Teema: J

Minul on jälle see probleem, et pean ennast igal juhul paksuks, ükskõik mis kaal on. Kaal on kõikunud 55-80 kg vahel ja ennast peeglist vaadates tundun endale kogu aeg täpselt sama paks. Ainuke muudatus on, et kui olen ise seal saledamas skaalas, siis hakkan vaatama, et teised on ka päris trullakad.

#4010453:

Võimalik, et mul on kuidagi vale arusaam asjadest, aga kas nende emotsionaalsete sööjate ja toidusõltlaste probleem ei tulenegi vähemalt osadel juhtudel sellest, et nende jaoks põhiline nauding elus= toit, preemia = toit jne? Siis oleks vaja ju hoopis sellest seosest kuidagi lahti saada (mis on kindlasti raske), püüda muuta seda mõttemustrit, et ilma maitsva toiduta pole elul mõtet ja mõnu ja kohe kindlasti mitte premeerida end toiduga? Alkohoolikule, kes soovib sõltuvusest vabaneda, me ju ei soovita, et võta ikka reede õhtul endale üks preemianaps, et terve nädala kaine püsisid?

Ma ei räägi ju regulaarsest preemiast, vaid sellest, et kui on murdutud, siis ei pea seda võtma kui traagikat ning häbenemisväärset, vaid võib võtta kui paratamatust – et ju oli praegu siis nii vaja. Peaasi, et sellel preemial või paratamatusel ikka lõpp ka kunagi on. Kui keskenduda süütundele, siis võib sellesse ära uppuda ning välja tulla on keerulisem.

#4010299:

#4010286:

Mul sama. Mina ei naudi söömist, vaid pean seda sellepärast jälgima, et oleks energat. Mulle ei meeldi täiskõhutunne. Hea meelega üldse eriti ei sööks, aga siis ei jaksa mitte midagi teha. Kõige ideaalsem oleks, kui ei peakski toidu peale mõtlema üldse ja pistaks aeg-ajalt kommi põske, et kokku ei kukuks. Aga nii ei saa vitamiine ja mineraale, seega pean jälgima, et sööks valku ja köögivilja. Aga soovin selle asjaga saada ühele poole nii kiiresti kui võimalik.

Kuidas selline asi küll võimalik on? Mõtlen, et kuidas on võimalik, et ei naudita söömist? Kas võib olla, et sa ei tunne maitseid? Või ei tunne neid nii nagu teised inimesed?

Söömine on ks parimaid tegevusi üleüldse mu meelest.

No sellepärast oledki sina paks ja tema peenike. Sulle meeldib süüa, talle mitte.

#4010512:

Ei saa absoluutselt aru inimestest, kes endale midagi suvalist kõhutäiteks sisse kühveldavad.

Ja miks on vaja midagi sellist halvustavat tingimata ikka jutu sisse põimida. Täpselt samasugune “imestaja” jälle, nagu see eelpool kirjutaja, kes muudkui enda arvates neutraalselt ainult “arutles”, et kas siin mõnel pole üldse maitsemeelt või kuidas saab olla, et ei meeldi süüa. Kuidas saab olla selline või teistsugune. Mõnel tulevad need teiste suhtes ebaviisakad ja halvustavad väljendid lihtsalt nii jutu sees, ise ei pane vist tähelegi üldse.

#4010544:

#4010512:

Ei saa absoluutselt aru inimestest, kes endale midagi suvalist kõhutäiteks sisse kühveldavad.

Ja miks on vaja midagi sellist halvustavat tingimata ikka jutu sisse põimida. Täpselt samasugune “imestaja” jälle, nagu see eelpool kirjutaja, kes muudkui enda arvates neutraalselt ainult “arutles”, et kas siin mõnel pole üldse maitsemeelt või kuidas saab olla, et ei meeldi süüa. Kuidas saab olla selline või teistsugune. Mõnel tulevad need teiste suhtes ebaviisakad ja halvustavad väljendid lihtsalt nii jutu sees, ise ei pane vist tähelegi üldse.

Kuidas muidu endaga lood on? Sinu kommentaar ei ole halvustav?

Küll siin on ikka tundlikke inimesi. Iga vähegi teistmoodi või enda arvamusega mitteklappiv arvamus loetakse solvanguks . Lausa nii, et veel mitu kommentaari hiljemgi ei suuda üle saada. Mu meelest võiks perekool olla koht, kus saab vabalt oma arvamuse välja öelda. On ju tehtud mingeid ninnu-nännu perefoorumeid, kus üksteisele alati ainult sobivaid asju öeldakse. Ei mingit eriarvamust ega teisiti mõtlemist. Aga millegipärast ei ole need foorumid populaarseks saanud.

Igasugused arutelud, erinevad mõtted, erinevad vaated ja arusaamad ja isegi vaidlused, on siiski palju huvitavamad lugeda ning mõnes mõttes laiendavad ka silmaringi. Mina olen näiteks nii mõnegi perekooli vaidluse tagajärjel mõnda oma vaadet muutnud.

Nii et kui mina mõtisklen, jah just nimelt mõtisklen, et kuidas mõne inimese jaoks ei ole söömine nauding, mis võib inimestel sellise erinevuse toidu osas põhjustada – lootusega, et ehk oskab keegi isegi mingi teadusliku põhjenduse välja käia, siis ei tähenda see seda, et need inimesed, kes ei ole minuga samasugused ja kes ei naudi söömist, on minu arvates täitsa nõmedad ja imelikud inimesed.

Mina küll ei arva, et see lause kühveldamisest oli kuidagi kedagi solvav ja inetu. Igaks juhuks olgu öeldud, et ma ei ole selle kommentaari autor.

#4010635:

Iga vähegi teistmoodi või enda arvamusega mitteklappiv arvamus loetakse solvanguks .

Näed, sul isegi puudub võime mõista, milline osa sinu jutust oli halvustava tooniga. Asi ei ole ju sugugi mingis eriarvamuses, vaid selles, kuidas sa seda esitad. Ka selle teise isiku ütlus on halvustav, imelik, kuidas sa sellest aru ei saa. Sõnadevalik nagu “ei saa aru inimestest, kes endale midagi suvalist kõhtu kühveldavad” ei ole neutraalne. Suvaline ja kühveldama on halvustavad. Aga ma saangi aru, et osadel inimestel tuleb see kohe kuidagi iseenesest ja viisakas kõne ei ole jõukohane.

Kõhn suvalise toidu kühveldaja siin.

Kes seda ei mõista, aga soovib mõista, proovige meelde tuletada lapsepõlve. Kujutlege, et on ilus suvepäev, naabrilastega on parasjagu põnev mäng pooleli, aga ema kutsub sööma, vaja minna. Kõht on tühi ka natuke. Jooksete kööki, kühveldate selle sisse, mida pakutakse, ja ruttu õue tagasi. St söömine on midagi, mis on eluks vajalik ja mis on vaja ära teha, umbes nagu tualetis käimine. Aga muud tegevused on põnevamad, olulisemad, nauditavamad.

Võimalik, et on ka mingi teaduslik seletus, miks osadel inimestel söömine tõstab rohkem dopamiinitaset kui teistel. Ma pakun, et üks võimalus ongi just see, et on harjutud end toiduga lohutama ja premeerima, mingist piirist alates on see aga juba sõltuvus.

#4010654:

Kindlasti olen. Ma ei ole ideaalne. Aga siis tuleb ka taluda kriitikat, mitte rääkida, et näe, tema tegi ka.

No vat siis! Ise ka ebaviisakas ja inetu inimene, aga õiendab teiste kallal!

#4010639:

Aga ma saangi aru, et osadel inimestel tuleb see kohe kuidagi iseenesest ja viisakas kõne ei ole jõukohane.

Vabandust, et siia vahele trügin, aga minu arvates on see lause siiani selles teemas kõige halvustavam üldse.

#4010715:

#4010639:

Aga ma saangi aru, et osadel inimestel tuleb see kohe kuidagi iseenesest ja viisakas kõne ei ole jõukohane.

Vabandust, et siia vahele trügin, aga minu arvates on see lause siiani selles teemas kõige halvustavam üldse.

Ma arvan sama! See on väga ebaviisakas ja halvustav hinnang.

#4010661:

Kõhn suvalise toidu kühveldaja siin.

Kes seda ei mõista, aga soovib mõista, proovige meelde tuletada lapsepõlve. Kujutlege, et on ilus suvepäev, naabrilastega on parasjagu põnev mäng pooleli, aga ema kutsub sööma, vaja minna. Kõht on tühi ka natuke. Jooksete kööki, kühveldate selle sisse, mida pakutakse, ja ruttu õue tagasi. St söömine on midagi, mis on eluks vajalik ja mis on vaja ära teha, umbes nagu tualetis käimine. Aga muud tegevused on põnevamad, olulisemad, nauditavamad.

Võimalik, et on ka mingi teaduslik seletus, miks osadel inimestel söömine tõstab rohkem dopamiinitaset kui teistel. Ma pakun, et üks võimalus ongi just see, et on harjutud end toiduga lohutama ja premeerima, mingist piirist alates on see aga juba sõltuvus.

Mina mäletan ka enda lapsepõlve. Ei mäleta, et ma oleksin toidule mingisugust tähelepanu omistanud. Seega, täiesti tean seda tunnet, kus toit jätab ükskõikseks ja lihtsalt teadsin (või ema käskis), et vahepeal peab ikka midagi sööma ka.

Samas, täiskasvanud naiste lapsega võrrelda ju ei saa. Naise hormoonsüsteem töötab täiesti teistmoodi. Ja teadupoolest on just hormoonid need, mis reguleerivad meie kehas isusid. Sh mitte ainult söögiisu, vaid ka seksiisu, tuju jne.

Ja omast käest mäletan, et lõpmatu söögiisu tekkiski just teismeeas, kui teatud hormoonid hakkasid kehas tööle.

Seega, last ja täiskasvanut ei ole väga hea võrrelda selles. Ehkki see aitab meenutada küll, mis tunne oli elada siis, kui isud ei dikteerinud minu elu.

#4010265:

#4010258:

Statistika sinu kasuks ei räägi. Seda enam, et oled uut söömiskava järginud vaid pool aastat. Aga päris sageli libastuvad ka need, kes on rajal püsinud juba 1,5-2 aastat. Sest need vanad söömisharjumused istuvad kehamälus endiselt sees.

Aga ehk on sulle abiks, kui proovid ennast kõrvalt vaadata ja aru saada, mida loomulikult kõhnad inimesed ja need, kes iga kiloga võitlevad, erinevalt teevad söömise juures.

Esimesed söövad aeglaselt, naudivad iga suutäit, iga palakest, teevad suutäite vahele pause. Märksõna on iga ampsu nautimine, tekstuuri tunnetamine, tajumine, kuidas sama sink või tomat maitseb iga päev erinevalt. Niimoodi süües tajub keha ära punkti, kus saabub esmane rahuldus söögist ja see heaolutunne, mis sel hetkel tekib, on neile piisav preemia. Kui selle punkti ületad, siis võid süüa kaks kilo toitu, samaväärset täiskõhutunnet sa enam ei koge ja jäädki lõpuni peast näljaseks, kuigi magu on lõhkemas.

Endised paksud kipuvad olema toiduga nii seotud, et nad mõtlevad toidust 24/7, aga kui söögiaeg reaalselt kätte jõuab, ei võta nad endale aega toitu aeglaselt nautida, vaid kugistavad kõik selle kiirelt sisse, maitseid põhjalikult tajumata, justkui oleks see neile selles elus viimane kord endale sööki lubada.

Esimene soovitus sulle seega: söö nii aeglaselt kui saad, tee pane vahepeal kahvel käest, tunneta maitseid ja vaata, kas tabad ära selle hetke, mille järel kehas tekib vaevumärgatav meeldiv heaolutunne taustal. Soovitan lugeda ka intuitiivse söömise kohta. Toidu keelamine ei tööta pikas perspektiivis.

Mitte ainult nii. Olen ise näinud ja ise kogenud ka täiesti vastupidiseid asju. Näiteks kasvõi seda, et kui olin kõhn, siis kugistasin kiirelt ja polnud aega süüa ega nautida, käies saia ja püsti jala peal midagi. Isegi kulbiga potist suppi enne und. Kui kaal tõusma hakkas, siis olin võtnud aega söömiseks, nautimiseks ja just aeglaseks söömiseks.

/vanem laps juba 40 aastane)

Mis see vanem laps siia puutub, vabandust?

Minu vanim laps on muide 19. So?

#4011193:

Mis see vanem laps siia puutub, vabandust? Minu vanim laps on muide 19. So?

See tähendab seda, et inimene vihjas sellega oma vanusele, mida ei soovinud otse öelda. Põhjus siis vist selgituseks, et kunagi oli sale, enam mitte, kuna on nüüd ehk pensiolieelik või sealkandis. Ja veel, kuna siin foorumis suurem osa võib arvata, et vastajad on väikeste lastega noored naised.

Vastata aga tahtsin sellele, kes kirjeldas, et kuidas lapsed söövad ja isutavad ja kuidas täiskasvanud. Ma nagu enda lapsepõlvest päris nii asju ei mäleta. Tean, et õues olime jah palju ja pidevalt oli liikumine ja jooksmine. Söömine võis ununeda,  kui sa olnud kaugemal, kuskil onnis või ujumas. Ka praegu on nii, et kui on palju tööd ja kiire, siis pole meeles süüa, et teen veel selle asja ära ja siis selle ja siis….õhtul söön korralikult ennnast täis. Ka lapsena oli nii, aga siis sa see maja kapatud päeval, mis õhtul sisse aeti.
Mulle meeldis lapsen ikka ka toit ja toidule mõelda. Armastasin lugeda, kui ilm kole oli ja õue ei saanud ja siis sai ikka kasvõi moosisaiugi kõrvale pugitud. Ega kodus midagi head ei olnud, tänapäeva mõistes. Ikka unistasin toitudest, et tahaks seda ja seda. Linnas köies(elasime maal) käisime emaga ka kuskilt söögikohast läbi. Ma imetlesin piimasaali toidulette ja riiuleid saiakeste ja võileibadega, kus oli küpsetatud lihaviilud peal ja kaunistuseks petersell või kurk. Tarretisega kaetud puuviljakoogikesi ja narva küpsiseid kulinaarias, kulinaariapoed ja sööklad olid täis toite, mida enne polnud näinudki. Mind see igatahes köitis.

#4011194:

Vastupidi. Suvel kõige kergem joont hoida. Palav ja isu pole. Värsked asjad lademes saadaval. Õue minekuks pole vaja riidesse toppida, seega palju rohkem õues liikumas, koeraga mürgeldamas.

Ega kogu suvi pole ju kuumalaine. 20-22 kraadi ehk harilik Eesti suvi küll söögiisu ei vähenda, pigem suurendab iha erinevate elamuste, maitsete, naudingute järele, samuti siider siin ja vahuvein seal. Ja isegi marjad sisaldavad suhkrut, kuigi vähe, aga kui ikka kilo mureleid nahka paned, siis kõht sellest täis ei saa, aga suhkrut saad küll omajagu.