Paluksin tal tihemini poes käia – oih, võileivamaterjal on jälle otsas, Kadri, palun, saaksid sa kähku ära käia, siis on homseks olemas? Raha annaksin kasvõi kaasa. Peaasi, et inimene tajub, et toidu koju tassimine on ka mingi töö. Nii vähe otsest tööd kui me oma toidu hankimiseks tänapäeval teeme. Kutsuks teda üldse toiduvalmistamisele appi või paluks mõnikord perele midagi ise valmistada. Oli teil õe või õetütrega üldse mingi kokkulepe kulude ja majapidamistööde osas?
Selle asemel, et anda mingeid kaudseid vihjeid (oih, võileivamaterjal on jälle otsas, Kadri, palun, saaksid sa kähku ära käia, siis on homseks olemas…), mida noor kindlasti üldse läbi ei hammusta, võiks ikka asjast otse rääkida. Ja rääkida noore endaga, mitte läbi tema ema.
Erinevalt eelkõnelejatest, kes soovitavad peale lennata kurja tädi tooniga: “meie peres kehtivad sellised ja sellised reeglid ning neist on kohustuslik kinni pidada”…, soovitan mina rääkida asjast sõbralikul toonil. Arvan, et just toon ja lähenemine, kuidas asja jutuks võtad, on oluline. Üht asja saab öelda kurja ja käskiva tooniga, aga ka sõbralikult, kas või läbi väikese huumoriprisma, aga siiski nii veenvalt, et öeldut võetaks tõsiselt. Ja kindlasti juurde selgitada juurde, miks toidu raiskamine on väga halb. Keskkonna säästmise jutt jääb ilmselt sellisel puhul liiga kaugeks ja ebamääraseks, et hakata oma harjumusi muutma. Rohkem mõjutab see, kui ütled, et toit on väga kallis ning see on sinu jaoks otsene, suur rahaline kahju, kui ühe ampsuga võileib prügikasti lendab.
Lõigatud tomati võib ju külmikusse panna ja mõni teine pereliige saab sealt oma leiva peale veel lõigata. Ei ole ju keegi närinud seda tomatit, et see muutuks nüüd ebahügieeniliseks ja kõlbmatuks.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 01.08 21:14; 09.08 12:56; 15.08 12:31;