Teema: IVF veebruar-märts

<p style=”text-align: left;”>

#3694582:

</p>

#3694574:

Käisin hommikul verd andmas ja hcg 241. Tundub vist, et õnnestus? Siirdamine oli 12.02 Jään nüüd arsti kõne ootama.

Kolmekohaline number peaks kindlasti olema raseduse näitaja! Kas sul peale siirdamist oli mingeid tunnuseid/aistinguid ka?

X.

päev peale punktsiooni läksid nibud valusaks. Siirdamise päevast olid kõhus päevadelaadsed valud, 4.päeval peale siirdamist intensiivsemalt ja mõlemal pool. Siis oli 3 päeva vaid nibude valulikkus. 11 päeva peale siirdamist oli kõhus taas päevadelaadne valu ja hommikul välja voolanud küünal oli veidi beežikas. Peale seda nüüd olnud 2 päeva vaikus.

Arst juba helistas ka ja kinnitas positiivse uudise. Kahe nädala pàrast ultrahelisse.

#3695091:

#3694574:

Käisin hommikul verd andmas ja hcg 241. Tundub vist, et õnnestus? Siirdamine oli 12.02 Jään nüüd arsti kõne ootama.

Whoop-whoop, niiiiii äge! Palju õnne, Mari! ????

D.

aitäh ???? tõstsin esimese ja õnnestunud ivf tõenäosust!

<p style=”text-align: left;”>

#3695217:

Mul on järgmisel nädalal tõenäoliselt punktsioon. Mul on tekkinud tohutu hirm selle koroona ees. Nii paljud tuttavad on nakatunud. Ise kodust väga väljas ei käigi aga mees tööl ikka ja tont teab, kellega kokku puutub.. Lihtsalt nii hirm, et kasvatan siin oma rakke ja süstin ja möllan ja pärast jääb kõik katki, sest koroonatest positiivne. Niigi on kogu protsess niisamagi emotsionaalne..

Töötan haridusvaldkonnas ja november oli samamoodi sinuga emotsionaalselt väga raske. Kui saate, siis magage eraldi tubades ja ega muud ei ole, kui mõlemal olla ettevaatlik ja mitte kokku puutuda teistega. Ma nt ei külastanud kolleegidega ühist ruumi (kus pole võimalik mitte pläkutama jääda), sõin sööklas kiiresti ja teistest eraldi (üritasin valida sellise hetke kus teisi pole), muul ajal mask ees. Tulin tööle täpselt tundide alguseks ja läksin kohe minema peale viimase tunni lõppu.
Kindlasti käi aga jalutamas ja see on suur eelis, et sul peale mehe kontakte ei ole!

X.

#3695110:

#3695091:

#3694574:

Käisin hommikul verd andmas ja hcg 241. Tundub vist, et õnnestus? Siirdamine oli 12.02 Jään nüüd arsti kõne ootama.

Whoop-whoop, niiiiii äge! Palju õnne, Mari! ????

D.

aitäh ???? tõstsin esimese ja õnnestunud ivf tõenäosust!

Kas tohib küsida, mis see näidustus teil üldse IVFiks oli? Mis põhjusel ning milliste näitude pealt selle teekonna ette pidite võtma?

Aitäh!

#3695438:

#3695110:

#3695091:

#3694574:

Käisin hommikul verd andmas ja hcg 241. Tundub vist, et õnnestus? Siirdamine oli 12.02 Jään nüüd arsti kõne ootama.

Whoop-whoop, niiiiii äge! Palju õnne, Mari! ????

D.

aitäh ???? tõstsin esimese ja õnnestunud ivf tõenäosust!

Kas tohib küsida, mis see näidustus teil üldse IVFiks oli? Mis põhjusel ning milliste näitude pealt selle teekonna ette pidite võtma?

Aitäh!

Vanus. See aasta saan 40. Teist last proovisime saada 4 kuud ja kuna aeg tiksus, panin aja kohe viljatusarstile. Muidu mehega mõlemal analüüsid korras, aga kui siis peale rohtudega stimuleeritud rasedust siiski ei tulnud, pandi kohe ivf järjekoda, et mitte aega kaotada.

#3695392:

Ma olen nii kade. Muidugi sain arstil kõne ka veel, kes soovitas järgmine fet ring teha kahe embrüoga ja ainult proge jälle juurde.

Tasub mõelda positiivselt. Kui sul on mõni rakk külmas, saad vähemalt külmaringi teha. Kahe triibuga rasedustest on küll väike võit, aga alles algus. Rohkem saab rõõmustada siis, kui vähemalt esimene trimester on seljataga ja IVF-i võib täielikult õnnestunuks lugeda, kui juba laps on sündinud.

Tere kõigile.

Sattusin suht juhuslikult seda teemat vaatama. Ja vaikselt jäingi. Mul on kodus 6 aastane, kelle sain IVF-teel. Läks veidi üle 2 aasta enne kui õnnestus. Näidustus oli sopistunud munajuhad mida kunagi sai ka puhastatud, aga ühest ei saanudki asja ja teine polnud ka just hiilgav. Need soovitati siis kohe eemaldada kui seda teekonda alustasin. Esimene kord kui punktsioon oli siis saak oli väga hea, aga kõik munarakud olid tühjad ????. See oli pauk, sest põhjust ei osatud üldse pakkuda. Juhtub seda harva. Lootsime südamest, et see mingi tõsisem probleem pole. Hetkel enam peast ei mäletagi palju neid ringe kokku tuli, aga täistsükleid oli vist 6. Ja siis palju külmatunne, sest õnneks jäi alati üle. Ühel korral varem ka sain triibud kätte ent ei arenenud piisavas tempos ning rohtude ära jättes hakkasid ka päevad. Mul muidu oli alati piisavalt munarakke ja arenesid ka, aga nad ei pesastunud. Oh jah, milline emotsionaalne teekond. Peale seda kui keegi kuskil kilkab rõõmust, et rase ning keegi ütleb, et ah kus asi või nii, lapsi sünnib ju koguaeg…lähen alati nii leili kuna see teekond terve lapse ilmale tulekuks on IME. Kui palju asju peab eostamisest saadik õigesti minema jne. Tahan kõigile teile öelda, et ärge andke alla ja lootke oma imele. Olin 39 kui lõpuks päris positiivse vastuse sain.

#3696504:

#3696095:

#3695392:

Ma olen nii kade. Muidugi sain arstil kõne ka veel, kes soovitas järgmine fet ring teha kahe embrüoga ja ainult proge jälle juurde.

Tasub mõelda positiivselt. Kui sul on mõni rakk külmas, saad vähemalt külmaringi teha. Kahe triibuga rasedustest on küll väike võit, aga alles algus. Rohkem saab rõõmustada siis, kui vähemalt esimene trimester on seljataga ja IVF-i võib täielikult õnnestunuks lugeda, kui juba laps on sündinud.

No tegelikult saab iga rasedusega täielikult rõõmustada alles siis, kui esimene trimester on möödas ja iga rasedus täielikult õnnestunuks, kui laps on sündinud.. Ohud ja mured on ju nii IVFiga kui tavarasedusega. Mu ämmakaski ütles mulle, et mitte ükski raseduses ei saa kindel olla ja alles siis saab joone alla tõmmata, kui laps sündinud on. Aga minumeelest IVFi puhul ikka on suur võit küll, kui triibud saadakse, sest sellepärast seda teedpidi enamasti ongi mindud, et triipe üldse ei saada ja kunagi nähtud pole????. See tähendab, et on lootust ja on võimalik. Katkemise oht on alati ja kõigil..

mina tunnen igast etapivõidust rõõmu. Kui rohud mõjusid ja sain punktsioonile, olin rõõmus. Kui saadi 14 folliiklit, rõõmustasin. Kui neist arenes 3-päevasteks 12, rõõmustasin. Kui nendest 3 sai külma, olin veidi löödud, aga rõõmustasin. Kui nüüd see üks pisike kõhus andis positiivse proovi, siis rõõmustasin jälle.
Hirmus kurb oleks elu, kui pisikesi võite ei tähistaks, ja rõõmustaks alles kõige lõpus.

#3696878:

#3696541:

Peale seda kui keegi kuskil kilkab rõõmust, et rase ning keegi ütleb, et ah kus asi või nii, lapsi sünnib ju koguaeg…lähen alati nii leili kuna see teekond terve lapse ilmale tulekuks on IME. Kui palju asju peab eostamisest saadik õigesti minema jne.

Lapse sünd on tõesti ime ja vahepealsete võitude üle tasub kindlasti ka natuke rõõmustada, sest ega stess ja muretsemine kasuks ei tule. Millegipärast on ühiskonnas üsna levinud arusaam, et laste saamine on lihtsamast lihtsam ja enamasti räägitakse ka noortele, et piisab ainult soovist ja kaaslasest. Inimesed on lükanud pereplaneerimist edasi, 30ndatesse, sest ei usuta, et rasestumisega võib tekkida raskusi, eriti kui ollakse enda arvates igati tervisliku eluviisiga ja probleemidest räägitakse samuti vähe. Valdavalt antakse teada laste sünnist ja ainult vähesed julgevad rääkida käänulisest teekonnast. Esimene tagasilöök ja pettumus võib tekkida, kui testile ei tule pikema aja jooksul kahte triipu. Kui lõpuks triibud käed, siis ollakse juba veendunud, et midagi ei saa rohkem valesti minna. Tegelikult tuleb välja, et esimene trimester on kõige kriitilisem aeg. Kui lugeda teemasid lapse ootamise rubriigis, siis erinevate kuude all, umbes kolmandik kirjeldasid, kuidas ultrahelis leiti kas tühi lootekott, ei avastatud südametööd, tekkis määrimine, veritsus või südametöö hiljem peatus. Tundub, et kõige parem on võtta üks samm korraga.

kõik on tõsi, aga siin, kus inimesed käivad tuge ja lootust saamas, ei ole õige pidevalt kirjutada, et tegelikult triibud saades alles mured algavad. Eks kõik võtavadki sammu korraga, aga pidevalt meelde tuletada, mis kõik võib valesti minna, ei ole ka õige ega tervislik.

#3696907:

#3696890:

kõik on tõsi, aga siin, kus inimesed käivad tuge ja lootust saamas, ei ole õige pidevalt kirjutada, et tegelikult triibud saades alles mured algavad. Eks kõik võtavadki sammu korraga, aga pidevalt meelde tuletada, mis kõik võib valesti minna, ei ole ka õige ega tervislik.

Valdavalt elataksegi siin üksteisele kaasa ja ütleks, et neile, kes tulevad siia esimest korda, võib kohati tekkida arusaam ja uskumus, et kui triibud käes, siis probleemid on ületatud ja mured lahendatud. Mulle on meeldinud ja isegi kaasa aidanud ning mõtlema pannud teemad, kus toimub arutelu, räägitakse õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, kirjeldatakse ka erinevaid probleeme ja muresid. See toob reaalsusesse tagasi.

mul on need teised triibud elus. Esimestega tekkis korra ärevus ja sai määrimisega emos käia, aga õnneks oli kõik korras. Ja eks iga naine, kes veidigi lugenud, teab, mis ohud ja riskid seda 9 kuud saadavad.

#3696969:

#3696934

Arvan, et päris paljude jaoks, ilmselt rohkem küll esmarasedatele, tunduvad erinevad riskid pigem kui teooria õpikust, et ollakse kuulnud, aga ei usuta, et see neid võib puudutada. Ka haritud ja intelligentsed naised on lükanud pereplaneerimist edasi, sest nad ei oska aimata, et rasestumisega või raseduse säilitamisega võib tekkida raskusi. Pigem ilmuvad artiklid edulugudest ja jääb mulje, et aega on veel piisavalt ja probleeme ei teki. Ühiskonnas lihtsalt on levinud arusaam, valemüüdid, et laste saamine on enamuse jaoks väga lihtne ja probleemidest ei tohi avalikult rääkida, sest see on liiga isiklik ja tabu teema.

Kuna see siin on IVF teema grupp, siis usun ja olen enam kui kindel, et palju teavad riske ja probleeme. Probleemidest teadlik olemine ei tee paha aga neid igal võimalusel endale ja teistele meelde tuletada ka eriti tervislik ei ole.

#3697046:

Aga palun hoia siis! ????

Kuna sa pöördud küsimusega isiklikult minu poole, siis too palun välja, kus ma seda joont ei hoidnud? 🙂

Mina nt üks neist, kes iga eduka sammu üle rõõmu tunneb. Isegi ovulatsiooni ajal seksimine tegi alati tuju heaks, et jess, sain õigel ajal mehe ümber sõrme keeratud ????

Praegu ongi hea meel selle üle, et punktsioonipäev oli kökimöki ja enam kõhus ei kisu lollakalt need kasvavad mammukesed.

Eks ikka olen paar korda kolme päeva jooksul mõelnud, et kuidas me rakukestel läheb, aga muretsemiseks ma seda ei nimetaks. Ootusärevus ja põnevus. See tunne, et oleme jälle midagi ära teinud ja proovinud, see hoiab mind vormis!

Ja oi kuidas ma olen poolt, et meie ühiskond on teatud teemadel justkui vales seisus. Minult nt reedel viimati kolleeg küsis:”Mis sa ei teegi lapsi vä?”. Ma armastan oma töökollektiivi ja selles valitsevat ausust ning otsekohesust, eriti neid endast nooremaid energiat täis ullikesi, kes selliseid küsimusi küsivad ja ise kogemata lapsi saavad, aga no selliseid küsimused lihtsalt paganad jäävad ju meelde!

Kui IVF õnnestub ja pean kunagi dekreetiminekust teavitama, siis kavatsen ka öelda, et teate mis, see 30+ naiste aasimine pole eriti lõbus..

#3697446:

Hmm.. mulle näib, er Sa said p. kommentaarist, et ta on Mari triipude peale kade, valesti aru.

Ei saanud valesti aru, mõistsin, et see oli sõbralik aasimine. Küll aga ei meeldinud osadele minu kommentaar ja soovitus, et võtke samm korraga.