Me ei räägi siin helgetest peadest vaid keskmisest tavaliselt põhikooliõpilastest.
Minu ühe lapse piirkonnakoolis lõpetas ainult kolm õpilast paari kolmega, teised said kõik sisse erinevatesse gümnaasiumitesse. Ma arvan, et sa ei räägi keskmisest, vaid keskmisest nõrgemast ja neile on ju Eesti riigis tasuta valikud olemas, kutsekeskkoolid, progümnaasium ja palju muid valikuid. Kui õpilasel on kolmed, siis ta ei olegi gümnaasiumiks sobiv, igas ühiskonnas on nõrgemad ja tugevamad, igaüks peaks tegema valikud vastavalt oma võimetele.
Appikene, see, et mõnes aines on kolmed, ei näita kohe kindlasti, et laps pole gümnaasiumiks sobiv!
Mina olin põhikoolis mates täielik puupea, lihtsalt üldse ei huvitanud, ahmisin hoopis kirjandust ja ajalugu; gümnaasiumis tuli uus, väga inspireeriv õpetaja ja avastasin, et tegelikult on matemaatika päris tore aine – ja alles hiljem ülikoolis õppides läksin reaalainetes päris “lahti”, praegu olen doktorant (küll mitte matemaatikaga seotud).
Oleks ma tookord mate-füüsika kolmede (kohati isegi kahtede, aga veerandihinneteks venitasin ikka põhikoolis kolmed ära) tõttu gümnaasiumisse minemata jätnud, ma isegi ei tea, mis oleks saanud, igatahes ei saaks ma kindlasti siis teha tööd vastavalt oma kutsumusele.
Lapsevanemad võiks selgeks teha, et aastal 2022 ei ole Eestis enam plaanimajandus, et planeerime lapsed ülikooli ja suuname nad pärast tööle. Tänapäeva gümnaasiumis ei huvita kedagi palju sa puudud, kuidas oma töid teed ja tunnis kaasa lööd. Kui sinu kursuse hinded on nõrgad, tuleb gümnaasiumist lahkuda, keegi ei anna sulle lõputult võimalusi vastata. Kui puudud palju, tuleb kogu kursus ise õppida ja uuesti hinne esitada. Täpselt sama on ülikoolis, igasugune käehoidmine on lõpetatud 9.kl lõpetamisel ja kui noorel on muud huvid, siis tuleks gümnaasiumist ja ülikoolist eemale hoida.
Gümnaasiumis peavad tänapäeval õppima ainult need kes tahavad hiljem edasi õppida, teised õpilased peaksid omandama ameti ja muud moodi oma elu seadma. Puudega õpilased omandavad enamuses mõne ameti või pürgivad ülikooli vastavalt oma võimalustele. Ülikoolid võtavad heameelega puudega õpilased vastu, sest nemad on valmis pingutama vaatamata oma haigusele ja elule. Alamotiveeritud noored peaksid saama aru, et kui nad tahavad parasiidina eksisteerida, siis küsigu oma vanematelt lapsepõlve pikendamiseks toetust, aga ärgu lootku riigi toetusele, sest riigil ei ole vaja kooliraha kulutada õpilastele kes ei pea muud tegema kui õppima.