Teema: Emadepäev. Kas endale või emale?

#3989587:

Teine võimalus – sa jääd ja teed lastega, mis tahad ja mees läheb õigel päeval üksi, ometigi on ta just ju siiski tema ema.

Lapsed ei ole ju ometi mingid tahtetud mänguasjad, millega ema võib talitada nagu tahab, nende arvamusest hoolimata.

#3989827:

#3989762:

Traditsioon on pühapäevane pere-eine. Mingi kunstpüha ei paelu.

Ise just kirjutasid, et tavalisel pühapäeval käivad lapsed eraldi. “Kunstpühal” aga tulevad kõik koos kokku. Kas sulle ei tundu see eriline?

#3989827:

#3989762:

Traditsioon on pühapäevane pere-eine. Mingi kunstpüha ei paelu.

Ise just kirjutasid, et tavalisel pühapäeval käivad lapsed eraldi. “Kunstpühal” aga tulevad kõik koos kokku. Kas sulle ei tundu see eriline?

Ei. Mitmeid kordi aastas saabuvad nad ka kõik koos. Kümme-kaksteist korda kindlasti. Muudel pühapäevade vajab tähelepanu ämm-äi või on lapse sünnipäev või spaa-puhkus.

#3989585:

Kui 20 aastat on igal emadepäeval ämma juures käidud, on vist veidi hilja hakata muutuseid sisse tooma, seda enam, et su lapsed on juba nii suured, et varsti hakkavad oma peredega emadepäeva tähistama. Ma arvan, et ei ole isekas emadepäeva enda päevaks tahta, aga sa oleksid pidanud selle muutuse juba palju-palju varem sisse viima. Oleks pidanud oma lastega omas kodus tähistama.

Praegu traditsioone muutma hakates on tulemuseks tõenäoliselt see, et ämm on õnnetu ja pettunud, et miks korraga nüüd nii, sest eks me kõik ole sisimas natuke isekad. Mõtle hästi läbi, mis sul muutusest võita ja kaotada on? Kui lähedane oma lastega oled – kui neil emadepäeval muud tegemist juhtub olema ja nad lihtsalt helistavad külla tulemise asemel, ei hakka sa ometigi neile ette heitma, et neil oleks justkui kohustus see päev sinuga veeta kui sa juba ämma juurde minemisest loobusid?

Ja mis selle üldse tingis, et sa just nüüd tahad emadepäeva kodus veetma hakata? Lapsed on nii suured, et ei viitsi enam vanaema juurde kaasa sõita ja nüüd sinul ei olegi enam emadepäeva? On ainult ämmal?

Teemaalgataja ilmselt tahab ka tunda et ta on ema ja see on tema päev. Ämm võib ju tore olla aga ta on võõras ja antud olukorras on see tema päev, tema on keskmes, tema on ema. Kõik on õige, aga ka teemaalgataja on EMA ja väärib täit tähelepanu.

Emadepäev ikka emale kui teemaalgatuse küsimusele vastata. Meie peres on alati emadepäeva tähistatud, tähistas juba minu sõja ajal sündinud ema (tõi oma emale suvalisi karjamaal kasvanud lilli, mida mu vanema ei olnud piisavalt väärilisteks pidanud, siiani imestan, et mu lihtne ja leplik vanaema võis oma lapsele kuidagi mõista anda, et suvalised lilled on liiga suvalised), tähistasime meie lastena nõuk ajal, minu mitte enam nii nõuk aegsed lapsed joonistasid lasteias kaarte ja meisterdasid mingeid lilli, koduaiast nopiti ka midagi mis noppida andis. Praeguseks täiskasvanud lastest küsis tütar, kas emadepäeva ka tähistame, tuli ja küpsetas koogi, poeg tuli ka kooki sööma. Koduaia lilled jäid noppimata.

Enda ema külastan küll tihti, aga alati emadepäeval ei jõua (pean enda laste jaoks olemas olema), siis saadan talle virtuaalsed emadepäevasoovid. Kohvi joome ja kooki söömegi võib-olla nädal hiljem. Minu meelest on oluline, et ema sel päeval meeles pead, samas oled ka laste jaoks olemas kui nemad seda päeva tähistada tahavad.

#3989663:

Loen ja imestan, miks TAd nii hullusti materdatakse.

Et kui mingi traditsioon on kuidagi tekkinud, siis peabki seda nui neljaks surmani järgima? Või muidu veel ämm solvub!

Meil oli jällegi selline “traditsioon”, et igal jõuluõhtul pidime käima ämmal-äial külas. Samas sinna jääda me ei saanud, kuna ämm oli läinud meie pulmas hirmsasti tülli minupoolsete sugulastega. Ja siis olimegi sunnitud esimesed 10 abieluaastat veetma mehega oma jõuluõhtud, kihutades mitme suguseltsi vahet: alguses ämma-äia juurde, kus toimus kinkide vahetamine, ning seejärel meie koju, kus ootas minupoolne suguvõsa. Olime jõuluõhtul koos mehega seetõttu alati omadega läbi ja väsinud ja närvilised.

Lõpuks lihtsalt ühel aastal tegime selle otsuse, et lõpetame sihukese traditsiooni ja jääme sel päeval koju. Koristame oma kodus, teeme süüa, kaunistame perega kodu jne – ei torma ämma poole enam, et siis taas koju uuesti sööma joosta. Ämm-äi on meile külla alati oodatud, kui nad on nõus meie kodu jõululauas koos minu sugulastega viibima (siiani pole küll olnud). Loomulikult teatasime oma otsusest piisava ajavaruga ette, lihtsalt selgitasimegi ausalt ära ja lõpetasime omalt poolt selle traditsiooni.

Tegelikult ei saa päriselus eeldada, et terve eluaeg peab kõik mai 2. nädalavahetused kaheks päevaks kuhugi ära sõitma. Paljugi mis võib ette tulla – keegi jääb haigeks, kellelgi on eksamiteks vaja õppida vms. Või lihtsalt on vanust juba nii palju, et tekkinud on suur igatsus jääda ühel tähtpäeval lihtsalt oma koju ja tähistada kodus, mitte võõrsil. Need kõik on inimlikult mõistetavad põhjused.

Ma ei kujuta kyll ette, mis põhjus see ometi saab olla, et täiskasvanud inimesed aastateks ja igavesti tülli lähevad. Ja veel kellegi pulmas.

Sellist põhjust pole olemas.

Tülli minemine iseenesest on juba väljend, mis peaks jääma algklassidesse…

#3989915:

Inimestel ikka meeldib oma elu keeruliseks mõelda. Teil tundub olevat suurepäraselt tore emadepäevatraditsioon. See ämm elab kindlasti maapiirkonnas ja siis on ju kevadel ka palju töid, milleks hea kokku tulla ja talguid teha. Kõik kõlab lihtsalt nii tordalt, südamlikult ja ägedalt. Ma ei saa ainult aru, et miks sa, teemaalgataja, sinna sidrunit pead hulka pigistama?

🙂 Võib-olla just seepärast peangi, et ühest küljest saan aru, kui mõnus ja hea see kogu perele tervikuna on, et ämma juures käime, kuid minus endas on ikka mingi kuradike, mis tahaks Ainult Minu Päeva.

#3989915:

Võta oma ema ka ämma juurde kaasa teinekord hoopis ja külva ta üle kevadiste metsalilledega…

See jällegi läks üle võlli. Ükski 80+ inimene ei soovi magada võõral diivanil ega veeta mitut päeva võõras kohas.

Rääkimata muidugi veel seni mainimata nüansist, et minu enda ema peab samuti juba kaua-kaua leppima varem või tagantjärele saadud õnnitlustega. No ta pole ka eriti emadepäeva inimene, st. ta ei ole sellest eriti häiritud, mina ise olen ilmselt rohkem häiritud, et me iga kord (no mitte päris iga kord, aga peaaegu) ämma pool oleme.

See on tõesti juba lihtsalt vingumine ja tahaks öelda – hea, et sul elus päris probleeme pole. No jäta ometi 1 x siis minemata ise, mine oma ema juurde või tee lastega midagi eraldi. Mis siis oleks sellest, sa ei vastanudki? Maailm ei kuku kokku. Kaua sa heietad!

Räägi lastega ja kaasaga oma tunnetest ja vajadustest. Räägi siiralt. Räägi kohe. Räägi aasta pärast uuesti, konkreetselt, selgelt, anna juhtnöörid. Kui sa ei julge rääkida, ei julge võtta endale oma emadepäeva, eelistad süütundes marineerida ja märtrit mängida, siis oma viga.

Seal perekonnas on tähistatud ju ainult Ühe Ema päeva ja selleks emaks on ämm. Nii teemaalgataja kui tema ema on aastakümneid olnud teisejärgulised. Minu arvates peaksid emadepäeval esimeseks prioriteediks olema naised, kellel on veel alaealised lapsed. Juba ammu oleks pidanud oma traditsioonid kehtestama, aga saab ka praegu. Järgmiseks emadepäevaks planeerige lastega mingi tore üritus või tegevus teie kodukandis koos kena einega. Kui teemaalgataja ema elab lähikandis siis astuge sealt ka läbi. Ämmale saatke südamlikud tervitused. Tal ei ole tegelikult häda midagi, kui ta teised lapsed ja lapselapsed lähedal elavad.

#3989906:

Rääkimata muidugi veel seni mainimata nüansist, et minu enda ema peab samuti juba kaua-kaua leppima varem või tagantjärele saadud õnnitlustega.

Kas ämma poolt ei saa lausa emale helistada ka või? No ammu oleks pidanud tegema õiglaseks asja, kui ämm on nii tore ja arusaaja inimene, ei oleks ta ju sellest probleemi teinud, kui mõnel emadepäeval käiksite te sinu ema pool.  Päris oma viga, et sa alles nüüd ärkad, peaasi, et järgmiseks emadepäevaks jälle oma tahtmised “meelest” ei lähe ja korraldada asjad juba varakult, kõigile teada andes ja tasapisi harjutades.

#3990084:

Minu arvates peaksid emadepäeval esimeseks prioriteediks olema naised, kellel on veel alaealised lapsed.

Teemaalgatajal on täiskasvanud lapsed, seda imelikum on, et tal alles nüüd tekkis see äkiline  tähelepanuVAJADUS.

#3990087:

Miks? Kuna nad on veel vähem tööd teinud oma laste kasvatamisega võrreldes naistega, kelle lapsed on juba suured. Kes on suutnud nad koolitada, kasvatada suureks, teha neist mõistvad pereinimesed. Esiemad, kellele tänu on maailma sündinud veel 2-3 põlvkonda, sest tema on nende laste elusolev vanim ema. Just suureks kasvatamine on see, mille eest emasid täname. Sünnitada saab ka nii, et puberteediealiste lastega hakkama ei saagi. Me ei tea seda TAst veel.

Sest sellel emal, kelle lapsed on juba pesast välja lennanud, on tema töö tehtud. Tal oli aega lastega sidet luua, tema sai oma emakogemuse, rõõmud ja mured kätte. Nüüd, kui lastel on omakorda enda lapsed, oleks aeg samm tahapoole astuda, et lasta värsketel vanematel oma lastele keskenduda ja lapse-vanema vahelist sidet luua, ka selliste toredate pühadega nagu emadepäev ja isadepäev. Kõik emadepäeva üritused, kontserdid, laulud ja luuletused on selle suunitlusega, et väike laps loob sidet, suhtleb ja pühitseb OMA ema. Vanaemade poole tehakse aegajalt üks austav kummardus, aga esmase tähtsusega on ikka väike laps ja tema ema.

#3990106:

#3990103:

Sinu lapsed näevad, et sa ei lähe oma ema juurde, vaid isa ema juurde. Sul on oma emast ükskõik.

Ja seda nad õpivad. Seda enam muuta ei saa.

Nad näevad, et minnakse nende kalli vanaema juurde.

Ja emaema ei ole kallis vanaema?

#3990126:

#3990106:

#3990103:

Sinu lapsed näevad, et sa ei lähe oma ema juurde, vaid isa ema juurde. Sul on oma emast ükskõik.

Ja seda nad õpivad. Seda enam muuta ei saa.

Nad näevad, et minnakse nende kalli vanaema juurde.

Ja emaema ei ole kallis vanaema?

Muidugi peaks samavõrdselt külastama ning austama ka teist kallist vanaema ja see ei pea üldse olema kummalgi juhul emadepäeval. Kui see on tähtis, siis saavad üle aasta. Aga miks ei võiks koos kokku saada? Aga TA ju soovis hoopis, et kõik koguneksid lillede ja loosungitega talle aplodeerima.

#3990131:

Titeemme kommentaar vist, kes ei suuda näha kaugemat pilti. Vanaemad-vanavanaemad on teie kõigi esiemad, nemad on kasvatanud üles oma lapsed, aidanud ja näinud lapselaste kasvamist jne. Loomulikult tuleb, peab ja saab väikelapsele oma ema emadepäeval kõige tähtsam olema, aga need “teised” on mitmekordselt emad. Saad ise ükskord vanaemaks, küll siis teisiti mõtled jälle.

Valesti arvad, mul ei olegi lapsi aga see ei piira mul enda lapsepõlvekogemuse ja suguvõsa põhjal arvamust avaldada.

Imestasin, et siin on nii palju kommenteerijaid, kelle jaoks on veider või isekas tahta emadepäeva oma perega veeta. Ja kelle jaoks on normaalne, et ämm nõuab enda poole tulemist ja siis 20+ aastat järjest pakitakse emadepäeval pere autosse, et terve nädalavahetus sugulastega veeta, enamus sellest peenraid kõblates.