Teema: J

Ma võin koertega mürgeldada küll, aga pigem siis, kui ilmad on jahedad. Praegu ei taha ühtki liigset liigutust teha ei mina ega nemad. Talvel lumes, palun väga, siis on jooksmist ja mängu palju rohkem. Kui pole just 30 kraadi, siis mu söögiisu on suvel isegi suurem. Kuna pliidi ääres passida ei viitsi ja ainult värskest kraamist ka ei jõua kogu aeg toituda, siis poolfabrikaate ja valmistoite on menüüs rohkem. Lisaks grillid, peod, igasugu üritused ja reisid. Üldse ei ole järjel.

#4011213:

Vastata aga tahtsin sellele, kes kirjeldas, et kuidas lapsed söövad ja isutavad ja kuidas täiskasvanud. Ma nagu enda lapsepõlvest päris nii asju ei mäleta. Tean, et õues olime jah palju ja pidevalt oli liikumine ja jooksmine. Söömine võis ununeda,  kui sa olnud kaugemal, kuskil onnis või ujumas. Ka praegu on nii, et kui on palju tööd ja kiire, siis pole meeles süüa, et teen veel selle asja ära ja siis selle ja siis….õhtul söön korralikult ennnast täis. Ka lapsena oli nii, aga siis sa see maja kapatud päeval, mis õhtul sisse aeti. Mulle meeldis lapsen ikka ka toit ja toidule mõelda. Armastasin lugeda, kui ilm kole oli ja õue ei saanud ja siis sai ikka kasvõi moosisaiugi kõrvale pugitud. Ega kodus midagi head ei olnud, tänapäeva mõistes. Ikka unistasin toitudest, et tahaks seda ja seda. Linnas köies(elasime maal) käisime emaga ka kuskilt söögikohast läbi. Ma imetlesin piimasaali toidulette ja riiuleid saiakeste ja võileibadega, kus oli küpsetatud lihaviilud peal ja kaunistuseks petersell või kurk. Tarretisega kaetud puuviljakoogikesi ja narva küpsiseid kulinaarias, kulinaariapoed ja sööklad olid täis toite, mida enne polnud näinudki. Mind see igatahes köitis.

Mina see, kellele vastad. Sul on õigus! Tegelikult ei olnud mina ka lapsena täiesti ükskõikne toidu vastu. Eks mingid asjad ikka maitsesid väga – jäätis, limps ja need samad kohvikute koogikesed (ma olin ka maalaps ja emaga linnaskäies oli alati kohvikutrett). Aga need isud olid siiski kuidagi teistmoodi (minu jaoks). Siis oli nii, et maiustasid ära ja sellega oligi rahu majas. Täiskasvanuna on aga koguaeg isu. Täitmatu isu. Sööd oma koogitüki ära, aga siis tahaks veel ju jäätist ja siis veel seapraadi. Siis pead natukene vahet ja tahaks jälle… Kuidagi teistmoodi dikteerib nüüd aju isusid. Ja siin meenub, et just teismeeas tekkis see jama. Lapsena, kui vanemad poest tulid, ei jooksnud ma mitte kunagi nende poekotte lahti harutama – et mida head täna poest toodi…. Küll aga teismeeas.

Ja sealt ilmselt tulebki inimeste erinevus. Selgub, et igalühel seda “vidinat” ajus pole, mis paneb sind tahtma liiga palju. Kahju, et mõni selle üle juurdlemist solvavaks peab.

#4012389:

#4011490:

Kahju, et mõni selle üle juurdlemist solvavaks peab.

Minu arust öeldi juba piisavalt palju kordi, et selle üle juurdlemist ei pidanud mitte keegi solvavaks. Asi oli ikka väljendites ja viisis, kuidas seda tehti.

Too siis palun välja konkreetne väljend, mis oli inetult või valesti öeldud.

#4012389:

Minu arust öeldi juba piisavalt palju kordi, et selle üle juurdlemist ei pidanud mitte keegi solvavaks. Asi oli ikka väljendites ja viisis, kuidas seda tehti.

Saan aru, et sa ei oska konkreetset lauset/postitust välja tuua, ja siis laidad?

Olen teemaalgataja. Teema hakkas oma elu elama:) Aitäh kõigile, kes panustasid.

Kui kedagi huvitab, siis olen kenasti rea peal ja juurde ei võtnudki oma nädalase söömasööstuga. Hirm oli suur, et langen tagasi. Tõesti, asi polegi selles, et ta ma ei teaks tervisliku toitumise põhimõtteid või emotsionaalse söömise tagamaid. Vahel lihtsalt …

Sain kenasti pinge langusest üle (sellest ka emotsionaalne söömine) ja jätkan tervislikul lainel. Teeb rõõmu, et selga läheb palju riideid, mis vahepeal ei läinud. Kapi sisu tundub jälle nagu uus:)

Ilusat suve kõigile!:)