Teema: Jätan oma ülekaalulise mehe maha

#3828565:

Nõu anda ei oska. Vajaks seda isegi. Lihtsalt mina enda meest päris maha jätta ei tahaks, aga mida veel teha, ei tea.

See, mis su mehes toimub, pole päris nii, nagu sina aru saad. Mina olen ise see paks naine, keda mees proovib õhemaks saada, me oleme selles asjas vist juba sammuke edasi jõudnud. See on kõik nii tuttav jutt. Me oleme hästi palju rääkinud omavahel ja väga valusaid asju rääkinud, otse rääkinud, nuttes rääkinud. Minugi mees ei soovi mind maha jätta, aga ta on arvanud samamoodi, nagu sina kirjutad, et on vabandused. Jah, nad ongi vabandused, aga tihti varjavad need tobedad vabandused mõnda tõsisemat põhjust või lihtsalt psühholoogilist suutmatust. Näiteks mina olen otsinud erinevaid tobedaid seletusi, miks ma mehega kõndima minna ei saa, ikka kärss kärnas ja maa külmund. Tegelikult varjasin ma (miks? ma ei tea!) nende vabandustega tegelikku ja valusamat põhjust – minu füüsiline vorm oli juba nii vilets, et ma ei suutnud enam isegi normaalselt kõndida, ma oleks pidanud kogu aeg puhkama ja ma ei suutnud oma mehe ees nii vilets olla. Mehega jõusaali minna ma ka ei soovinud, sest ma häbenesin oma keha ning arvasin ka, et mees mind tegelikult häbeneks ning et ta eelistaks üksi käia. Need on näited sellest äraspidisest mõttekäigust, mis puntras inimese peas tekib.  Samas muidugi õhtuse söömise õigustamiseks ilmselt ei ole ühtegi sarnast peidetud põhjust – võib olla ainult see, et mees ongi nõrga iseloomuga, ei suuda kiusatusele vastu panna. Aga ka sel juhul vajaks ta pigem sinu abi. Omalt poolt peaks mees olema väga väga aus, te peaks koos mehe nõrku kohti arutama ja neile lahendusi otsima. Ma olen kindel, et su mees otsib samamoodi lahendust pidevalt, peidab oma masendust ja pettumust sinu eest, petab iseennast, et mingitki head enesetunnet leida. Vastutustundetus see kindlasti ei ole, pigem suutmatus midagi muuta, sõltuvus millestki – söömisest, mõnutundest, turvatundest, mida söök annab, õhtusest preemiast. Oh, ma võiks pikalt sellest rääkida. See on väga keeruline olukord, aga on selge, et üksi see paks inimene oma muret lahendada ei suuda, kuid kuna ta ise ka ei tea, mida abistamiseks vajaks, siis on abi anda ka keeruline.

Jõudu teile.

#3828380:

#3828216:

Laste väiksemad olles toitus mees normaalselt, käis 2-3 korda nädalas sõoradega hobikorvpallitrennis, suusatas, käisime ratastega sõitmas. Nüüd aasta-aastalt on kõik see ära jäänud ning arvan, et ta enam ei jaksakski eriti liigutada. Isiklikest tervisehädadest ei räägigi – väsimus, unetus, norskamine, higistamine, jõuetus. eks see voodielu on kannatanud küll.

Mis sind suhtes kõige rohkem häirib? Et vabal ajal ei saa koos mehega enam midagi teha ja eriti kusagil käia? Et tema sööb, mida tahab ja on lasknud oma kehakaalu käest, aga sina samal ajal pead jälgima, mida suhu pistad ja see ärritab sind, et üks pingutab ja teine on visanud käega? Või häirib sind kahanenud voodielu ja tema vähenenud füüsiline atraktiivsus? Kui ta hakkaks trenni tegema ja võtaks alla, siis kas oled kindel, et vaataksid teda kohe uue pilguga või on tunded tema vastu aja jooksul otsa saanud ja otsid paisunud kehakaalust ettekäändeid, suhte lõpetamiseks?

Ma olin samas olukorras. See, et ta ei jõudnud enam ettevõtmistes kaasa lüüa, häiris küll. Afa kõige rohkem piinas pidev hirm ja mure tema tervide pärast. Meie lapsed on alles algkoolis.

Ja pidigi trombiga otsad andma! Surmahirm aitas küll – hakkas dieeti pidama ja liikuma, võttis alla 40 kilo. Aga minu närvid…

#3828623:

Mõtlesin seda sama teemat lugedes. Kui mõni mees väidab, et ta naine paksuks ja ebaatraktiivseks muutunud siis on kohe kisa lahti ja miinused.

Kindlasti oleks, aga arvatavasti mitte nende naiste poolt, kes siin oma rasvamagudest meestest räägivad või siis oma elukaaslase head vormi kiites paksukest maha jätta soovitavad. Või muidu oleks küll see tõesti silmakirjalikkuse tipp.

#3828438:

Mis puudutab seksi siis neid mõtteid jagasin ma siia, temaga sellest rääkides ei leia õigeid sõnu, et mitte solvata. Mees läheb lukku ära, kui alustadagi jõuan.

Kas minateate vorm ei oleks abiks? “Kallis, anna andeks, aga sinu ülekaaluline keha ei eruta mind”,

oot, see pole hea…

“Kuna sa oled ülekaaluline, ei suuda ma enam sinu peale erutuda ja see tapab igasuguse seksisoovi”

on vist parem.

#3828677:

#3828438:

Mis puudutab seksi siis neid mõtteid jagasin ma siia, temaga sellest rääkides ei leia õigeid sõnu, et mitte solvata. Mees läheb lukku ära, kui alustadagi jõuan.

Kas minateate vorm ei oleks abiks? “Kallis, anna andeks, aga sinu ülekaaluline keha ei eruta mind”,

oot, see pole hea…

“Kuna sa oled ülekaaluline, ei suuda ma enam sinu peale erutuda ja see tapab igasuguse seksisoovi”

on vist parem.

Ei, see kõlab nagu hüvastijätt. Teadet tuleks alustada millegagi, millest tõe kuulja saab kinni hoida, millesse klammerduda – kallis, ma armastan sind ja tahan sinuga veeta oma elu, aga kuna sa oled nii ülekaaluline … jne.

Sõltuvus on haigus, aga keegi ei võta seda nii. Kõige paremini on seda suhtumist kirjeldanud Louisa Young oma alkohoolikust abikaasa vähki haigestumisel:”Ei ole enam deemonlikku alkohoolikut, on ingellik vähihaige. Ei ole enam kaassõltuvuses lolli, on armastatud hooldaja.” Nii on ka sinu abikaasa sõltuvusega ja sellesse suhtumisega.

#3828608:

Ja hoidku jumal, kui mõni mees siin julgeks teema teha, et talle on tema paks naine vastik. Et tahaks kedagi saledat ja seksikat, kellega edasi minna ja seksida.

Probleem kehakaalust on õigustatud, kui inimene püüab olla vormis ja soovib kaaslaselt sama. Paljudel juhtudel virisevad elukaaslase ülekaalu pärast need, kes on ise samuti ülekaalus, aga ei tunnista seda ja siis tasuks kõigepealt vaadata peeglisse ja kaalu langetada.

#3828955:

#3828864:

Sõltuvus on haigus, aga keegi ei võta seda nii. Kõige paremini on seda suhtumist kirjeldanud Louisa Young oma alkohoolikust abikaasa vähki haigestumisel:”Ei ole enam deemonlikku alkohoolikut, on ingellik vähihaige. Ei ole enam kaassõltuvuses lolli, on armastatud hooldaja.” Nii on ka sinu abikaasa sõltuvusega ja sellesse suhtumisega.

Jättis siis mees joomise maha või? Sest muidu on ju mõlemad. Ja kui vähki saaks ise maha jätta, oleks suhtumine sama nagu alkohoolikutesse, usu mind.

Soovitan lugeda, saad teada.  https://varrak.ee/raamatud/sa-lahkusid-vara/

Mina kaalun ka maha jätmist. Mu naine on kahe aastaga võtnud juurde umbes 20kg. Ta ei jõua mitte midagi teha, kuigi ta on noor(40). Isegi kõndimine on tema jaoks raske. Me oleme temaga seda arutanud, olen üritanud teda motiveerida, aga mitte midagi. Suunasin ta ka toitumisnõustaja poole ja pakkusin ka, et võiksin ta psühholoogi kinni maksta, aga tema ei taha. Ma ei suuda temaga enam seksida, sest ta näeb pehmelt öeldes õudne välja. Ta lihtsalt ei eruta mind, pigem tekitab minus tülgastust. Ma ise käin trennis ja olen väga heas vormis. Ma olen nüüd seal maal, et ma ütlen talle, et aitab, ma enam ei taha.

#3829206:

Aga peamine probleem MINU JAOKS ongi see, et inimene ei adu, mis tagajärjed võivad liigsöömisel olla. Nagu neid saateid või artikleid vähe oleks, aga vat kohale ei jõua.

Olen justkui juba mitu korda sellestsamast rääkinud, aga tundub, et peab veel otsemini rääkima. Hea inimene, millest sa järeldad, et “inimene ei adu”??? Mis on need põhjused, miks sa arvad, et asi on tahtmatuses ja mitteadumises, mitte tema suutmatuses muutusi ellu viia? On sul selleks mõni selge põhjus või sa lihtsalt arvad, et “kui ta aduks, siis ju tegutseks”? Niisugust järeldust teha ei või. See on umbes nagu öelda sportlase kohta, et “kui tahaks, küll saaks medali”. Tahta ju võib, aga teostus pole alati lihtne ning see, et sina ei näe pingutusi, ei tähenda, et neid ei ole. Kõik inimesed ei informeeri kohe kõiki ümbritsevaid inimesi, kui miski õnnestub. Ja teised informeerivad (“Kallis, mul tuli just mõte võikut teha, aga ma ei teinud!”; “Kallis, jälle sama lugu, ma ei läinud võikut tegema!” …). Nii tundubki, et esimesed ei pinguta, aga teised oioi, kuidas pingutavad.

Mm, see pingutamise sõna on kuidagi kahtlane. Kas ei saaks seda asendada sõnaga “panustamine”. Inimene võiks oma tervisesse panustada.

Lahku siis lahku. Võibolla see ongi see viimane konks, mis teda mõtlema paneb. Aga enne seda – kui sa  vähegi hoolid temast veel, natukenegi, siis soovita talle toitumisnõustaja juurde minekut. Mitte enda vaid tema pärast. Sest kui asi on tõesti nii, et ta enam ei jaksa midagi teha ega kusagil käia ja uni on ka rikkis, siis on ta tervis juba kõvasti kannatada saanud. Sa võidki, enne kui ühise kodu uks su selja taga kinni kolksatab, pidada talle ühe operatiivse loengu selle kohta, mida ta harjumused teevad talle endale. Siis paned lauale paberi erinevate nõustajate kontaktidega ja lahkud, jättes ta selle ideega vaikselt marineerima.

Kui on ikka aastaid koos elatud, siis väärib ta vähemalt seda viimast püüdmist.

#3829103:

Mu naine on kahe aastaga võtnud juurde umbes 20kg. Ta ei jõua mitte midagi teha, kuigi ta on noor(40). Isegi kõndimine on tema jaoks raske. Me oleme temaga seda arutanud, olen üritanud teda motiveerida, aga mitte midagi. Suunasin ta ka toitumisnõustaja poole ja pakkusin ka, et võiksin ta psühholoogi kinni maksta, aga tema ei taha. Ma ei suuda temaga enam seksida, sest ta näeb pehmelt öeldes õudne välja. Ta lihtsalt ei eruta mind, pigem tekitab minus tülgastust. Ma ise käin trennis ja olen väga heas vormis. Ma olen nüüd seal maal, et ma ütlen talle, et aitab, ma enam ei taha.

Ja pärast lahkuminekut võtab naine poole aastaga kohe suure hulga kaalu maha ning kuulutab kõigile, et “vaadake, millest ta ilma jäi!”

Kahju, et end juba suhtes olles käsile ei suudeta võtta, et seda ei tehta armastatud inimese nimel, vaid ainult tagantjärele talle “kättemaksuks”.

#3829296:

#3829274:

Mulle tundub, et saan hurjutada, et kavatsen oma plaani teoks teha? Mis seal ikka – see on ju Perekool. Siin keskkonnas on kohustused vaid ühel osapoolel ja kui see osapool enam ei jaksa, saab veel jalaga tagumikku kah, et miks ei pinguta piisavalt.

Mina sind küll ei hurjuta. Ma soovin päästa teie peret. Nagu sinagi.

#3829274:

Ma ei tea, mis paberid sul psühholoogias on, aga vahel tuleb raamatutarkusest kaugemale vaadata ja reaalset pilti näha.

Sa ei süvene ilmselgelt sellesse, mida ma küsin. Mul ei ole pabereid, aga mul on isiklik kogemus ja teadmine sellest protsessist, mis paksu peas toimub, neist takistustest, piinadest, pingutustest ja allaandmistest ja ma olen nii tänulik, et minu mehel jätkus empaatiat minu mõistmiseks. Ma omateada tõlgin sulle su mehe käitumist, aga millegipärast ei jõua tõlge kohale. Jah, muidugi võib ka olla, et ta tõesti on loll, laisk ja lohe, aga tõenäolisemalt on ta lihtsalt hädas.

#3829274:

Siin ei ole mitte midagi tegemist minu “aga kust sa tead, et ta ei…”? Ma ometi tunnen oma abikaasat ja näen seda langust iga päev.

Aga ma küsingi, mida sa näed? Sa näed seda, et tulemust ei ole. Aga sa ei näe, kas ta pingutab või mitte, kuigi väidad, et ta ei pinguta. Ära aja segi tulemust ja tööd ehk pingutust – see on tulemus, kui ta suudab trenni minna või midagi söömata jätta. Töö ehk pingutus selle tulemuse saavutamiseks toimub tema peas ja sul pole ilmselgelt halli aimu ka, kas seal on seda pingutust või mitte. Sina räägid kogu aeg sellest, et mees ei pinguta, aga tegelikult näed sa hoopis seda, et tulemust ei ole – mees ikka teeb prae ja ikka ostab suuremad riided.

Mis sul koolis nõrk aine oli? Oletame, et matemaatika. Sul on veerandihinne 2 ja 3 vahel, õpetaja on nõus andma sulle ühe võimaluse hinnet parandada. Sa õpid kogu õhtu koos isaga, harjutad ja kirud, et varem pole õppima hakanud. Loomulikult õpetaja ei näe, kas sa õpid või mitte. Järgmisel päeval kukud hinde parandamisel läbi ja õpetaja ütleb põlglikult, et no siin pole midagi, sa ju ei viitsi isegi sellises olukorras pingutada. Kuidas end tunned ja mis arvad, kas sa pingutasid?

Ära targuta nii palju.