isu tagasi saada. Milleks see klassijuhataja niimoodi klähvib ja solvab? See ei aita last vähimalgi moel.
Ja täna, andes tunnistusi, mõnitas jälle mu last, et tal polegi kõik neljad-viied. Selle asemel, et tunnustada last, et on eliitkoolis hakkama saanud ja kõik asjad ära teinud oma diagnoosile vaatamata.
Oli kursus, kus ainult kohalkäimiste eest sai arvestuse. Õpetaja oleks ju puuduvale lapsele võinud seda korrakski mainida, mitte sõimata puudumiste hulga pärast.
Laps teeb oma energia kulutamise väljaarvestamisel lausa täppistööd. Aga see banaalne õpetaja lihtsalt paugub ja kärgib. Ei ole professionaalne käitumine õpetaja poolt. No ja see viimane pauk, kus ta teatas, et autismispektrihäirega inimesed surevad tulevikus niikuinii välja – öelda seda autismispektrihäirega lapsele?!! Selline võib olla hea õpetaja, kuid pedagoogi nime selline inimene küll ei vääri. Ja inimesena on ta lihtsalt alatu ja madal olevus.

RAM kool on Eesti tõusikute kool – see veel puudus.

Ma ei tea, mis saab. Ma ei esita ju sellele õpetajale mingeid erinõudmisi. Tean mina ja teab laps,et kooliasjad tuleb niikuinii kõik ära teha. Ja ei koorma mu laps seda klassijuhatajat millegi muuga, kui et ta teeb oma tavapärast teavitustööd, et sul on see asi veel vaja ära teha. Aga miks seda peab sõimeldes tegema? Seda enam, et enne on temalt ja kooli juhtkonnalt 10x küsitud, et kas peab tegema ja vastuseks on olnud, et kui tahad, siis tee.