Teema: Huvitavad inimesed, kes ei taha lapsi

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina olen 36 ja mul ka veel lapsi pole, sest ma ei ole soovinud. Ja ei soovi ka praegu. Suhe on kestnud 4 aastat, siiani on väga tore ja huvitav elu ilma lasteta.
Ja lastega elu ei pruugi alati üldse olla tore. Vaatan kõrvalt, kuidas sõbrannad laste ja kahjuks ka valede meeste pärast kannatavad. Muidugi on lapsed armsad, aga tänu idiootidest meestele, kes üldse kaasa ei aita, on nende elu paras hullumaja ja seda suhteliselt jubedas mõttes. Neil ei ole enam mitte mingisugust oma elu, kõik kuulub laste kantseldamiseks ja sealjuures meeste pärast muretsemiseks. Ei viitsi pikemalt lahti seletada, aga mõte on selles, et alati ei ole see lastesaamine kõige parem variant õnnelikuks eluks.
Loodan väga, et kunagi on neil kõik paremini ja siis toetavad lapsed neid. Kuid juba palju aastaid on raisku läinud, kõnnivad ringi nagu zombid ja mingit elurõõmu seal enam ei ole. Muidugi pole lapsed selles süüdi, vaid sõbrannad on ise teinud valed otsused ja lapsed valede meestega.
Mind ei mõjuta see, et neil on nii läinud, kuna olen oma suhtes õnnelik, aga lapsed (veel) lihsalt ei kuulu siia. Mina tunnen, et aega veel on. Lastega olen kokku puutunud palju, olen ise ka tugiisikuks ühele lapsele. Samuti aitan hoida õe lapsi.

Olen nõus. Aga samas, ega sinagi ju ei tea, kuidas su mees sind kohtlema hakkab, kui lapse saate. Võib olla saab temast samasugune “vale mees”, kes ei viitsi sind lapsega aidata ja jääd samamoodi teda üksi kasvatama.

Üldse mitte paha pärast, mulle meeldib su suhtumine, aga tunnen selles loos ühe enda lähedasema sõbranna ära. Ta oli aastaid täpselt samasuguse mõtlemisega. Et vuuh, kus teised on alles mölakad mehed endale kõrvale valinud, tema õnneks tegi vähemalt mehevalikul õige otsuse jne. Kusjuures, tema enda mees tõesti oli see ideaal meie kõigi teiste arust, nende suhe tundus ka ikka korralik mustersuhe.
Said siis pärast aastatepikkust koosolemist samuti 30. eluaastate lõpus lapse ja mis sa arvad, mis sellest ideaalmehest sai?
Samasugune mölakas sai.
Naine oli samuti “üksikema”, kelle mehe elu samas rütmis jätkus nagu enne. See kauaoodatud laps oli “õnneks” vaid ema mure.
Moraal on see, et kunagi ei tasuks rinnale taguda, kuidas ise vaid õigeid otsuseid teed ja teised oma valedes valikutes süüdi on. Sina lihtsalt ei ole sellises olukorras veel olnud. Laps on iga suhte proovikivi, lapse saamine muudab inimesi ja alles siis näed, kui väärt paarilise sa enda kõrvale leidnud oled.

Ega muidugi ma ei tea, milliseks võib mees siis muutuda, aga olen alati mõelnud, et kui laps peaks minu ellu tulema, siis sünnitan ta ainult siis, kui mees on nõus pool kohustustest enda peale võtma. Mina arvan, et rase olemine ja sünnitus on juba nii rasked pingutused, et seejärel on mehe kord pingutada ja ööde viisi üleval olla ja lapsega tegeleda. Arvan, et nii saavad asjad toimima, kui kohustused on jagatud, mitte naise peal. Ja seepärast õpiksin oma meest aastaid enne tundma ja veenduksin, et ta on selliste asjadega nõus.

Kägu kirjutas:

Mina olen 36 ja mul ka veel lapsi pole, sest ma ei ole soovinud. Ja ei soovi ka praegu. Suhe on kestnud 4 aastat, siiani on väga tore ja huvitav elu ilma lasteta.
Ja lastega elu ei pruugi alati üldse olla tore. Vaatan kõrvalt, kuidas sõbrannad laste ja kahjuks ka valede meeste pärast kannatavad. Muidugi on lapsed armsad, aga tänu idiootidest meestele, kes üldse kaasa ei aita, on nende elu paras hullumaja ja seda suhteliselt jubedas mõttes. Neil ei ole enam mitte mingisugust oma elu, kõik kuulub laste kantseldamiseks ja sealjuures meeste pärast muretsemiseks. Ei viitsi pikemalt lahti seletada, aga mõte on selles, et alati ei ole see lastesaamine kõige parem variant õnnelikuks eluks.
Loodan väga, et kunagi on neil kõik paremini ja siis toetavad lapsed neid. Kuid juba palju aastaid on raisku läinud, kõnnivad ringi nagu zombid ja mingit elurõõmu seal enam ei ole. Muidugi pole lapsed selles süüdi, vaid sõbrannad on ise teinud valed otsused ja lapsed valede meestega.
Mind ei mõjuta see, et neil on nii läinud, kuna olen oma suhtes õnnelik, aga lapsed (veel) lihsalt ei kuulu siia. Mina tunnen, et aega veel on. Lastega olen kokku puutunud palju, olen ise ka tugiisikuks ühele lapsele. Samuti aitan hoida õe lapsi.

Mina olin ka kaua vallaline. Ma ei tea, kas ma huvitavaks inimeseks klassifitseerusin, aga kõrgharidus mul vähemasti on, tööd tegin, hobidega tegelesin.

Muidu ma ei olnud selline “endasäästja”-tüüpi (nagu vahel arvatakse, et üksi elavad inimesed kõik on), st. kes tahaks ainult huvitavat elu ja püüaks ennast säästa selle “paraja hullumaja” eest, mis kaasneb laste saamisega – no magamatus, seotus, pudrupoti taga seismine, toiduga pläkerdamine, segamini kodu, mängulärm, jonnihood jne. Küll aga tahtsin endale meest, kellega isiksused sobiks, 30-tes kohtusime. Mees oli ka lasteta, aga samuti mitte “endasäästja” – tüüpi, no natuke ikkagi annab seda hinnata (kas mees on padumugav ja paduegoist oma olemuselt? kas see võiks tekitada pärast laste saamist probleeme?) juba isegi enne lapsi. Kuigi 100% garantiisid paarisushetes muidugi kellelegi ei anta, otsustasime viskuda “hullumajasse” ehk saada lapsi.

Kui sa küsid, et kuidas on võimalik leppida elu muutumisega “hullumajaks”, magamatusega jne.? Sest isegi, kui mees on armas isiksus, teineteisemõistmine on olemas ja toetab naist, nagu oskab, jääb koju ehk oma elustili rohkem muudab siiski naine, rinnapiim on naise käes (mees seda anda ei saa, sh. öine imetamine). Kas tõesti toimub naisega peale sünnitust mingi müstiline muutumine, ümbersünd? Ei, minu meelest ei toimu ümbersündi – vähemalt mina ei tea, millest mõned naised räägivad. Mina ei tunne, et oleks peale laste sündi teistsugune (mõtlen ka, et kas need ümbersünnist rääkivad naised olid siis tõesti enne esimese lapse sündi paduegoistid või milles asi?) – omameelest olen ikka seesama mina!

Sa ütled, et raisatud aastad… hmm, minu meelest pole raisatud aastad! Minu meelest on asi lihtsalt ellusuhtumises, et sama inimese, näiteks minu, elu võib koosneda väga erinevatest etappidest. Ja erinevad etapid võivadki olla täiesti erinevat nägu. Igatahes, ma ei peagi olema inimene, kes elab kogu aeg täpselt sama elustiili, on kogu aeg täpselt samas rollis! Miks ma peaks selle pärast põdema, et aeg kulub tõesti kõik 2 väikese lapse kantseldamisele ja nn. “oma elu” minul (ja ka mehel – töö-kodu on tema elu) pole? Ei ole, siis ei ole – võtame rahulikult! Praegu on käsil lihtsalt väikeste lastega eluetapp. Ja kuigi loomulikult on igasugu raskusi, siis põhimõtteliselt on see eluetapp ikkagi täitsa okei! On ka omad rõõmud ja lahedad küljed.

Seetõttu mina ei kujutanud ette ega kujuta ka praegu ette, et venitan selle mehega kahekesi elamise-olemise etapi jätkuvalt ja katkestusteta elu lõpuni. Ah et kui mees oleks osutunud jobuks? Ilmselt oleks siis lahkuminek tulnud (sest mina tõesti ei kannata jobu) ja oleks topeltraske võrreldes mehega koos kasvatamisega, muidugi. Kuid arvan, et isegi siis ei kahetseks ma, et tegin selle sammu ja lapsed sain – sest mõningane risk elus on paratamatu, st. risk seoses mehega, isegi, kui ta hoolega valid.

Vat siin ongi minu meelest võti – lapsi üldse ei saa need, kellele väikelaste eluetapp tundub põhimõtteliselt vale, kes nimetavad seda raisatud ajaks.

Kägu kirjutas:

Ega muidugi ma ei tea, milliseks võib mees siis muutuda, aga olen alati mõelnud, et kui laps peaks minu ellu tulema, siis sünnitan ta ainult siis, kui mees on nõus pool kohustustest enda peale võtma. Mina arvan, et rase olemine ja sünnitus on juba nii rasked pingutused, et seejärel on mehe kord pingutada ja ööde viisi üleval olla ja lapsega tegeleda. Arvan, et nii saavad asjad toimima, kui kohustused on jagatud, mitte naise peal. Ja seepärast õpiksin oma meest aastaid enne tundma ja veenduksin, et ta on selliste asjadega nõus.

Üks kägu kirjutas juba, mis sellisest asjast arvata, ja ma olen temaga nõus. Kui mõlemad kodus olete ja töötategi kodus vaba graafikuga, siis küll, aga kui mees peaks ikkagi leiba teenima kodunt väljas, siis ei kujuta ette, et naine loeb oma töö lõpetatuks, kui on ära sünnitanud.
Usun ka, et see loksub ise paika, sul lihtsalt pole praegu ematundeid, mis tekivad pärast sünnitust. Kui paljud mehed võiksid sellise diiliga aga nõus olla, ei kujuta ette.
Et rasedus ja sünnitus on “nii rasked pingutused”? Ega ta jube kerge ei ole, aga ei midagi ületamatut, me kõik saame hakkama ja elame rõõmsalt edasi. Pole vaja endast märtrit teha.

Mulle on samamoodi tuttavad psühhiaatrid ja psühholoogid rääkinud, et lastetuse taga on tegelikult esimese põhjusena viljatus ja teise põhjusena mõni psühholoogiline hälve. Kuna neil teemadel on raske end avada ehk enamik taoliste probleemidega inimesi omavad selles osas kompleksi, siis lastakse sõpruskonnas välja paista, et lapsi lihtsalt ei soovita. Tugevamad natuurid on viimasel hetkel lõpuks valinud kunstliku viljastamise või lapsendamise.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina olen 36 ja mul ka veel lapsi pole, sest ma ei ole soovinud. Ja ei soovi ka praegu. Suhe on kestnud 4 aastat, siiani on väga tore ja huvitav elu ilma lasteta.
Ja lastega elu ei pruugi alati üldse olla tore. Vaatan kõrvalt, kuidas sõbrannad laste ja kahjuks ka valede meeste pärast kannatavad. Muidugi on lapsed armsad, aga tänu idiootidest meestele, kes üldse kaasa ei aita, on nende elu paras hullumaja ja seda suhteliselt jubedas mõttes. Neil ei ole enam mitte mingisugust oma elu, kõik kuulub laste kantseldamiseks ja sealjuures meeste pärast muretsemiseks. Ei viitsi pikemalt lahti seletada, aga mõte on selles, et alati ei ole see lastesaamine kõige parem variant õnnelikuks eluks.
Loodan väga, et kunagi on neil kõik paremini ja siis toetavad lapsed neid. Kuid juba palju aastaid on raisku läinud, kõnnivad ringi nagu zombid ja mingit elurõõmu seal enam ei ole. Muidugi pole lapsed selles süüdi, vaid sõbrannad on ise teinud valed otsused ja lapsed valede meestega.
Mind ei mõjuta see, et neil on nii läinud, kuna olen oma suhtes õnnelik, aga lapsed (veel) lihsalt ei kuulu siia. Mina tunnen, et aega veel on. Lastega olen kokku puutunud palju, olen ise ka tugiisikuks ühele lapsele. Samuti aitan hoida õe lapsi.

Olen nõus. Aga samas, ega sinagi ju ei tea, kuidas su mees sind kohtlema hakkab, kui lapse saate. Võib olla saab temast samasugune “vale mees”, kes ei viitsi sind lapsega aidata ja jääd samamoodi teda üksi kasvatama.

Üldse mitte paha pärast, mulle meeldib su suhtumine, aga tunnen selles loos ühe enda lähedasema sõbranna ära. Ta oli aastaid täpselt samasuguse mõtlemisega. Et vuuh, kus teised on alles mölakad mehed endale kõrvale valinud, tema õnneks tegi vähemalt mehevalikul õige otsuse jne. Kusjuures, tema enda mees tõesti oli see ideaal meie kõigi teiste arust, nende suhe tundus ka ikka korralik mustersuhe.
Said siis pärast aastatepikkust koosolemist samuti 30. eluaastate lõpus lapse ja mis sa arvad, mis sellest ideaalmehest sai?
Samasugune mölakas sai.
Naine oli samuti “üksikema”, kelle mehe elu samas rütmis jätkus nagu enne. See kauaoodatud laps oli “õnneks” vaid ema mure.
Moraal on see, et kunagi ei tasuks rinnale taguda, kuidas ise vaid õigeid otsuseid teed ja teised oma valedes valikutes süüdi on. Sina lihtsalt ei ole sellises olukorras veel olnud. Laps on iga suhte proovikivi, lapse saamine muudab inimesi ja alles siis näed, kui väärt paarilise sa enda kõrvale leidnud oled.

Ega muidugi ma ei tea, milliseks võib mees siis muutuda, aga olen alati mõelnud, et kui laps peaks minu ellu tulema, siis sünnitan ta ainult siis, kui mees on nõus pool kohustustest enda peale võtma. Mina arvan, et rase olemine ja sünnitus on juba nii rasked pingutused, et seejärel on mehe kord pingutada ja ööde viisi üleval olla ja lapsega tegeleda. Arvan, et nii saavad asjad toimima, kui kohustused on jagatud, mitte naise peal. Ja seepärast õpiksin oma meest aastaid enne tundma ja veenduksin, et ta on selliste asjadega nõus.

Eks natuke olene tööst ka, aga üldjuhul siiski pole võimalik, et töötav mees on nädalate ja kuude kaupa täiesti magamata. Kodus koos lapsega on sellises poolteadvusel seisundis siiski võimalik kulgeda, töötamist samasuguses seisundis ei suuda kujutleda. Iseasi, kui siis ongi elukorraldus, et mees jääb lapsega koju ja naine läheb tagasi tööle.

Reaalses elus ei pruugi alati piisata ka mehe heast tahtest. Suht tacaline on see, et mees lubab ja soovib öösel lapsega tegelda, aga kui imik nihelema hakkab, on naine esimesest krõpsust üleval, samas kui mees lihtsalt magab norinal ega ärka enne, kui kisa on juba taevani. Mis võib tähendada, et lõpuks leiab naine olevat otstarbekama ise reageerida sellele esimesele krõpsule (mispeale laps loodetavasti uuesti uinub ja edasi magab), mitte oodata, kuni mees lõpuks ärkab ja imik ennast selleks ajaks samuti lootusetult üles karjunud on.

Parimast tahtest hoolimata ei saa mees öösel imikule rinda anda.

Jne. Ehk siis väga tihti kipub elu siiski ise paika panema nii, et peamiseks imiku hooldajaks jääb esialgu siiski naine. Eriti kui tema on vanemapuhkusel, nii et palgatöö kohustus jääb mehe kanda (sel juhul olekski ebaõiglane nõuda, et lapsega mõlemad 50/50 tegelda suudaksid). Samas muidugi peaks mees aitama olulisel määral ja naisele puhkust ning vaba aega andma, mitte eeldama, et lapsega seonduv on AINULT naise teema ja tema on isegi lahke, kui kord nädalas mähkme vahetada või tunnikese vankriga kärutada suvatseb …

Teisalt ma julgeksin märkida, et rasedus võib, aga ei pruugi olla naisele üldse mitte raske. Mul endal on kaks ülikerget rasedust seljataga. Ja sünnitusest kui sellisest taastumine on pigem ikka nädala-paari, mitte kuude või aastate küsimus. ????

Täiesti nõus, et enne tööpäeva peab mees magada saama. Aga puhkepäevadel, mehe puhkuse ajal on naisel võrdne õigus puhkusele. Rääkimata veel ajast, kui nainegi juba tööl käib, aga ikka on veel vaja öösel näteks lapse okset koristada…

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Täiesti nõus, et enne tööpäeva peab mees magada saama. Aga puhkepäevadel, mehe puhkuse ajal on naisel võrdne õigus puhkusele. Rääkimata veel ajast, kui nainegi juba tööl käib, aga ikka on veel vaja öösel näteks lapse okset koristada…

Graafik peab seina peal olema ja stopper kõrval. Igas normaalses võrdõiguslikus peres ongi.
Mingi trahvisüsteem peaks ka olema. See, kes on kauem lapse eest hoolitsenud või kodutöid teinud, peaks mingeid boonuseid saama koguda, kui teine keeldub omalt poolt panusega võrdsust tekitamast.
Kõige parem oleks kalorikuluarvestus, see on kõige täpsem sisuliselt. Ega minutite ja sekunditega tegelikult täitsa õiglaselt ei saa, sest ühel võib olla hulga kergem töö selle minuti jooksul kui teisel. Näiteks kui mees niidab muru, siis ta kulutab sellega hulga vähem kaloreid kui naine, sest ta on tugevam. Naine kulutab sama kalorihulga võib-olla juba küüsi viilides või lapse voodit tehes ära.

😀 Nõus, head ettepanekud.

Minu meelest ikka see tegeleb lapsega rohkem, kes lapsehoolduspuhkusele jääb. Tahad võrdset panust, siis peaks mõlemad palgatööst kõrvale jääma.
Kui lapsega tegelemine on nagu vastumeelne tööülesanne, mille võrdne jagamine on eluliselt oluline, on targem lapsi mitte saada. Laps on elusolend ja tunnetab, kui ta on vanemale ebameeldivaks kohustuseks, millest tingimata võrdselt pool kaaslasele vaja suunata.

Kägu kirjutas:

Mulle on samamoodi tuttavad psühhiaatrid ja psühholoogid rääkinud, et lastetuse taga on tegelikult esimese põhjusena viljatus ja teise põhjusena mõni psühholoogiline hälve. Kuna neil teemadel on raske end avada ehk enamik taoliste probleemidega inimesi omavad selles osas kompleksi, siis lastakse sõpruskonnas välja paista, et lapsi lihtsalt ei soovita. Tugevamad natuurid on viimasel hetkel lõpuks valinud kunstliku viljastamise või lapsendamise.

Ise ka usud seda? See puudutab siis seda väikest osa, kes pöörduvad psühhiaatri poole. Ülejäänud lapsevabad elavad oma elu õnnelikult. Ei saa üldse aru, miks see paljunemine nii suur thing on? See ei identifitseeri siiski inimest, tema võimeid, oskusi, IQ-d.
Kasutage rasestumisvastaseid vahendeid ja ei mingeid üllatusi.

Kägu kirjutas:

Ei saa üldse aru, miks see paljunemine nii suur thing on? See ei identifitseeri siiski inimest, tema võimeid, oskusi, IQ-d.

Ma arvan, et tegelikult nii ongi. Et see, et inimene juhtumisi lastetu on, ei tee teda kohe mingis mõttes andekakas, huvitavaks või edukaks jne. Samapalju andekaid ja huvitavaid ja tööalaselt edukaid on ka lapsevanemate hulgas kui on lastetute hulgas mõttetuid geeniraiskamisi ja ressursikulutajaid. Mõni on “kes teeb see jõuab” tüüpi, teine ei saa millegiga hakkama. Ja on vast üsna juhuslik, kas tal on lapsed või juhtumisi pole ta neid saanud või tahtnudki, ei ole need asjad eriti korrelatsioonis.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Täiesti nõus, et enne tööpäeva peab mees magada saama. Aga puhkepäevadel, mehe puhkuse ajal on naisel võrdne õigus puhkusele. Rääkimata veel ajast, kui nainegi juba tööl käib, aga ikka on veel vaja öösel näteks lapse okset koristada…

Graafik peab seina peal olema ja stopper kõrval. Igas normaalses võrdõiguslikus peres ongi.
Mingi trahvisüsteem peaks ka olema. See, kes on kauem lapse eest hoolitsenud või kodutöid teinud, peaks mingeid boonuseid saama koguda, kui teine keeldub omalt poolt panusega võrdsust tekitamast.
Kõige parem oleks kalorikuluarvestus, see on kõige täpsem sisuliselt. Ega minutite ja sekunditega tegelikult täitsa õiglaselt ei saa, sest ühel võib olla hulga kergem töö selle minuti jooksul kui teisel. Näiteks kui mees niidab muru, siis ta kulutab sellega hulga vähem kaloreid kui naine, sest ta on tugevam. Naine kulutab sama kalorihulga võib-olla juba küüsi viilides või lapse voodit tehes ära.

???? Nõus, head ettepanekud.

Minu meelest ikka see tegeleb lapsega rohkem, kes lapsehoolduspuhkusele jääb. Tahad võrdset panust, siis peaks mõlemad palgatööst kõrvale jääma.
Kui lapsega tegelemine on nagu vastumeelne tööülesanne, mille võrdne jagamine on eluliselt oluline, on targem lapsi mitte saada. Laps on elusolend ja tunnetab, kui ta on vanemale ebameeldivaks kohustuseks, millest tingimata võrdselt pool kaaslasele vaja suunata.

Ka ükskõik kui meeldivatest kohustustest vajab inimene mõnikord puhkust. Loomulikult tegeleb see lapsega rohkem, kes on lapsehoolduspuhkusel! Teine ju vaid poole oma puhkeajast, mis ongi ju väga palju vähem kui põhihooldaja. Kas töölkäiv vanem ei taha siis üldse omaenda lapsega tegeleda? Miks ta siis lapse sai? Tööajal ta ju lapsega koos ei ole, puhkeajal ka ei taha tegeleda?

Kusjuures, kui nüüd oma tutvusringkonna peale mõtlema hakkan, siis tõepoolest lastetud inimesed on need, kes on oma elus midagi lahedat saavutanud, palju reisinud, väga heal majanduslikul järjel jne.
Need viimased kaks on ilmselt muidugi otseses seoses laste mitte-saamisega: kui pole lapsi, jääb ka rohkem raha kätte.
Kuid tõepoolest, nad töötavad huvitavatel aladel ning on väga targad ja põnevad inimesed.
Ei teagi, kuidas nii on juhtunud.

Kägu kirjutas:

Mina sain peale laste sündi aru, et nende saamine oli suur viga. Nüüd on hilja kahetseda muidugi. Lapsed on juba suured ka. Eriti hull olukord oli siis, kui lapsed olid väikesed. Mingit soovi nendega mängida pole mul kunagi olnud. Nüüd on õnneks suured, mängueast ammu väljas. Ühesõnaga, kahju, et aega tagasi keerata ei saa, valiksin lastevaba elu. Laste suureks kasvatamine on olnud üks piinarikas aeg, tõsiselt kohe. Kahjuks olen seda pidanud tegema üksinda, laste isa lasi jalga, kui lapsed olid veel väikesed. Poes ja mujal avalikes kohtades hoian kõrvu kinni, kui mõni lapsevanem oma titel karjuda või jonnida laseb. Jätku oma kräunuv titt koju, kui teda rahustada ei suuda. Mina ei pea seda kannatama. Ma pole kunagi lasknud oma lastel avalikus kohas teisi inimesi oma kisaga häirida. Hea meelega koliks mõnda kohta, kus väikeseid lapsi üldse ei ole. Vanust mul muidugi ka omajagu juba. Ja mida vanemaks saan, seda rohkem tahan vaikust ja rahu.

See on äärmuslik egoism ja võimetus kohaneda teistsuguste oludega ehk samuti teatavat sorti hälve. Kahjuks selliseid inimesi jätkub. Kohanemisvõime järgi hinnatakse inimese üldist intelligentsust.

Mehike27 kirjutas:

Kägu kirjutas:

30 eur eest sa ei saa mingit ööd, kui pole just narkosõltlasest prostituut või inimkaubanduse ohver. Enamik pommib meestelt baarides 3* rohkem raha välja ainult paari tunni jooksul.

Pommitakse vaid lolle ja vanu mehi, kes ei tea, kuidas süsteem töötab ja oma raha ära kingivad. Ma olen vägagi suure kogemusega seksiturist ja ma saan 30ga vabalt terveks ööks aeroobikat tegema ja need ülinormaalsed tsikid. 2 naist korraga võtta on lagi ja selline möll käib, et enam liigutada ei jõua. Minumeelest on mõistlikum kui Eestis üks naine võtta ja siis mingit armastust mängida. Kohutavalt ülehinnatud vabaduse kaotus ja kõik süsteem mängib vastu. Suht lastena sisse programmeeritud muster. Mine tööle, võta naine, tee lapsed ja vanane. Kurb tegelt. Ja küsid kindlasti, mida ma vanana teen siis. Loodetavasti kui mingit haigust ei saa siis elan vanana seal ja raban 30 aastat nooremaid naisi voodisse raha eest mudugi. Halvemal juhul suren Eestis üksinda mõnda suguhaigusesse lol. Aga no nagu öeldakse life is a gamble.

12 punkti aususe eest inimesele, kes julgeb tunnistada, et ta pole loomariigi algusaegadest peale suurt arenenud, kuna tema elu mõte ongi ainult seks, mille kõrval inimese vaimne areng on marginaalne nähtus. Õnneks on hulgi olemas inimesi, kes sureksid häbisse, kui teaksid, et nende elu määrab ainult seks ja tänu nendele maailm, sh ka inimene õnneks areneb.

Kägu kirjutas:

Sest ainult intelligentne inimene on võimeline mõtlema, et heaoluühiskonna jätkumine saab toimuda ainult inimeste taastootmise, vabandust väljenduse eest, näol ja ainult intelligentne inimene on võimeline aru saama, et tema panus sellesse taastootmisesse on oluline.

Et siis intelligendid teevad lapsi kohusetundest?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mulle on samamoodi tuttavad psühhiaatrid ja psühholoogid rääkinud, et lastetuse taga on tegelikult esimese põhjusena viljatus ja teise põhjusena mõni psühholoogiline hälve. Kuna neil teemadel on raske end avada ehk enamik taoliste probleemidega inimesi omavad selles osas kompleksi, siis lastakse sõpruskonnas välja paista, et lapsi lihtsalt ei soovita. Tugevamad natuurid on viimasel hetkel lõpuks valinud kunstliku viljastamise või lapsendamise.

Ise ka usud seda? See puudutab siis seda väikest osa, kes pöörduvad psühhiaatri poole. Ülejäänud lapsevabad elavad oma elu õnnelikult. Ei saa üldse aru, miks see paljunemine nii suur thing on? See ei identifitseeri siiski inimest, tema võimeid, oskusi, IQ-d.
Kasutage rasestumisvastaseid vahendeid ja ei mingeid üllatusi.

Sa siis arvad, et psühhiaatrid puutuvad elus kokku ainult patsientidega ja muud suhtluskonda neil pole? Kust selline piiratud vaade?
No kui sinu mõtlemisvõime sinnani ei küündi, kuidas IQ just paljunemisega seotud on, siis võib ju sulle öelda, et IQ ei oma vähimatki tähtsust, kui inimesed ei paljune, sest ainult paljunemise tagajärjel tekkinud teatud geenikombinatsioonide abil saab toimuda areng. Sulle pole kooliharidusest vist midagi eriti külge jäänud ehk isiklik IQ pole sul vist kuigi kõrge.

Esimene põhjus viljatus ja teine põhjus psühholoogiline häire võib numbrilisel kujul välja näha ka nt nii, et 25% põhjustest on viljatus, 10% põhjustest on psühholoogiline häire ja 1%+1%+1% jne jne on erinevad muud individuaalsed põhjused, mis on igaüks oma nimetusega ja sobivat koondnimetust pole nagu on viljatuse ja psühholoogilise häire puhul.

Ja mis need muud põhjused peale viljatuse ja psühholoogilise või psühhiaatrilise hälbe oleksid, kui inimene väidab, et ta lapsi ei taha?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mulle on samamoodi tuttavad psühhiaatrid ja psühholoogid rääkinud, et lastetuse taga on tegelikult esimese põhjusena viljatus ja teise põhjusena mõni psühholoogiline hälve. Kuna neil teemadel on raske end avada ehk enamik taoliste probleemidega inimesi omavad selles osas kompleksi, siis lastakse sõpruskonnas välja paista, et lapsi lihtsalt ei soovita. Tugevamad natuurid on viimasel hetkel lõpuks valinud kunstliku viljastamise või lapsendamise.

Ise ka usud seda? See puudutab siis seda väikest osa, kes pöörduvad psühhiaatri poole. Ülejäänud lapsevabad elavad oma elu õnnelikult. Ei saa üldse aru, miks see paljunemine nii suur thing on? See ei identifitseeri siiski inimest, tema võimeid, oskusi, IQ-d.
Kasutage rasestumisvastaseid vahendeid ja ei mingeid üllatusi.

Ja mis need muud põhjused peale viljatuse ja psühholoogilise või psühhiaatrilise hälbe oleksid, kui inimene väidab, et ta lapsi ei taha?

Oota sina rääkisid siin “piiratud vaatest” või? Ja siis selline debiilne avaldus. Milleks vaielda ajudeta sünnitusmasinaga.
Ajakirja Imeline teadus sinusugune nagunii ei loe, muidu teaksid, et arenenumate inimeste paljunemistung o n väiksem kui kesise vaimse pagasi omajatel. Vaata lahtiste silmadega ja näed, et see on kahjuks tõsi.