Ema ja isa lahutasid 7-8 aastat tagasi, isal on uus naine ja sellega ka laps. Ema on aga viimase paari aastaga muutnud – on kõvasti kaalust juurde võtnud, millegagi tegeleda ei taha ja ei viitsi, vanust on alles 56. Elab korteris, käin seal oma pere kõrvalt koristamas, samuti helistab pidevalt vennale ja hädaldab, et on vaja teda autoga viia ja tuua. Käime mõlemad tööl, pered ja tõesti ei arvanud, et pean 56-aastase ema eest veel hoolitsema. Isa on tegus ja toimekas- käivad perega reisimas, tihti käime koos – samas see jälle emale ei meeldi.
Olem emale rääkinud, et hakaku millegagi tegelema, käigu teatis, kõndimas jne. Aga ei huvita, ei viitsi jne. Sõbranna samavana ema käib jooksmas, trennis, suusatab jne
Soovitasin arsti juurde minna, aga seda ta ei tee.
Teema: Emal on vist stress.
No kas ema tööl ei käi? Ega ta pensionär veel pole ju?
Tööl käib ja saab hakkama. Aga ülejäänud aja vedeleb kodus, midagi teha ei viitsi.
No las ta siis vedeleb, kah probleem.
Tööl käib ja saab hakkama. Aga ülejäänud aja vedeleb kodus, midagi teha ei viitsi.
Aga miks peab inimene pidevalt ringi rahmeldama? Kui talle sobib puhkuseks kodusolemine, miks ta peaks siis kuskil ringi kappama?
Aga ülejäänud aja vedeleb kodus, midagi teha ei viitsi.
Isast tuleb kah aru saada, tahtis mingi normaalse naisega koos olla ja vanaduspõlve veeta.
Tööl käib ja saab hakkama. Aga ülejäänud aja vedeleb kodus, midagi teha ei viitsi.
Aga miks peab inimene pidevalt ringi rahmeldama? Kui talle sobib puhkuseks kodusolemine, miks ta peaks siis kuskil ringi kappama?
Nagu näha, siis isegi koristada ei viitsi. Kui varem koristas, siis võib tõesti olla tegu vaimse probleemiga.
Isa on tegus ja toimekas- käivad perega reisimas, tihti käime koos – samas see jälle emale ei meeldi.
Miks sa emaga koos reisima ei lähe? Kujutan ette, et kui mees jätab maha, siis laste aktiivne suhtlus isa uue perega võib emal stressi tekitada küll.
Tööl käib ja saab hakkama. Aga ülejäänud aja vedeleb kodus, midagi teha ei viitsi.
Aga miks peab inimene pidevalt ringi rahmeldama? Kui talle sobib puhkuseks kodusolemine, miks ta peaks siis kuskil ringi kappama?
Nagu näha, siis isegi koristada ei viitsi. Kui varem koristas, siis võib tõesti olla tegu vaimse probleemiga.
No miks peaks viitsima kui tütar vabatahtlikult tuleb koristama?
tuttav teema – täpselt sama olukord ämmaga. Äi on uues suhtes, aga ämm on sattunud musta auku, vaatab ainult kodus telekat, stressis, armukade – üritab äiaga suhtlemist blokeerida. Keeldub ka abi otsimast ja süüdistab nüüd üksiolekus lapsi, et lapsed peaksid käima teda lõbustamas. Lastel on aga omal pered ja väikesed lapsed, kuidagi ei tahaks veel kõbusat noort pensionäri hooldama asuda. Ei olegi midagi teha, vägisi ju arstile ei suru ja antidepressante kurku toppima ei hakka.
Ema on ilmselt kaotanud elurõõmu ja elu mõtte. Teda oleks vaja august välja aidata. Justnimelt kaasa võtta reisile, paluda appi lapsi hoidma vms, et ta tunneks end vajalikuna. Ilmselt teeb teda kurvaks üksiolek ja see, et teda kellelegi vaja ei ole, kõik ümberringi paistavad elavat hästi ja õnnelikuna, tema on üksi ja masenduses. Psühholoogi abi äkki otsida? Stressis või depressioonis inimesele ei ole mõtet öelda “tee midagi”, “otsi endale hobi”. Ta tuleb kaasa võtta joogatrenni, minna koos näitusele, otsida koos mingi hobi. Üksi ta midagi tegema ega otsima ei hakka. See on umbes nagu paksule ütlemine, et sa oled paks, söö ometi vähem..
Kus ema siis käib, kui vend peab teda autoga viima-tooma?
Ei peagi rahmeldama, aga elamine on jubedalt käest ära nagu ta isegi. Samas helistab keset tööpäeva, et tal on vaja kuhugi minna ja solvub, kui kumbki lastest töölt ära ei küsi ja teda sõidutama ei tule. Kuna meil on auto mehe käes – siis on vend see, kellele helistatakse.
Lahutus on juba ammu, see ei saa olla põhjus. Kui lahku läksid – siis just vastupidi ema lõi ennast lille, käis trennis, ostis uusi riideid. Nüüd on nagu väike vanainimene, kuigi veel mitukümmend aastat elu ees. Ega ükski asi ei sobi ka, mida pakume välja. Samas on meil lapsed ja tegemised.
Isa uue perega oleme alati hästi läbisaanud, miks me peaks hakkama seda suhtlust nüüd piirama.
No tundub et sul ka endal kupli all kõik korras pole.
Eks muidugi on stess, kui kauaaegne partner su lihtsalt nagu kaltsu noorema naise vastu vahetab, pluss kohe paar last treib. Ja siis veel lihane laps hoiab ka nende reeturite poole. Katsu ise selline asi alla neelata, siis räägime edasi.
Eks muidugi on stess, kui kauaaegne partner su lihtsalt nagu kaltsu noorema naise vastu vahetab, pluss kohe paar last treib. Ja siis veel lihane laps hoiab ka nende reeturite poole. Katsu ise selline asi alla neelata, siis räägime edasi.
Mahjätmine on muidugi valus ja ma ei soovi üldse seda õigustada. Samas kas pole ka natuke naiivne loota, et eksmees oma uues abielus istub viisakusest aastakest 7 tsölibaadis, enne kui hakkab uue naisega “lapsi treima”?
Mahjätmine on muidugi valus ja ma ei soovi üldse seda õigustada. Samas kas pole ka natuke naiivne loota, et eksmees oma uues abielus istub viisakusest aastakest 7 tsölibaadis, enne kui hakkab uue naisega “lapsi treima”?
Ei ole naiivne loota, lihtsalt ütlesin, et igale naisele on see väga mõru pill alla neelata. Mõni ei saagi üle. Seega pole imestada, et on stress.
Ei peagi rahmeldama, aga elamine on jubedalt käest ära nagu ta isegi. Samas helistab keset tööpäeva, et tal on vaja kuhugi minna ja solvub, kui kumbki lastest töölt ära ei küsi ja teda sõidutama ei tule. Kuna meil on auto mehe käes – siis on vend see, kellele helistatakse.
Lahutus on juba ammu, see ei saa olla põhjus. Kui lahku läksid – siis just vastupidi ema lõi ennast lille, käis trennis, ostis uusi riideid. Nüüd on nagu väike vanainimene, kuigi veel mitukümmend aastat elu ees. Ega ükski asi ei sobi ka, mida pakume välja. Samas on meil lapsed ja tegemised.
Isa uue perega oleme alati hästi läbisaanud, miks me peaks hakkama seda suhtlust nüüd piirama.
Ära piira isaga suhtlust vaid tee emaga ka samu toredaid asju nagu isa perega, mitte ära käi ainult tema kodus vingus näoga koristamas. Mine emaga reisile, mine emaga kohvikusse, trenni, poodi toredaid riideid ostma…
Teisest küljest muidugi on see, et eks iga inimene vastutab ise oma elu eest. Ükski laps ei saa oma vanemate rõõmu ega mure pärast vastutav olla ja oma elu tema järgi sättida. Isegi kui lapsevanem seda nõuab. Kui sinus puudub jaks oma ema aidata, siis ära aita – see pole ju sinu elu. Aga muidugi selliselt pead ka leppima, milliseks su ema on muutunud ja et üksildased inimesed kipuvad närbuma kiiresti.
Ema ja isa lahutasid 7-8 aastat tagasi, isal on uus naine ja sellega ka laps. Ema on aga viimase paari aastaga muutnud – on kõvasti kaalust juurde võtnud, millegagi tegeleda ei taha ja ei viitsi, vanust on alles 56. Elab korteris, käin seal oma pere kõrvalt koristamas, samuti helistab pidevalt vennale ja hädaldab, et on vaja teda autoga viia ja tuua. Käime mõlemad tööl, pered ja tõesti ei arvanud, et pean 56-aastase ema eest veel hoolitsema. Isa on tegus ja toimekas- käivad perega reisimas, tihti käime koos – samas see jälle emale ei meeldi.
Olem emale rääkinud, et hakaku millegagi tegelema, käigu teatis, kõndimas jne. Aga ei huvita, ei viitsi jne. Sõbranna samavana ema käib jooksmas, trennis, suusatab jne
Soovitasin arsti juurde minna, aga seda ta ei tee.
Kurb lugu. Maha jäetakse keskeas naine ja luuakse uus suhe ning pere, saadakse lapski. Õudne tegelt, koos emaga peaksid nad koos reisima. Mina hoiaks ema poole ja ei suhtleks sellise isaga.
Mina omale sellist tütart küll ei tahaks nagu sina, kes vaid oma nina näeb ja emast üldse lugu ei pea. Mõtle vahelduseks, et kui sa ise üksi jääksid, oleks stress või koguni depressioon ja sul sellise suhtumisega ema oleks, kes suhtuks sinusse samamoodi nagu sina emasse ja kes vaid isa ja isa peret imetleb. Sel juhul muidugi kui ema imetleks näiteks sinu eksmeest, tema uut naist ja nende lapsi. Sina oled üks mõttetus, kes on laisk, lohakas ja midagi teha ei viitsi. Tundub, et sul mingi kana emaga kitkuda ja teed talle nii öelda ära, karistad millegi eest. Muidu vastasel juhul oled tõesti jube isekas ja ebainimlik olevus.
Minul on sinu emast väga kahju.
Eksmees oli lahutades veel eas, kus sai luua uue pere noorema naisega. Millise tulevikuväljavaatega elab edasi maha jäetud 50-aastane naine? Lapsed suured, ise juba viljatu, närtsiva kehaga.
Lille lõi end peale lahutust ilmselt lootuses leida vanaduses veel uus kaaslane, aga praeguseks on juba mõistnud, et see on lootusetu unistus. Vähegi kobedam omaealine vaatab nooremaid, enamus selles eas mehi on aga kas juba abielus või sellises konditsioonis, et ei kannatagi enam koos elada.
Sinu ema elas enamuse oma elust teadmises, et heas ja halvas, tervises ja haiguses, nüüd ja igavesti. Ja siis tõmmati vaip jalge alt ära. Stress on selle kohta ikka leebe öelda!
Su ema on üksildane, tunneb end väärtusetu ja vanana. Lapsed eelistavad tegusama ja õnnelikuma moega isa tähelepanu. Mis on emale jäänud? Lastelaste karjatamine, teiste omasuguste hulgas näputöö kõrvale heietamine ja eakate vesiaeroobika. Ja ta pole veel pensioniealinegi!
Ma ise sattusin sellest tulevikupildist nii masendusse mõned kuud tagasi, et ulgusin mitu päeva teki all. Ja ma olen 39! Mitte miski ei garanteeri, et mu abielu püsib peale mu menopausi, aga selles eas ootamatult partnerita jääda peale mitmekümneaastast paarielu… Parimad aastad – kõik raisus, ikka pead üksi oma elu lõpuni veeretama… palun, ei!
Eriti julm on siis kõrvalt jälgida, kuidas endine teinepool õitseb ja õilmitseb ning lapsedki kaastunde asemel hurjutamas käivad.
Minul on sinu emast väga kahju.
Eksmees oli lahutades veel eas, kus sai luua uue pere noorema naisega. Millise tulevikuväljavaatega elab edasi maha jäetud 50-aastane naine? Lapsed suured, ise juba viljatu, närtsiva kehaga.
Lille lõi end peale lahutust ilmselt lootuses leida vanaduses veel uus kaaslane, aga praeguseks on juba mõistnud, et see on lootusetu unistus. Vähegi kobedam omaealine vaatab nooremaid, enamus selles eas mehi on aga kas juba abielus või sellises konditsioonis, et ei kannatagi enam koos elada.
Sinu ema elas enamuse oma elust teadmises, et heas ja halvas, tervises ja haiguses, nüüd ja igavesti. Ja siis tõmmati vaip jalge alt ära. Stress on selle kohta ikka leebe öelda!
Su ema on üksildane, tunneb end väärtusetu ja vanana. Lapsed eelistavad tegusama ja õnnelikuma moega isa tähelepanu. Mis on emale jäänud? Lastelaste karjatamine, teiste omasuguste hulgas näputöö kõrvale heietamine ja eakate vesiaeroobika. Ja ta pole veel pensioniealinegi!
Ma ise sattusin sellest tulevikupildist nii masendusse mõned kuud tagasi, et ulgusin mitu päeva teki all. Ja ma olen 39! Mitte miski ei garanteeri, et mu abielu püsib peale mu menopausi, aga selles eas ootamatult partnerita jääda peale mitmekümneaastast paarielu… Parimad aastad – kõik raisus, ikka pead üksi oma elu lõpuni veeretama… palun, ei!
Eriti julm on siis kõrvalt jälgida, kuidas endine teinepool õitseb ja õilmitseb ning lapsedki kaastunde asemel hurjutamas käivad.
Ma olen 52 ja võin öelda, et kõik mis sa kirjutasid, on sulatõsi. Esimesed aastad peale lahutust on veel mingi lootus, et head ajad on ees, et äkki tuleb lotovõit või suur armastus (nagu keegi siin ühes teemas kirjutas), aga aasta läheb aasta järel ja sa näed, et ei tule ühte ega teist. Hea on, kui on meeldiv töökoht, nendegi valik kahaneb iga aastaga, aga peale tööd tõesti ei tahagi midagi teha. Tulevikus ei paista midagi, mida oodata, ainult haigused ja surm liginevad iga päevaga. Masendus ja kurbus on oma elu peale mõeldes kiired tekkima.
Olen teemaalgataja ja kuigi ei pea õigeks hakata täpsustama vanemate lahkumineku põhjuseid, siiski mainin, et see ei olnud päris nii nagu siin arvatakse. Isa läks oma eluga edasi, aga ema ei suuda minna.
Olen ka öelnud – et oleme pakkunud emale ühist tegevust, aga üksi asi ei sobi, ei taha, ei viitsi.
Ta elul ei ole enam mõtet! Sinagi mõtled ju nii, saati siis tema.
Minu enda ema (57) jäi üksi ja ma näen seda kõrvalt. Ta teeb küll vaprat nägu, nagu talle polekski partnerit vaja, aga ma ju näen, kuidas ta närtsib iga aastaga aina kiiremini. Ja tema ei jäänud üksi ei ootamatult ega ka hiljuti, ta ise valis lahkumineku vägivaldsest alkohoolikust. Nüüd on ta ise alkohoolik. Või noh, seda tüüpi tipsutaja, kes saab oma töise eluga suurepäraselt hakkama, aga õhtul enne magamaminekut lahendab konjaki-lapiku üksi ära. Ja ma ei näe, et mul on õigus teda selles takistada. Mida on mul talle pakkuda pikkadel üksildastel õhtutel enne kui uni ta siit natukeseks ära viib?
Jah, me oleme tihedas suhtluses ja käime üksteisel külas, aga ma ei saa enam täita tema päevi nii nagu lapsepõlves või nii, nagu teeb seda püsipartner. Mul on oma elu, oma pere. Ja ega ei aitaks ka see, kui ma temaga koos elaksin. Sest tema hinges olevat tühja kohta ei saagi lapsed täita. See on nii kurb ja ebaõiglane ja ma olen oma ema pärast sama kurb kui sinu oma pärast.
Ma olen oma elu jooksul tundnud lähemalt veel kaht keskeas üksi jäänud naist. Üks neist jõigi end mõni aasta peale mehe lahkumist surnuks, teine on end praeguseks igaõhtusest konjakist väga haigeks joonud. Ja need on olnud kõrgharitud enesekindlad naised! Neile jäävad lõpuks vaid sarnase elusaatusega sõbrannad ja kui vanemad veel elavad, siis ka nende eest hoolitsemine. Igaõhtuse tipsutamise tulemusel tekivad neil kroonilised terviseprobleemid, mida loetakse ealisteks iseärasusteks. Nii nad siis oma elu vaikselt lõpu poole veeretavad – vaikses vines, harvade tõusudega, kibestunult ja õnnetult. Naistele mõjub keskeas üksi jäämine kordades hullemini kui meestele.
minu arust küll on teemaalgataja tubli naine ja hea tütar, ma ei saa aru, kuidas koik materdavad kohe. teate ju ise ka, et enamus peredega täisealisi lapsi ei käi oma vanematel piisavalt külas; kellel pole vôimalik, kellel ei sooja ega külma.
tema käib lausa oma pere korvalt koristamas, ja praegugi uurib, kuidas aidata.
ma tean, kuidas näeb välja depressioonis inimese allakäik, ja nii ta tihti on, et lastakse käest enda välimus, oma ümbrus, kôigest on ükskoik, ja millekski pole motivatsiooni.
väga julm öelda, et las vegeteerib kodus, see pole elustiil. seda enam, et sellele inimesele polnud see enne omane. ja koristamine on abiks, sest räpane ja käestlastud ümbrus süvendab masendust.
ja öelda, arusaadav, et stressis, muidugi deprekas, mis kasu sellest on? oma kallis ema ju, ise vaataks monuga pealt, kui annab alla ja ootab ainult loppu?
sellises seisus inimest peab jah lausa väevôimuga viima kuskile, ja sellest vôib olla pikapeale kasu, sport ja füüsiline aktiivsus on môôduka depressiooni puhul lausa antidepressantidega vôrdselt tôhus. ja kui juba jalad all, saab anda lapsi hoida, et tekiks uus siht silme ette, ja julgeks tulevikku vaadata, ja tunneks end vajalikuna.
praegu ehk tunneb, et on vaid koormaks.
ja kui juba jalad all, saab anda lapsi hoida, et tekiks uus siht silme ette
Tõesti arvad, et lastelaste hoidmine on see, mis annab inimesele uue sihi silme ette!?
Isa läks oma eluga edasi, aga ema ei suuda minna – see on tõsi. Aga küsimus pole ju selles, et ema ei suuda minna vaid, et tal ei ole kuhugi minna. Kaua sa ikka nühid mööda trenne? Kodus pole kedagi ootamas, milleks siis ilus välja näha? Võid minna koolitustele, kursustele – aga kõik on nooremad ja eks saavad needki otsa. Võid kodus maalimist harrastada, aga kellel su soperdisi vaja on? Teatrisse, kinno, matkama, reisima – sinna väga üksi ei lähe ju. Alati on mure, keda kaasa kutsuda ja teised on seal peredega, armsamatega. Pealegi nõuavad kõik need asjad raha. Üksikud inimesed tulevad sageli vaevalt ots-otsaga kokku, kodus asjad lagunevad, uusi ei jaksa osta, rääkimata siis reisimisest. Lõpuks ongi tunne, et mitte kodust välja minna on lihtsam. Üksindus on palju tõsisem ja sügavam probleem kui arvatakse, sellega saavad hakkama ainult väga tugevad inimesed. Sa oled kogu aeg üksi, pole kellelgagi jagada oma mõtteid ja tundeid, oma elamusi. Lõpuks hääbudki vaikusesse. Psühholoogid ja tabletid ei aita kuidagi üksinduse vastu. Ok, veadki ennast korra pimekohtingule, aga järjekordne ebaõnnestumine ainult suurendab endassetõmbumist.
Ei oska sulle muud nõu anda kui osta emale koer – on sunnitud kodust väja minema ja keegi rõõmustab kui ta koju tuleb.
Ma saan teemaalgataja tunnetest aru. Mul on sama lugu isaga, ema jättis ta maha juba 18 aasta eest, siis kui isa oli 50nele lähemas. Isa uut kaaslast omale ei otsinud. Koristada ei jõudnud, ühel hetkel tuli ka töölt ära, kuskil käia ei tahtnud, rääkis, et elul ei ole mõtet. Kõik need aastad olen isale toeks olnud, viinud teda ka psühholoogi juurde, proovinud (just nimelt proovinud) kaasa kutsuda kontsertidele ja koosviibimistele. Väga paljudel kordadel ütleb isa viimasel hetkel, et ta ikka ei tule, kuna ta ei suuda. Olen isa juures remondi teinud, uued riided ostnud, ostan talle alati süüa, kui sinna lähen. Aga kui kaua mina suudan, kuidas see minu pereelu ja närvisüsteemi mõjutab, kas selle peale isa ka on mõelnud. Tunnen, et lausa vihkan seda isa hädaldamist (mitte isa ennast). Ma ei suuda enam seda taluda, mul on selline tunne nagu oleks mul terve elu olnud kaasas üks puudega täiskasvanu, keda hooldada. Ma olen seda isale ka öelnud, et ma enam ei suuda teda vaimselt aidata, viimasel ajal hädaldab vähem, aga tunnen, et mu närvid on ikka juba täitsa katki, mis puudutab isa.
Kokkuvõtteks soovitan teemaalgatajal rääkida emaga, mida ta tunneb, kuidas see olukord mõjutab tema pereelu. Mõni võib mõelda, et ma olen südametu inimene, et kuidas ma nii räägin. Aga kui ma ise ükskord kogu selle isa depressiooni koorma all satun haiglasse, kas see oleks siis õige?
#3115285:
ja kui juba jalad all, saab anda lapsi hoida, et tekiks uus siht silme ette
Tõesti arvad, et lastelaste hoidmine on see, mis annab inimesele uue sihi silme ette!?””
arvan küll, jah. muidugi mitte kôigile, inimesed on erinevad, mônele ei meeldi lapsed.
aga kasulik-olemine meeldib enamusele, mis see kasu iganes on. ja minu meelest jah, lapsed on toredad ja teevad sageli tuju heaks ja toovad eluisu tagasi. mu meelest täitsa normaalne elurütm, enne enda lapsed, siis lapselapsed elu keskmes. pole ka kohustuslik ju. elu ei saa otsa, kui (enam) meest pole, mis iganes pôhjusel siis pole.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
