Minu jaoks on huvitav, et kuidas siin perekoolis pannakse “diagnoose”, et vot kui mees seda teeb või ei tee, siis see mees ei hooli või hoolib jne. Te ei näe ega saagi ju näha teiste suhetest tervikpilti.
Ma olen rase ja ca pool rasedusest olin täiesti audis, oksendasin, olin tilguti all jne. Parematel päevadel mees sai tööl käia, üldjuhul oli kodukontoris. Ta vist kordagi ei küsinud, et KUIDAS MA ENNAST TUNNEN! Samas, ta koguaeg hoolitses minu eest – tegi süüa, tõi väikeseid kingitusi, lohutas, aitas pesema jne. Lisaks oli lasteaiast kodus vanem laps, kellega ta siis mängis, käis väljas jms kantseldas. Lisaks me ehitame maja, kõik see pool oli tema kaelas + siis veel oma tööd ja asjad. Mul ei olnud absoluutselt kordagi sellist tunnet, et mees minust ei hooli. Võib-olla kui me oleks lühikest aega tuttavad, esimene laps ja ma teda ei tunneks/teaks nii hästi, oleksin teistmoodi tundnud.
Mu mõte on selles, et võib-olla ei tasu asju kontekstist välja rebida ja tuleks vaadata tervikut.
Näiteks mu mees ei too üldjuhul lilli, aga toob maiustusi vms kingitusi. Kui mul oli eriti raske periood elus, ta ise organiseeris mulle reise ja asju, et mu mõtteid eemale viia.
Mu mees tavaliselt ei küsi, kus ma käisin vms, aga ta alati tangib mu autot ise, käib sellega ise pesulas, hoolduses jne.
Mu mees tavaliselt ei ütle, et ma olen ilus vms, aga ta oskab kuidagi sõnadetagi mulle selgeks teha, et tal on silmi ainult minu jaoks. Ta kunagi ei vaata teisi naisi või ei pane mind ebamugavalt tundma vms ja tihti ütleb, et ta armastab mind ülekõige.
jne, jne, jne
Samas suhte alguses olin ma vist ka selline, kes iga asja peale solvus, sest vajasin pidevalt kinnitust, et ta ikka armastab mind vms. Õnneks ajaga see on mööda läinud.