Esileht Tööelu, raha ja seadused. Isaduse tõestamine pärast isa surma ja pärimine

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 102 )

Teema: Isaduse tõestamine pärast isa surma ja pärimine

Postitas:
Kägu

Mina lasin isaduse tuvastada pärast isa surma, et õpingute ajal toitjakaotuspensioni saada. Arusaamatud on need mõnitajad siin. Isa on lapse teinud, miks sellel lapsel peaks vähem õigusi olema? Okei, kui ema on pettuse teel lasknud lapse eostada, siis küll, aga vaevalt neid kaasuseid palju on.

Issi igatsus on iga lapse õigus.  Iga lapse õigus ja UHKUS on ka oma isa hooldekoduarveid maksta. Räusake oma õigusi siis kui inimene elab.  Mis see ema ja ema pettused siia puutuvad? ei tea iial, kas sellel emal on kõik peas olnud hästi.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kus sa seda välja loed? On kirjas, et isik (mitte isa).

Loomulikult on kirjas isik. Isaks saab ta alles pärast isaduse tuvastamist.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui tuhastamismatus on tehtud, siis sealt ilmselt pole mingit dna-d võtta. Sugulastega puhul oleneb ka sugulusastmest ju. Kui on õdesid vendi, on hästi. Kuigi, kui on ainult üks vend või õde ja nt seal peres ema tõmbas ringi, siis ei pruugi ka ju õnnestuda tõestada midagi. Ja kui on juba kaugemad sugulased, siis ei pruugi veenvalt enam midagi saada tõestada. Saad teada, et mingi tõenäosusega on isa sellest suguvõsast, aga kas just kadunuke… Oleneb ilmselt, kui tugevad on muud tõendid.  Parem oleks olnud muidugi tõstatada teema, kui isa elus oli. Saaks mees ise ka enda eest seista ja ka tõestada oleks lihtsam. Muidugi siis saaks ta jälle testamendi teha ja jälle tühjad pihud. Aga kui tahad alaealise sundosa, siis sel juhul oleks parem olnud varem oma nõue esitada.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt on kellelgi hirm, et peale isa surma ilumvad veel pärijad välja. Aga kui isa eluajal lapsest välja ei teinud või ei tunnistanud, on õiglane, et laps saab oma osa pärandi näol.

+1
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nu eks mehed, kes ei soovi end isana kirja lasta panna, peavad selle võimalusega arvesama, et neid võidakse peale surma üles kaevata.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nu eks mehed, kes ei soovi end isana kirja lasta panna, peavad selle võimalusega arvesama, et neid võidakse peale surma üles kaevata.

Mis siin mehel soovida nagu on. Laps ja isa suhtlevad vastavalt ema tujutsemisele.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt on kellelgi hirm, et peale isa surma ilumvad veel pärijad välja. Aga kui isa eluajal lapsest välja ei teinud või ei tunnistanud, on õiglane, et laps saab oma osa pärandi näol.

Hirm on ilmselt siis kui sünnitustmajast ennem minema ei lasta kui laps ja isa dna-testitud on.  Miks osa ainult pärandi näol? teeks siin elus vähemalt midagigi ausalt, ära taha koguaeg saada!

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alustada tuleks avaldusest kohtule.

Isadus tuvastati elusolevate sugulaste (õde/vend, poolõde/-vend, ema) DNA analüüsi ja ema ütluste alusel. Võimalusel võiks kohtule esitada ka muid tõendeid – fotod, kirjad.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt on kellelgi hirm, et peale isa surma ilumvad veel pärijad välja. Aga kui isa eluajal lapsest välja ei teinud või ei tunnistanud, on õiglane, et laps saab oma osa pärandi näol.

Hirm on ilmselt siis kui sünnitustmajast ennem minema ei lasta kui laps ja isa dna-testitud on. Miks osa ainult pärandi näol? teeks siin elus vähemalt midagigi ausalt, ära taha koguaeg saada!

Mina ei taha midagi saada, minul on isa olnud kogu elu kõrval, mind aidanud ja toetanud. Aga kui isa ei ole oma lapsest väljateinud, siis ongi õiglane, et laps saab oma osa pärandina kätte.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kui isa ei ole oma lapsest väljateinud, siis ongi õiglane, et laps saab oma osa pärandina kätte.

Aga kui isa ei teadnudki oma lapsest, eluajal temaga ühendust ei võetud. Ja kui siis hakatakse hauast välja kaevama, sest loodetakse peale surma midagi saada, pole see küll kuidagi eetiline ega õiglane. Lisaks paiskad võib-olla veel mõne perekonna elu segamini, kui välja ujub veel mõni laps, kellest keegi midagi ei teadnud. Sellest moraal, alati tee testament, eriti mehed tuleb lasta tuhastada jne.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõuda toitjakaotuspensionit, kui isa on elus? Kindel? Ja mis andmeid on sul üldse postitaja ja tema isa suhete kohta?

Pärandit nõutakse siin ju. Siis ongi ju nii, et suhted isaga ei huvitanud, aga nüüd tuli hea äriidee, et tahaks pärandit saada. Kui isa on elus, on igati normaalne tema panust lapse kasvatamisel nõuda ja suhteid hoida, aga pärast surma hakata veel hauast välja kaevama, nagu siin mõne plaan on, on minu jaoks küll nõme.

Minu lapse isa kaevati samuti peale surma üles. Ta teadis, et meil on laps ja tegu oli tema ainsa lapsega. Ka abikaasat tal polnud. Lapsega oli ta väga lähedane, tegu oli tema maailma keskpunktiga. Kahjuks rahaliselt tal toetada polnud võimalik, tema plaan oli see korvata peale surma ja ta tegi notari juures testamendi lapse nimele. Kinnisvara oli tal palju. Paraku polnud tema nimi sünnitunnistusel, kuna olin abielus ja elasin ka edaspidi koos lapse kasuisaga. Kui tekkis kahtlus, tegime apteegist ostetud DNA-testi ja sellest meile kõigile piisas. Oli küll plaan see ametlikult ära vormistada, ka advokaat oli palgatud mõlemal osapoolel, aga lapse isa suri ootamatult enne kui sai viimased allkirjad anda ning hagi lõpetati. Kuniks ta elas, ei olnud ühtki probleemi sugulastel testamendiga, kõik nägid kui oluline laps oli ja kuidas ta mehe elukvaliteeti parandas. Peale mehe surma vaidlustasid sugulased testamendi ja ei nõustunud DNA-proove andma. Üht sugulast esindab lapse bioloogilise isa endine advokaat ja sõbranna, kelle juures see testament tehti ja kes väga täpselt teab, et mees oli täie mõistuse juures. Lõpuks muud üle ei jäänudki kui säilmetelt proov võtta ja ainsa järeltulijana oli tulemus sama, mis testamendis. Kõik see ei toimunud Eestis. Tõestuseks esitasin kõik meie last ja pärandust ning testamenti puudutavad vestlused, fotod koos lapsega ja tema allkirjastatud kirjad Eesti advokaadile, kus ta soovib et advokaat esindaks teda lapse isaduse tõestamise asjus Eesti kohtus.

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahjuks rahaliselt tal toetada polnud võimalik, tema plaan oli see korvata peale surma ja ta tegi notari juures testamendi lapse nimele. Kinnisvara oli tal palju.

Ju siis ikka tahtis ära hiilida sellest toetamisest, ei kõla just loogiliselt, et paljude kinnisvarade omanik ei suuda last üldse toetada. Pigem ei arvanud, et ära sureb ja lootis sinust ja lapsest lahti saada. Aga võta näpust, hakati veel väljagi kaevama. Sinu jutt ei klapi kuidagi, et laps oli maailma keskpunkt, aga toetada polnud võimalik. Kas ajad sina mingit kägu või ajas tema sulle.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuniks ta elas, ei olnud ühtki probleemi sugulastel testamendiga, kõik nägid kui oluline laps oli ja kuidas ta mehe elukvaliteeti parandas. Peale mehe surma vaidlustasid sugulased testamendi ja ei nõustunud DNA-proove andma.

Aga mis alustel nad testamendi üldse vaidlustasid? Lihtsalt, et neile ei meeldinud? Testamendi puhul ei ole ju vahet, kas pärandab oma lapsele või suvalisele Jussile, kui pärandaja ise on täie mõistuse juures testamenti tehes ja pole ka alaealisi või muid temast sõltuvaid (nt hooldusvajadusega) lähisugulasi, kelle suhtes tal oli ülalpidamiskohustus ja kellele sundosa oleks pidanud jätma, siis pole midagi kobiseda ju.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõuda toitjakaotuspensionit, kui isa on elus? Kindel? Ja mis andmeid on sul üldse postitaja ja tema isa suhete kohta?

Pärandit nõutakse siin ju. Siis ongi ju nii, et suhted isaga ei huvitanud, aga nüüd tuli hea äriidee, et tahaks pärandit saada. Kui isa on elus, on igati normaalne tema panust lapse kasvatamisel nõuda ja suhteid hoida, aga pärast surma hakata veel hauast välja kaevama, nagu siin mõne plaan on, on minu jaoks küll nõme.

Minu lapse isa kaevati samuti peale surma üles. Ta teadis, et meil on laps ja tegu oli tema ainsa lapsega. Ka abikaasat tal polnud. Lapsega oli ta väga lähedane, tegu oli tema maailma keskpunktiga. Kahjuks rahaliselt tal toetada polnud võimalik, tema plaan oli see korvata peale surma ja ta tegi notari juures testamendi lapse nimele. Kinnisvara oli tal palju. Paraku polnud tema nimi sünnitunnistusel, kuna olin abielus ja elasin ka edaspidi koos lapse kasuisaga. Kui tekkis kahtlus, tegime apteegist ostetud DNA-testi ja sellest meile kõigile piisas. Oli küll plaan see ametlikult ära vormistada, ka advokaat oli palgatud mõlemal osapoolel, aga lapse isa suri ootamatult enne kui sai viimased allkirjad anda ning hagi lõpetati. Kuniks ta elas, ei olnud ühtki probleemi sugulastel testamendiga, kõik nägid kui oluline laps oli ja kuidas ta mehe elukvaliteeti parandas. Peale mehe surma vaidlustasid sugulased testamendi ja ei nõustunud DNA-proove andma. Üht sugulast esindab lapse bioloogilise isa endine advokaat ja sõbranna, kelle juures see testament tehti ja kes väga täpselt teab, et mees oli täie mõistuse juures. Lõpuks muud üle ei jäänudki kui säilmetelt proov võtta ja ainsa järeltulijana oli tulemus sama, mis testamendis. Kõik see ei toimunud Eestis. Tõestuseks esitasin kõik meie last ja pärandust ning testamenti puudutavad vestlused, fotod koos lapsega ja tema allkirjastatud kirjad Eesti advokaadile, kus ta soovib et advokaat esindaks teda lapse isaduse tõestamise asjus Eesti kohtus.

Jutt on väga vastuoluline, esiteks surnut ei kaevata välja, seda ei luba seadus, ükski kohus ei anna sellist kohtumäärust välja

Teiseks – last toetada ei saanud, aga kinnisvara oli palju

Ühelt poolt räägid, et notar tegi testamendi, lõpus selgub et testament tehti sõbranna juures

Kui on notariaalne testament, siis saab selle tühistada ainult siis, kui postuumse kohtupsühhiaatriline ekspertiis tuvastab, et testamenditegija oli teo- või otsustusvõimetu, seda tehakse ainult ravidokumentide põhjal, mitte naabrimuti ütluse -et oli jah väheke uhhuu- alusel.

Apteegid ei müü DNA-teste ja seda ei saa kodus ise teha. Ja samas siis küsimus, et kui teil oli juba DNA-test tehtud, siis miks oli vaja lapse isa üles kaevata?

Kui lapsel puudus sünnitunnistusel isa nimi, siis milleks hagi? Piisab kui lapse isa esitab linna-vallavalitsuses isaduse omaksvõtu avalduse

Kui selline vaidlus tõepoolest pooleli oli – miks siis kohe surnult DNA’d ei võetud?

 

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapse isa kaevati samuti peale surma üles. Ta teadis, et meil on laps ja tegu oli tema ainsa lapsega. Ka abikaasat tal polnud. Lapsega oli ta väga lähedane, tegu oli tema maailma keskpunktiga. Kahjuks rahaliselt tal toetada polnud võimalik, tema plaan oli see korvata peale surma ja ta tegi notari juures testamendi lapse nimele. Kinnisvara oli tal palju. Paraku polnud tema nimi sünnitunnistusel, kuna olin abielus ja elasin ka edaspidi koos lapse kasuisaga. Kui tekkis kahtlus, tegime apteegist ostetud DNA-testi ja sellest meile kõigile piisas. Oli küll plaan see ametlikult ära vormistada, ka advokaat oli palgatud mõlemal osapoolel, aga lapse isa suri ootamatult enne kui sai viimased allkirjad anda ning hagi lõpetati. Kuniks ta elas, ei olnud ühtki probleemi sugulastel testamendiga, kõik nägid kui oluline laps oli ja kuidas ta mehe elukvaliteeti parandas. Peale mehe surma vaidlustasid sugulased testamendi ja ei nõustunud DNA-proove andma. Üht sugulast esindab lapse bioloogilise isa endine advokaat ja sõbranna, kelle juures see testament tehti ja kes väga täpselt teab, et mees oli täie mõistuse juures. Lõpuks muud üle ei jäänudki kui säilmetelt proov võtta ja ainsa järeltulijana oli tulemus sama, mis testamendis. Kõik see ei toimunud Eestis. Tõestuseks esitasin kõik meie last ja pärandust ning testamenti puudutavad vestlused, fotod koos lapsega ja tema allkirjastatud kirjad Eesti advokaadile, kus ta soovib et advokaat esindaks teda lapse isaduse tõestamise asjus Eesti kohtus.

See jutt on ikka uskumatu soga.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paraku polnud tema nimi sünnitunnistusel, kuna olin abielus ja elasin ka edaspidi koos lapse kasuisaga. Kui tekkis kahtlus, tegime apteegist ostetud DNA-testi ja sellest meile kõigile piisas.

Õudne kui inimene enam hüpnoosist välja ei tule!

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kui isa ei ole oma lapsest väljateinud, siis ongi õiglane, et laps saab oma osa pärandina kätte.

Aga kuidas, ja mille alusel sa väljateed kui su nimi ei ole sünnitunnistusel? Me peame küsima, mis juhtus ema vaimse tervisega, et isa koht tühi on.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõuda toitjakaotuspensionit, kui isa on elus? Kindel? Ja mis andmeid on sul üldse postitaja ja tema isa suhete kohta?

Pärandit nõutakse siin ju. Siis ongi ju nii, et suhted isaga ei huvitanud, aga nüüd tuli hea äriidee, et tahaks pärandit saada. Kui isa on elus, on igati normaalne tema panust lapse kasvatamisel nõuda ja suhteid hoida, aga pärast surma hakata veel hauast välja kaevama, nagu siin mõne plaan on, on minu jaoks küll nõme.

Minu lapse isa kaevati samuti peale surma üles. Ta teadis, et meil on laps ja tegu oli tema ainsa lapsega. Ka abikaasat tal polnud. Lapsega oli ta väga lähedane, tegu oli tema maailma keskpunktiga. Kahjuks rahaliselt tal toetada polnud võimalik, tema plaan oli see korvata peale surma ja ta tegi notari juures testamendi lapse nimele. Kinnisvara oli tal palju. Paraku polnud tema nimi sünnitunnistusel, kuna olin abielus ja elasin ka edaspidi koos lapse kasuisaga. Kui tekkis kahtlus, tegime apteegist ostetud DNA-testi ja sellest meile kõigile piisas. Oli küll plaan see ametlikult ära vormistada, ka advokaat oli palgatud mõlemal osapoolel, aga lapse isa suri ootamatult enne kui sai viimased allkirjad anda ning hagi lõpetati. Kuniks ta elas, ei olnud ühtki probleemi sugulastel testamendiga, kõik nägid kui oluline laps oli ja kuidas ta mehe elukvaliteeti parandas. Peale mehe surma vaidlustasid sugulased testamendi ja ei nõustunud DNA-proove andma. Üht sugulast esindab lapse bioloogilise isa endine advokaat ja sõbranna, kelle juures see testament tehti ja kes väga täpselt teab, et mees oli täie mõistuse juures. Lõpuks muud üle ei jäänudki kui säilmetelt proov võtta ja ainsa järeltulijana oli tulemus sama, mis testamendis. Kõik see ei toimunud Eestis. Tõestuseks esitasin kõik meie last ja pärandust ning testamenti puudutavad vestlused, fotod koos lapsega ja tema allkirjastatud kirjad Eesti advokaadile, kus ta soovib et advokaat esindaks teda lapse isaduse tõestamise asjus Eesti kohtus.

Jutt on väga vastuoluline, esiteks surnut ei kaevata välja, seda ei luba seadus, ükski kohus ei anna sellist kohtumäärust välja

Teiseks – last toetada ei saanud, aga kinnisvara oli palju

Ühelt poolt räägid, et notar tegi testamendi, lõpus selgub et testament tehti sõbranna juures

Kui on notariaalne testament, siis saab selle tühistada ainult siis, kui postuumse kohtupsühhiaatriline ekspertiis tuvastab, et testamenditegija oli teo- või otsustusvõimetu, seda tehakse ainult ravidokumentide põhjal, mitte naabrimuti ütluse -et oli jah väheke uhhuu- alusel.

Apteegid ei müü DNA-teste ja seda ei saa kodus ise teha. Ja samas siis küsimus, et kui teil oli juba DNA-test tehtud, siis miks oli vaja lapse isa üles kaevata?

Kui lapsel puudus sünnitunnistusel isa nimi, siis milleks hagi? Piisab kui lapse isa esitab linna-vallavalitsuses isaduse omaksvõtu avalduse

Kui selline vaidlus tõepoolest pooleli oli – miks siis kohe surnult DNA’d ei võetud?

Minu jutt on 100% kirjeldus sellest, kuidas meil see asi käis. Kellegi teise järeldused seda ei muuda. Mitmed jätsid vist ka tähelepanuta selle, et lapse isa ei elanud Eestis. Täpsustan, et ka pärandvara ei asunud ning tegu on ühe Vana-Euroopa riigiga, kus tänu saadud pärandustele omavadki inimesed rohkem kinnisvara. Paraku on maksud kõrged ja kinnisvara viib ka raha palju välja. Üürihinnad on madalad.
Kuidas keegi nii lollilt saab väita, et inimene arvas, et ta ei sure ära? Keegi tõesti arvab seda? 😀 Igaüks sureb kunagi ära. Seda enam, et lapse isa tegi kaks testamenti kokku. Ühe kohe kui sai teada, et tal on laps ja teise kahe tunnistaja juuresolekul siis kui tal leiti kasvaja. Kohtus vaidlesime teise üle, kuna see tühistas esimese ja ta enda sõnade järgi oli sisu nagunii sama, lihtsalt talle olid usaldusväärsed tunnistajad olulised.
Ma ei tea, kas Eestis müüakse apteegis neid teste või ei, aga seal riigis müüakse. Osta saad apteegist, kodus teed ja saadad laborisse. Hiljem tuleb vastus e-mailiga ja paberil. Testi saab aga kasutada vaid enda tarbeks, kohtus see läbi ei lähe.
Oleks võinud muidugi kohe surnukehalt võtta, aga matused olid ülejärgmisel päeval ja sugulased ei näidanud esimese paari nädala jooksul mingit märki sellest, et nad lapse isa testamenti ei austa. Lapse sünnitunnistus ei ole tühi, ka see info oli mu kommentaaris olemas.

Sugulased vaidlustasid testamendi just sellel alusel, et lapse isa polnud täie aru juures, aga ükski meditsiiniline dokument seda ei kinnitanud ja igaüks kes temaga suhtles sai ka sellest aru. Minu advokaadid ütlesid, et nad proovivad õnne, kuna võita on rohkem kui kaotada.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu advokaadid ütlesid, et nad proovivad õnne, kuna võita on rohkem kui kaotada.

Mitmes teises riigis peab õnne proovimise asemel siiski psühhiaatrilise kontrolli läbima. Hirmus võit on jah mitme mehega nii magada, et ise ka lõpuks ei tea, kes tegi! uh-huuu

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuniks ta elas, ei olnud ühtki probleemi sugulastel testamendiga, kõik nägid kui oluline laps oli ja kuidas ta mehe elukvaliteeti parandas. Peale mehe surma vaidlustasid sugulased testamendi ja ei nõustunud DNA-proove andma.

Aga mis alustel nad testamendi üldse vaidlustasid? Lihtsalt, et neile ei meeldinud? Testamendi puhul ei ole ju vahet, kas pärandab oma lapsele või suvalisele Jussile, kui pärandaja ise on täie mõistuse juures testamenti tehes ja pole ka alaealisi või muid temast sõltuvaid (nt hooldusvajadusega) lähisugulasi, kelle suhtes tal oli ülalpidamiskohustus ja kellele sundosa oleks pidanud jätma, siis pole midagi kobiseda ju.

Väitsidki, et polnud enam “tema ise” ja ei mõelnud kaine peaga. Kui seda testamenti poleks olnud, oleksid just need sugulased omavahel saanud kõik pooleks jagada. Nad olid liinis järgmised, rohkem lähedasi sugulasi polnudki. Mõlemal sugulasel suured pangavõlad ka, eks lootsid abi leida. Igati inimlik.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu advokaadid ütlesid, et nad proovivad õnne, kuna võita on rohkem kui kaotada.

Mitmes teises riigis peab õnne proovimise asemel siiski psühhiaatrilise kontrolli läbima. Hirmus võit on jah mitme mehega nii magada, et ise ka lõpuks ei tea, kes tegi! uh-huuu

Lause oli siiski mõeldud sugulaste kohta, kes proovisid tervet inimest postuumselt süüdimatuks tunnistada ja samas tema mälestusteenistusel krokodillipisaraid valasid ja FB ajajoonele RIP sõnumeid kirjutasid.

Mul on kurb meel, et sind teiste elu nii häirib, aga ehk leiad homseks uue teema, mis ärritab.

 

+1
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lause oli siiski mõeldud sugulaste kohta, kes proovisid tervet inimest postuumselt süüdimatuks tunnistada ja samas tema mälestusteenistusel krokodillipisaraid valasid ja FB ajajoonele RIP sõnumeid kirjutasid.

Sinu elu oleks ka kohe palju kergem olnud, kui oleks maganud ainult selle mehega, kellega abielus olid ja lapse isa oleks selge olnud. Ise liiderdatakse jumal teab kellega ja siis pärast peab isa otsimiseks haudu lahti hakkama kaevama, et midagi endale krabada.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lause oli siiski mõeldud sugulaste kohta, kes proovisid tervet inimest postuumselt süüdimatuks tunnistada ja samas tema mälestusteenistusel krokodillipisaraid valasid ja FB ajajoonele RIP sõnumeid kirjutasid.

Sinu elu oleks ka kohe palju kergem olnud, kui oleks maganud ainult selle mehega, kellega abielus olid ja lapse isa oleks selge olnud. Ise liiderdatakse jumal teab kellega ja siis pärast peab isa otsimiseks haudu lahti hakkama kaevama, et midagi endale krabada.

Minu elul pole häda midagi, sinu elul on. Kui poleks, ei käiks sa võõraste inimeste peal end foorumis välja elamas. Sellised inimesed on alati õnnetud ja rahulolematud ning kompleksides.
Muide, kui kommentaare hoolikalt lugesid, siis testament oli tehtud lapse nimele. Ma ei krabanud mitte midagi endale, vaid võitlesin meie lapse õiguste eest. Päeval kui laps saab 18a, on mul ainult makstud advokaadi- ja renoveerimiskulud ning võlad ning laps saab ellu astuda nii, et tal on kopsakas portfell kinnisvara.

+2
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei krabanud mitte midagi endale, vaid võitlesin meie lapse õiguste eest.

Kas isa siis juba välja kaevatud ja kohtus õigus käes või pole veel kindel, mis tulemus on?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu elul pole häda midagi, sinu elul on. Kui poleks, ei käiks sa võõraste inimeste peal end foorumis välja elamas. Sellised inimesed on alati õnnetud ja rahulolematud ning kompleksides. Muide, kui kommentaare hoolikalt lugesid, siis testament oli tehtud lapse nimele. Ma ei krabanud mitte midagi endale, vaid võitlesin meie lapse õiguste eest. Päeval kui laps saab 18a, on mul ainult makstud advokaadi- ja renoveerimiskulud ning võlad ning laps saab ellu astuda nii, et tal on kopsakas portfell kinnisvara.

Oh selline diiva jutt, et anna kannatust. Võitlused, tagaajamised ja õigused. Kuidas elu tegelikult läheb, seda näitab ainult aeg,

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei krabanud mitte midagi endale, vaid võitlesin meie lapse õiguste eest.

Kas isa siis juba välja kaevatud ja kohtus õigus käes või pole veel kindel, mis tulemus on?

See kohtuasi sai läbi veidi rohkem kui kaks aastat tagasi ja meie võiduga. Kinnisvara on meile üle antud, maksudki selle pealt makstud. Vend kuuldavasti pole alla andnud ja midagi veel plaanib, aga advokaatide sõnul pole tal mingit lootust. Ka lapse isa teda ei sallinud ega suhelnud temaga, oma surnud õe pärijatega üritas too vend sama, kuid samuti ebaõnnestus.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu elul pole häda midagi, sinu elul on. Kui poleks, ei käiks sa võõraste inimeste peal end foorumis välja elamas. Sellised inimesed on alati õnnetud ja rahulolematud ning kompleksides. Muide, kui kommentaare hoolikalt lugesid, siis testament oli tehtud lapse nimele. Ma ei krabanud mitte midagi endale, vaid võitlesin meie lapse õiguste eest. Päeval kui laps saab 18a, on mul ainult makstud advokaadi- ja renoveerimiskulud ning võlad ning laps saab ellu astuda nii, et tal on kopsakas portfell kinnisvara.

Oh selline diiva jutt, et anna kannatust. Võitlused, tagaajamised ja õigused. Kuidas elu tegelikult läheb, seda näitab ainult aeg,

Diiva? 🙂 Sind häirib see, et mu laps päris midagi, millest sina und näed? Kas see ongi see, miks siin õelutsemas käid? Kõik need võitlused ja õigused on reaalsed ja usu, et kui seda enda nimel oleksin pidanud tegema, ei oleks kunagi seda teekonda ette võtnud. Seda sai lapse isale ka öeldud kui ta testamendist rääkis. Temale oli see väga oluline, et ta vara läheks lapsele, samuti see, et ta saaks lapse enda nimele. Mina kahtlesin sugulastes, tema kinnitas, et sugulased on leplikud ja lõpuks jäin ise ka seda uskuma. Kogu kurnava võitluse võtsin ette kolmel põhjusel 1.) oma lapse pärast; 2.) lapse isale antud lubaduse pärast; 3.) olin solvunud nende sugulaste peale, et nad oma lähisugulase kõige olulisema soovi peale niimoodi sülitavad.
Rahaliselt võidab sellest tehingust ainult laps, kuna meie pere on katnud kõik kulud. Maha jäänud võlad, pärandiga kaasnevad maksud, lennupiletid edasi-tagasi, ööbimised, autorent, advokaadikulud, riigilõivud, matusekulud, kohtuekspertiis, kinnisvara renoveerimine ja haldamine jne.
Kas ma tunnen süüd, et lapse isa hauast välja kaevasime? – Ei. Tundsin teda väga hästi, suhtlesime igapäevaselt ja ta tiirutas ilmselt nagunii sugulaste käitumise peale ringi hauas. Ta oleks sellega nõus olnud kui selline asi kaalul. Lisaks eirasid sugulased kõiki soove teda mattes. Ta soovis tuhastamist ja tuha merre puistamist, kuna ta oli hobikorras jahikapten ja armastas merd. Lõpuks ta selle matuse ka sai. Sugulased korraldasid talle kristlikud matused, kuna on ise usklikud.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

See kohtuasi sai läbi veidi rohkem kui kaks aastat tagasi ja meie võiduga. Kinnisvara on meile üle antud, maksudki selle pealt makstud. Vend kuuldavasti pole alla andnud ja midagi veel plaanib, aga advokaatide sõnul pole tal mingit lootust. Ka lapse isa teda ei sallinud ega suhelnud temaga, oma surnud õe pärijatega üritas too vend sama, kuid samuti ebaõnnestus.

Aastaid tagasi lõpetasin igasugused heategevused ja annetamised. Maski tagune muutus lihtsalt nii oluliseks. Olen rahul oma võiduga!

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

?

Mind ei huvita sinu p..k. On ka võimalik ausalt elada, ja need sinu võidud tulevad iseenesest. Vot nii!

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisaks eirasid sugulased kõiki soove teda mattes.

Sul ju hullult vedas, et nad tuhastamise soove eirasid, mida sa muidu oleks siis välja kaevanud ja kohtusse tassinud? Peaksid põlvili neid sugulasi tänama. Oleks kohe inimese soove järgitud, oleks sul olnud tühjad pihud. Aga muidu su jutt on selline nii ja naa, raske eristada, mis on päris ja mis fantaasia.

+3
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 102 )


Esileht Tööelu, raha ja seadused. Isaduse tõestamine pärast isa surma ja pärimine