Kui just eesmärgiks polegi üheöösuhe, siis võiks uut kaaslast enne ikka pisut tundma ka õppida. Mulle meeldib vanaaegne komme, kus käidi ikka mõned kuud koos väljas söömas, kinos, teatris, jalutamas, aeti juttu jne. Tutvuks ka ta nn taustaga, sõpradega, millalgi ehk v-o ka sünniperega (noorte puhul).
Nüüd on moeasjaks tormata silmapilkselt voodisse. Ja pärast avastada ehmatusega, et mees on vaimuhaige psühhopaat, kel paar suguhaigustki küljes.
Seksiga kipub olema selline häda, et väga paljud inimesed eeldavad, et kui oled juba seksinud, siis oledki “minu oma”. Avastad, et see partner ei sobi sulle üldsegi, aga noh ikkagi, kui seks juba tehtud, siis justkui ei saa enam lihtsalt öelda, et rohkem kohtuda ei soovi ja kõik. Kuni olete veel jalutamise ja kinoskäimise faasis, olete vabamad, vähem seotud ja saate rahus teineteist tundma õppida.
Käia võib ka kasvõi mitu kuud, aga siis tekib varsti küsimus, kuidas seda suhet esitleda, kui mõni tuttav või sõber või sugulane teid näeb-mida siis neile öelda, meie siin käime alles või õpime üksteist tundma siin aeglaselt või oleme ainult sõbrad, ärge midagi muud arvake? Seejärel tekib küsimus, kes peaks kellele lähenema, kui juba on käidud mõnda aega? Tavaliselt läheneb mees naisele, suudlused, puudutused, aga kui satuvad kokku mees ja naine, kellest kumbki ei lähene kummalegi? Lõpuks oledki seal kohvikus või kinos oma hea sõbraga. Seejärel ilmub tavaliselt eikusagilt välja mingi hakkajam tüüp, kes su hea sõbra lihtsalt ära krabab ja kellega siis kinos käima hakkad? Tuleb siiski kohe käimise alguses ära otsustada, kes te olete ja kas te olete paar. Selleks sobibki läheneda, või vähemalt märku anda, et see meeldiks, kui puudutadagi ennast ei lubata, järelikult te pole paar ja voodisse nagunii ei jõua.