Arusaam, et lastesse on mõistlikum panustada kui vanuritesse, kuna nemad on tulevik, tekitab paramatult küsimusi. Mida teha olukorras, kui laps läheb välismaale, ei hakka tööle (näiteks jääb koduseks emaks/isaks või on puudega ja elab hoopis toetustest) või näiteks nö OÜtab ja maksab riigile vaid vajalikku miinimumi. Tuletaksin siinkohal ka meelde, et peredele makstakse tulevikupotentsiaali pealt, lootuses, et saadud lapsed hakkavad just Eestis maksuraha maksma, samas kui pensioni makstakse vastavalt inimese panusele juba tehtud panusele ühiskonda, mitte hüpoteetilisele tulevikule tuginedes. Hetkel makstakse peredele vanemapuhkuse tasu, lastetoetuseid, lasteaiatasust osa kinni, üldharidus ja kõrgharidus on riigi kuludega, meditsiin (sh hambaravi), vanainimesele aga makstakse tillukest pensioni, mis ei kata ei elamis -ega hooldustasusid. Peredele suunatud toetuseid saavad kõik, ka need, kes näiteks mustalt töötavad või nagu eelpool mainitud OÜtavad ehk siis ise maksudesse ei panusta, kuid kasutavad peredele suunatud toetuseid. Ainus loogika, mida mina siit välja loen, on et “kui sa meile enam raha sisse ei too, oleks parem, kui ära sureksid” (sama loogika kajastub väga hästi ka puuetega inimeste toetuste vähesuses ja omastehooldajate nutuses olukorras).
Kas peaksid olema ainult Erakoolid, lasteaiad ja üldse haridus tasuline kuna äkki lähevad noored välismaale ei panusta Eesti majandusse. Vanurite hooldekodud tasuta pluss pension taskurahaks. Kas see on siis ôige. Minu arust lausa karjuvalt ebaôige. Vanuril on olnud vôimalik endale mammonat korjata eluajal, aga kui vanem ikka mingil pöhjusel oma laste eest ei soovi vôi ei suuda vôi ei oska hoolitseda, siis laps ongi ilma igasuguse hariduseta, lapsel pole vôimalik ka endale sissetulekut teenida et hariduse eest maksta. Mis tulevik meid siis ees küll ootab.
